Mina ei jooksnud esimesena

Mul kummitab laul, mida ma pole kunagi kuulnud, muusikalist, mida ma pole kunagi näinud. Fuckin’ Hamilton.

Et olukord oli omamoodi kummaline, üritasin seda kuidagimoodi parandada ja läksin kuulasin viimaks ometi Hamiltoni avalaulu ära. Olukord ei paranenud: nüüd kummitab mul laul, mida ma olen küll kuulnud, muusikalist, mida ma aga endiselt pole näinud.

Ja et universumile meeldivad kokkusattumused, kuulsin raadiost, kuidas just nüüd kaks päeva, näidatakse Eestis USA esimest münti. Ning muidugi, kes mõtles välja värskelt iseseisvunud Ameerika rahasüsteemi? Well, Alexander Hamilton.

Ja siis juhtus veel midagi kummalist. Nägin oma põhikooli klassi unes, klassiruumi ja klassivennadega, keda kunagi eelmisel sajandil crushitud. Ja mingil põhjusel oli see unenägu pooleldi muusikal. Me laulsime. Rääkisime inglise keeles. Ja Liisa laulis muuseas ka Hamiltoni. (ja hiljem oli tegemist postapokalüptilise settinguga, kus majade ja kodude rüüstamiseks olid eri grupeeringutel kindlaks määratud ajad. Ja lapsi kasutati selleks, et nad käiksid toidujahil ja see oli igati legitiimne tegevus, sest need kodud, mis polnud veel hüljatud, andsid meile ka kraami, aga me ei tohtinud kunagi nii palju nõuda/võtta/virutada, et omadele ja teistele ei jääks.)

Anyway.

Kuulan siin vaikselt muusikali playlisti läbi. Hetke lemmikud, sest obsessioonid teadupärast on kiired tekkima:

„My shot“. So damn catchy. Mu uus yoyoyo laul.

„Aaron Burr, sir“. So amused by this song. Väga hea tegelaste tutvustus. (lol, tegelaste) Ja see tüüp, kes Aaron Burri osa laulab, milline mõnus hääl. See, kuidas ta kerge lõbustatud tooniga ütleb i’m getting nervous. Ah, sold it. Ja muidugi härrased revolutsionäärid. Always open for some revolutionary action.

Vaatasin millalgi jõulude paiku lühisarja „Sons of liberty“, mille keskmes oli Sam Adams ja Bostoni sündmused. Aga see lõppes 1776. aastaga ära ja ma pole 20. sajandi eelset USA ajalugu kunagi eriti hästi tundnud. Tiem to educate myself.

Lol, siin ma olen, mõtisklemas Ameerika iseseisvumise üle ajal, mil ma peaks mõtisklema hoopis Eesti iseseisvumise üle.

Nii et jah, kena vabariigi aastapäeva teile, mu härrased!

PS. Käisime jõululaupäeval Kuperjanovi haual ja panime talle küünla. Millal küll Nüganen temast film teeb?

Too lazy to live

Liisa lihtsad fandomtõed

1. Milleks öelda halbu asju millegi kohta, mida keegi teine armastab
2. Kui võib öelda halbu asju selle kohta, mida sa ise armastad
3. Uuem fandom võidab alati
4. Aga vana armastus ei hüüa tulles

Sain lõpuks Kääbiku viimase making of kogu kätte ja mmm, kümme tundi hurmavat materjali. Infotihe, vaimukas ja valgustav ning milline tähelepanu detailidele. Hakkad kohe filmi palju rohkem hindama, kui tead, milline töö seal taga on. Pluss selline tahtmine tekib ise ka vähemalt mingiski filmitegemise etapis osaleda, kasvõi kõige tühisemas. (lol, mida me ei annaks selle eest, et mängida kasvõi tagaplaani orki või laipa nr3)

Sain kingiks draakonite värviraamatu, autoriks ei keegi teine kui Tolkien’i illustraator ja filmide konseptsioonikunstnik John Howe. Mu igavene tänu talle (ja teistele kunstnikele ka), sest just nende kujunduse läbi ärkab Keskmaa ekraanil nõnda hingestatult ellu.

Kõh-popi maailmas pole ma mitte ainult rongilt maas, vaid ei tea ka sõiduplaani.

Küll asusime vaatama „The Heirs’i“, mis on paras seep ja wow, ainult neli osa veel. Meil on peategelaste vastu nii sügav ükskõiksus, kui olla annab, ja Lee Minho tegelane on tõttöelda lausa ebasümpaatne (mis ütleb palju, kui isegi näitleja, kes sulle meeldib, ei suuda tegelast huvitavaks teha). Alguses oli lihtsalt igav ja siis hakkas närvidele ka käima. Erinevalt Kim Won bini tegelasest, kes oli küll alguses hirmus dick, angstmootor ja vastik, nii et sa ei saanud üldse aru, mis ta agenda on, aga well, vähemalt oli tegelane huvitav.

Meie ennustused, mis siiani veel täitunud ei ole:

• Peategelane pihv on kellegi õde
• Vend teeb autoavarii, sest tal on autoavarii tegemise auto (see õige sinine sportmudel)
• Keegi hüpab katuselt alla
• Dos despues

Kuulasime autos Kyuhyuni plaati, mille Kadi-sshi mulle Hong Kongi maalt tõi. Keegi ei saanudki kultuurisokki. Päikeseline Eestimaa maastik libises mööda, kõlarites kostus Kyuhyuni ilus mahe hääl kui üks pikk laul, sest mis see tema teine album muud on, kui igava korea ballaadi musternäide. Elu oli lill ja Liisa leidis endale viimaks albumi lemmikloo.

Hiljem käisime õega jõe ääres ja metsas müttamas, mängisime jäljekütte ja tegime Revendandi nalju, sest dekoratsioonid olid liiga head.

Käisin nimelt „The Revenant’i“ vaatamas, üldiselt tuntud ka kui 101 moodust, kuidas DiCapriot tappa, aga raibe ei viska ikka susse püsti. Ei võta teda ei indiaanlsed ega omad, karud ega palavik, külm ega nälg, ei kärestikust ega kaljult alla kukkumine. Ainult möriseb ja roomab ringi ja muutub aina elavamaks.

Küll tegi Tom Hardy täitsa hea rolli, talle võiks küll ühe tagasihoidliku Oscari anda. Ja Domnhall Gleesoni tegelane oli kindlasti kõige sümpaatsem ja toredam.

Korralikud eesti filmi elemendid on ka olemas: unenäostseenid ja hobused ning pool aega ei räägi keegi. Visuaal ja maastik on aga üsna hingetuksvõttev.

Mille visuaal on veel hingetuksvõttev, on „Shadowhunters“. Ja seda muidugi casti näol, sest wow, so many pretty ppl. Ausalt, i’m actually strating to love that trashy show and it’s stunning cast.

Teate, kes veel on stunning?

Mina.