13. ptk, kus obsessitakse korea poistebändi ja ühe alatult nunnu kanada hiinlase üle

OMG OMG OMG. Fandom on plahvatanud ja Liisa on totally excited!

Haa, ja kui te arvate, et ma räägin siis EXO comebackist, siis te eksite. See on Henry, kes mind üles-alla hüppama pani! (ok, ma olen tegelikult EXO üle ka excited. Lihtsalt Henliiiii~)

Mitu kuud on minu fandominurk olnud üks üsangi uimane koht ja siis pamm! kahe päevaga langes mulle kaela mingi laviin teaserite, muusikavideode ja lihtsal superuudiste näol. Ei tea, mis heateoga ma järsku kpop jumalatele küll silma jäin, et nad mind niimoodi õnnistada otsustasid?

Üleeile rääkisin õele kõlakast, et Henry teeb võib-olla soolodebüüdi, nii et me panime sõrmed risti ja kuigi me kpop jumalate poole just ei palvetanud, lootsin ma salamisi ikka parimat. Ja mis oli esimene asi, mida Mia mulle eile hommikul ütles?

„See oligi Henry.“ Parim uudis, millele ärgata.

Ma ei saa küll öelda, et ma oleks seda juba kuus aastat oodanud, sest ma olen Suju fänn siiski alles kolm aastat olnud, aga jah, ma olen seda kaua oodanud. Ehkki Kyubb on namja of my heart, on Henry mu igavene lemmik nr2, keda ma armastan hoopis teistmoodi, kui Kyuhyuni ja seetõttu luban endal rõõmust ringi karata. Nagu oleks väikevenna üle raskelt uhke. Ma olen alati leidnud, et Henzzz on mitmekülgsemaid sujusid kui mitte andekamaid. Vähemalt muusikaliselt. Jabur on aga see, et kui on mingi asi, millest tal sooloartistiks vajaka jääb, on see just nimelt lauluoskus. Mitte et poisu halvasti laulab, ei, ta laulab igati okeilt ja hästi, lihtsalt, at ta laulab üsna tavaliselt. Ehk siis tavaline lauda oskav inimene. See-eest tantsimise, instrumentide, komponeerimie ja variety’ga saab ta suurepäraselt hakkama. (Ma olen kunagi õelnud, et kutt ei oska absoluutselt näidelda, vähemalt based on some taiwanese variety show, aga nüüd, kus tal on reaalselt kohe film väja tulemas, well, võib-olla pean ma veel oma sõnu sööma.)

OMG ja see teaser! Mamp tuli tuppa, kui ma seda parasjagu re-vaatasin ja jäi ka silmitsema. Team kommentaarid: ’küll nad teevad alles ilusaid muusikavideosid’ ja ’küllap on nad sinna kõvasti raha matnud’. Jään lootma igatahes plotirikast „Fast and furious“ stiilis (uut filmi vaatama pole veel jõudnud) emveekest. Ja tõsiasi, et Taemin ja Kyuhyun ft, täidab mind samuti õnnemullidega, sest lemmikud! Nagu oleks SMEnt otsustanud korraga kõik minu soovid täita! (või siis nii pooled, sest Kyuhyuni sooloalbumiga nad veel ilmselt ootavad).

Aga jah, "Trap" teaseri  esmamuljed (mida te võisite tegelikult mu tumblrist näha):

• OMG OMG OMG (jah, see oli esmamulje)
• Henry on babyyyyyyy~~
• Ausalt, kuidas ta iga päevaga aina noorem ja noorem välja näeb. Jailbait selline
• Valged särgid sobivad talle. Valged särgid sobivad muidugi kõigile poistele
• Mandatory unf kyuface part
• Lol, mida coolbrod. Sest coolid kutid ei vaata põleva klaveri poole, vaid panevad päiksekad ette.
• The club can’t even handle me right now~ kumises mul igatahes peas
• Ooo, punane sportauto. Fuck yeah fast and furious ja kdrama car-crashid!

Ja see laul kõlab ka nii paljutõotavalt ja hästi ja meeldib mulle kohutavalt ja ma tahan albumit ja ma tahan, et Henzz selle ise laulud kirjutaks ja noh, siis ma tahan veel muidugi pehmetel patjadel hõljuda. Vot. Nägite mind minu pimetatel fangirl minutitel, mil ma paljastasin teile oma tõelise hinge. Jah, piinlik küll, aga ma tõesti ei mõnitagi kogu aeg oma lemmikuid.

