The boys are back~

Kyuface’iga toimuvad viimasel ajal kummalised metomorfoosid. Ei, ta ei ootamatult kärbest meenutama hakanud, aga midagi üleloomulikku on seal küll. On see siis lühikeseks lõigatud juus, osav kaameranurk või lihtsalt photoshop, aga poisu näeb isegi ok välja. Ja nii noor ja nukulik oma portselanjume ja mustade (creepyde) silmadega.

Ja siis ma vaatasin lennujaama pilte ning ei. Still no hope for Kyuface.

Ja mis üldse exopepudega toimub? On nad oma stilisti lõplikult välja vihastanud? Ei taha blondi Kaid. Ei taha.

Suju M’i „Swing“ on väljas!

• Siwoni vuntsid on mu lemmikud
• Maria! (oh flirty flirty siwon, kuidas sa küll kõigi meie südameisse oled pugenud. Ja nüüd veel kohe selline armas eraldi pöördumine mu kalli meimei poole)
• Kyuhyunile ikka tõesti meeldib sõrmedega üle oma huulte tõmmata. Arvab vist, et see muudab teda seksikamaks
• Lol, see koht, kus Ryeowook teiste tagant välja kepsutab. Ah, armastan ma ikka seda tillukest lambanahas kuradikest
• Zhou mi naeratab nagu ta üritaks mulle tasuta tolmuimeja demontsratsioonesitlust kaela määrida
• Henry pls. Sa ei ole Pitbull
• Refrääni hey yeah koht on nii catchy. Meenutab (positiivselt muidugi) SNSD „I gotta boy’d“
• Refrään on tegelikult üleni väga hea
• Aga tervikuna on laul natuke lõhutud. Nagu koosneks mitmest eri laulust. Rohkem kui dubstep, mõjub minu jaoks veidi juurde poogituna Donghae bridge
• Sellist kontoripidu tahaks minagi sujumitega pidada
• See tants paistab füüsiliselt üsan kurnav. Paistab, et nad on „Growl’i“ edust snitti võtnud ja kogu mv ühe tantsukaadrina valmis teinud. I approve.
• Mis sest, et hetkel tuleb mulle meelde see tantsukaader, mis esimese hooga meenutas autoakna poleerimist. Ja siis veel see rätikutants. Seda siis poisid saunas teevadki.
• Häältest kuulsin ehk kõige enam Kyuhyuni. Aga tal on ka selline tämber, mis refrääniski rohkem teistest eristub.
• Ehk siis tublid poisud.

 awesome

Loen hetkel kohe kahte telliskivi.

Murakami „1Q84“, mille ma peaks vast homme läbi saama. Esimesel kolmesajal leheküljel ei juhtunud suurt midagi. Peale sõnavahu. Nüüd ma olen kuuesajandal ja tekib ähmane aimdus, et võib-olla kolmandas osas juhtub midagi. Võib-olla. Ehk siis kohati on vähe tüütu, eriti need kordused. No kui palju kordi mul on vaja lugeda, kuidas tegelane mõtleb, et tal on liiga väikesed rinnad ja ta kehal pole grammigi rasva. Igakord täpselt samas sõnastuses. Vähemalt üks tsikk mulle meeldib. Murakami naiskõrvaltegelased on alati ägedamad, kui tema peategelased. Küllap seetõttu, et nad räägivad 2/3 ajast hästi otsekoheselt seksist.

Teiseks telliskiviks on Dante „Põrgu“, mille puhul ma plaanisin alguses vaid poeemi lugeda. Aga et need kommentaarid on nii põnevad, pidi ikka need ka ette võtma. Kindlasti hariv ja ka meelelahutuslik. Kuigi sellele Dante-tegelasele meeldib ikka kole tihti minestada.

Ei mingit Disney't pealkirjades

Jätan mina ühe päeva arvutisse minemata ja boom! meil on Suju M’i comeback. Saabus sama ootamatult nagu see detsembrikuu, mis akna taga ilutseb. Peab jälle jõulukaunistused välja otsima. Ja mõelda, et nädal tagasi kõndisin ma hõlmad valla ja päiksekad ees, kevadtolm hamba all krõbisemas ja värskelt soetatud viietollised suvekingad sumadanis, uljalt mööda tänavaid. Optimist.

