Nightmare before Christmas

Mõtlesin, et teen veel ühe jõulueelse postituse, sest muidu pole pärast jälle pikalt aega.

Jõulueelsed toimetused läksid see aasta kuidagi eriti libedalt. Neljapäev möödus küll köögiseini nühkides, nii et sõrmed villis, aga kui selline totter töö sai juba ette võetud, tuleb igast plekist lahti saada. Nüüd on maja puhas ja kaunistatud, korter täis toiduhõngu ja polegi muud teha, kui oodata, et homne kätte jõuaks. Kui ma köögis neid jõulukardinaid nägin, tuli mulle kohe selline jõulutunne peale, et Lasse läinuks kadedusest roheliseks. Lugesin eile taas Astrid Lindgreni jõulujutte ja muutusin nii härdaks nii härdaks. Poetasin isegi paar rammusta mehepisarat, sest kuidas miski saab üldse nii nunnu olla.

Ma olen nagu väike laps, kui asi puudutab jõule, täiega exited. Need on alati olnud mu lemmikpühad ja kui midagi ongi muutunud, siis võib-olla see, et rohkem kui kingitusi, ootan ma seda suurepärast ahjus küpsetatud seapraadi. Ma olen jõulude osas täielik konservatiiv, mulle meeldib kui kõik toimub samade traditsioonide ja tavade järgi kui iga aasta. (ja ma lubasin õekesele, et ma ei mossita, kui homseks lumi maha ei tule, vot selline lapsuke olen).

 Isegi Koreas sajab lund...Ahh, miks te olete nii nunnud (hee, minu uus jõulu taustapilt)

Me tegime see aasta päris palju asju ise. Hapendasime kapsad algusest saadik, paps muretses mingist talust viis kilo kaelakarbonaadi (lol, siga me siiski ise ei tapnud), tegime piparkoogi taigent, läksime metsa kuuse järgi...

Kuuse järel käik oli lahe. Ma ei mäleta, millal see viimati juhtus, ilmselt siis, kui ma veel väike olin, nii et ma olin kohe põnevil. Ilm oli ka ilus ehkki külmavõitu (tõsiasi, millest sain ma aru alles metsas ja mille tõttu mu vaesed varbad olid kannatama määratud) ja kuigi lund oli vähe, oligi see hea, sest nii sai kuuse kergesti kätte. Võin uhkuse öelda, et nii harmoonilist ja ühtlast kuuske pole meil kaua olnud ning just mina olin see, kes seda teest veidi eemal märkas.

Tagasitulek oli omaette operett. Juba minnes oli bensiininäidik endast märku andnud, aga tee peal polnud lihtsalt ühtegi bensukat. Leidsime siis endale sobilikku kuuse, sidusime kenasti katusele  ja asusime tagasiteele, hapras lootuses, et äkki me veame ikka kuidagi Tartuni välja. Ainult, et saime ise ka aru, et ei vea välja. Kohalik onu juhatas meile siis teed bensukani, mis apparently asus Tartust hoopis kaugemal, aga kuhu me pidanuks siiski jõudma. Kõik läks edukalt, kui jätta kõrvale need kuusejupid, mis uksi kinni löödes said amputeeritud. Kuni paps asus bensukast ära sõitma ja kaunis daam putkast järsku erutunult välja tormas. Ei, me ei katsunud maksmata lahkuda. Aga bensuka lont oli endiselt meie auto külge haagitud ja veel meetrike ning sellest oleks saanud ilmselt kallim jõulukuusk meie pikas kuusepuude ajaloos. (muide, meil on päris mitme kuusega sellised huumorlood olnud, et ise ei usu. Neist võiks praktiliselt omaette postituse teha). Lõppkokkuvõttes said kõik kena lõuatäie naerda ja kuusk ise ootab, et me teda homme hommikul kaunistama asuksime.

Haa, ja üksi professionaalse fangirli postitus ei tohi olla kpopi vaba!

Et ma neljapäev olin tubli koduperenaine, ei läinud ma enne õhtut arvutisse ja nagu sellisel puhul kipub olema, oli korraga kohe mitu asja juhtunud. Ja ma räägin siinpuhul otseloomulikult SMEndi uuest iidolgrupist ja Kyuhyuni leegitsevast soengust.

