Sweet 16, ten years later

Viimased pooolteist nädalat on möödunud nii toimetusterikkalt, et päris tore on vahelduse mõttes lihtsalt kodus vedeleda, vahvleid küpsetada ja raamatut lugeda, teades, et õhtul ei peagi kuhugi minema või pliidi küürimisest midagi ülemäära suuremat tegema.

Aga jah.

• Üle-eelmine nädal Tallinna ja kohe järgmine õhtu tagasi, sest venna sai suuremaks ja hea õde tuleb ikka vennale nina peale musi tegema.
• Neljapäev ei suutnud kiusatusele vastu panna ja läksin vaatasin Star Warsi veel üks kord. Uskumatu, kui ruttu inimesel detailid ununevad.
• Reede jõin elus teist korda oma kalli AL’iga, keda ma tunnen teadlikult pea 20 aastat ja mitteteadlikult veelgi kauem, koos veini. Meenutasime kooliaegseid peotantsuoskusi ja üritasime neid edasi anda. Kurb tõde: mu tango on roostes ja mehe osa pole ma kunagi tantsida osanudki.
• Pühapäev venna praaznik, kus 20+ last tormas ringi nagu hullud, limps ja mahl voolas ojadena, mina sõitsin snowtube’iga harjamäest alla ja võib-olla leidsin endale noore austaja ning mingil põhjusel oli mul kotis Harry Potter, sest äkki tekib mul vaikne igav hetk, mil ma saan seda lugeda, sest sügaval sisimas olen ma endiselt optimist.
• Esmaspäev leidis mind hangede vahelt müttamas, kott värskelt laenutatud raamatuist pungil.
• Teisipäev tegin onutütre pool oma elu esimese päris netflix and chill’i. Vaatasime ulmekat, mugisime ja veinitasime ja hiljem panime Vampire Diaries pildiga puzzlet kokku. Väga valgustav elamus. Näiteks selles osas, millist puzzlet endale kindlasti mitte muretseda. Sest ausõna, pärast seda, kui lõustad koos, oli valdavas enamuses tegemist suure musta väljaga.
• Ja kolmapäev Sandra pool, kus ma sain hilised jõulu- ja sünnipäevakingid kätte, muu kraami hulgas ka anaalsond ja helendav dildo (pole veel katsetanud). Seda muidugi minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt. Kirjad pakil väitsid, et tegemist on lightstickiga. Thaj, säras see igatahes sujusiniselt ja pärast öösel üsnagi kummituslikult. Kadi jutustas meile oma Hong Kongi draamat ümber ja well, kui ma poleks teadnud, et ta endast räägib, oleks ma tõesti mõelnud, et see on mingi draama plot.
• Et neljapäev on mu uus ebaametlik kinopäev, läksin vaatasin ka Tarantino „Vihase kaheksa“ ära. Palju kusntverd, natuke kunstverd? Not rly a question itn’t. Püstol paukus ja ohver langes (ja neiu valjult kiljatas:“Oh igavene oinas, mis oled sina teinud, sina oled minu venna mõrtsukas!“)
• Reede sünnipäevapidu vol3, sest mingil põhjusel kestab see mul terve jaanuari. Mängisin hosti, tiaara peas ja kontsad all nagu miss unversumil. Eriti stiilne, kui lisaks sellele oleks mind ehtinud vaid kaela ümber heidet boa, aga nuuks nuuks, ilm on külm ja me kõik oleme kodanlikust moraalist mõnevõrra kammitsetud, nii et panin ikkagi kleidi ka selga.
• Laupäev käisime onutütrel (vol2) külas, kus ma veetsin mitu tundi üks üsnagi rahulolev beebi põlvedel. Rebisin kildu ja titt naeratas vildakalt nagu Han Solo. He was charmed, i was charmed.
• Pühapäev aga külastasime sagrada familiga värskelt taasavatud zooloogiamuuseumit. Väga hariv ja väsitav kogemus. Seda kohta juba ühe korraga läbi ei tööta. Sain koguni meeleliigutuse osaliseks, kui maailma ajastutest lugesin. Müstika.

Vot.

Hakkasin „Shadowhunters’i“ sarja vaatama. Such a trashy thing ja ma naudin sest iga sekundit.

Film oli kohutav, aga sari tuleb loodetavasti etem.(like i said: optimist). Lol, ma ei ütleks, et raamatud oleksid just meistriteosed olnud (teate, nagu need pikad vanad ff.net’i ficid, mis polnud iseenesest halvasti kirjutatud, lihtsalt sutike ohtrasõnalised, et mitte öelda purply’d ja kus tegelased vudisid konstantselt ringi, kui nad just parasjagu endale uusi kostüüme ja relvasid külge ei riputanud), aga ma lugesin nad kõik läbi ja nad polnud just õhukesed. Peategelsed olid mu jaoks küll suht i dun keer, aga mõningad kõrvaltegelased igati numpsikud.