Ilm sobitus samas väga kenasti filmivalikuga. Nimelt jõudsin ma vaevu esmapäeva õhtu kodu uksest sisse sadada, kui vennaraas mind Lumekuningannat vaatama vedas. Mul olid üllad suure õe plaanid ja kavatsesin ta kinno viia, aga et tänapäeval on hd videod kättesaadavad praktiliselt enne, kui nad üldse valmis vändatakse, nii oli ka õeke antud linateose juba meie kõvakettale sebinud. Well, meil on suur arvutiekraan ja piletiraha jääb alles.

Niisiis, üritasin siis mina oma oskab-laulda-aga-viisi-ei-pea häälega ka siis hiljem laulukesi (no neid kahte, mis kõige tuntumad on) esitada ja ah sa Disney küll! no ei tule välja. Ma pole küll mingi numero uno Disney fänn, aga asi on põhimõttes. Vend sai korduvalt krambid. Mul tuli vist nii 50-st katsest neli välja. Lõpuks tüüp dirigeeris mulle, et ma kõrgemalt ei laulaks, vaid samal noodil hoiaks. Kohe algklasside muusikatunnid tulid meelde, mis oma olemuselt meenutasid veidi rividrilli ja hispaania inkvisitsiooni segu ja mis nii umbes 2/3’le meie klassist põhjustasid lapsepõlvetrauma. Good old times.

Teisipää oli nõbudega sushiõhtu ja kui me pärast läbi lumesajuse talve võlumaa õekesega koju jalutasime, neitsilikule lumevaibale ainsad jäljed jättes, sai oma oskused proovile pandud. Mia oli muidugi Anna ja mina angsty vanem õde, kes sel hetkel kui ta oma snowqueen mode’i läks ja endale uue välimuse hankis, ootamatult kuumaks muutus. Well. Kuumaks-külmaks, you get the point.

Sushiõhtul ei olnud küll Orange Carameli, aga sushirullid tulid ikka nämmud välja. Sushi, vein ja silmailu, sest onupoeg, kes näeb välja nagu iga teismelise (ja vanemagi) tüdruku unelm, oli päeval käinud endale lõpetamiseks ülikonda ostmas. Muidugi sundisime me teda seda ette näitama. Eesti üheksakümnendate playlist nostalgiliselt taustaks mängimas – antud hetkel siis Turvamees – astus ta aegluubis trepis alla, kuueteistaastane blond poisu, roosa triiksärk, sikk ülikond ja castielilikult ette seotud lips ees, sest lipsusõlm on endselt müsteerium. Aplaus, kilked, 20-dollarised värvli vahel. Nagu Titanic. Või Dean-o.

Jah, ma olen oma sugulase fangirl.



Aga tegelikult hakkasin ma rääkima hoopis Suju M’ist. Eks ta ole.

Mõtted:

· Juhuuu kastivideo, kus kast on tegelikult tuba, mitte kummaline tänava/pallee/vangikongi imitatsioon

· Uuu, kuum boss Mimi

· Kes on apparently topski. No milline inimene jätab Henzzzy läheduses oma saiakses vedelema?

· Oh Henry. Kui ta veel nooremaks muutub, on ta varsti mähkmetes.

· Jobudik Kyuface ja coolbro Eunhyuk

· Oh my god Siwon, what’s with the mustache! You’re not on bbc. Nagu Salvadore Dali slash Aldo Raine. Aga kummaliselt fasineeriv.

Jään ootama.

God's gonna cut you down

Loen jälle öösel fice ja väga endalikult: eranditult masendavaid. Ma ei tea, mis kummaline nõrkus mul nende kurbade kibemagusate ficide vastu ikka on. Niimoodi oli anime-manga aegadel, oli sujudega ja on nüüd ka Supernaturaliga. Kuigi viimane annab kurvaks ka muidugi palju ainest.

