Howdy cowboy

Suju tuleb tagasi. Oodake. Siit on midagi puudu. Suju tuleb tagasi!!!!! Ei, see ei lähe mitte. Oh fuck it.

SUJU TULEB TAGASI AND THAT IS FUCKING AWESOME!!!!!!! (yep, much better).

Ehk siis i’m fucking exited. And cause i’ve been talking in english for the past few days, ei suuda ma kuidagi lõpetada sõnapaari fucking awesome ekspluateerimist (mis on seotud ka Mackelmore’i ja mõningate fucking awesome rõivavalikutega, aga sellest täpsemalt allpool). (Iga kord kui ma kasutan sõna ekspluateerima, tuleb mulle meelde Marx ja tööväärtus. Marx knew his shit. (ja kuidas see nali käiski? Pole tema süü, et inimesed naljast aru ei saanud.))

(btw kuidas klaviatuurilt nurksulge välja võluda?)

Ma lubasin rohkem möla ja rohkem möla te ka saate.

Esimese hooga ma ei olnudki nii excited. See kõik juhtus kuidagi ootamatult ja järsult ja et SMEnt lasi pea kõik teaser pildid korraga välja, ei saanud ma end aeglaselt üles kütta.

Oh, muidugi ma olin rõõmus. Ikkagi kaks aastat Sexy, free and single’i aegadest möödas. (huvitav mis catchphrase’i me seekord saame? Howdy cowboy? Ma loodan, et pigem mitte. Ma niigi kasutan seda mõttes liiga palju.) Esmastest piltidest meeldisid mul kõige rohkem Kyuhyun (mis sest et ta nägi välja rohkem nagu piraat või õekese sõnul nagu musketär), Siwon ja Sungmin. Ja Kangin, kelle puhul ma vaatasin algul, et see on Yessu. 

Järgneval paaril päeval olin ma kinni, nii et mahti sujudele mõelda mul ei olnudki.

Aga siis tuli täna teaser mv välja and i lost it. Ma mõtlen, see on nii fun ja carefree ja niiiiii Suju, sest sujupujud on ammu loobunud igasugusest fassaadist ja näilisest normaalsusest. Isegi Siwon. Eriti Siwon.

Ja muidugi ma jumaldan vesterne. Ma mõtlen, see on kõige kinematograafilisem žanr üldse, oma naiivse poosi ja nostalgiaga, kangelaste ja kurikaeltega, maailmaga, mis on must ja valge ja mõnikord ootamatult hall ja see on veel kõige parem. (ja kus püstolitulele vastu tormav kangelastepaar võib olla õnnelikum lõpp, kui üksinda päikeseloojangusse ratsutav kangelane. Aga mitte ilmtingimata.)

 this shit is so real

Nostalgia mõttes, vanade blogiaegade meenutuseks, esimesed mõtted siis:

• Lol, Siwon serifina. Kes oleks küll seda osanud oodata.
• Kas ma olen imelik, aga mulle meeldivad need vuntsid.
• Jah, ma olen imelik.
• Nice hat Minnie
• Habemeajaja Ryeowookis on midagi kurjakuulutavat. Lisaks, kas tal on ainsana tsikk?
• Ok, Eunhyuk, see ei ole sul Hemingway. Mhm, kas see tähendab, et nad on mõnes (endises) Hispaania koloonias. Thjah.
• Loomulikult on Kyuhyun mängur. Selline esmaklassiline härrasmehest petis ja püstolikangelane, et ise ka ei usu. Süüdista teda petmises ja sa oled enne põrandal, kui keegi märkab, et Kyuhyun üldse relva välja tõmbas. Ja põrandal oled sa suurest üllatusest, sest härrasmehena lasi Q sul vaid kaabu peast.
• Ei ka teistel on tsikke. Smooth Q there 
• Punast lippu lehvitav Hyukkie, keda veetakse käruga ringi? That's very Les Mis
• Ma eeldan, et baarimees Heechul peab ülakorrusel ka bordelli.
• Jaaa Siwon tuli just Heechuli juurde
• Oh, Siwon, kui kalliks sa mulle ikka oled saanud.
• Fuck, ma armastan teid kõiki ok

