Not sure if there's orange in me or Tokyo

Sujul on kohe-kohe uus mv välja tulemas (nagu asjahuvilised ilmselt teavad), nii et yay! Mis oleks õekese sünnipäev ilma sugulastele paari uue suju mv näitamiseta? (lol, neile meeldis Mr Simple eelmine aasta ilmselt rohkemgi kui meile endile)

Igatahes, intelligentsed mõtted, mis mu peast „SPY“ teaserit vaadates läbi käisid:

• Vau, see kõlab lahedalt ja näeb lahe välja ka
• …kas ma ütlesin lahe? Mitte miski Teukie 90.-ndate iidoli soengus ei ole lahe ja ainus asi, mis Kyuhyuni soengu juures aktsepteeritav on, on tema viimaks pärast peaaegu kahte aastat kannatamist taas mustaks värvitud pea (rõõmutantsu aeg!!!)
• Lol, mis tõkkejooks teil seal käib
• Sungmin on endiselt bamf. Ja Siwon täpselt samasugune nagu alati.
• Lol, relva sõrme otsas keerutav Teukie. Nii badass.
• Vat Yesung on päriselt badass. Mis sest, et ta hoiab relva ebaotstarbekalt. Sest hei, see näeb kuul välja

 Kohustuslik gif

Vot. Ühesõnaga: see laul kõlas mv teaseris kuulilt. Aga nüüd kuulsin ma seda terviklikult and not gonna lie, my first reaction was: what is this shit!!!

Nüüd, kus ma olen seda juba paar korda kuulnud, on sel pöörasel laulukesl muidugi oma võlu, aga sellegi poolest kannatab see raskekujulise identiteedikriisi käes ja ma ei kujuta ette, kuidas laul ja mv pilt omavahel kokku hakkavad sobituma. Sellisele loole saab ju normaalselt vaid trolling mv’d teha. Aga. Ootame mv ära ja siis räägime edasi.

Käisin see nädal Tallinnas, kus lisaks seltskondlik olemisele, käisin ka perega uues meremuuseumis. Ja see oli pagana lahe. Soovitan kõigile, kuigi mu jalad olid pärast suurest vantsimisest täiega läbi. Kuigi võib-olla oli asi milleski muus. Milleski, mis pole üldse nii lahe ja mida ma kellelegi ei soovita. Nimelt lõin ma öö enne oma parema jala keskmise varba vastu välivoodi metalljalga ära ja tulemusena lendas see täies ulatuses lahti, aga küljest ära ei tulnud. Minu varbaküüs siis, mitte voodijalg. Kahjuks ma kaotasin selle lahingu. Vaatepilt oli üsna õõvastav, aga et adreliin oli laes, valus nagu väga ei olnud (valus oli hiljem). Ja et ma olen ennemini sadist kui masohist, ei jätku mul tahtejõudu seda küünt täielikult küljest rebida. Nii ma siis käin ringi, riideribad ümber varvaste seotud. Kõige masendavam muidugi see, et kinnise ninaga asju pole mugav kanda. Aga pole viga, küll uueks aastaks uus küüs kasvab ja ma ei peagi plätudes lumehanges vantsima.

Neljapää tulin aga tagasi Tartu rüppe, sest Kadimuffini sünnipäev nõudis tähistamist ja lahke inimene nagu ma olen, olin ma oma tõelise poissmehe peokorteri välja pakkunud. Hurmav stseen oli see, kui ma kell pool üheksa kohvriga bussi peale ronisin ja Linda, kes oli muidugi optimistlikult kella üheksaks tähistama kutsutud, mulle juhmi näoga otsa põrnitses. Aga õnneks läksid tibulinnud veel poodi, nii et ma jõudsin esmavajalikud toimetused ära teha: toad tuulutada, venna mänguasjad kokku korjata ja juuksed pesta. Kahjuks palsami loputamiseni ei jõudnud, nii et külalised võttis vastu rätikusse mähitud ja tilkuv flasher-Liisa. Äärmiselt humoorikas. Äärmiselt random.

A pärast sai rõõmsalt koos kooki küpsetatud (sest obviously ma seda enne valmis ei jõudnud), alkopokkeri võlusid tundma õpitud ja kpop tantse tantsitud. Ja mitte miski ei räägi rohkem Kadi ja Liisa koos joomas, kui see, et kell on kolm öösel ja me arutame kõige iseenesest-mõistatavama kergusega napsuklaasi taga sujude seksuaalelu.

Ja et Kadi ja Linda suunduvad ikkagi pea kuuks ajaks Hong Kongi, tuli ära saatmine põhjalikumalt ette võtta, nii et järgmine päev Irinuffli pool filmiõhtu Batmani ja lõpetamata Stephen Kingiga. Vaene Kadi niheles kogu Batmani aja. Aga jah, öösel oli ilge äike, nii et kõik romantilised hüvastijätud tänavanurgal sai asendatud lühikese tsau, nautige reisi ja jookseme nüüd koju’ga. Irina, lahke hing, laenas mulle oma imetabast vihmavarju, mille metallotsik oli pea niisam kõrge kui Tokyo tower. Lähtusin lihtsast põhimõttest: märjaks saada on nõme ja tüütu, aga kui välk mulle sisse lööb, siis küllap on see selle ilma tahtmine ja kes olen mina, et kõrgemate jõududega vaielda (lol, peaaegu et kalambuur kukkus välja).

Viisin siis täna vihmavarju tagasi ja tagasiteel juhtus minuga nunnu lugu. Nimelt parasjagu raudteed ületades, kalpsas must mööda kitsetall. Jäin teda siis juhmilt vahtima, sest et kitsetall raudteel pole just igapäevane pilt. Üritasin mobiili ka kätte saada, aga loom jõudis enne jalga lasta. Samal ajal sõitsid aga mõlemal pool raudteed aeglaselt edasi kaks tuletõrjeautot, ilmselgelt proovides kitsekest üles leida. Ja mina seisin kõige keskel ja jõllitasin tölbi näoga toimuvat.

Koju jõudsin, tegin vahvleid, jõin veinilõpu ära ja nautisin viimast päeva üksindust enne kui ma suundun tagasi Põhja-Lätisse, kus ootab mind orjatöö nimega punased sõstrad ja mahlaauruti.

Vot siis. Minu elu on ka mõnikord niiiii põnev.

PS. Vot on nii ilmselgelt mu lemmik blogisõna