Kena Püha Patrickut mu kallitele kaaskannatajatele!
Flashback ja nostalgialaks ühele märtsikuisele teisipäeva õhtule
aastal 2009, mil laual voolasid tekiila ja õlle joad ning 4cl’s somehow turned
into 4 shots; Liisa reastas oma kalleid klassivendasid ja kat-tun’i liimeid ja
oli üldse comedian of the night; musjöö J oli kohutavalt uhke oma naeruväärse
rohelise kübara a la iiri
poolehoidjad lendluudpalli karikaturniiri finaalil üle ja meie karaljeeva Margoga
mõnitasime teda, mis oli ehk suti silmakirjalik, arvestades et siinkirjutaja
kandis karvase rinnaga vesti, mida ta aegaajalt mõtlikult silitas; ja mitte
kusagil ei olnud ühtegi Bostoni kõrilõikajat – küllap seetõttu, et me olime
Brüsselis ja põhilised kõrilõikajad seal olid türgi kõrilõikajad ja nad lõikasid
ka rohkem nagu kebabi.
Ja et tegemist on on ikkagi iiri pühaga, siis minu viimase
kuu üks kummitushittidest „The foggy dew“ by Young Dubliners.
Kpop kummitushittiks on muidugi Ga-In’i „Paradise Lost“. Lady
Ga-In on tagasi, Eevast inspireeritud albumi konseptsiooniga ja oma vanas
headuses. Mis on lubatud Ga-In’le, pole lubatud kõigile. (kui teised beg’i
liikmes vast välja jätta). Laul oli das gut ja video tres bien ja mida muud
ongi siin lisada. Ainult esimesel vaatamisel olin hetkeks pettunud: siis kui
elektrioreli dramaatilised helid vaikisid ja korraga hakkas liiga helge ja hele
lauluosa (sest nt „Bloom“ polnud lauluna tegelikult mu maitse). Aga see kestis
vaid kümme sekundit ja siis põrutas tõeline meloodia täiega sisse ja ma olin
müüdud. Tumedust ja tümakat, mida võib näitsik veel tahta. Visuaalist pole
üldse mõtet rääkida, te teate, et see meeldis mulle. Eriti see must-valge
ussina siuglev tantsuosa.
How to be Ga-In etc, eks ole.
Keegi laenas Lady Ga-ga tantsupoisse
Vaatasin ka Red Velveti videod ära kui ma juba yt’i
sattusin. Grupp sisaldab endiselt ühte veidi teist nägu tsikki ja siis kõiki
ülejäänusid. Esimene mv, mis ei olnud „Ice cream cake“ oli visuaalselt isegi
eksperimenteeriv, smendi standartite järgi muidugi. Teine mv ehk siis see
jäätisetort, sisaldas ilusat puudersinist autot ja pastelseid miniseelikuid. Mulle
kuluks ka üks heleroosa miniseelik ära.
Mis tuletab mulle meelde, olen nüüd heleroosa läpakakoti
õnnelik omanik. Nii rahul. Nimelt käisime üle kümne aasta (kuri)kuulsas Paavli
tänava kaltsukas ja naasesime seal korraliku noosiga. Viimati käisin seal
põhikoolipäevil ja me suutsime sellesse võluvasse ja maalilisse linnaossa ära
eksida ning nii oma poolteist tundi ringi hulkuda enne kui me selle neetud koha
üles leidsime. Pole ka siis ime, et me niipea sinna kippunud ei olnud.
(Ja üle viie aasta sai ka Krooksus käidud, kus snäkkid olid
maitsvad ja alkoholi olukord lihtsalt traagiline)
Lõpetuseks, tänase päeva puhul lõi Liisas välja folklaulik,
mille tulemusena sündis (väga tättelikult) pigem laul, kui luuletus. Esitada
näiteks Molly Malone’i viisil.
Olgu Dublin või
Tallinn
Kuid seal kus mu
kallim
Mind ikka võib leida
Lai naeratus suul
Ning kallima huuled
Kui langevad suule
Sama magus ja mõrkjas
Kui õhtune pruul
Kui ükskord saan
vanaks
Jääb hing ikka samaks
Ning rõõmuga meenub
See nooruse arm
Siis asume teele
Mis õndsaks teeb meele
Ning maha jääb elu
mis ilus mis karm
Ei Taevas ei maa peal
Ei kuskil ei tea ma
Ma parimat sinust
Mu nooruse arm
Kummardus.