Esimese asjana nägin ma Siwoni twitpilti, mistõttu mu vahetu reaktsioon oli: see on nali, eks ole ja – omg, cursed split ends! Ja siis me otsustasime Miaga, et see on ilmselt parukas, see, mida Yesung super showl Chuckyt kehastades kandis. Ja siis ma kerisin pilte edasi ja sain aru, et see ei ole mingi nali. Kyuhyun on porgandipea ja killernukk. Jah, ma olen kaua unistanud soegumuutusest, aga selle all pidasin ma silmas lühikesi tumedaid juukseid. Võib-olla Kyuhyun lihtsalt trollib meid, värvis jõulude puhuks pea punaseks, et fänne õrritada, kes teab. Sest kui see kõlakas KRY albumi kohta on tõsi, tähendab see soengumuutust. Lol, soengud tõesti sõltuvad sellest.

Ja EXO. K ja M on muidugi äärmiselt originaalsed nimed, aga ma pean tunnistama, et ma olen üsna exited. Ma pole peale salatipoiste ühegi SMEndi grupi sündi näinud, aga see ei loe, sest nad olid ainult projektikas. SMEnt siiski omab mu vaest hinge. Tõsiasi, et kõik liikmed saavad ilmselt olema must nooremad ei häiri mind põrmugi. See Kaipoiss meenutab mulle päris mitut inimest korraga, paljud ütlevad, et Taemini, aga mina nägin esimese hooga hoopis Changmini. Siis veel ka väike annus Jae Joongi ja Kim Bumi ja ilmselt kedagi veel. Ootame teised tüübid ka ära.

 Täitsa kobe alakas ju

Lol, paps tuli suht paar minutit pärast neid avastusi koju, nii et ta oli õekese järel kohe teine olend, kellega ma oma exitmentit jagasin. Tüüp on mõnevõrra isegi haritud (ta lolis raskelt Yesungi ja Kim Jong-Illi poja loo üle, ning lausus siis ilusad sõnad: Yesung on ilmselt palju kuulsam ja palju mõttekam inimene, kui Kim Jong-Illi poeg. Aww.)

Ja lõpetuseks väike jõulusalm kõigile, kes pole jõudnud veel midagi pähe õppida:

Hommikul läks süda pahaks,

Justkui iseendast.

Kahju maha joodud rahast,

Kaotsiläinud kindast.

Ilusaid jõule kõigile. Olgu päkapikud teile helded ja ärgu seapraad iialgi lõppegu!

Once upon in december

Oleme kogunenud siia Lõuna-Eesti kontinentaalsesse kliimasse käreda pakase ja immaginaarsete lumehangede vahele, et anda põgus ülevaade käimasolevatest sündmustest.

1. Vanaisa sünnipäev oli raske toiduorgia. Nii vaaritamise kui õgimise poolest. Lõpuks jäi niipalju toitu üle, et järgmiste päevade menüü oli kindlustatud. Emme kokkuvõte: taadid on vanaks jäänud ja ei jaksa enam kaheni juua. Tõsiasjast, et pidudel käia on palju mõnusam, kui neid koraldada, sain ma juba ammu aru, sest vanima lapsena siinpoolses suguvõsaharus olen ma alati köögitoimkonda rakendatud. Aga ma tulin üritusest tuludega välja ja olen nüüd pudeli Kännu Kukke õnnelik omanik. Retro värk!

2. Ma leidsin Death Note’i (või kui soovite – deso notto) ja kaalun tõsiselt, mida sellega peale hakata. Siiani olen ma plaaninud sellest lugemispäevikut teha, aga samas pole ma kindel, kas elusolevate kirjanike nimede kandmine Death Note’i on ikka kõige parem mõte...