Lemmikute mõnitamisest rääkides…on aeg suunduda EXO juurde!

Ok, tegelikult juhtus see kõik ootamatult ruttu ja…well, ootamatult. Alles olid teaser pildid väljas kui olid teaser mv’d väljas kui oli mv ise väljas. Ma eeldasin, et ma jõuan enne teaseritest rääkida, kui mv kohale ilmub, aga mis seal ikka. Album ja draamaversioon on ju veel ees.

Aga jah, esimene teaser. Ma lolisin. Ja siis ma lolisin veel natuke. Ja noh, mis seal salata, veel jupp aega hiljem ka. Isegi Ryeowook kommenteeris, et ehkki ta on sunbae ja exod olid lahedad, ei suutnud ta teaserit naermata vaadata. Ainuke hundu, kelle üle me ei irvitanud, oli Chen. Tüüp oli selline ohtlik ja kuum liba, et ise ka ei usu. Lol, ja muidugi sassy liba. Luhan ja Kai ja teised tho…ma ütlesin vist ekraanile iga sekundi tagant rawr.

Draamateaser on jällegi alatult paljutõotav. Mis sest et plotline on klišee ruudus ja pool aega peab nägu ilmselt piinlikkustundest teki alla peitma, aga jah, üksteise nägusid ülespeksvad keskapoisid on alatult kuumad. Väga Gokusen. Maria quote’is selle peale „Rentslimiljonäri“: „Money and woman. The things man make most mistakes for.“ Gotta agree.

 Ugh

Mv ja laulu enda juurde. Ma ei olnud nimelt „Wolfi“ enne tervikuna kuulanud. Ma olin vaid katkendeid kuulnud ja inimeste hala lugenud, et see on kohutav laul. Ehk siis jah, ma ei tundnud mingit himu seda enne mv’s ära kuulata. Ja mis juhtus? Midagi täiesti üllatavat, mida ma poleks iial oodanud – mulle nimelt meeldis see laul. Mitte muidugi kõik osad, aga tervikuna jah. Ma Sandrale mainisin, et see meenutab mulle „Luciferi“. Mitte viisi, vaid ülesehituse poolest. See sama tunne, et laul peaks kohe hakkama ja siis see ei hakkagi kunagi, sama ühtse viisi puudumine ja veidralt kokku pandud kohad, sama kerge ärevusesegune ootus.

Ma viskaksin muidugi selle piiksuva sarangahae yo kohe välja ja mõni räpisosa oli ka kahtlane, aga üldkokkuvõttes kuulutan ma selle laulu okeiks. Ma ei ole võlutud, aga ma pole ka õõvastuses. See meeldis mulle esimese hooga igatahes rohkem, kui SNSD „I got a boy“, mis on teadupärast samuti üks kummaline laul. Ja muidugi meeldis mulle fakt, et nad seda kõik koos laulsid. Mv’dest ma üht teisele eelistada ei oska, aga keeleliselt meeldib mulle korea versioon rohkem.

EXO „Wolf“:

• Alguse hiina filmilik tilulilu ja kehadest moodustatud puu oli äärmiselt esteetiline kooslus. Kuni Sadoko!Kris/Chanyeol sealt välja roomas. Creepy ja cool. Eriti see, kuidas küüned põrandele jäljed jätsid.
• Ok, laulu algus on nagu mingi Krisyeol mating battle
• Damn Luhan, mil sa nii hästi laulma õppisid! Kindlasti laululiselt üks mu lemmik kohti, seda juba selle pärast, et see on esimene koht, kus reaalselt lauldakse. Aga viis on mõnus.
• Laululised lemmikkohad cont: see kõik koos chantimise koht, mis eelneb neaga wolf auule; see, kui Kai ette hüpab ja veidi räpib, millele järgeb mandatory Baekhyun/Chen kriise ja siis pärsi mõnus räpp Laylt. Üks suho koht kõlab ka alatult hästi. Lol, jõle keeruline on sõnadega laulu viisikohti seletada.
• Huntideks moondumise kohad on väga profilt ja vingelt sooritatud
• Ok, see neaga wolf auu~ on alatult kummitav, kergesti kaasa lauldav ja veel kergemini kaasa tantsitav rida. No ma kohe pean hundikõrvakesi kaas tegema. Ja siis seda liigutust, kui Kai oma ~küünised~ ette lööb
• Kas ma ütlesin hundikõrvakesi? Tüübid on sulaselged jänkud, ainult roosad sabatutid on puudu. Paras nu pogadi.
• Küllap läks kogu roosa värv Sehuni juuste peale ära. Sehuni soeng on nii üle võlli, et on otsaga juba äge.
• Ha, kas teile ka tundus, et Sehuni oli mandariini versioonis rohkem? Ja Xiumini jälle korea versioonis. Ja Kai oli kõikjal, seejuures eriliselt laulmata. Laulis vist kõige rohkem Kyungsoo?
• Xiumin btw, on hot namja ruudus ja badass mofo.
• Tao ka. Tüüp näitas teaseris ju lausa fucki. Almost.
• Em, kas Kai laulis ühe koha peal ’motherfucker’?
• Lol, Luhani ping ping. Hiina keelt ei ole ilus mõnitada, aga mõnikord see lihtsalt anub seda.
• Milline jube body attacki tantsuliigutus. Selle kõrval tunduvad kükkhüpped praktiliselt normaalse koreograafia osana.
• Kyungsoo karvamüts on kindlasti smendi sisenali. Küllap me näeme seda veel paljudes tulevastes mv’des

