Everyone give it up for the maid of honour

Suvi. (tataada-tatta)

Linn on palav ja välja saab minna alles õhtutundidel ja siis ka koos oma päevavarjuga. Mis on hea suitsukate, sest siis kõik jõllitavad hoopis mu päevavarju, mitte mu fucked up jalga.

Ja nüüd, viis päeva pärast antud ridade kirjutamist, on õues kaksteist kraadi. Preili Sanna-chan, bless her soul, võib õnnelik olla. Aga mina ei ole ja kõik. („Keskpäevane praam“, film, mis on lihtsalt üks quote teise otsa).

Reedel saabusin siis puhkama. Ja nagu tellitult, läks arvuti õhtu enne katki ja ilm sinnasamusessegi. Vähemalt oli reede õhtu ilus. Käsisin ujumas ja järv oli lihtsalt niiii soe. Pärat sai äikesetormi ja padukat ning hiljem oli õhk veidikegi värskem. Tänavad olid lillelõhnast paksud ja afalt õhkas kuuma, kui ma oma poolsunnitud hilist jalutuskäiku tegin. Väikelinna võlu ja valu. Nimelt oli must tee osta saanud ja et Liisa ilma musta teeta on teadupärast nagu lennumasin ilma õige ajata: ehk kui multifilmiklassikat uskuda, liigub ainult ühes suunas ehk alla, suundusin linnakese kaubandusvõrku. Esimeses poes ei olnud üldse musta teed, ainult mingid lõhna- ja maitseainetega mürgitatud teelaadsed tooted; teine pood oli üle läinud suveajale ja varakult kinni. Ja alles kolmas, ustav linnaservas asuv maxima, päästis vana sõltlase hädast välja.

Eelmisel laupäeval käisin oma elu teises pulmas. Esimeses, kuhu jõudsin täiskasvanueas ja kus kutse oli saadetud nimeliselt just pr. L’ile. Kogemus oli igatahes võimas ja võttis mul tükiks ajaks ära isu pulmi pidada. Olin järgmine päev lihtsalt nii väsinud (nii väsinud, et blastisin spotify’st Hamiltoni ja koristasin pool korterit ära. Kui sa hakkad juba oma väikevenna pabereid sorteerima, võib aru saada, et midagi on valesti.)

Süüa oli rohkem, kui Kyuhyun jõuaks ära süüa, igalpool sebisid väljamaalased ja andekad inimesed, kes mängisid kuutekümmentseitset pilli ja oskasid rääkida näiteks nii inglise, hispaania, hiina, vene kui eesti keeles. Ja võib-olla veel paaris keeles, mis aga kõnelemisele ei tulnud. Pruut oli kaunis, peig hurmav ja peokülalised (eriti yours truly) võluvad. Kuni kell tiksus sellise tunnini, mil õlu hakkas pinksilaua peale loksuma, jorsid lillepeenrasse koperdama ja üks iseäranis intelligentne meeskodanik otsustas kirsipuu vastu vett lasta. Siis viskas pruudi õdedel üle ja liikuski pulmarong linna suunas (pulmarongi moodustasid elegantsed musta-kollasetriibulised elektritaksod), et maha pidada üks rohkem või vähem tagasihoidlik aftekas.

Koduaia peo plussid: toit, toit ja veelkord toit

Koduaia miinused: sääsed

Baaripeo plussid: tantsutümm

Baaripeo miinused: no food (ja kõrgenenud oht, et keegi valab su õllega üle)

Draamat sai ka, nimelt läksin peigmehe parima sõbraga tülli ja karjusime teineteise peale, mille tulemusena Liisa pidi tualetti oma meiki kohendama minema (ja muidugi ei olnud seal peeglit). Pärast palusime muidugi vabandust, aga piinlik oli ikka, sest kes see tahab olla hüsteeriline bitch. Loo moraal: talk less, smile more.

Rõõmsam lugu: nooleviske mängus, kus pidi värviga täidetud õhupalle katki viskama, oli Liisa üks kolmest inimesest, kes uutsid missiooni eduakalt täita. Minu vägivaldne ja intensiivne viskestiil oli teiste sõnul muljetavaldav ja punase värvi plahvatus lõuendil tõi esile kestavd ovatsioonid.

Ahjaa, ja mulle öeldi, et ma näen välja nagu venelanna, aga ma võtan seda üldiselt kui komplimenti. Missest et see võib tähendada a) et ma olen kuum tibi, b) et ma olen üleslöödud vurhva, või c) et ma olen maitsetu harakas.

Kolmapäev oli ~gurls night~. Wonk wonk, nudge nudge, eks ole. (gasp me ei teinud ühtegi selcat!)

Õhtu lõbusus oli pöördvõrdelises seoses järgmise päeva enesetundega. C’mon Liisa, sa peaks juba vanem ja targem olema ning teadma, et peale veini ei maks enam shote ja õlut (!) ja kokteili tarbima hakata. Well, been there done that. Have I ever learned from my mistakes? Nõup. Will I ever? Nääh.

Aga linn oli soe, tüdrukute sääred siredad ja vähemalt üks poisu mitte liiga kohutav. Veini ja Vine välikohvik andis kerge reisilolemise tunde, Zav oli sama urgas nagu alati ja täpselt nii tühi nagu ma arvasingi ning Trepp mängis kpop’i ja Britney’it. Mida veel elult tahta? Isegi pärastine jalutuskäik koju läbi sirelilõhnalise aguli muutis mu nostalgiliseks.

(neli tundi hiljem ärkasin jah üles, sest mingid piisonhärjad trampisid toas ringi ja minu peas oli pesa teinud kõigi maailma trummimängijate ühendansambel.)

Also, kuulsin naabritüdrukult, et Vein ja Vine korraldab veinikoolitusi. Lol, koolitusi. Sest naabritüdruk oli pärast seda koolitust järgmisel päeval tööle vaid koosoleku ajaks kohale ilmunud, et siis tagasi koju voodisse roomata. Vat seda ma kutsun koolituseks.

Kui me siin juba alkohoolsetel radadel liigume.

Vaatan vaikselt drunk history episoode läbi, mis on võrdlemisi harivad ja võrdlemisi lõbustavad ja oma õpilastele võin näidata ainult tsenseeritud versioone.

Siiani on mu lemmik clip olnud parun von Steubenist, kus ta on all i make a man out of you! Ja ameerika sõdurid on nagu who dat.

Ma ei tea von Steubenist just palju, aga ma tean kõige olulisemat.

Üks. Ta oli preisi ohvitser, kes aitas ameeriklasi iseseisvussõjas.

Kaks. Liberty Kids’is teeb tema häält Schwarzenegger.

Ja kolm. Ta korraldas kord härrastele ohvitseridele peo, kuhu sisse pääsemiseks tuli kohale ilmuda püksata.

Jep, he was flamin’ and livin’ it.

Ja siis oli nädalavahetusel üks Mulgi pidu.

Ja räägitakse, et exo tuleb tagasi.

Ja tegime Sandra pool küünesalongi (lakk on endiselt ilus btw)

Ja ma sõitsin just 12 kilti rattaga ja ma pole ammu (loe: eelmisest suvest) trenni teinud.

Ja tuul on vaibunud ja ma näen aknast järve ja roosatavat õhtutaevast.

Jaaaa, that’s it for today.