Lol, sarja peamine võlu peitubki selles, et osad tegelased on numpsikud. Näiteks Simon. Ja siblingud Lightwoodid on parjalt kuumad. Ja kostüümid nahast ja väga napid. Lol, isegi tegelane, kes raamatus meenutas seda raamatukoguhoidjat Buffy’st, on siin varastes kolmekümnendates hipsterhabemega muskel. I is amused.

 Spot the bad guy

 This is how u hunt demons

Coming up on Disney Junior!

Idk Liisa obsessing over star wars ig

That's not how the force works

Hola, mis amigos!

Õeke läheb suvel mitmeks nädalaks Hispaaniasse Vahemere äärde villaelu elama ja oma seebikakarjäärile alust panema, mis tähendab, et meie koju on ilmunud väike hispaania keele õpik. Läbisin ka  kaks peatükki ja oskan nüüd öelda, et mul on viis poega ja kasutütar. Jaa, need õpikute näitelaused kuluvad elus marjaks ära.

Lisaks sattusin mõningate Star Warsi hispaania keelsete intervjuude otsa, kus el piloto resistencia oma hurmavaid mõtteid jagas. (aru sain ma natuke paremini kui korea keelest, mis tähendab, et peaaegu mitte millestki)

Mul on uus obsessioon. 

Nagu te ehk märganud olete. Või mis uus! Kunagi rohkem kui kümme aastat tagasi oli mul ka nii ilus obsessioonipuhang, mille tõenduseks on mul siiani alles patakas Star Warsi ajaleheväljalõikeid ja arvutist välja lastud materjale, mida papa mulle töölt tõi. Ning kusagil mu kaustikutes lühijutt, mille peategelane meenutab kahtlaselt Han Solot ning kus tegevus toimub tuhande ja ühe öölikkus kõrbelinnas ja väga võimalik, et mängus on ka sultan ja tema badass tütar, tagasihoidlik pallepööre ja üks sugugi mitte tagasihoidlik kosmoselaev.

Olen kõvasti Star Warsi intervjuusid vaadanud ja so totally in love with the cast.

• Carrie Fisher on hüsteeriline. Kõik, mis ta huulilt pudeneb on kuld ja pudeneb sealt palju. Ta meenutab mulle mind selle koha pealt, et ka tema aju ja suu vahel paistab filter puuduvat ning iga tema teine lause on kas nilbe kommentaar või eneseirooniga pikitud enesearmastuse väljendus. Ainult et mina ei ole muidugi printsess Leia.
• Harrison Ford on ka hüsteeriline. Seal, kus Carrie laseb jutul voolata, on Harrison nii napp nii napp ja sa ei ole päris lõpuni kindel, kas see oli nüüd dead pan huumor või mõtles ta seda tõsiselt.
• John Boyega on nii naljakas ja väga witty. Kõike, mida ta räägib, suudab ta nii vaimukalt esitada, et sa lihtsalt lolid oma ekraani ees. Lisaks on ta meeldivalt enesekindel, aga mitte cocky. Ja tõsiasi, et ta hääl on nagu tume šokolaad, ei tule talle ka sugugi kahjuks.
• Ah Daisy Ridley! Juba tema naeratus ja hambarida võluvad inimese ära, mis siis veel säravast iseloomust rääkida. Alati naerusuine, kerge ja muretu huumoriga, jätab ta vägagi sümpaatse mulje. Mu papale meeldib ta väga. Nagu ka Rey.
• Ja siis on seal muidugi Oscar Isaac. Väga hea näitleja ja kohe kindlasti teab, mida ta teeb. Väga intelligentne, väga sarmikas, väga flirty ja kannatab samuti kahemõtteliste naljade tegemise sündroomi all. I think i’m in love.
• Domnhall Gleeson on evil. Ja kohe kindlasti mitte suu peale kukkunud. Selline witty dry humour, et ulalaa. Kui sa tahad, et su film kandideeriks osakarile, siis palka ta, sest ta on nagu mingi lucky charm. But well, he’s irish so.
• Adam Driver. One thing only: Radar technician Matt.

Lõpetuseks, that on time Poe Dameron and Kylo Ren had a duet with Justin Timberlake. Before Ben went solo.

PS. Joke credit to the owner

26, lootus uus

Aeg teha 2015 kokkuvõte. (kuigi mitte nii põhjalikult kui Sanna-chan, eks ole)

Tümakas

• Parim kpop laul: Big Bang „Sober“. Kas ma pean üldse põhjendama?
• Lemmik läänetümm: Lost Frequencies „Reality“. Followed by their „Are you with me“. Ja siis meeldib mulle väga ka Robin Schulz’i „Sugar“. Põhiliselt muidugi akustilise osa pärast. Well, ehkki ma ütlen, et mul puudub muusikamaitse, siis need lood siiski tõestavad, et teatavad eelistused mul siiski on.
• Guilty pleasure laul: OMI „Cheerleader“
• Laul, mis mulle mingil põhjusel üldse ei meeldinud: „How deep is your love“
• Kpop pihvid: Red Velvet „Icecream cake“
• Kpop bamf: Ga-In „Paradise lost“
• Aasta iidolpoisu: ~Xiumin~
• Eesti hitt: Taukar „Segased lood“. No tee või tina, on catchy lugu.
• Laul, mida ma ei oska absoluutselt laulda ja kui ma üritan, on see lihtsalt hüsteeriline: Shanon „Ootan ööd“

Crushid

Aidan Turner: talv

Ayano Go: kevad

Prints Carl Philip: suvi

Oscar Isaac: talv

Tuleb välja, et sügisest celebrity crushi mul polnudki. Siis mul olid päris crushid.