Nagu reaalselt. Mind tabas selline ootamatu kiindumuspuhang, et isegi silm läks niiskeks. Päriselt. Millal pagan küll viimati mul mõne iidoli pärast meeleliigutus peale tuli! Aga need olid õnnepisarad. Isegi kui video peaks olema kast ja laul mõttetus, oleks ma ikkagi õnnelik. Sest nad on minu poisid.

 vaatamata kõigele, eriti see jobu

Ma olen armunud. Elu armastan sind, eks ole. Eile õhtul käisin ringi, loll naeratus näol, ja tundsin end jumalannana(nanannana, ausalt, kui mitu korda võib üht sõna valesti kirjutada, preili eesti keele olümpiaadi teine koht). Ja siis ma lugesin üht fici ja põmm! pisarad näol ja kolmeminutiline enesehaletsushoog. Teate, kuidas viisakad inimesed panevad oma ficidele trigger warninguid, mida ma tavaliselt ignon, sest naiivse inimesena arvasin ma, et mul ei ole neid. Ma eksisin. Sest mulle jõudis ootamatult kohale, et on üks trope, mis mulle alati kurvameelsushoo peale toob, lihtsalt alles nüüd panin ma kaks ja kaks kokku. Nimelt, relapsing. Kuigi keegi on paremaks saanud ja asjalood näivad liikuvat kui mitte helesinise taeva, siis vähemalt vahelduva pilvisuse suunas, ja pahh! korraga joob meie tegelane jälle või süstib või vaevleb taas depressiooni halastamatute küünte vahel või ei söö enam või suhtleb jälle oma surnud kallimaga ja sa tead, et isegi kui kõik kord jälle ülesmäge läheb, võib elu ameerikamägi sulle peagi taas vembu heita. Ja see on hirmuäratav.

Jah. Aga üldiselt. Elu armastan sind (sulle kuulub mu kiindumus ammu).

Naudin pea uhkes üksinduses viimast suvenädalat. See tähendab vaatan läbi akna halli vihmasadu, tõmban kolmanda kampsuni selga ja avan järjekordse fanfici. Paradiis.

Loen endiselt hullunult Les Mis fice. Hetkel obsessin rõõmsalt Harry Potter crossoverite üle, kus kartmatu liider Enjolras võitleb maagiliste olendite õiguste eest. Palun, andke mulle kõik veelaverd Enjolras’ ja libahunt Grantaire’ga ficid ja ma olen õnnelik. Jep.

Vaatasin täna kogemata ka Phantom of the Opera 25 anniversary etendust. Jah, te lugesite õigesti. Kogemata. Ma nimelt tahtsin vaadata, millised mu kaks uut muusikalilemmikut oma rollides välja näevad (Liisa seiklustest Les Mis 25 anniversaryga kunagi tulevikus), aga selle asemel, et vajutada mingile klipile, valisin ma endale terve etenduse. Ja et vihma sadas ja video juba keris, siis mis seal ikka. Kui see on selle ilma tahtmine.

Ma olen filmi varem kaks-kolm korda näinud ja kui esimene kord see mulle meeldis, siis teine kord kippus juba venima. Muidugi on seal mõned head laulud, aga üldjoontes on see muusikal minu jaoks veidi igavavõitu.

Ühe vihmase ennelõuna sisustuseks kõlbas etendus aga küll. Hadley Fraser nägi armas välja (tal on selline huvitav nägu, mida ma ei oska kirjeldada teise sõnaga kui vanamoodne. Ta meenutab mulle veidi neid vanakooli Hollywoodi näitlejaid ja selle etenduse puhul suurendas kogu see silmameik veelgi seda muljet) ja ma olen kindel, et Ramin Karimloo nägi kogu oma grimmi all samuti võrratu välja, lihtsalt hetkel oli seda suti raske öelda, sest hei! ooperifantoom.

 They're pretty shippable too, eh.

not that i ship them, aga c'mon. kui sa paned oma pojale oma sõbra järgi nime, siis on see ikka paganama nunnu

Sellest, kuidas me ameeriklast lõbustasime ja Liisa fucking awesome välja nägi, järgmine kord.