3. Vaatasin Teuksora WGM-i viimast osa. Ma olen enne vaid klippe vaadanud ja omg, ma pidin kohe alguses suurest piinlikkusest naerukad saama. See oli nii awkward ja lääge ja lol. Ma olen siiani ainult Liidri ja Hwangbo wgm’i vaadanud ning noh, Hyun Joong pole just romatiliseim mees maamunal, aga see paganama Teukie...jah, cheesy’duse üledoos on garanteeritud. See-eest on härrased hwaitning juniorid tõelised mõnitavad nooremad vennad, jälestusesegune lõbusus iga käiku saatmas. Lolisin raskelt nende missioonide üle. Kõik teised tegid oma asjad enam-vähem normaalselt ära, aga kui Kyuhyun tuli Teukiet masseeerima, oli too kohe; noh, ütle välja, mida sa tahad.

Kui aus olla, on WGM minu meelset veidi julm saateformaat. Te panete kaks inimest kokku, panete nad põhimõtteliselt kaamerate ees deitima ja tegema kõike seda, mida abielus/armund paarikesed teevad, räägite nii, nagu see oleks tõde, ehkki kaamerad on kogu aeg seal. Aga inimesed võivad end unustada, sõnadel on kombeks hinge minna ja ühel hetkel pole see enam reality show, vaid mängimine inimeste tunnetega. Vot. Selline tagasihoidlik arvamus.

4. Suju Do re mi esituse vaatamine ja need surija ilmed pea kõigil nägudel pani mind mõtlema, et nad tõesti on selliseks lollimägimiseks liiga vanad. Jah, 18-aastased poisikesed võivad seda lõdvalt teha, aga enamus sujudest on 25+! Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, aga Yesungi, Kyuhyuni ja veel mitme liikme näod kõnelesid sellest, et neil on ebamugav. Kusjuures just selle lauluga, mitte kostüümipeoga. (random mõte: ma ei saa ikka aru, kas nad laulavad seda inglise või korea keeles)

5. Ma kuulasin kogu SM Towni jõulualbumi läbi ja tegin loogilise järelduse, et Suju laul on selgelt kõige totakam. SHINee meenutab mulle algusas Owl Cityt ja laul on liiga pikk, SNSD laulul on see-eest hästi ilus viis. Changmini igati normaalne hääldus hämmastas mind (lol, Yunho häälest me ei räägi, eks). Daamide rahulikud laulud on mõnusad (Boa kumiseb ajus) ja mulle meeldib väga ka Kangta laul. Vat kui Kangtale saaks kuidagi käpa peale panna...Ühesõnaga, minu meelest on see täitsa mõnus album.

6. Eunhae OPPA OPPA puhul kattub mu arvamus Kyuhyuniga, mis ei tähenda, et see laul mul kui lollakas ei kummitaks ja ma seda innukalt kaasa ei tantsiks. Oo ei, otse vastupidi. Parafraseeride emmet: see on nii halb, et see on juba otsaga jälle hea. Ei, Eunhael pole häda midagi, nad mängivad selle ilusti välja (lol kujutage Kyumini samas situatsioonis), lihtsalt Liisa meelest pole meestemoes hirmsamat perioodi kui 70-ndad ja see muusikastiil on minu jaoks väsitav. Vot. Tagasihoidlik arvamus vol 2.

 Täpselt. DNW

7. Ma lugesin 15 000 sõnalist fici, kus Yesung ja Wookie olid pornostaarid. Jamh, ma mõtlesin, et heidan kõigest pilgu peale ja siis ma ei suutnud seda kõrvale panna, kuigi see oli 15 000 sõna AINULT YEWOOKI! (ma arvan, et sisu annab ratingust aimu, eks ole). Head autorid on ikka head.

Olgu, ma lähen nüüd piparkooke tegema, sest – ärme unusta – Christmas is finally here~!

Mul on kavas kõvasti Suju piparkooke teha. Eelmine aasta kukkus Ryeowook ikka eriti hästi välja ja seekord on mul õelad plaanid ühe Mr Simple’i teaseritest inspireeritud Kyuhyuni jaoks...kekeke. Pärast saan ma tal pea otsast hammustada nagu Liisbet Jerkeril.

It's time to celebrate~!