„How a righteous man raises a rose“: There is something sad in their secret voyeurism, Sam thinks, to watch his lonely brother attempting to resurrect dead roses as though his life depends on it. Dean kasvatab roose, Sam valutab südant, Castiel kirjutab lugusid ümber. AU, mis ei ole tegelikult AU; 5600 sõna http://swordofmymouth.livejournal.com/22205.html

Pole viimastest osadest kirjutanud, kuigi mõtteid on. Olen lasknud neil siis settida ja kindlamaid vorme võtta. Ma mäletan, kuidas ma hooaja alguses põdesin, et nad keeravad taas vennakste suhted metsa ja see on masendav ja kohutavalt väsitavav. Aga nüüd, kui see juhtuski, on see tegelikult plotiliselt igati põhjendatud ja huvitavgi ning seletab nii mõndagi kaheksanda hooaja alguse kohta. (jah, kaheksas hooaeg on endiselt mu least favourite, ülalpool esitatud põhjustel). Kuid nüüd ma ei olegi üllatuslikult ärritunud, ma tahan hoopis näha, kuhu nad sellega jõuavad. (ja kas mõni meeskhksamkhm peab hakkama oma sõnu sööma)

Mis mõtted siis mu ilusas peakeses keerlevad?

• Sammy on ikka alatult mean. Mis ei tähenda, et tal õigus ei ole. Mis ei tähenda, et ta peaks nii mean olema. Siiski, dropping truth bomb like there’s no tomorrow.
• Tõsiasi, mida sari on tegelikult juba algusest peale eksponeerinud – Dean ei saa Samita elada, Sam aga Dean’ita küll – , leiab taas kinnitust. (selle mõtte peale ei tulnud ma küll ise, aga see tõesti seletab ära, miks Sam ei üritanud Deani otsida, kui too üheotsapiletiga end Purgatooriumisse lennutas)
• Kaini märk täidab mind sellise excitmendiga! Jah, nad ei ole sellega veel tegelenud (imelik, eks ole), aga Jenseni sõnade järgi mängib see tulevikus olulist rolli. Ja omg, see stseen, kus Dean viimatises osas psühhokillerile noa kõhtu susrus (just surus,mitte torkas): aeglaselt, kaalutletult, mitte ükski lihas näos liikumas. Ja siis see, kuidas kaamera seda näitas! Muidugi oli see taotuslik.
• On paralleele ja on paralleele. Kui Purge oli esmaklassiline näide oskuslikust paralelingust, siis viimatine ghostfacersitega osast oli puudu vaid hiiglaslik plinkiv neoonkarva tekst üle kogu ekraani: PARALELS! Honestly. Ja kas tõesti peab ära angstima comic relief karakterid? Ma olen seda öelnud ja ütlen ilmselt ka tulevikus: character developmenti põhiomadus on muuta muidu igati okeid tüübid emomoppideks. Kurb on see, et ma isegi ei liialda.
• Jenga tower of our lives tho
• Captives’i kaks parimat omadust: Kevin ja Deani kingad.

Vaatasin just ETV’st Sherlockit üle. Eesti keelsed supsid on ikka naljakad asjad. Veider oli aga see, et Sherlocki ekraanile ilmuvaid mõtteid ei olnud. Ma nagu mäletan, et kui etv seda varemalt näitas, siis olid. Need on ju olulised! Ma loodan, et järgmiseks pühapäevaks on kõrgemad jõud neile vihje teinud ja see äpardus on parandatud.
Muide etv, kuhu teie Game of Thrones’i kolmas hooaeg jääb?

Mustale merele

Sobilik aeg kuulata Sõpruse puiesteed, eks ole. Kõige poliitilisem avaldus minu apoliitilises blogis.

Muusikaajalooline fakt ka. Kolmapäeval, 5. märstil möödus 43 aastat sellest, kui Led Zeppelin esimest korda Stairway to heaven’it esitas. Pole antud grupeeringu loominguga eriti kursis, aga vat see on küll igati hea lugu.

Aga nüüd hüppame kaasaegse muusika, teiste sõnadega kpopi juurde.

SNSD „Mr Mr“.