Kui haab poetab tuules veel rohekaid lehti

Siinkirjutaja elu on neil päevil nii kibekiire olenud, et mahti kirjutamiseks leidis ta alles nüüd.

Aga autasuks kannatlikkuse eest, palun –  kuum Liisa.

 vennale on hea poseerida

Mida ma siis teinud olen?

• Õe sünnipäev, mis oli paras festival ja kulmineerus mitmesuguste tõbedega (mitte orgiaga, nagu ma peaaegu oleks kirjutanud. Kuigi sel juhul oleks seegi võinud lõppeda mitmete rohkem või väheme peenemate nimedaga haigustega, mis tihtipeale sisaldavad mõne maa nimetust – ja enamasti sõltuvalt riigist – ikka oma naaberriigi oma). Külalisi, kes meie tagasihoidlikus haciendas öö veetsid, oli kõigest tühine 18 ja et onupoeg kannatas raskekujulise vetsupotikallitustõve käes, oli epideemia puhkemiseks pinnas soodus. Ja ka ilm oli hurmav. Nagu ikka oli kuni õe sünnipäevani 30 kraadised ilmad ja just peopäev oli see, mil taevaluugid viimaks avanesid ja meid oma kohaloluga austasid.
• Olin haige. Nagu eelnevast lõigust eeldada võis.
• Käisin Tallinnas teatris „Kapten Granti lapsi“ vaatamas (vabanedes napilt öö enne palavikust). Ja mul on nii hea meel, et ma enda kurnatud kondid ikka kokku võtsin ja selle pika teekonna ette võtsin, sest etendus oli lahe. Nalja sai ja actionit ka, silmailu oli ja mis kõige olulisem – pauku tehti korralikult. Vabaõhuetendus pole kellegi õige etendus, kui tossu ja pauku ei saa. Alguses oli natuke piinlik nagu mul ikka teatris on, aga siis harjus ära. Tekst oli väga raamatu järgi, see tähendab kohati lausa nõretas sentimentalismist, aga see on ju Verne! Lol, raamatut ennastki oli vahepeal piinlik lugeda (ja ooo kuidas ma seda kunagi lugesin! Maooripealiku matused ja Ayrtoni paljastamine olid selgelt mu lemmikkohad. Ja siis sai muidgi irvitatud kõigi nende tarmuka lord Glenarvani ja leedi Helena ei suutnud meeleliigutust tagasi suruda kohtade üle. Oh 19. sajandi kirjandus, te ajate mu hulluks, ent ometi olete te mu hingele nii hea nii hea!)
• Kohustused reichi ees.
• Monika ja Linda külastuskäik, mis sisaldas endast ohtralt lauamänge, kus aeti taga kurikaelu, põgeneti politsei eest ja löödi pahaaimamatuid võõrustajaid näiteks mutrivõtmega piljarditoas maha, sest teadupärast pilrdituba ongi koht, kus mutrivõti tavaliselt laual vedeleb; veel olid seal ainult lõbusad filmid ja erineva kärsavusastmega popcorn, mohjitod ja jägerbombid, seenelkäik, mis oli Linda jaoks oli üldse esimene elus (!) ja saun; mainimata ei saa ka jätta, põnevust, mida pakub tehnika suursaavutus nimega polaroidkaamera, hüppetorni ja ootmatult jäist järvevett, mille siinkirjutaja oli välja reklaaminud kui Vahemere, põgenemist vihma käes just sel kõige hullemal laussaju hetkel, veel põgenemist vihma käest, veel natuke vihma käest põgenemist ja muidugi topeltvikerkaart, sest igal lool peab olema ikkagi õnnelik lõpp.

Jaa muidugi juhtus vahepeal SM Town.

Ja Exo photobook tuli välja.

Nii et ma obsessin nüüd casually blondi tsiki Kyuface'i ja übercooli Cheni üle. Eks ta ole.

 Kyuhyun peaks kaaluma karjääri jätku tütarlapsena. i mean just look at him

(i’ve got so much catching up to do)

Jah.

Mul hakkas pea valutama ja külm. Ja ma lootsin täna hommikul, et ma olen viimaks oma rammusast nohust vabanenud, aga tutkit brat.

Järgmine kord: rohkem fandomit, veelgi rohkem möla.

