I've got a bad feeling about this

Jaanipäev ja kõik sellega kaasnev on viimaks läbi, mis tähendab lõpuks ometi saab puhata. Oli väga edukas üritus: sain vaid korra närvivapustuse.

Iga-aastane jaanipäeva traditsioon sai ka läbi viidud. Korjasime niidult üheksat sorti lilleõisi ja magasime need padja all, et oma tulevast unes näha. Hommikul oli padja all herbaarium ja kallim valmis vaadatud. Kuigi üle üheksa aia me ei roninud, nii et võib-olla pole tulemus kõige usaldusväärsem.

Minu unenägudes olid esindatud:

• Üks mu põhikooliaegne klassivend, kes mulle teises klassis meeldis ja kellega ma pole lõpetamisest saadik sõnagi vahetanud
• Universumi direktor Misha, kes osales meie aiapeol ja rääkis mingeid hästi absurdesid nalju
• Harrison Ford, kes oli võmm
• Noor Anakin Skywalker, kes varastas autosid ja keda Harrison Ford kinni üritas püüda. Sisaldas üsangi karmi tagaajamisstseeni, kus Harrison Ford lohises ketiga auto taga
• Hunnik õdesid mu haiglast

Kui ma papale tema tulevastest potensiaalsetest väimeestest rääkisin oli tema reakstioon väga armas:

Mina: ma nägin harrison fordi unes!

Issi: liiga vana

M: ma nägin väikest anakini ka

I: liiga noor

Arvake ära, kes järgmine päev Hayden Christenseni perekonnaseisu järgi vaatas.

Kannatan hetkel taas raskekujuliste Star Wars feelingute käes, millele tv6 muidugi tublisti kaasa aitab.

Oo Anakin, miks nii traagiline ja tumba ja ilus! Kolmas osa on ikka alatult hea ja kurb (uutest kindlalt mu lemmik). Oeh, see kuidas absoluutselt kõik Anakini manipuleerisid ja ta äärmiselt ebameeldivasse olukorda panid, kus ta ei teadnudki, keda uskuda: pole ime, et tal lõpuks katus ära sõitis. 

 Good question Ani. Ei, aga ausalt. See koht tabab mind iga kord nagu rusikas kõhtu.

Õnneks ravivad mu traagilisi Anakini tundeid märgatavalt lõbusamad uued osad, kus saab Han Solot crushida ja Leiale go gurl hüüda.

Ma isegi mäletan oma esimest Star Warsi vaatamist. See pidi juhtuma ehk 1996. aasta paiku, sest ma käisin veel lasteaias ja me elasime Rakveres. Meil oli selline eriti armas must-valge telekas ja Star Warsi näidati Soome pealt. Viimane film on kõige paremini meeles: see, kuidas Millenium Falconiga surmatähe sees sai lennatud ja selle õhkulaskmine ning siis see, kuidas Luke Darth Vaderi matuseriita süütas. Ma isegi mäletan, et me ei saanud mingit osa korralikult vaadata, sest pilt kohutavalt sahises.

Jep. Liisa on juba väiksest saadik paras nerd. Olen isegi korra Star Warsi d&d’d mänginud, aga vot sellele ma pihta ei saanud. Õige nerd ikkagi vist pole.

Tegime õega veidi kpop nostalgiat ja vaatasime mitmesuguseid vanemaid mv’sid läbi.

Näiteks „Super girli“ oma 480p hiilguses, kus Kyuhyun laulab nagu märg unenägu, Han Geng on kuum nagu äsja ahjust võetud kook ja Ryeowook juba siis väga sassy.

Jõudsime taas järeldusele, et Lucifer on parim tants ever ja ainus, mis sellele järgi saab, on Growl. Isegi venna tuli vaatama ja teatas, et seda laulu ta teab. Hakksime muidugi mõnusalt kihistama, kui Taemin oma flirty flirty üleõla-vaadet tegi.

Ja siis üritasime leida klippe, kus Exo live’is laulab, soovitavalt hästi mööda, et me saaks lolida. Selle asemel vaatsime Exo esilaulikutega „Almost paradise’i“, mis iga „Boys over flowersi“ vaataja õudusega täitis, kuid mis viimases osas kõlades südame ootamatu soojusega täitis. Ja nüüd tuli taas välja, et polegi nii jube laul.