Ja mind näete te eeldatavasti ka üsna pea. Praeguseks, auuuuu~ (fiderzein)

Rootsi maja mafia ehk Euronägemuse kaksteist palet

Viimased nädalad on möödunud meeldivalt kevadtööde, kuumalaine ja Eurovisiooni tähe all.

Kaevasin vanaema suvilas viis päeva kuldtähti välja, sotsialistlik töösangar nagu ma olen, nimi punanurgas aukohal. Neile, kes ei tea, mis kuldtäht on: kuldtäht on sibullill, mis on harilikust aed-umbrohust (more hortus umbrohitactis) umbes kolmsada korda tigedam ja kuus tuhat korda viljakam. Selle väljakaevamine sarnaneb võitlusega seitsmepeaga lohega: kaevad ühe sibula välja, kaks tükki kasvab asemele. Tunne oli siiski ülev ja võidukas, ruuduline pluus üll ja hark käes, nägin välja kui wincherterbro, ready to gank this bitch.

Ja sel nädalavahetusel panime naabritega kartuleid maha. Päike lõõskas, randid tekkisid viie minutiga, traktor kündis vagusid ja kokku nägi kõik välja nagu stseen sots-realistlikult maalilt.

Käisin ka see aasta esimest korda ujumas, pühapäeval lausa kaks korda. Et ilm oli nii palav olid pealmised järvekihid täiesti ülesoojenenud, oma 19-20 kraadi. Täiesti vabalt sai ujuda, ei mingit külmakrampi, mis tavaliselt esmaste ujumiste ajal mind tabab. Naljakas oli vees hulpida ja mõelda, et kuu aega tagasi oli veel lumi maas. Rannailma parim osa: ma olen nüüd juba kergelt päevitunud. Nägu kattev kerge punane õhetus tõi põsesarnad mõnusalt esile ja pani mind taas endale lubama, et ühel päeval õpin ma põsepuna kasutamise ära. Sest seda, mis loodus andnud on, tuleb esile tõsta ja rõhutada.

Äikest tuli ka korralikult ning äike on rabu-rabu. Nii äike ise, kui sellele eelnev pingekruvimine, mil õhk läheb kõigepealt raskeks ja lämbeks, siis hakkavad õied eriti tugevalt lõhnama ja viimaks saabuvad tuuleiilid. Hea on istuda õhukeses suvekleidis aiamajakeses, saslõkk ja värske rabarberikisell ja vahukommid nina all, ning kuulata lähenevat müristamist. Äikese zen mõju ja mitte kõike veel.

Ohoo, ja kuuldakse räägitavat, et mingi korea poistebänd Exo pidavat varsti comebacki tegema. Ootan albumit, sest eelmine album oli ju nii alatult hea. Peale selle Exo Mama albumi on vaid vist Big Bang suutnud üllitada heliplaadi, millelt mulle kõik lood meeldivad.

Kontseptsioon paistab olevat keskapoiste korvpallitiim. Aga teadupärast on teaser pildid ja tegelik MV kaks ise asja. Koolialbumi piltide idee on iseenesest hea, mis sest et see tähendab, et mõni vend näeb paratamatult vähe jobu välja. Irvitada saab ikka. Kai Taeyangi cosplay oli päris huvitav ja ma tean vähemalt ühte inimest, kellele see meeldis: nimelt mu õde. Vaene Ben Ben tho, igavesti mõnitamise ohver.