Sarjad, multikad, draamad, anime

• We got murdered, tuntud ka kui „How to get away with murder“ või HTGAWM. Saab kindlasti aasta plottwistide auhinna. Saab üldse igasugu auhindu. Sealhulgas kõige olulisema: trust no one. Except maybe Oliver. Aga igaks juhuks ära trusti teda ka.
• Stiilseim jdrama: „The long goodbye“
• Aasta anime: Durarara! This shit still has me.
• Aasta jdramkatsumus/elamus: „Yae no sakura“. 50 osa. Kuus miljonit tegelast. Rohkem ma ei kommenteeri.
• Lemmik multikategelane: Varric. Korra ülevaatamisel kiindusin ma temasse ikka korralikult.
• Aasta kdrama mees: lol, Siwon muidugi
• Aasta sarjalaul, mis kummitab vahepeal nagu hull: „Outlander'i“ opening

Film

• „Kääbik“ jäi küll aasta taha, aga just see talv-kevad sai veedetud ohtrate making of videode taga. Mul on arvutis 20 tundi bts kraami ja siis on veel yt ja intervjuud ja puha. Ning viimase filmi appendicitele pole ma oma karvaseid näppe veel suutnud taha ajada, aga ma loodan, et ka selle puhul ootavad mind nii kümme tundi põnevat materjali.
• Näljamängud viimaks läbi. Kvaliteet, kuigi ma arvan, et seeriale oleks kasuks tulnud, kui nad viimase raamatu siiski ühe filmina oleks teinud.
• Star wars. STAR WARS. Ja ma just mõtlesin, mida ma nüüd ootan, kui Näljamängud läbi on. Well, nüüd ma siis tean. Kaks aastat. KAKS AASTAT. #pühib pisaraid a la kadi

Kui jätta kõrvale paar nurinat, meeldis see mulle väga. Mulle meeldis, et sel filmil oli tugev vanade filmide hõng, et see oli seikluslik ja vaimukas ja peegeldas „The new hope’i“. Osad küll leiavad, et liiga palju, aga minu meelsest aitas see omamoodi nostalgia uutel tegelastel kohe Star Warsi maailma sobituda. Ja meil neissse kiinduda.

Ja need tegelased. Mu uued bb’id. (Eriti BB-8, eks ole.)

• Finn. On nunnu. Nii nunnu. Nii awkward. Nii confident oma mitteconfidentsuses. Mr big shot in resistance. Oma jakis, mis näeb välja nagu ta oleks selle vanema venna kapist sisse virutanud ja mis tegelikult ei sobi talle ja just selle pärast see sobibki talle.
• Rey oma haldjakõrvade ja haldjajuuste ja haldjaliku graatsiaga ja hõljuva kõrbehõlstiga. Rey, kes ei näe päevagi vanem välja kui 15. Rey, kes loendab ainult sirgete kriipsudega ja räägib vaid briti aktesndiga. Rey, kes on cupcake. Rey, kes on badass.
• Poe Dameron. How to i begin to explain Poe Dameron? Poe Dameron is flawless. I hear he does x-wing commercials...in Coruscant. His hair is insured for 10 000 creds. One time he met Kylo Ren on the spaceship. He told him he was pretty. One time he blew up a planet. It was awesome.
• Teate, kes veel oli awesome? Chewie. Ja ma endiselt ei oska ta häält teha.
• Aga teate, kes ei ole nii awesome? Kylo Ren. Mis ajast nii ilusatel vanematel Snape vol2 sünnib? Pealegi möku. Oi Leia Leia, u make me suspicious. Well, vähemalt on teda tore mõnitada.
• Ja siis vaene punapäine kindral Hux-Weasley, keda ma mingil põhjusel päris hästi joonistada oskan ja kes peab aina uut sisekujundust tegema kuni ühel päeval talle endale tuleb uus sisekujundus teha.
• Ehk uued pahad on haledad noored nolgid, nagu mu emps tabavalt kokku võttis. I loled.
• And last, but not least. BB-8. Baby. Nii noor, nii rikkumata, aga juba äksi täis. Nagu R2-D2 aga ilma sarkasmita

Nurinanurk

That scene. Arutasime hiljem issiga, mis meid selle juures segas ja well, tulime lausa mitme põhjusega välja. Plottwisti seiskukohalt aga wow. Ma pole vist kunagi kinosaalis niimoodi hüpanud. Ma praktiliselt põrkasin koos tooliga kolm rida taha poole, tõmbasin endal salli üle lõua ja jõllitasin juhmistunult ekraani. Oi jah.

Aga lõpetame optimistlikult

Spaceship with a pilot so daring it practically flies itself.