Et meil Exo feile ei õnnestunud leida (recige, kui teate), vaatasime vanakooli huumor videot. Nimelt SS501 ng cut’i, kus nii umbes 2.20 Liider-sshi ikka eriliselt hirmsalt laulab. Ausalt, kas iidolid on hakanud paremini laulma või on tehnika lihtsalt kõvem?

Yay, ja f(x)’i lähenev comeback! Ma olen teaser piltidest täielikult võlutud. Mõningaid lemmikuid:

 etc

Jalgpallist ka. Kuidagi on juhtunud nii, et ma olen umbes nelja mängu rohkem või vähem minuteid vaatama juhtunud ja neist mängudest kolm on olnud Brasiilia vs keegi. Ja mina, kes ma olen alates aastast 2000 olnud default Hollandi poolt (ilma, et ma praktiliselt ühtegi mängu vaataksin), olen korraga ka Brasiilia poolt. 95% on selles süüdi muidugi Neymar, kes pole mitte ainult nunnu, vaid ka andekas. 

Jah.

May the force be with you.

Väljavõtteid ja ülestähendusi

• Inimesel on liiga palju riideid. Inimene koristab kappi ja viskab kotitäie riideid minema. Järgmine päev läheb inimene poodi ja ostab endale portsu uusi riideid. Suveriideid, mis antud ilmastikuolusid arvestades on ikka väga nutikas.
• Niisiis, ma olen nüüd usa lipuga topi õnnelik omanik ja näen välja nagu pihv mõnest tumblri swag blogist.
• Kui ma iseennnast inimeseks nimetan, tunnen ma end nagu see vend Troonide mängust, kellele Arya tellimusi esitas (enne kui ta ise märja töö peale suundus nagu ma tumblri järgi aru olen saanud. Oh Troonide mäng, kuidas ma ei viitsi end kokku võtta, et su viimased hooajad ära vaadata!)
• Aga kui ma iseend Liisaks kutsun (mida ma kipun kirjutades tihti tegema), tunnen end kui anime tsikk. Ainult natuke vähem ektravagantse juuksepahmakaga.
• (teate, et a värvisin kunagi oma juuksed briljantrohelisega – wait for it – roheliseks)
• Lugesin just Bret Easton Ellise (kirjanik, keda lihtsalt ei ole võimalik vaid perekonnanimega kutsuda) „Lunar parki“, mis mulle tegelikult väga ei istunud, sest kippus vähe venima. Oli stephenkingilikku hõngu: luuserist mees, 2/3 raamatust on peredraama ning kõige selle taustal maja, kus midagi on väga valesti. Aga lolida sai ka. Nimelt kui tüüp kutsus endale majja üleloomliku eksperdid, ühe vanema mehe ja tema kaks nooremat abilist. Nende nimed? Robert Miller ning Sam ja Dale (peaaegu, peaaegu). I is amused.
• Eile oli mul väga emotsionaalne päev. Kuuseis oli pahapaha, nii et toppisin end valuvaigisteid täis, ronisin teki alla ja lõbustasin end lemmiknamjade ja pornoga. Mind tabas sentimentaalsushoog, kui ma üht J2 ja Misha fanvideot vaatasin (jah, ma olen langenud nii madalale), ja see oli nii nunnu, et ma poetasin mehise mehepisara. Ja hiljem lugesin ma üht Sam/Dean/Cas fanfici ja seal oli väga kurb seksistseen. mis silma niiskeks võttis (kuigi tehniliselt oli see siiski potensiaalne seksistseen), kus Sam tahtis Deani kabistada, aga Deanil läks süda pahaks, sest tal tuli meelde, kuidas ta väikese Sami eest hoolitses, ja siis Cas naeris ta üle (that dick!). Ja siis olid seal veel teised kurvad peaaegu seksistseenid, kus Dean tahtis Casi kabistada, aga Casil ei läinud kõvaks, sest ikkagi ingel. Või kui Cas tahtis Deani kabistada, aga Dean ei lubanud, sest see poleks aus, et tema saab blowjobi, aga Cas ei saa midagi (milline gentelman). Või kus Dean jõi end purju, lootuses, et ta saab niimoodi Sami kabistada, aga ikka ei tulnud midagi välja. Tõesti väga kurb. (mängime mängu, kas Liisa on sarkastiline või mitte). Vähemalt Sam ja Cas said probleemideta karata nagu jänkud.
• Oo, ülalpool mainitud fici link ka! Kui teid mingil ebamäärsel põhjusel peaks huvitama 30k sõna curtain!fici, kus Sam kasvatab juurikaid ja harjub taas tunnetega, Cas valmistab lõunasööke ja jagab heldelt blowjobe ning Dean keeldub neist viisakalt ja joob ühe post!sam-gets-his-soul-back fici kohta üllatavalt vähe.
• Kaks nõbukest lõpetasid magistri, mille puhul toimud pidulik tähistamine. Peo teema: valmista omaenda tikuvõileib. Nii olid mul ühed tikud käes ja teised all. Kandsin nimelt Kadilt saadud uusi kontsi, millega ma olin emmest pikem ja papsiga pea ühepikkune. Väga värsekendav tunne.
• Teate, kuidas suurema seltskonnaga pidudel tekivad ikka väiksemad vestlusringikesed. Well, see kord oli kaks teemat, milles kõik huviga sõna võtsid. Hullumeelsed hääletajad ja pealevõtjad ning Remarque’i ja Hemingway teosed (ehk kuidas me kollektiivselt suurkirjanike üle nalja heitsime). Väga intelligentne, väga lõbustav.

