Linnud, loomad, sugulased

Uh. Selja taga on pöörased poolteist nädalat, täis üritusi, pidusi, logistikat, sugulasi ja muid sulelisi ja karvaseid. Täna lahkusid viimased külalised ja ma olen oma häärberis jälle üksi. Tähistasin ootamatult saabunud vaikudt väärikalt: lugesin puu all mitu tundi raamatut ja sõin mureleid. Milline idüll.

Nüüd on mul veidi aega, et teha vahekokkuvõtteid ja vedeleda, siis läheb jälle andmiseks.

Eelmine nädal algas logistilise suurkastumusega, kus ma pidin kolme päeva jooksul läbima marsruudi tõrva-tartu-tallinn-saku-tallinn-tartu-valga-tõrva. Neist viimane sisaldas lausa nelja linna.

Onutütre lõpetamine=noobel resto, peen toit. Ja millise roosikuhja all ta vankus!

Sandra lõpetamiselt jooksin ka läbi. Mul oli 15 minutit aega ja u kümme neist kulus bb leidmisele, aga kätte me raisa saime ja maha ta jooksime (ma oleks peaaegu kirjutanud, maha ta lõime.)

Valga jaanipäev oli fun, Helme oma not so much. Valgas oli mahti vahepeal hinge tõmmata, aga Helmes käis üks katkematu andmine. Pidu oli iseenesest hea, aga. Nii. Palju. Inimesi. Ainus, mis alles jäi, oli kast alkoholivaba baltikat. Isegi toiduõli sai otsa.

Rasketes oludes sündisid ka uued trendikad kokteilid. Näiteks:

Must surm: 12 cl viina, 15 cl kalja

Ma olen nii purjus, et mul on ükskõik: 4cl valget rummi, lahjendada sidrunimaitselise mulliveega

Ääremärkus: no ice        

                          

Järgmine päev pidasime enda jaanipäeva pidu. Sarjasime windows 10’t ja arutlesime brexiti üle. Mõned meist läksid täitsa naksi täis. Et ma olin kaks õhtut järjest teiste pidusid kõrvalt vaadanud, tahtsin ma nüüd ise ka pidu panna. Mis sest et järgmine päev ootas mind triatlon (õnneks mitte osalejana). Läks nagu läks, ja kolmas päev järjest sain voodisse pool neli. Aga Eestimaa suvi on valge ja rannas endast pea kümme aastat nooremate poistega chillida aegajalt täitsa vahva.

Nädalavahetus oli karm, sest palavus pluss kogu meie seltskond oli varasematest üritusest täitsa tüdinud. Ma oleks pidanud mõlemad päeval rakkes olema, aga laupäeva õhtuks olin ma nii roid, et kauplesin endale asendaja. Ja hästi tegin. Sest järgmine päev oli olnud jubedam ja kraadiklaas (ehkki küll valesti), näidanud 40 kraadi. Kaunis.

Pühapäev oli varjus lugemise ja aiamajakeses vedelemise päev. Õhtul avasin arvuti ja lugesin üle nädala uudiseid. Dammit u Albion! Ootame igatahes järge sellele põnevale etüüdile Britannia ajaloos.

Esmaspäev saabus onutütar oma beebiga ja sai palju jalutatud, supeldud ja söödud.

Noh, ja viimased neli tundi olen ma nüüd üksi.

Istun aias, naudin sooja õhtut, jälgin murelikult läpaka akut, mis mulle enam pikka pidu ei paku. Sarjan endiselt Windows 10’t, mille tõttu mu tegumiribad ja start menüü ei tööta. Palvetan netijumalate poole, et homseks mu word ei haihtuks. Tahaks lõpuks jälle fici edasi kirjutada.

Aku.

Vot tak vot. Voila.

Here comes the general!

Nuorperenaine olemine on igati ajamahukas ettevõtmine. Müstika, kuidas päevad kuluvad, kui sul on suur maja ja aed ning tahmine iga päev korralikult süüa teha. Ma valmistasin isegi magustoitu, mis on suht müstika, arvestades, et ma ise praktiliselt magustoitu ei söö.

