Augustilõpu melanhoolia vol2

Tere, minu nimi on Liisa ja ma olen õnnetu. Minu truu (ja kahjuks mitte alati nii truu) kaaslane sel kolmel aastal on viimaks manala teele suundunud ning jätnud mind üksindusse siia Jumalast hüljatud ja tsivilisatsioonist ära lõigatud paika kiratsema. RIP läpaka wifi seade, minu ainus side välismaailmaga. Edaspidi suhtlen ma kõigiga pudeliposti vahendusel.

Maria mõtles minu elust kõnelevale filmile, mida ilmselt kunagi ETV’s kell üks öösel näitama hakatakse, juba nukrahõngulise pealkirja välja:“Kirjad Hong Kongist“. See on väga eksistentsiaalne angst ning kõneleb individualistlikust maailmast ja võõrandumisest, sellest, et oled sa siis suurlinna anonüümsete kõrghoonete vahel või maakoha vaikuses ja rahus, kõikjal on üksindus kõikehaarav. (ehk siis tegelikult tahan ma lihtsalt teada, kas Kadi on mulle vastuse saatnud)

Kohustuslik augustilõpumuusika, sest augustilõpp on alati kaduvikuhõnguline

Vennaskond: „Hilisõhtune kauboi“, „Kosmosesügis“

DDT: „Metel augusta“

Ma olen tõesti augustilõpu melanhooliast kantud.

Kunagi sada aastata tagasi kirjutasin ma veel luuletusi, siis kui ma veel oskasin luuletusi kirjutada. Nüüd on parim, millega ma maha saan umbes midagi taolist:

Tühi linn ja tänav pime

Kõlarites vaikus kime

Tahan sinna, kuhu ma

Iialgi ei minna saa.

Või siis hoopis midagi sellist:

Luhan oli lahe mees

Elas fänni südames.

Südamesse augu kaevas,

Vaeset fänni ilgelt vaevas.

Kuni fännil hakkas paha,

Kukkus kopsti surnult maha

Suho peitis laiba ära,

Et ei sünniks liigset kära.

Ja eriti napilt:

Pisi Xiumin läks kaotsi,

Sest Luhan pistis nahka Baozi

Jaa, see minu Luhan on ikka üks vallatu kuju.

Kirjutasin õekesele sünnipäevaks fici ja too kirjutas nii niisama minu rõõmuks Exo saunafici. Ühel hetkel teatas Mia, et see Luhan on ikka kole tihti kelmikas, mille peale mina pistsin naerma, sest ma olin just hetk tagasi kaalunud, kas Luhan ütles oma lauset ’kelmikalt’ või ’kavalalt’ ja lõpuks siiski ’kavala’ kasuks otsustanud, sest ma olingi juba sõna ’kelmikas lialt ekspluateerinud.

Noh, nüüd meil on juba kaks standarolekus tüüpi: ebalev Kyu Jong ja kelmikas Luhan.

Mulle meeldib muide väga Luhan. Täielik müstika, sest tüüp on minu maitse jaoks selgelt liiga kommise välimusega. Aga samas on ta väga poisilikult sarmikas, selline normaalse kuti olekuga, mis mulle istub. Umbes nagu Henry. Tüüp, kes sa tahad enda sõbraks või vennaks. Sama käib ka Xiumini kohta, kes lisaks on ka vastikult nunnu. Mõlemad tüübid olid ausalt öeldes alguses mu Exolisti absoluutses põhjas, aga kui ma siis nägin, millised nad koos on, olid ma suht aww, nii nunnu~. Ja kuidagi juhtus nii, et nüüd nad on Exo püramiidi teisel astmel ja jagavad seal vennalikult neljandat ja viiendat kohta.

Dramaatiline EXO püramiid, mis ei ole ehitatud eriti kindlale pinnasele ja võib seetõttu veel variseda.

1. Chen, Kai, Chanyeol
2. Luhan, Xiumin
3. Baekhyun, Kyungsoo, Tao, Kris
4. Suho, Lay
5. Sehun (kuaak kuaak kuaak kuaaaak)

Sujus pole mul kunagi mingit erilist püramiidi olnud. On prints Kyuhyun, tema parem käsi Henzz ja hunnik alamaid.