Maailmakirjanduse eksamil

Sireliõied

Eksamisaalide tint

Ootan vabadust

Kahju ainult, et see mulle eksami enda ajal pähe ei turgatanud.

Harjutasin eelmine nädal usinalt kitarriakorde, sest mul on selline hurmav romantiline visioon, kus ma istun õhtul verandatrepil ja tinistan vaikselt mõnd kurba vene romanssi või kuuekümnendate folklaulu ning mu ümber lõhnavad jasmiinid ja kibuvits ja ma ei pea mitte kuhugi minema.

Laulud, mida ma oskan hetkel surmamarsi kiirusel, aga tehniliselt siiski õigesti, saata:

House of rising sun

Musta pori näkku

Meil on elu keset metsa

Tahaks saada selleks täheks

Tuulena ma puhun

Laulud, mida ma oskan veel aeglasemalt kui surmamarss, tinistada ja mille õigsuses ma nii veendunud ei oleks:

Working class hero

Must maantee

Kuhu küll kõik lilled jäid

Kahjuks olen ma nüüdest taas kitarrivaba, mis tähendab et ma unustan selle vähesegi, mida ma kunagi õieti osanud ei ole, jälle ära.

Eile pidasime minu pool praaznikut, mis vähemalt minu peas kandis eksitavat nime Sandra kpop pidu, sest me olime seda ju niikaua tema pool pidada plaaninud. Aga võib-olla ei olnud eksitav ka, sest dj Sanna-chan oli pukis ja mängis meile poole kümnest neljani hommikul katkematult kpopi, praktiliselt ühtegi laulu kordamata (ja oioioi, kes see unustab Mblaq’i ära!). Isegi mitte „So cool’i“, mis oli ometi the theme song of the night ja minu peamine inspiratsiooni allikas.

Pihvid nägid oma kpop-inspired kostüümikestes lihtsalt hurmavad välja: lainerid ja kõrged kontsad ja muusikarütmis õõtsuvad puusad. Sexy Konseptsioon at it’s best.

Mina olin Bora. Ja mu kleit oli umbes sama lühike kui Hyorinil sel kuulsusrikkal aastavahetusel kaks (?) aastat tagasi. Very proud.

(Ja täna käisin ma vana sõbraga väljas ning et ta oli ühtlasi ka mu sohver, kasutasin võimalust ja kandsin oma oranže hooker-kingi. Tagajärg: olin poisust pikem ja ta kutsus mind hellitavalt oma hoorakeseks. Nii armas.)

Ja et mul on endiselt täiesti nutivaba vanakooli keitai denwa, siis ei mingeid pilte. Nuuks nuuks.