Christmas is finally here~! Või noh, peaaegu, kümne päeva pärast. Aga oi kuidas see laul mul kummitab. Muudkui tatsan õnneliku näoga ringi ja lällan omaette, tänaval ka, ausõna. Ma ei teadnud üldse, et nad jõulualbumile video teevad, nii et see oli vägagi positiivne üllatus. Ja tõsiasi, et see on Suju laul koos Henzzi ka Mimiga, noh, minu poolest võiks see alati nii olla.

Mõningaid intelligentseid mõtteid siis:

• Issand, see on nii jõlulugu, kummitusfaktoriga 645 ja jei, inglise keeles, nii et ma saan kaasa lõõritada (ja kahjuks seetõttu ka sõnadest aru).
• Omg, see on natuke totakas ja täiega nunnu ja ma armastan teid kõiki ja vaatame mv’d veel paar korda.
• Ühesõnaga, tegemist on Jõuluvanale pühendatud armastuslauluga?
• Kommentaare ei tohi mingil juhul lugeda.
• Yessul ja Kyuhyunil on ilmselt kavas jõulud ära varastada.
• Hyoyeon näeb tapvalt hea välja. Pikad sirged blondid juuksed on selgelt tema parim look.
• Kui kõik ülejäänud on tehniliselt võttes normaalselt riides, näevad shineepoisid välja kui päkapikud.
• Siwon ja Donghae, sorry, aga ma ei saa teie inglise keelest aru. Sungmin ja Teukie see-eest on väga tublid.
• Miks Teukile küll sobivad sellised veidi totrad-nunnukad laulud?
• Sungmin näeb viieaastane välja ja mul tugev tahtmine talle lõuksi anda. Ja ma pole selgelt ainus, kes sääraseid irratsionaalseid soove peab alla suruma.
• Kyuhyun kuusepuu all naeratab väga creepy’lt. Kui mulle selline päkapikk tulek, jookseks ma õudusest kiljudes teise tuppa (ok, ilmselt mitte, but u get a point)
• Boat ei ole võimalik ära tunda.
• Lol Yunho, mis bossi ilme.
• Siwon lõpus kõlab nagu „That’s what makes you beautiful“ algus

 Definetly merry faces

Well fuq u Sungmin

Updates of life and fandom:

1. Teine jõululaul. Suju „Snow white“. Kõlab lihtsalt ultimately sujult. Nagu keegi ütles, kui ta ei teaks, et tegemist on sujuga ja ta ei tunneks nende hääli ära, arvaks ta ikkagi, et see on Suju.

2. Karini sünnipäev. Nägi taas karja sugulasi ja sai kenasti õgitud. Lol, tegin endale Vana Tallinnast ja kohvikoorest ise likööri, üsna läila tuli, kui aus olla. Hollandist toodud puskarit imetlesin seekord vaid kaugelt, sest iga laps, ka kõige väiksem teab, et mitut alkoholi pole tervise huvides mõistlik korraga tarbida.

3. Kehakaal: 40 kg. Mu lühikesed püksid kukkusid peaaegu jalast ära. Näljutusnädala tagajärg, sest kes pakub järjestikkustel päevadel kneedleid, makarone, veel kord makarone ja siis pelmeene. Reedel oli lammas ja riis ning Liisa sai jälle süüa. Õnneks on suurim õgimispüha ukse ees, nii et kilo võiks sealt tulla. Aga vanaema sõnul näen ma ikkagi tervem välja, kui suvel.

4. Mul on raskekujuline tumblr-crush ja ma olen stalker. Ei, siiski mitte, sest kui ALi sõnu uskuda, kui sa oled kena, siis sa pole stalker, vaid secret admirer.

5. Tegin Kyuhyuni albumid valmis. Õndsuseasjad ja nüüd ma imetlen neid kogu aeg. Jupp aega kulus, et välja mõelda, kuidas oleks ümbrised mõistlikum paigutada, aga lõpptulemus on täitsa kena. 

 Liisa on õnnelik~

6. Ryo-chan oli vahepeal surmasuus. Igakord tervitas ta mind ventiaatori unnates roar roar ram mam maa „Bad romance’it“ lauldes, kuni ma olin viimaks sunnitud ta tohtri juurde viima, kes ta taas elule putitas. Kui te veel ei tea, siis Ryo-chan on mu arvuti.