Mängisime sulgpalli ja arutlesime selle keerulise küsime üle (btw, niipea, kui iidolitest rääkima asuda, langeb sulgpallimängu kvaliteet vähemalt 56%) ning õeke üritas ka oma Exo listi moodustada. Polnud see sugugi lihtne ülesanne, kuigi tema lemmikud on selgelt Kai (kutt nr 1) ja Luhan (kutt nr 2). Edasi tulevad biheeliksina käändus grupid ja see on natuke liiga keeruline, et seda siin ilma hologrammita esitleda.

Lõpetuseks see, kuidas papa minu rasket elu reedel mõnitas:

„Jaa, su elu on tõesti õudne. Netti ei ole, Kalle Blomkvist on liiga lühike raamat ja päike paistab just sel ajal, kui sa süüa teed.“

Väga kurb lugu tõesti.

***(insert vabalt valitud Arvi Siia luuletuse pealkiri)

Signal strenght: crappy

Status: barely connected

Mood: pissed

Ehk Liisa ja Maria peavad netiga lõputuid lahinguid maha ja vähemalt hetkel, on kaotusseisus. (sest muidu ma ei oleks ju siin seda teksti kirjutamas)

Aga vaatmata sellele loodan, et teil oli ilus taasiseseisvumispäev! Tänu viisakale tuulele lehvis lipp katusel iseäranis vahvalt ja patriootiliselt (pani mõtlema, kas olümpia ajal on neil suunatud mingid spetsiaalsed tuulevood lippudele, sest oleks ikka piinlik lugu küll, kui nii kakssada lippu kurvalt norus ripuksid).

Paar päeva tagasi vaatasime ka „August 1991“ filmi, mis mulle kummalisel põhjusel väga meeldib. Mind tabab hääletusstseeni ajal alati sentimentaalsushoog, eriti sel hetkel, kui hüütakse: „Eesti on jälle vaba!“. Ja teletorni kaitsmise stseen on üsna kuum. (btw, täpselt 21 aastat tagasi viibisin ma Viimsis vanaema suvilas ega mäleta sellest päevast mitte midagi)

Ja mul on veel vaid pooltesit punase sõstra põõsast jäänud, mis tähendab vaid üht korda aurutamist. Ja mõtelda, et kunagi oli meil lausa 29 punase sõstra põõsast...

Laupäeval teeskles ilm isegi, et on suvi. Olime üle kahe tunni rannas ja peesitasime paadisillal. Juhuslikult oli samal ajal ka triatlon, nii et ujumisosa nägime kenasti ära ja valisime isegi endale namjad, keda cheerida, välja. Lol, ja Mia lubas vennale šokolaaditahvli anda, kui too rannavalvega rääkima läheb. Rannavalve on ilmselt 16 aastat vana (sest ta lõpetas just põhikooli) üks üsnagi nunnu märkimisväärsete kõhulihastega poizu, kes vaatamata sellele näeb oma vanusest veidi noorem välja. Igatahes, me pidime naerukatesse (ja ka piinlikusse) surema, kui vend siis neid tasahilju luurama läks. Lõpuks võitis magusaisu ning, kühvel vasakus ja pang paremas käes, sööstis tüüp saatusele vastu. Lõppvaatus leidis nad istumas rannavalvuri sõbraga liival ja losse ehitmas, samas kui tegelik sihtmärk kõrval seisis.

Ma räägin vist ikka päris palju oma vennast (umbes nagu hullud koeraomanikud oma lemmikutest). Mhm, talle meeldib muide „SPY“, nii mv kui laul. Tõõtõõtõõtõntõntõõ~ on muudkui keelel. Ja eile hommikul, kui ta mind voodist üles peksis ja ma talle ütlesin, et ta mulle kalli teeks, hakkas tema selle peale „Gulliveri“ laulma.

Mis ei tähenda aga, et ma poleks pagana õnnelik, et ta tagasi Tartus lasteaias on. Tänan väga, aga mu läps pole mõeldud kaheksatunniseks Runscape’i maratoniks, mille ajal – müstika ruudus – kordagi nett ära ei kao.

 wo de fabulous didi

Vaatamata netisõdadele oleme vahepeal siiski veidi draamasid ja Exo sõusid vaadanud. Kodus käies tõmbasin kiire netiga mälupulga igasugust subitud Exo ja Suju jama täis, nii et nüüd on vast aega see käsile võtta.