Ma ei kuulanud enne teadlikult laulu, olin vaid lugenud teiste kommentaare, et see pole midagi põnevat. Ja võib-olla just seetõttu, et ma olin pettumuseks valmis, sain ma hoopistükis positiivse elamuse osaliseks. Esimesed 48 sekundit olid ju igati aksepteeritav tümm. Siis muidugi hakkas refrään pihta, mille meh faktor oli muidugi tublisti kõrgem. Naljakas, kuidas refrään, mis peaks ometi kaasahaaravam osa laulust olema, võib hoopis kõige tüütumaks osutuda.

Visuaalselt oli tegemist meeldiva üllitisega. See roosa-sini-kroomjas värvilahendus oli igati minu cup of tea nagu ka video kaadriline ülesehitus. Plikadest endist ei maksa üldse rääkida. Sexy nurse konseptsioon läbi tumedama prisma. 

Sellised arseeniga ülevalatud suhkrukommid, et ise ka ei usu. Ilusad, salapärased, ohtlikud. Kordagi ei tekkinud mul tunnet, et nad kedagi ravida võiksid. Ei, nad süstivad su veenidesse aeglaselt mõjuvat mürki ja lõikavad võinoaga su südame välja. Või Seohyuni puhul, mürgitavad su muffini. Annab sõnale mürkroosa kohe uue tähenduse. Eriti Sooyoung. See koht, kus ta oma süstalt kontrollis: nagu õde, kas valmistub surmamõistetut tema viimasele teekonnale saatma.

Esimesel vaatamiskorral ei pannud mu tantsuosa pea tähelegi. Tavapärasest oli tantsu märgatavalt vähem ja see polnud ka nii muljetavaldav. Ma tunnistan häbiga, et ma ei hoolinud ka väga sellest ülikondades tantsu kohast, ei läinud nagu ülejäänud mv’ga väga kokku. See-eest meeldis mulle jalutame maa-alusest parklast välja like #insert mackelmore lyrics.

2ne1 „Come back home“. Laul mulle täitsa istus, vähemalt meloodiline osa, video oli aga oma viiendale elemendilikule tulevikule vaatamata vähe imelik. Selline kummaline 80-ndate feel oma korduva refräänilahenduse ja windows media player’liku digitaalkunstiga. YG videod on üldiselt väga detailirohked ja läbi mõeldud, aga see jättis kuidagi odava mulje. Ei loonud seda õiget õhustiku, tähelepanu lausa hajus. Tunne oli nagu üritaksid päikesepaistelisel päeval filmi vaadata, kui kõik värvid ekraanil on kuidagi päikesetuhmid ja tühjad, ja filmi asemel näed sa hoopis enda peegelpilti ja tillukesi tolmuosakesi klaasil. See-eest mulle meeldis see koht, kus Park Bom nagu kuulutaja käed laiali laua otsas seisis. Vat see stseen oli arusaamatutel põhustel mõjuv.

Lisad

• Kodus taas remont. Seekord minu ja õe toas. Ainus ese tühjas toas on veel vaid meie voodi. Väga u-kissilik. Ja taaskord leidis kinnitust tõsiasi: asjad, mida sa arvad omavat, omavad tegelikult sind. No küll koguneb inimesel alles kola, millest loobuda ei raatsi ja mille kokku pakkimine võtab aega kuid! Vanad mänguhobused, mis ammu sabad kaotanud, kuid mille sentimentaalne väärtus ei lase neid prügikasti heita; neljanda klassi vihikud, kus täiuslik loomaraku joonis on parem ükskõik millisest bioloogia õpikust; kivikõva juustutükk, mille pinnal oleks kunagi tärganud terved tsivilisatsiooid, kui me vaid oleks lasknud tal ses mängukastinurgas edasi eksisteerida...
• Emme ja õekesega balletti vaatamas. Mama oli nii awesome, et sebis meile kõigest päev enne kohad esiritta keskele. Etendus oli tore, dekoratsioonid ja kostüümid uhked ning näitlejad ilusad ja osavad. Lol, valisime ikka lemmikpoisud ka välja. Kahjuks pole aga hetkel Vanemuises vist ühtegi balletti, mida ma juba näinud ei oleks.
• Viimase aja bamf Supernaturali fanvideo. Light em up up up~