Aga ajal, mil ma pole toimetustega hõivatud, Liisa’s been watching shit.

Pärast mitmeid katseid ja proovimisi, mille kahe järel mu arvuti parandusse pidi minema (ausalt, nagu mingi needus) õnnestus mul viimaks „Galavant“ tervenisti ära vaadata. Arvestades, et osad on vaid 20 min pikad ja neid pole kummaski hooajas üle kümne, oli vaatamiseni jõudmine ikka ebaproportsionaalselt keeruline.

How do I even describe Galavant?

Well. Avanumbrina

~Square jaw and perfect hair, cojones up to there, there’s no hero like gaaaalavant~

Ehk milline hurmav meelelahutuslik paroodia-muusikal-sitcom. Meenutas mulle Mel Brooksi filme, mis peaks juba teatava aimduse andma. Ehk teatud tüüpi kvaliteet, iseasi, kui kas kõik seda kvaliteediks nimetaksid.

Eriti teises hooajas oli hästi palju eri muusikalide paroodianumbreid, mida ma muidugi rõõmuga nautisin. Kui ma nad ära tabasin, kõike ilmselt mitte. Ja kõik need GOTi kommenteerimised ja 4th walli murdmised ja suurepärane Theodeni stiilis kõne.  

Lol, ja muidugi mu lemmik: king Richard. Milline armas tumba. Eriti arvestades, et teda mängib lehvivate hallide juustega karismaatiline Timothy Omundson, kes SPNs ei mänginud ei kedagi teist kui Caini ennast ja well, kontrast on missugune.

Hakkasin ka „Turn: Washington spies’i“ vaatama ja see on ee..mitte nagu hea, aga mitte ka kohutav? Nagu, see oli vahepeal suht halb, aga nüüd on jälle huvitav?

Ok, ma olen praegu teise hooaja juures ja see on kõvasti parem kui esimene. Ma juba ootan, mil Lafayette välja ilmub, puudertatud parukas uljalt kuklas, ja Washingtoni musitama kukub. Prioriteedid, eks ole.

(Edit: LOOOOOL, ma nüüd nägin selle osa ära, kus ta välja ilmub. Arvake ära, kuidas markii de Lafayette oma grande entrance’i tegi? Yep, Washingtoni musitades. I is so pleased. Erinevalt Washingtonist, kellel oli selline ilme ees nagu kahetseks ta väga sügavalt, et ta kunagi nõustus Kontinentaalarmee ülemjuhatajaks hakkata)

Aga jah, muidu peategelasel on umbes null karismat ja välimust ning lisaks jätab ta armulugu kurjalt põrnitseva pihviga ja ta peredraama mind suht külmaks, nii et sorri not sorri, kõik romance stseenid ma skipin.

See-eest mängib liba-Hiddleston major John Andret and dammit, that’s what i’m talking about. Kes on John Andre? Well, a gentelman of many virtues. Põhimõtteliselt oli ta 18. sajandi versioon James Bondist. Ta oli stiilne, erudeeritud, andekas, võttis naisi rajalt maha, aga jäi selle juures härrasmeheks. Ja briti vägede poolt vallutatud Philadelphias resideerus ta ei kusagil muljal kui Ben Franklini majas.

Hamilton kirjutas tema kohta: "Never perhaps did any man suffer death with more justice, or deserve it less."

Lafayette, kes oli ise ka tema kohtumõistjate hulgas, nuttis, kui ta üles poodi.

Siis on seal ka üks briti major, kes on suht stares into camera like he’s in office, aga kes teglikult on suht awkaward ja nunnu ja meeldib mulle millegi pärast ja kellel ilmselt läheb sitasti. Arvestades, et esimese hooaja ainuke läbi ja lõhki honorable character (ka britt) juba leidis oma kurva lõpu. Ausalt, ärge tapke kenasid tegelasi. Lööge hoopis see vastik psühho briti ohvitser maha, kes mulle suht esimest kaadrist külmavärinad peale ajab. (šoti psühh võib alles jääda: see on lihtsalt kõrilõikaja.)