Nüüd eile õhtul vaatasime Donksi draama esimese osa ära ja kuigi Maria ennustas kogu aeg ette, et see on ilmselt väga halb, oli draama tegelikult päris nunnu. Selline neighbourhood draama, kus inimeste kodud ei olegi tehtud klaasist ja kroomist, vaid koosnevad täiesti tavalistest omavahel üldse mitte kokku sobivatest asjadest. Ja kellelgi ei ole sportautot, millega illegaalseid U-turne teha. Rikas USA’s õppinud poiss oli muidugi olemas, sest mis oleks kdrama, kui seal poleks vähemalt üht rikkurit (kuigi õnneks pole seekord siiski tegemist mingi korporatsioonipärijaga).

Donghae oli aga kuum nagu leivaahi, nägi välja nagu pool kaak ja Liisa pani geniaalse quote maha: Donghaele sobivad nii hästi riided! Pärast väikest mõnitusringi jõudsime siiki ühiselt otsusele, et mul on õigus, sest tüübi kehaehitus on selline, et ta näeb just casual riietes parim välja. Jaa, ja too teine namja, kes lõpus niikuinii pihvi ei saa, ei olnud samuti silmale sugusi valus vaadata (lol ja lisaks oli tal ka õe moodi olend, kes nägi välja nagu hoopis mingi Chanyeoli õde).

Asusime vaatama ka Korea Hana Kimit, „To the beautiful you“ või mis iganes siis selle päris nimi on, ja ehkki ma tahan juba tegelasi kägistada, karjun nende peale ja suren muidu tavapärastesse kannatustesse, mida üks keskmine kdrama vaatajas tekitab, tahan ma siiski edasi vaadata. Pole „City hunterist“ saadik (ja see oli sügisel), ühtki kdramat lõpuni vaadanud, nii et kohe tuju oli.

Erinevalt „Hana Kimist“ on mangalikkust vähem, tegelasi on juurde lisatud, melodraama on paarkümmend korda tugevamaks keeratud ja – hallo kdrama eks – money issued tulid ka kohe sisse. Aga see-eest on interjöörid fancymad, tegelased vahetavad osasiseselt riideid ja üldist stiilsust on rohkem. Sulli näeb igati nunnu poizu välja, kuigi ta tegelane ajab mind ilgelt närvi, sest wow, meisterklass stalker. Lisaks peaks ta olema armas ja kena, aga ainus, kellest ta hoolib on see vastik Sano/Minho, ja siis ta on teiste tegelaste suhtes, kes tema vastu kenad on, nii ebaviisakas. Ühesõnaga, peategelased head pihvid on ühed tüütud loomad.

Minho ise jätab mind sügavalt külmaks, aga mulle üldse ei meeldi see tegelane, keda ta mängib. Juba Oguri Shuni esituses ei meeldinud. Kummaline, sest külmad coolid tüübid ju mulle tavaliselt istuvad, aga vot selle tegelaskuju juures on midagi tõsiselt häirivat. Wannabe cool tüüp on vot seepärast, tegelikult on möku.

Oh, ja see hirmus stseen, kus näidatakse seda üht ja sama dramaatilist kõrgushüpet. Jaapani versiooni ketras seda kohta ikka korralikult, nii et me juba ette tegime nalja, kui palju me seda nägema hakkame. Ja oh õudust, me ei eksinudki. See on draamaajaloo kõige hirmasam stseen, veel hirmsam kui see Hana Yori Dango pihvi vihmas töllerdamine.

Ikuto Toma Nakatsu mulle meeldis ja k versiooni oma on ka ok, kuigi wtf, kas tal varem sõpru ei olnudki. Kõigis stseenides on ta vaid koos Sulliga, mis mind nii häirib. Aasia draamade juures üldse. Et jääb mulje nagu neil varem mingit elu ei olnud.