Asfalt

Miski läbib meid nii nagu Eestimaad

läbib maantee, kus sõidame autos.

sirged teelõigud, risteed, käänakud

enda leidmine, enda kaotus.

Ja nii hakkas meie reis pihta, Vennaskonna saatel. Päriselt.

 Reis on kestnud üheksa minutit.

 Reis on kestnud üheksa minutit ja kümme sekundit

Mia getting all nostalgic and shit. Lol, aga tõesti on kummaline sõita peatumata läbi oma kodulinna, kui see pole ei su algus- ega lõpp-punkt.

Jaaaa nüüd viimaks esimeses sihtpunktis!

 

Drums. Drums in a deep. We cannot get out. They're coming.

 Howdy cowboy. Just põgenesin Balrogi eest. Keegi ei kukkunudki sillalt alla.

Ja esimene õhtu. Õhtune traditsiooniline jalutuskäik ööbimiskohas osutus pea kahetunniseks matkaks.

 Toila rannas fotosessioon

Mia pole ühegi pildiga rahul.

Well screw u too

 Sõbralikd olendid avakosmosest

 I CAME IN LAIKAAAAAA

 WREEEEEEEECKING BOOOOOOOOL

Natuke issi loomingut. Papale meeldivad kivid ja päikeseloojangud ja lilled. Ta on meil salaromantik.

 Väga Aivazovski

Ja nüüd päev kaks.

 Liisa vennastub Narva kindluses jaapani turistidega. Kui noormees, kellega ma vestlust alustasin, ära tabas, et ma räägin jaapani keelt, läks selline sagin lahti, et hoia ja keela. Naiivselt olin ma arvanud, et seal on vaid paar jaapanlast, aga ei, tüübid ilmusid maa alt välja nagu seened pärast vihma ja neid oli palju (vt Lotte reis Lõunamaale). Papsil  oli hirmus lõbus, kuni kaks daami ka talt käe alt kinni võtsid ja usinalt pilte klõpsima asusid. Väga positiivne elamus.

 Taamal kumab Emake Venemaa. Narva oli ilus ja väga palav.

 Liisa Kuremäe kloostris. Ma tahtsin panna küünla Püha Nikolaile (kes on muu seas ka  rändurite kaitsepühak) , aga tema ikoon oli nööride taga. Well, Jumalaema ja Jeesuslaps on alati hea valik.

Natuke Kurtna järvede ilu. Kus papsil õnnestus mitte kordagi ühtegi järve pildistada.

 Kurtna järvede juures oli rohkem metsmaasikaid, kui meil aiamaal tavalisi maasikaid. Mis ei ole just keeruline saavutus, arvestades, et meil oli neid see aasta neliteist tükki. Ma lugesin kokku.

 Õhtu kämpingus, mis ootamatult osutus kultuurseks majakeseks. Vaatan elus esimest korda "Poissmeest". Ilmselt ka viimast korda.

Päev kolm. Jõuame viimaks Oru losi parki. Park oli super ilus oma vanade alleede ja roosipõõsastega, mis panid sina mõtlema mõisapreilidele, kes siin päevavarju all istudes teed jõid ja prantsuse romaane lugesid; ning siis need grotid ja paviljonid ja tapvalt kõrgete trepid ja sillad ja jõelooked ja merevaade kuristiku kohal, kõigest õhkumas õndsate kolmekümnendate jõudeelu.
Ning mingil müstilisel kombel pole see piltidel üldse nii efektne.

Selle koha peal käis president Päts teed joomas. Üks pilt samast seeriast on lausa õekese taustapildiks. Lol, ilmselt esimene inimene, kes mind kunagi taustapildina kasutanud on. I feel so loved

Ka Valaste juga ei andnud korralikult  pildistada. Küll aga leidsime kogemata kanjoni.

 ma parema meelega ei seisa kuristiku serval.

Ja lõpetuseks

Lapsed on väsinud.

Ning siis vaatasime me veel ühte kärestikku ning põrutasime seejärel risti läbi Eesti papsi sõbra poole, kus me saime metsseahautist ja batuudil hüpata. Sugugi mitte halb lõpp meie advantüürile.

Can you promise me I'll come back?

No. And if you do, you'll not be the same.