Here comes the general!

Nuorperenaine olemine on igati ajamahukas ettevõtmine. Müstika, kuidas päevad kuluvad, kui sul on suur maja ja aed ning tahmine iga päev korralikult süüa teha. Ma valmistasin isegi magustoitu, mis on suht müstika, arvestades, et ma ise praktiliselt magustoitu ei söö.

Aga ajal, mil ma pole toimetustega hõivatud, Liisa’s been watching shit.

Pärast mitmeid katseid ja proovimisi, mille kahe järel mu arvuti parandusse pidi minema (ausalt, nagu mingi needus) õnnestus mul viimaks „Galavant“ tervenisti ära vaadata. Arvestades, et osad on vaid 20 min pikad ja neid pole kummaski hooajas üle kümne, oli vaatamiseni jõudmine ikka ebaproportsionaalselt keeruline.

How do I even describe Galavant?

Well. Avanumbrina

~Square jaw and perfect hair, cojones up to there, there’s no hero like gaaaalavant~

Ehk milline hurmav meelelahutuslik paroodia-muusikal-sitcom. Meenutas mulle Mel Brooksi filme, mis peaks juba teatava aimduse andma. Ehk teatud tüüpi kvaliteet, iseasi, kui kas kõik seda kvaliteediks nimetaksid.

Eriti teises hooajas oli hästi palju eri muusikalide paroodianumbreid, mida ma muidugi rõõmuga nautisin. Kui ma nad ära tabasin, kõike ilmselt mitte. Ja kõik need GOTi kommenteerimised ja 4th walli murdmised ja suurepärane Theodeni stiilis kõne.  

Lol, ja muidugi mu lemmik: king Richard. Milline armas tumba. Eriti arvestades, et teda mängib lehvivate hallide juustega karismaatiline Timothy Omundson, kes SPNs ei mänginud ei kedagi teist kui Caini ennast ja well, kontrast on missugune.

Hakkasin ka „Turn: Washington spies’i“ vaatama ja see on ee..mitte nagu hea, aga mitte ka kohutav? Nagu, see oli vahepeal suht halb, aga nüüd on jälle huvitav?

Ok, ma olen praegu teise hooaja juures ja see on kõvasti parem kui esimene. Ma juba ootan, mil Lafayette välja ilmub, puudertatud parukas uljalt kuklas, ja Washingtoni musitama kukub. Prioriteedid, eks ole.

(Edit: LOOOOOL, ma nüüd nägin selle osa ära, kus ta välja ilmub. Arvake ära, kuidas markii de Lafayette oma grande entrance’i tegi? Yep, Washingtoni musitades. I is so pleased. Erinevalt Washingtonist, kellel oli selline ilme ees nagu kahetseks ta väga sügavalt, et ta kunagi nõustus Kontinentaalarmee ülemjuhatajaks hakkata)

Aga jah, muidu peategelasel on umbes null karismat ja välimust ning lisaks jätab ta armulugu kurjalt põrnitseva pihviga ja ta peredraama mind suht külmaks, nii et sorri not sorri, kõik romance stseenid ma skipin.

See-eest mängib liba-Hiddleston major John Andret and dammit, that’s what i’m talking about. Kes on John Andre? Well, a gentelman of many virtues. Põhimõtteliselt oli ta 18. sajandi versioon James Bondist. Ta oli stiilne, erudeeritud, andekas, võttis naisi rajalt maha, aga jäi selle juures härrasmeheks. Ja briti vägede poolt vallutatud Philadelphias resideerus ta ei kusagil muljal kui Ben Franklini majas.

Hamilton kirjutas tema kohta: "Never perhaps did any man suffer death with more justice, or deserve it less."

Lafayette, kes oli ise ka tema kohtumõistjate hulgas, nuttis, kui ta üles poodi.

Siis on seal ka üks briti major, kes on suht stares into camera like he’s in office, aga kes teglikult on suht awkaward ja nunnu ja meeldib mulle millegi pärast ja kellel ilmselt läheb sitasti. Arvestades, et esimese hooaja ainuke läbi ja lõhki honorable character (ka britt) juba leidis oma kurva lõpu. Ausalt, ärge tapke kenasid tegelasi. Lööge hoopis see vastik psühho briti ohvitser maha, kes mulle suht esimest kaadrist külmavärinad peale ajab. (šoti psühh võib alles jääda: see on lihtsalt kõrilõikaja.)

Ameeriklastest on seal üks naiivsevõitu poisu, kelle Washington millegi pärast luuret juhtima on pannud. Washington ise on ka paras müsteerium. Man who can’t tell a lie? Well, ta ei ütlegi suurt midagi, ainult pool-naeratab mõistatuslikult. (did washington ever smile tho?)

Kpopi kah.

Ehk siis Smenti.

Ehk tüdrukuid.

Tiffany.

I rly liked that second MV? „Heartbreak hotel.“ Ma küll ei suuda praegu laulu meenutada, aga see oli hästi kaasaegne, aga mitte tüütu ja liiga tüüpiline. (nagu me sandra pool kuulasime selle aasta kpopi ja kõik laulud olid lihtsalt suht ühesugused. Pani kohe mõtlema, kas 2010 ka nii oli. Lol, ilmselt siis oli.) MV flow oli kuidagi mõnus ja Tiffany nägi muidugi hea välja.

Esimene mv. Mhm. Korea strippar LA’s pärst rasket päevatööd (well, u know what i mean) väsinult dineris tukastamas. Ja mõte lendab omasoodu.

Luna

SEEEEEEEX~

And that’s it. That’s the review.

Sistar

Ei ole suve ilm Sistarita ja Sistarit ilma pepudeta.

Lisad

• Uus taustapilt on Chen Chen.
• Kõikjal, kuhu ma ka ei vaataks, varitsevad mind härrased asutavad isad. Loen „Ohakalindu“: peategelase kihluspidu toimub auväärses NY klubis, kus Aaron Burrgi juba käis. Avan uuskasutuskeskuses raamatu, mis mulle huvi pakkus. Eessõna asemel: Jeffersoni kiri John Adamsile. Loen sinise värvi ajalugu: see va Lafayette saab lausa kolmel korral ära mainitud. Või siis tjotik:“meile tuli täna sisse raamat „Jefferson and slavery“, ma mõtlesin kohe sulle.“ Oi jah.
• Üritasin joosta. Ja sain aru, et ma olen siiski jalutaja inimene.
• Miks on tumblri avatari valimine nii keeruline?