Lol, ma kõlan nii vaenulikult meelestatult. Mis teha, vaatmata sellele, et mulle kdramad ja jdoramad meeldivad, ajavad need ikkagi mind nii sageli närvi.

Aga jätame peategelaste halvad omadused kõrvale, sest oli ka hunnik meeldiva välimusega kõrvaltegelasi. Näiteks nice guy dormivanem. Või hot namja (parim hetk oli see, kui mina teatasin: oo, see on jälle see kuum namja. Oi kurat, Minho hoopis). Või liiga noore välimusega judgy pilguga kooliõde, tegelane, kelle puhul ma nii lootsin, et teda hakkab Heechul mängima. Või teised dormivanemad. Või nojah, kaks osa ongi vaid olnud, küll ma jätkan veel halamist.

Vahepeal oli meeldiv üritus nimega SMTown Seoul, mille pildimaterjali ja fancame ma aga kõikuva neti tõttu veel läbi töötada pole jõudnud. Mu lemmikosa on alati ühine Hope’i laulmine, mida võib rahus eri fancamisdest mitmesuguste nurkade alt vahtida. Ja maknaed on arust ära.

Olgu. Aeg tegeleda punaste sõstardega. Mu aju ja sõrmede vaheline netiühendus kadus ka ära.

 Dramaatiline

Maretsa jõe kaldal kord istusin ma

Vahepeal olid suurejoonelised pidustused koos karja sugulastega, sest minu väike õde on viimaks in legal drining age ja võib nüüd ilma nukratele tagajärgedele mõtlemata teha kõike seda, mida ta varemgi tegi.

Maja oli rahavast täis: emmed-issid, onud-tädid, nõod, armukesed, koerad, iidolid...Iidoleid kahjuks siiski polnud, aga fantaseerida ju võib. Meie sünnipäevapihvile torti näkku ei löönud, aga immaginaarsed Luhan ja Kai tegid seda (ja paraleeluniversumis oli tordil 19 küünalt).

Alles eile õhtul jäime täitsa omaette, isegi vendolend suundus tagasi lastaaeda. Papa sõnul on majas nüüd nii harjumatult vaikne, et kõrvus lausa karjub. Idk, ainus asi, mis siin karjub, on mu läpaka ventilaator ja õues ulguv tuul.

Klimaatilised olud on jätkuvalt hurmavad: 15 kraadi sooja ja hoovihm. Tänane poolpäikesepaisteline 20 kraadi tundus lausa kõrvetava kõrbekuumusena. Korjasin selles lõõsas vapralt punaseid sõstraid ja tegin just üle kahe tunni mahla. Ma olen selline imelik inimene, kellele tegelikult täitsa meeldib marju korjata. Parim aeg mõtete uitama laskmiseks ja fanficide plottimiseks. (ääremärkus: kui asi puudutab maasikaid, siis nende korjamist ma jälestan. Pole sääserikkamat piirkonda maal kui maasikapeenar ja ainus, millele ma mõelda suudan on see, mil ma küll ükskord siit minema saan)

Niisiis, vahepeal pikalt oodatud SPY mv on siis viimaks väljas. Ma kartsin, et mv tuleb sel ajal välja, kui külad siin on, sest ei saa ju ometi rahus nautida üht mv’d, kui iga nurga tagant võib ootamatult välja hüpata mõni tädike. Aga nõup, mv ootas ilmselgelt viisakalt ära, mil ma vabanen. Aga et ma olin juba üle nädala iga hommik truult kontrollinud, kas nüüd on viimaks väljas, oli see suti antiklimaatiline hetk.

  Die, jedi, die

MV enda kohta ei oskamagi suurt midagi mõnitavat või põnevat öelda. See oli...normaalne? Väga Suju. Selgelt mängiti Bondi filmide opening’ide peal, mis sobitus igati okeilt lauluga (mille parim osa on endiselt tõtõtõõtõntõntõõ, mida me eelmine nädal lakkamatult kollektiivselt ümisesime). Et Konseptsioon oli nii selge, polnud isegi mul, vanal Konseptsioonimeistril, suurt midagi juurde kujutleda. Verd oleks võinud rohkem olla. Või eneseirooniat. Näiteks nad oleks võinud üksteist maha lasta.

