Daam ja auto, päikeseprillid ja püss: Kui haab poetab tuules veel rohekaid lehti

Siinkirjutaja elu on neil päevil nii kibekiire olenud, et mahti kirjutamiseks leidis ta alles nüüd.

Aga autasuks kannatlikkuse eest, palun – kuum Liisa.

vennale on hea poseerida

Mida ma siis teinud olen?

Õe sünnipäev, mis oli paras festival ja kulmineerus mitmesuguste tõbedega (mitte orgiaga, nagu ma peaaegu oleks kirjutanud. Kuigi sel juhul oleks seegi võinud lõppeda mitmete rohkem või väheme peenemate nimedaga haigustega, mis tihtipeale sisaldavad mõne maa nimetust – ja enamasti sõltuvalt riigist – ikka oma naaberriigi oma). Külalisi, kes meie tagasihoidlikus haciendas öö veetsid, oli kõigest tühine 18 ja et onupoeg kannatas raskekujulise vetsupotikallitustõve käes, oli epideemia puhkemiseks pinnas soodus. Ja ka ilm oli hurmav. Nagu ikka oli kuni õe sünnipäevani 30 kraadised ilmad ja just peopäev oli see, mil taevaluugid viimaks avanesid ja meid oma kohaloluga austasid.
Olin haige. Nagu eelnevast lõigust eeldada võis.
Käisin Tallinnas teatris „Kapten Granti lapsi“ vaatamas (vabanedes napilt öö enne palavikust). Ja mul on nii hea meel, et ma enda kurnatud kondid ikka kokku võtsin ja selle pika teekonna ette võtsin, sest etendus oli lahe. Nalja sai ja actionit ka, silmailu oli ja mis kõige olulisem – pauku tehti korralikult. Vabaõhuetendus pole kellegi õige etendus, kui tossu ja pauku ei saa. Alguses oli natuke piinlik nagu mul ikka teatris on, aga siis harjus ära. Tekst oli väga raamatu järgi, see tähendab kohati lausa nõretas sentimentalismist, aga see on ju Verne! Lol, raamatut ennastki oli vahepeal piinlik lugeda (ja ooo kuidas ma seda kunagi lugesin! Maooripealiku matused ja Ayrtoni paljastamine olid selgelt mu lemmikkohad. Ja siis sai muidgi irvitatud kõigi nende tarmuka lord Glenarvani ja leedi Helena ei suutnud meeleliigutust tagasi suruda kohtade üle. Oh 19. sajandi kirjandus, te ajate mu hulluks, ent ometi olete te mu hingele nii hea nii hea!)
Kohustused reichi ees.
Monika ja Linda külastuskäik, mis sisaldas endast ohtralt lauamänge, kus aeti taga kurikaelu, põgeneti politsei eest ja löödi pahaaimamatuid võõrustajaid näiteks mutrivõtmega piljarditoas maha, sest teadupärast pilrdituba ongi koht, kus mutrivõti tavaliselt laual vedeleb; veel olid seal ainult lõbusad filmid ja erineva kärsavusastmega popcorn, mohjitod ja jägerbombid, seenelkäik, mis oli Linda jaoks oli üldse esimene elus (!) ja saun; mainimata ei saa ka jätta, põnevust, mida pakub tehnika suursaavutus nimega polaroidkaamera, hüppetorni ja ootmatult jäist järvevett, mille siinkirjutaja oli välja reklaaminud kui Vahemere, põgenemist vihma käes just sel kõige hullemal laussaju hetkel, veel põgenemist vihma käest, veel natuke vihma käest põgenemist ja muidugi topeltvikerkaart, sest igal lool peab olema ikkagi õnnelik lõpp.

Jaa muidugi juhtus vahepeal SM Town.

Ja Exo photobook tuli välja.

Nii et ma obsessin nüüd casually blondi tsiki Kyuface'i ja übercooli Cheni üle. Eks ta ole.