***(insert vabalt valitud Arvi Siia luuletuse pealkiri)

Signal strenght: crappy

Status: barely connected

Mood: pissed

Ehk Liisa ja Maria peavad netiga lõputuid lahinguid maha ja vähemalt hetkel, on kaotusseisus. (sest muidu ma ei oleks ju siin seda teksti kirjutamas)

Aga vaatmata sellele loodan, et teil oli ilus taasiseseisvumispäev! Tänu viisakale tuulele lehvis lipp katusel iseäranis vahvalt ja patriootiliselt (pani mõtlema, kas olümpia ajal on neil suunatud mingid spetsiaalsed tuulevood lippudele, sest oleks ikka piinlik lugu küll, kui nii kakssada lippu kurvalt norus ripuksid).

Paar päeva tagasi vaatasime ka „August 1991“ filmi, mis mulle kummalisel põhjusel väga meeldib. Mind tabab hääletusstseeni ajal alati sentimentaalsushoog, eriti sel hetkel, kui hüütakse: „Eesti on jälle vaba!“. Ja teletorni kaitsmise stseen on üsna kuum. (btw, täpselt 21 aastat tagasi viibisin ma Viimsis vanaema suvilas ega mäleta sellest päevast mitte midagi)

Ja mul on veel vaid pooltesit punase sõstra põõsast jäänud, mis tähendab vaid üht korda aurutamist. Ja mõtelda, et kunagi oli meil lausa 29 punase sõstra põõsast...

Laupäeval teeskles ilm isegi, et on suvi. Olime üle kahe tunni rannas ja peesitasime paadisillal. Juhuslikult oli samal ajal ka triatlon, nii et ujumisosa nägime kenasti ära ja valisime isegi endale namjad, keda cheerida, välja. Lol, ja Mia lubas vennale šokolaaditahvli anda, kui too rannavalvega rääkima läheb. Rannavalve on ilmselt 16 aastat vana (sest ta lõpetas just põhikooli) üks üsnagi nunnu märkimisväärsete kõhulihastega poizu, kes vaatamata sellele näeb oma vanusest veidi noorem välja. Igatahes, me pidime naerukatesse (ja ka piinlikusse) surema, kui vend siis neid tasahilju luurama läks. Lõpuks võitis magusaisu ning, kühvel vasakus ja pang paremas käes, sööstis tüüp saatusele vastu. Lõppvaatus leidis nad istumas rannavalvuri sõbraga liival ja losse ehitmas, samas kui tegelik sihtmärk kõrval seisis.

Ma räägin vist ikka päris palju oma vennast (umbes nagu hullud koeraomanikud oma lemmikutest). Mhm, talle meeldib muide „SPY“, nii mv kui laul. Tõõtõõtõõtõntõntõõ~ on muudkui keelel. Ja eile hommikul, kui ta mind voodist üles peksis ja ma talle ütlesin, et ta mulle kalli teeks, hakkas tema selle peale „Gulliveri“ laulma.

Mis ei tähenda aga, et ma poleks pagana õnnelik, et ta tagasi Tartus lasteaias on. Tänan väga, aga mu läps pole mõeldud kaheksatunniseks Runscape’i maratoniks, mille ajal – müstika ruudus – kordagi nett ära ei kao.

 wo de fabulous didi

Vaatamata netisõdadele oleme vahepeal siiski veidi draamasid ja Exo sõusid vaadanud. Kodus käies tõmbasin kiire netiga mälupulga igasugust subitud Exo ja Suju jama täis, nii et nüüd on vast aega see käsile võtta.

Nüüd eile õhtul vaatasime Donksi draama esimese osa ära ja kuigi Maria ennustas kogu aeg ette, et see on ilmselt väga halb, oli draama tegelikult päris nunnu. Selline neighbourhood draama, kus inimeste kodud ei olegi tehtud klaasist ja kroomist, vaid koosnevad täiesti tavalistest omavahel üldse mitte kokku sobivatest asjadest. Ja kellelgi ei ole sportautot, millega illegaalseid U-turne teha. Rikas USA’s õppinud poiss oli muidugi olemas, sest mis oleks kdrama, kui seal poleks vähemalt üht rikkurit (kuigi õnneks pole seekord siiski tegemist mingi korporatsioonipärijaga).