Aaaga. Minikommentaarid:

• Milline kaunis komplekt briljantiiniga võitud päid (mis juhtus, kas sasipea Sungmin suutis noonade eest ära joosta?). Kuid müstilisel kombel on Kyuhyuni kolmveerand juukselahus midagi kummaliselt lummutavat. Kas see on hea või halb, ei oska öelda.
• No aga vähemalt Kui Xian sai viimaks oma pikad koivad kätte.
• Mulle meeldivad need peegelpõrandad. Efektne. Ning stseen, kus Kyuhyun Ryeowookiks muutub, on ka päris stiilne.
• Ryeowook on ikka nii naljakas. Ja Yessu käed pagana kuumad
• Kui kümne-kahekümne aasta pärast endiselt Bondi filme tehakse, võiks Siwon seal vabalt peaosa saada. Teukie võib peaosa saada vaid pedokarudest rääkivas dokfilmis.
• Eunhyuk on paras new center. I appruuv.
• Ma tahan Shindongi püssi.
• Lol, kas selle pärast viibiski see mv pea nädala, et te pidide otsusele jõudma, kas tsenseerida sõna ’butt’ ära või mitte. Mhjaket, eks n-ö lääneartistidel ole sarnane probleem, lihtsalt ühe f-tähega algava sõnaga.
• Jaaaa Sungmin tappiski mu ära. Well, ta nägi kõigist sujupujudest kõige badassim välja ka, kuigi ilmselt kui ta mind päriselt maha lööma tuleks ja oleks nii rumal, et enne suu lahti teeks, saaks ma vist küll naerukad.

Aga nüüd mul tuli uni ja postitus saab enne lõppu läbi. Vot.

PS. Luhan on Jeesus

PSS. Hapukurgid on niiii head

PSSS. Ma peaks Exost ka vahelduse mõttes jahvatama

PSSSS. Mul kummitab alatu hulk sõjalaule

Not sure if there's orange in me or Tokyo

Sujul on kohe-kohe uus mv välja tulemas (nagu asjahuvilised ilmselt teavad), nii et yay! Mis oleks õekese sünnipäev ilma sugulastele paari uue suju mv näitamiseta? (lol, neile meeldis Mr Simple eelmine aasta ilmselt rohkemgi kui meile endile)

Igatahes, intelligentsed mõtted, mis mu peast „SPY“ teaserit vaadates läbi käisid:

• Vau, see kõlab lahedalt ja näeb lahe välja ka
• …kas ma ütlesin lahe? Mitte miski Teukie 90.-ndate iidoli soengus ei ole lahe ja ainus asi, mis Kyuhyuni soengu juures aktsepteeritav on, on tema viimaks pärast peaaegu kahte aastat kannatamist taas mustaks värvitud pea (rõõmutantsu aeg!!!)
• Lol, mis tõkkejooks teil seal käib
• Sungmin on endiselt bamf. Ja Siwon täpselt samasugune nagu alati.
• Lol, relva sõrme otsas keerutav Teukie. Nii badass.
• Vat Yesung on päriselt badass. Mis sest, et ta hoiab relva ebaotstarbekalt. Sest hei, see näeb kuul välja

 Kohustuslik gif

Vot. Ühesõnaga: see laul kõlas mv teaseris kuulilt. Aga nüüd kuulsin ma seda terviklikult and not gonna lie, my first reaction was: what is this shit!!!

Nüüd, kus ma olen seda juba paar korda kuulnud, on sel pöörasel laulukesl muidugi oma võlu, aga sellegi poolest kannatab see raskekujulise identiteedikriisi käes ja ma ei kujuta ette, kuidas laul ja mv pilt omavahel kokku hakkavad sobituma. Sellisele loole saab ju normaalselt vaid trolling mv’d teha. Aga. Ootame mv ära ja siis räägime edasi.