7. Mul on musklis Bonamana Donks taustapildiks. Kuhu ma niimoodi küll jõuan?

8. Indiana Jonesi maraton! Oo Harrison ja sinu igavene hämmeldunud naeratus.

Tänseks kõik.

Armastus ja anarhia

Vahtisin oma Punk ENSV’s raamatut ja tegin taas toredaid tähelepanekuid:

• Anti Patique’l oli ikka paganama ilus lõuajoon
• Noor Villu Tamme oli hämmastavalt hea välimusega. Ühel pildil nägi ta välja nagu mingi segu Beckhamist ja Kurt Cobainist 
• Jakob ja Naatan on täpselt oma noore isa nägu
• Ivo Uukivi oli ka väga ilus (hee, minu meelest on siiani). Nagu saksa ohvitser vene filmist (neid mängivad ju tavaliselt eestlased). Ühesõnaga: tõeline aarialane.
• Vainola on ka täielik tõeline aarialane.
• Mul on Trubetsky garderoob peas
• Sa pidid ikka ise väga laisk olema, kui sa mingilgi ajahetkel Vennaskonda ei kuulunud
• Või Mercaga ei käinud

Vennaskonnal on uus plaat väljas. Kuulasin need laulud, mis saatanasigudike poolt vägistatud Youtube’i üles olid pandud, ära ja noh, Vennaskond on ikka Vennaskond. Kuigi esimese laulu ajal tabas mind mõte, et Trubetsky laulab isegi halvemini kui ta vanasti tegi.

Vennaskonna lemmiklaulu valimine on alati nii raske ülesanne olnud. Eks see on periooditi käinud. Teoreetiliselt olen ma neid ju kuulanud 5-aastasest saadik (aah, esimene kontsertelamus, mida ma mäletan), kuigi suurem fänniperiood jäi 7.-10. klass vahemikku. Lol, ma tegin 11. klassi alguses inkas isegi neist ettekande. Ehkki nüüd kuulan ma neid vaid erilistel puhkudel (või autos, sest seal on kassetid), on mul endiselt kõik sõnad peas. Mulle on alati Vainolo tehtud viisiga laulud meeldinud ja kui lisada sellele veel Arvi Siia sõnad...

 15-aastane Liisa aastal ammu on nii ideoloogiline punk, et ise ka ei usu, üksik haaknõel rinnas nagu Villu Tammel muiste

Mhm...millised bändid mulle üldse aastate jooksul meeldinud on...suht vähe kuulasin tegelikult muusikat, enne 6.-7. klassi praktiliselt üldse mitte, sest meil ei olnud tollal ei makki ega arvutit. Niisiis.

Fangirl Liisa fännamise ajalugu, lühikokkuvõte (ehk kuidas eesti pungi peal üles kasvanud salarebelist kasvas Aasia tümakat austav blond pihv).

Grupid, keda ma olen raskelt fännanud (kronoloogilises järjekorras)

1. Vennaskond
2. Simple Plan
3. KAT-TUN
4. SS501
5. SuJu

Grupid, keda ma olen samuti fännanud, aga teiste vahepeal ja mitte nii raskelt

1. Sõpruse pst
2. Nautilius Pompilius
3. DDT
4. NewS

Jah, ja kui nüüd sentimenataalseks muutuda, võib öelda, et nad kõik on mu ellu mingi jälje jätnud ja teatud ajahetkel väga väga kallid olnud (osad on siiani ja osad tekitavd meenutades nii sooja ja õnneliku ja nostalgilise tunde). Õnneliku inimesena võin ma öelda, et olen rohkem kui pooli oma ultimate lemmikutest live’is näinud. Kahju, et ma sel ajal Soomes olin, kui DDT Eestis kontserti andis, muidu me oleks papsiga täiega kohal olnud.

Oijah. Ma peaks oma blogi ristima fangirli’i päevikuteks. Oh, hea idee järgmiseks noorsooromaanide konkurssiks. Lol, kõlab nagu halb fanfic.

Tegelikult ma pidin tegema hoopis postituse iseendast ja suurest kunstnikust, kes sügavas mu hinges elutseb. Panin viimaks pildid telefonist arvutisse, nii te here we go!

