Detsembrikuu algas lumesaju ja maiustusega päkapikusussi
sees, teadmisega, et köögis on glögi ja piparkooke. Ja siis tuli õde koju ja
teatas, et Paul Walker on surnud. Räägi veel rahulikust ja rõõmsast jõuluajast.
Mul ei ole lemmiknäitlejat, küll aga on mul paar näitlejat,
kes mulle meeldivad, ning Paul Walker oli üks neist. Veel kurvem oli see
õekesele: ta rääkis mulle, kuidas paar nädalat tagasi oli sõber oli tal
küsinud, kes ta lemmik näitleja on, ning peale mõtlemist oli ta vastanud Paul
Walker. Nagu me tooksime halba õnne.
See oli traagiline, irooniline ja omamoodi ikooniline surm. Mitmes
mõttes. Kui näitleja sureb noorelt (ja 40 on kindlasti noor) ja ootamatult,
siis see kivistab mitte ainult ta mälestuse, vaid ka ta isiku ajas. Ja kui ta
sureb seejuures veel autoõnnetuses, siis see muudab ta laua ikooniliseks. Lisada
juurde veel kogu see Fast and furiousi ja rallisõidu taust, ning me saame loo,
mis iseenest on juba Lugu. Piiri, kus
päris elu ja fiktsioon kohtuvad, mis tähendab, et reaalsed sündmused on juba
algusest peale omandanud romantiseeritud kinomatograafilise varjundi.
Mõelge James Deanile. See oli esimene nimi, mis mulle pähe
tuli. Isegi auto oli sama marki. Ja veel? Blond juus, sini-sinised silmad,
vastupandamatu naeratus ja saatuslik armastus kiiruse vastu.
Et saada
pooljumalaks, tuleb enne surra. Tavapoole tõusev suits kuulutab teist tulemist. Sinu
ülestõus peitub valatud pisarais ja loos, mide me jutustame.
Kummardus.
Aplaus.
Kardinad.
No comments:
Post a Comment