Donghae oli aga kuum nagu leivaahi, nägi välja nagu pool kaak ja Liisa pani geniaalse quote maha: Donghaele sobivad nii hästi riided! Pärast väikest mõnitusringi jõudsime siiki ühiselt otsusele, et mul on õigus, sest tüübi kehaehitus on selline, et ta näeb just casual riietes parim välja. Jaa, ja too teine namja, kes lõpus niikuinii pihvi ei saa, ei olnud samuti silmale sugusi valus vaadata (lol ja lisaks oli tal ka õe moodi olend, kes nägi välja nagu hoopis mingi Chanyeoli õde).

Asusime vaatama ka Korea Hana Kimit, „To the beautiful you“ või mis iganes siis selle päris nimi on, ja ehkki ma tahan juba tegelasi kägistada, karjun nende peale ja suren muidu tavapärastesse kannatustesse, mida üks keskmine kdrama vaatajas tekitab, tahan ma siiski edasi vaadata. Pole „City hunterist“ saadik (ja see oli sügisel), ühtki kdramat lõpuni vaadanud, nii et kohe tuju oli.

Erinevalt „Hana Kimist“ on mangalikkust vähem, tegelasi on juurde lisatud, melodraama on paarkümmend korda tugevamaks keeratud ja – hallo kdrama eks – money issued tulid ka kohe sisse. Aga see-eest on interjöörid fancymad, tegelased vahetavad osasiseselt riideid ja üldist stiilsust on rohkem. Sulli näeb igati nunnu poizu välja, kuigi ta tegelane ajab mind ilgelt närvi, sest wow, meisterklass stalker. Lisaks peaks ta olema armas ja kena, aga ainus, kellest ta hoolib on see vastik Sano/Minho, ja siis ta on teiste tegelaste suhtes, kes tema vastu kenad on, nii ebaviisakas. Ühesõnaga, peategelased head pihvid on ühed tüütud loomad.

Minho ise jätab mind sügavalt külmaks, aga mulle üldse ei meeldi see tegelane, keda ta mängib. Juba Oguri Shuni esituses ei meeldinud. Kummaline, sest külmad coolid tüübid ju mulle tavaliselt istuvad, aga vot selle tegelaskuju juures on midagi tõsiselt häirivat. Wannabe cool tüüp on vot seepärast, tegelikult on möku.

Oh, ja see hirmus stseen, kus näidatakse seda üht ja sama dramaatilist kõrgushüpet. Jaapani versiooni ketras seda kohta ikka korralikult, nii et me juba ette tegime nalja, kui palju me seda nägema hakkame. Ja oh õudust, me ei eksinudki. See on draamaajaloo kõige hirmasam stseen, veel hirmsam kui see Hana Yori Dango pihvi vihmas töllerdamine.

Ikuto Toma Nakatsu mulle meeldis ja k versiooni oma on ka ok, kuigi wtf, kas tal varem sõpru ei olnudki. Kõigis stseenides on ta vaid koos Sulliga, mis mind nii häirib. Aasia draamade juures üldse. Et jääb mulje nagu neil varem mingit elu ei olnud.

Lol, ma kõlan nii vaenulikult meelestatult. Mis teha, vaatmata sellele, et mulle kdramad ja jdoramad meeldivad, ajavad need ikkagi mind nii sageli närvi.

Aga jätame peategelaste halvad omadused kõrvale, sest oli ka hunnik meeldiva välimusega kõrvaltegelasi. Näiteks nice guy dormivanem. Või hot namja (parim hetk oli see, kui mina teatasin: oo, see on jälle see kuum namja. Oi kurat, Minho hoopis). Või liiga noore välimusega judgy pilguga kooliõde, tegelane, kelle puhul ma nii lootsin, et teda hakkab Heechul mängima. Või teised dormivanemad. Või nojah, kaks osa ongi vaid olnud, küll ma jätkan veel halamist.

Vahepeal oli meeldiv üritus nimega SMTown Seoul, mille pildimaterjali ja fancame ma aga kõikuva neti tõttu veel läbi töötada pole jõudnud. Mu lemmikosa on alati ühine Hope’i laulmine, mida võib rahus eri fancamisdest mitmesuguste nurkade alt vahtida. Ja maknaed on arust ära.

Olgu. Aeg tegeleda punaste sõstardega. Mu aju ja sõrmede vaheline netiühendus kadus ka ära.

 Dramaatiline