Ameeriklastest on seal üks naiivsevõitu poisu, kelle Washington millegi pärast luuret juhtima on pannud. Washington ise on ka paras müsteerium. Man who can’t tell a lie? Well, ta ei ütlegi suurt midagi, ainult pool-naeratab mõistatuslikult. (did washington ever smile tho?)

Kpopi kah.

Ehk siis Smenti.

Ehk tüdrukuid.

Tiffany.

I rly liked that second MV? „Heartbreak hotel.“ Ma küll ei suuda praegu laulu meenutada, aga see oli hästi kaasaegne, aga mitte tüütu ja liiga tüüpiline. (nagu me sandra pool kuulasime selle aasta kpopi ja kõik laulud olid lihtsalt suht ühesugused. Pani kohe mõtlema, kas 2010 ka nii oli. Lol, ilmselt siis oli.) MV flow oli kuidagi mõnus ja Tiffany nägi muidugi hea välja.

Esimene mv. Mhm. Korea strippar LA’s pärst rasket päevatööd (well, u know what i mean) väsinult dineris tukastamas. Ja mõte lendab omasoodu.

Luna

SEEEEEEEX~

And that’s it. That’s the review.

Sistar

Ei ole suve ilm Sistarita ja Sistarit ilma pepudeta.

Lisad

• Uus taustapilt on Chen Chen.
• Kõikjal, kuhu ma ka ei vaataks, varitsevad mind härrased asutavad isad. Loen „Ohakalindu“: peategelase kihluspidu toimub auväärses NY klubis, kus Aaron Burrgi juba käis. Avan uuskasutuskeskuses raamatu, mis mulle huvi pakkus. Eessõna asemel: Jeffersoni kiri John Adamsile. Loen sinise värvi ajalugu: see va Lafayette saab lausa kolmel korral ära mainitud. Või siis tjotik:“meile tuli täna sisse raamat „Jefferson and slavery“, ma mõtlesin kohe sulle.“ Oi jah.
• Üritasin joosta. Ja sain aru, et ma olen siiski jalutaja inimene.
• Miks on tumblri avatari valimine nii keeruline?

Look at my son, pride is not a word i'm looking for

Veetsin nädalavahetuse Pärnus grillfestil ja see oli kohutav. Las ma parandan end: see oli katastroof. Jube, õudus, uuzõst, rõvedus kuubis. Kui reede ilmutas veel mingeid lootusrikkaid märke, siis laupäev uhtus kõik minema. Telefon näitas õhusoojuseks kaheksat ja pool kraadi ning kallas konstantselt. Lõpuks tuli härrastel geniaalne mõte: nad panid ühe grillkasti sütt täis ja tassisid selle meile telgi alla. Mis tähenab, et lõpuks istusime kõik nagu New Yorg hobod selle ümber ja soojendasime oma jäätunud kehasid ja külmunud hingi. Selleks hetkeks oli meil sügavalt ükskõik. Ainult koju tahtsime.

Ja koju me saime.

Järgmine päev sõin hommikust peaagu poolteist tundi. Nii hea oli oma soojas köögis järjest mitu teed juua ja vennaga lobiseda. Tüüp tegi mulle ettepaneku üksteist roastida ning et ma tulin just ürituselt, kus grillimise asemel sai rohkem chillida ja seda ka sõna esialgses tähenduses, tundus väike roastfest just sobiliku hommikuse tegevusena.

Hiljem lugesin lihtsalt mitu tundi voodis raamatut. Paradiis.

Ja mängisin vennaga sõda. Ja sulgpalli. Ja sõin kaks korda lõunat, sest mul oli lihtsalt kõht nii tühi. Ja käisin saunas. Ja siis kuivatasin pea kolm tundi juukseid, sest ma olen Rapuntsel.