Eunhyuki maal. Kolme järjestikkuse õhtuga valmis, mis on suht rekord. Tahtsin seekord veid maalilisema teha (loe:Eunhyuk on näost sinine) ja ma olen tulemusega suht rahul. Võib-olla vaid see liialt ühtlaselt ülevõõbatud tool segab mind. ja luukerelikud sõrmed, sest käsi ei olem ma kunagi joonistada osanud. Ja mul on hea meel, et Hyukkie blond pea on nüüd jäädvustatud, see meeldis mulle. Tema uus soeng on muidugi igati kobe ja sobib talle imeliselt.

 Kunagi teen ma oma maalidest heakvaliteedilised fotod/skännid. Kui nad üldse skännerisse mahuvad

Lol, ma tegin isegi 10-minutilise kohustusliku söevisandi sellest Kyuhyunist, keda iga vähegi kunstihuviline fänn mingil hetkel on üritanud järgi joonistada.

 Narkarist rocksrtaar Kyuhyun

Ja lõpetuseks mina ise. Tegin endale midagi. See on seotud juustega. Ei, ma ei ajanud end kiilaks nagu ma vahepeal ähvardan. Lühemaks lõikasin küll (tuleb veel lühendada, aga selleks on päris juuksurit vaja, sest sugulased pole ikkagi prod) ning – #dramaatiline trummipõrin# – värvisin end brünetiks. Tehniselt lausa mahagonikarva. Teiste sõnul on väga ilus värv ja juuksed näevad nüüd palju tervemad ja läikivamad välja, ainult on üks suur aga. Minu meelest ei sobi see eriti mu nahavärviga. Ma näen raskelt kahvatu välja ja ehkki ma hakkan nüüd juba ära harjuma, oli alguses küll imelik. Eks ma hakkan hiljem, ku ma juuksed tagasi saan, jälle blondiks. Tunnen end nii ikka õigesti.

In memorium blond Liisa

 

Mingi jobu

 

 Lol. Mis juhtub juustega, kui need on 24 h pärjas olnud ja sa need siis lahti teed

Ja võib-olla kui hästi läheb, näete te järgmine kord ka minu brüneti pea ära.

Yorobuuun~! Saranghaeeee~!

Tore on olla 21 aastat vana, kui sul käivad ikka päkapikud. Ühesõnaga – detsember on jälle käes ja punane suss aknale riputatud.

Eelmine aasta ma ei oodanud jõule, need ilmusid ise kuidagi märkamatult kohale, aga see aasta on need igavesed Donks ja Henzz mind jõuluootusega täitnud. Peaks kinginimekirja koostama, kuigi kõrgemad jõud juba hoiatasid, et teeme seekord vähem kinke. Sobib. Eelmine aasta ma kirjutasin päkapikkudele kirja, et ma tahan Kyuhyuni ja et ma teda ei saanud, võin ma ju see aasta uuesti õnne proovida. Kes teab, äkki läheb õnneks.

MAMA oli ülilahe. Ma küll laivis ei vaadanud, aga hiljem kaasa elada oli ikka vinge. Sujupujud olid nii kuulid ja prod ja seffid ja azn superstaarid ja #insert vabalt valitud ülivõrre#. Ühesõnaga, armastuse lained lõid taas üle pea kokku ja ma olin suht, kuidas ma saan üldse kedagi teist armastada, kui mul on sujud?

Kyuhyuni tänukõne hiina keeles oli muidugi aww, sest esiteks oli on mul täielik nõrkus selle vastu, kui ta hiina keelt räägib, ja teiseks nägi ta lihtsalt nunnu välja. Tema võluvad fookusest väljas silmad käisid muudkui edasi-tagasi ja pärast oli meil lausa pikem vestlus Kyuhyuni kõõrdsilmadest, sest well, nagu Karin mulle confessis: põhjus, miks ta Kyuhyuni tegelikult kohe selgeks sai, olid tema viltuvaatavad silmad.