Käisin see nädal Tallinnas, kus lisaks seltskondlik olemisele, käisin ka perega uues meremuuseumis. Ja see oli pagana lahe. Soovitan kõigile, kuigi mu jalad olid pärast suurest vantsimisest täiega läbi. Kuigi võib-olla oli asi milleski muus. Milleski, mis pole üldse nii lahe ja mida ma kellelegi ei soovita. Nimelt lõin ma öö enne oma parema jala keskmise varba vastu välivoodi metalljalga ära ja tulemusena lendas see täies ulatuses lahti, aga küljest ära ei tulnud. Minu varbaküüs siis, mitte voodijalg. Kahjuks ma kaotasin selle lahingu. Vaatepilt oli üsna õõvastav, aga et adreliin oli laes, valus nagu väga ei olnud (valus oli hiljem). Ja et ma olen ennemini sadist kui masohist, ei jätku mul tahtejõudu seda küünt täielikult küljest rebida. Nii ma siis käin ringi, riideribad ümber varvaste seotud. Kõige masendavam muidugi see, et kinnise ninaga asju pole mugav kanda. Aga pole viga, küll uueks aastaks uus küüs kasvab ja ma ei peagi plätudes lumehanges vantsima.

Neljapää tulin aga tagasi Tartu rüppe, sest Kadimuffini sünnipäev nõudis tähistamist ja lahke inimene nagu ma olen, olin ma oma tõelise poissmehe peokorteri välja pakkunud. Hurmav stseen oli see, kui ma kell pool üheksa kohvriga bussi peale ronisin ja Linda, kes oli muidugi optimistlikult kella üheksaks tähistama kutsutud, mulle juhmi näoga otsa põrnitses. Aga õnneks läksid tibulinnud veel poodi, nii et ma jõudsin esmavajalikud toimetused ära teha: toad tuulutada, venna mänguasjad kokku korjata ja juuksed pesta. Kahjuks palsami loputamiseni ei jõudnud, nii et külalised võttis vastu rätikusse mähitud ja tilkuv flasher-Liisa. Äärmiselt humoorikas. Äärmiselt random.

A pärast sai rõõmsalt koos kooki küpsetatud (sest obviously ma seda enne valmis ei jõudnud), alkopokkeri võlusid tundma õpitud ja kpop tantse tantsitud. Ja mitte miski ei räägi rohkem Kadi ja Liisa koos joomas, kui see, et kell on kolm öösel ja me arutame kõige iseenesest-mõistatavama kergusega napsuklaasi taga sujude seksuaalelu.

Ja et Kadi ja Linda suunduvad ikkagi pea kuuks ajaks Hong Kongi, tuli ära saatmine põhjalikumalt ette võtta, nii et järgmine päev Irinuffli pool filmiõhtu Batmani ja lõpetamata Stephen Kingiga. Vaene Kadi niheles kogu Batmani aja. Aga jah, öösel oli ilge äike, nii et kõik romantilised hüvastijätud tänavanurgal sai asendatud lühikese tsau, nautige reisi ja jookseme nüüd koju’ga. Irina, lahke hing, laenas mulle oma imetabast vihmavarju, mille metallotsik oli pea niisam kõrge kui Tokyo tower. Lähtusin lihtsast põhimõttest: märjaks saada on nõme ja tüütu, aga kui välk mulle sisse lööb, siis küllap on see selle ilma tahtmine ja kes olen mina, et kõrgemate jõududega vaielda (lol, peaaegu et kalambuur kukkus välja).

Viisin siis täna vihmavarju tagasi ja tagasiteel juhtus minuga nunnu lugu. Nimelt parasjagu raudteed ületades, kalpsas must mööda kitsetall. Jäin teda siis juhmilt vahtima, sest et kitsetall raudteel pole just igapäevane pilt. Üritasin mobiili ka kätte saada, aga loom jõudis enne jalga lasta. Samal ajal sõitsid aga mõlemal pool raudteed aeglaselt edasi kaks tuletõrjeautot, ilmselgelt proovides kitsekest üles leida. Ja mina seisin kõige keskel ja jõllitasin tölbi näoga toimuvat.

Koju jõudsin, tegin vahvleid, jõin veinilõpu ära ja nautisin viimast päeva üksindust enne kui ma suundun tagasi Põhja-Lätisse, kus ootab mind orjatöö nimega punased sõstrad ja mahlaauruti.

Vot siis. Minu elu on ka mõnikord niiiii põnev.

PS. Vot on nii ilmselgelt mu lemmik blogisõna