EXO tegi comebacki. Mida ma midugi sandraliku innukusega ei jälginud, sest no tumblr nuuks nuuks. Aga. Nagu wow, Sment on oma mv game’i kõvasti parandanud. Continuity ja Concept, wo is impressed.

„Lucky one“

• Kaameratöö paneb mul veidi pea ringi käima
• Kõik on sellised mõnusad plasside ilmetega nukud
• Tulnukatega ei ole ilus eksperimente teha. Ma tean küll, et neile inimõigused ei laine, aga ikkagi
• Lol, ma mõtlesin algul, et nad sõidutavad Lay krematooriumisse
• Run run run run (ehk plusspunktid mitte ainult võimete vaid ka labürindi tagasi toomise eest)
• Lol, need plahvatavad pead tõid mulle kohe „Kingsmen’i“ meelde
• Ja naised ja koridorid meenutavad mulle „Ex machinat“. Väga Keiko look

„Monster“

• Tümm tümm tümm yay
• Yep, kunstipäraseselt peksasaanud poizud on ikka Liisa maitse
• Dem dancemuuves Xiumin
• Xiumin ja Chen on niiiiiiiii ilusad
• Damn, need kohad, kus Chen ainsana tagasi vaatab. Intense
• auch
• Sehun laulab/räpib. Maailm on tõesti muutumas
• I’m creepin’ in your heartbeat?? Hea refrään muidu

Ehk maladets.

„Hamiltoni“ rindelt, Tony awardid on selleks korraks jagatud ja Hamilton sai neid tervelt üksteist tükki! #uses Aaron Burr’s Non-stop voice (if u know what i mean, which u prolly don’t)

Minu põhisoov oli, et Daveed Diggs (lol, who am i kidding, ma olen selles faasis, kus ma kutsun enamus casti eesnime pidi) saaks oma Jeffersoni osatäitmise eest featured actori Tony, and fuck yeah, he did! Well, pooled tema kaasnominatidest olid samuti hamiltoonlased, mis on suht hurmav. Ma mõtlen, Chris Jackson Washingtonina oli suurepärane (that’s some method acting shit there. Plus dude has the voice. And eyebrows) ning Jonathan Groft kuningas Georg’ina lihtaslt hüsteeriliselt naljakas. Aga jah, Daveedi Jefferson oma sarmi ja eneseimetluse, oma maneeride ja kõnnakuga, ja muidugi oma multifilmi pahaliku naeratusega on klass omaette. Eriti arvestades, et see oli tema esimene näitlejatöö.

 

Winning?

wat, like it't hard?

Minu teine tagasihoidlik soov oli, et Leslie Odom Jr saaks Aaron Burri eest best leading actor Tony and fuck yeah, he did! Sest Lin saab niikuinii kõik need autori auhinnad, pole talle seda näitleja oma vaja. Ja well, Leslie mängitud Burr on ikka creepy good. Kinda creepy god too, in a way.

Mu esimene favourite, kuni Tjeff tuli and stole the show.

Ehk tegin pahandust. Sorri Lin, aga ma lihtsalt pidin selle kurikuulsa bootlegitud Hamiltoni ära vaatama. #no regrets

Kuidas see elamus küll lühidalt kokku võtta, ilma et laskuksin sügavsemiootilisse teatrikriitika mülkasse?

Well, lühidalt:

OMG IT’S SO FUCKING GOOD WAE U SO FAR WAE THERE NO TICKETS WAE!!!

Ehk ühel päeval, kui mu stiil on Eestmaa pinnal rohkem tunnustust leidnud, kui mul on rohkem lugejaid kui need käputäis, kes sel blogil (ilmslt küll vanast harjumusest) silma peal hoiavad, sel päeval, teeb Postimees mulle ettepaneku nende jaoks teatriarvustusi kirjutada ja kahetseb siis seda kuni – antud asjaolusid arvestades – minu üsnagi lühikeseks jääva lepingu lõpuni.

Creepin’~