Omg, ja veel randomim avastus. Ainus johnny, kelle tegemistel ma siiani regulaarselt silma peal hoian (loe: vaatan iga kolme kuu tagant, mida ta oma twitterisse on kirjutanud), see tähenab Akanishi Jin – või peaks ma nüüd ütlema Jin Akanishi, sest härra samurai in the city of angels kasutab ise nüüd seda nime – on välja tulnud oma USA debüütsingliga „Testdrive“. Ja haa – ta pole videos üksi! Ei, ta on koos Jason Deruloga (chase on the rulo~ nagu ma vanasti ütlesin). Igatahes, lugu kummitab nagu korralikult ja Akanishi kuul faktor on endiselt laes. Ja siis sai meikinguid ka vaadatud ja leitud, et ta on ikka raskelt cool ning yeah. Kuni. Issand, ta on ühes klipis ju koos JB ja Sean Kingstoniga! Looool.

Ühesõnaga, Jin-Jin, palun saa üleilma kuulsaks. Ma juba ootan seda päeva, mil sa oma ultimate ultimate cool factoriga „Fast and Furious’i“ 432 osas mängid. Sa võiks olla mõni Hani Tokyo sõber (btw Han ise on ka ultimately cool).

 Ugh, lemmikstseen mv-st

Natukene ülla kirjakunsti lainetele.

Ma sain nimelt „Pärsia printsi“ viimaks valmis. Kaks-kolm nädalat tagasi tegelikult, aga ma pidin selle veel peatükkidesks jaotama. Tulemus on 50 000 sõna (49 333 tegelikult), 140 lk wordis. Mhjaket, ei läinudi kauem kui aasta ja kaks nädalat. Tõde on muidugi see, et see on üsna perioodiliselt kirjutatud. Oma märkmete järgi alustasin seda kas 22 või 23 oktoober haiglas eesmärgiga kirjutatad nii 20-leheküljeline miniseiklus. Novembriks oli mul 15 lk olemas ja suht midagi polnud juhtunud. Siis tuli stress ja õudne detsember ja uuesti kribama asusin jaanuaris, mil ma sain 30-40 lk maha. Järkjärgult sai kuni Jaapani maavärinani kirjutatud ja siis tuli mitmekuine paus. Suvel veidi jamasin, aga ma olen suvekuudel alati loominguliselt nadi olnud ja nüüd sügisel sai siis need viimased 40 lk (lol, kauaoodatud lõpumadin, mida ma Miale kogu aeg lubasin) kirja pandud. Lõpuks oli mul üsna kõrini ja ma tahtsin selle jamaga ühele poole, sest mul tõesti polnud plaanis seda nii pikaks ajada. Seda enam, et plot sündis kirjutamise käigus ja ette mõeldud oli suht vähe. Ülelugedes sai sellest vahepeal liiga hästi aru, sest mõned algusasjad jäid hiljem täiesti lahti seletamata. Lõpuks ei jõudnud stseen, mille ma absoluutselt kõige esimesena välja mõtlesin (st juba 2010 suvel), isegi mitte juttu. Võib-olla ma kirjutan järje või lisajutte, aga kohe kindlasti mitte praegu.

Nüüd, kus mu suurprojekt on valmis, peaks kõik poolikud jutud ära lõpetama, aga isu pole ja nii palju uusi mõtteid on ja in the end, äkki oleks mõistlikum nagu päris asju kirjutada?

Sellegi poolest on mul üks mõte, mille ma tahan küll ära teha. Idee tuli juba pea kaks kuud tagasi, kui ma autos sõitsin ja Sunny „I don’t know about love’i“ kuulasin. Ja siis ma mõtlesin Kyuhyuni „Smile’i“ peale ja sellele, kui dzässkohvikute kõla neil lauludel on ja plaks mulle tuli idee (parimad mõtted sünnivad muide autosõitudel).

Põhimõtteliselt 1920-ndate New York!AU. Sunny ja Sungmin on õde-vend ja Kyuhyun on nende lapsepõlvesõber ning nad lähevad koos Ameerikasse paremat elu otsima. Mulle on sellest päris palju ilusaid pilte silme ees, nii et ma loodan, et see ei jää pelgalt ideeks.

Järgmine kord huvitavaid pilte Liisast ja loomingust.

Vot. Mul pole midagi tarka öelda.