Ootan igatahes üsna rahulikult seda comebackikest.

Kuigi ma eelistan seda versiooni:

 

Aasta suursündmus Eurovisioon kah seljataga, kogu oma aus ja hiilguses. Jah, möödas on need viie aasta tagused ajad, kui iga kolmas laul oli puusi hööritav tsikk või huumorikonkursi eelviimane koht. Kvaliteet on taaskord tõusnud, mis muidugi tähendab seda, et aasta huumorishow võib muutuda ootamatult korralikuks ja mõni ütleks, et isegi igavapoolseks. Aga pole hullu, see käib Eurovisioonil lainetena.

Korralduslikult oli lihtsalt supertugev Eurovisioon, ilmselt üks parimaid, mida ma näinud olen. Vaheklipid olid vaimukad, saatejuht oli lihtsalt hurmav (jumal tänatud, et üksi. Kahekesi on see alati nii awkward flirty), Rootsi minimuusikal parim ja Gaultieri kleidid kirsiks koogi pääl. Ainud etteheide on vast see võitja väljakuulutamine, aga kõik ei saagi sajaprotsendiliselt õnnestuda.

Eelvoorudest oli kindlasti tugevam ja põnevam teine, kus mul oleks olnud isegi laule, mille poolt hääletada, aga paraku ma seda teha ei saanud. Erinevalt esimesest, kus laulud olid kas igavad, tüütud või mõttetud (eranditega muidugi). Korra mõtlesin Valgevene jalgadele hääle anna, aga siis olin nääh, ainult jalgade eest nüüd ka häält ei saa.

Finaali ajal sai aga korralikult hääletatud. (mitte nagu üks aasta, kus ma ei suutnud kuidagi laulu valida ja avastasin siis viis sekundit enne hääletamise lõppu, et ma ei jõua seda enam teha). Meie pere hääled jagunesid järgnevalt: mina andsin hääle Malatale, emme Maltale ja Rumeeniale, issi Ungarile ja Hollandile ning vanaisa Soomele. Venna ei andund kellelegi häält, sest oli seks ajaks juba magama jäänud. Ja kui ta olekski ärkvel olnud, oleks ta ilmselt Eestile häält anda tahtnud. Lol, tüüp laulis pärast lasteaia kevadpidu Birgiti laulu tolleks hetkeks küll juba vaikseks keeratud mikrofoni. Samasid liigutusi tegi ja puha. Väga armas.

Lauludest:

• Rumeenia laul oli esimesel korral puhas wtf, teisel korral aga omamoodi kummastav elamus. Laul ja esitus meenutas mulle kohutavalt „Viiendat elementi“, nii laulja gaultierilik kostüümivalik kui tema täiuslik Diiva hääl. Ainult selle vahega, et Diiva oli tulnukas ja ta hääl ilmselt töödeldud, see vend laulis aga päriselt nii. Muljetavaldav. Issi sõnul saaks ta laulda neid ooperi osi, mida kunagi laulsid kastraadid ja nüüd laulavad naised.
• Islandi laulja oli otse Keskmaalt kohale eksporditud ja võinuks vabalt ilma grimmita Rohani ratsanikku mängida. Väga võimalik, et tegemist oli muidugi ka inkognito Eurovisioonist osavõtva Thor Odinsoniga. Mjah, järgmine kord tasuks end paremini maskeerida.
• Valgevene jalad saavad eriauhinna.
• Good god, mis akrobaatiline võimlemine belgia kuti selja taga käis! Kogu laululine väärtus, mis sellel laulu ehk oli, kadus nende naiskulturistide liigutuste taustal.
• Kreeka ’alcohol is free’ on selline poliitiline metafoor, et ise ka ei usu. Lisaks on see alatult kummitav rida.
• Hollandi laul oli nagu mingi muusikali või filmi lõpulaul
• Malta laulja oli nii nunnu ja särav ja samas häbelik ja taas nunnu ja etc. Arutasime, keda ta meile meenutab: emmelt tuli Jacky Chan, Marialt Seungri ja mult Chen. Laul ise kõlas nagu kuuekümnendate poplaul kaasaegses lahenduses (ja tegelikult väga ühe laulu moodi, mida ma vaid ümiseda oskan ja seetõttu ei tea, mis laul see on, sest nananana sisestamine ei anna google’is soovitud tulemusi)
• Lol, Cascada eurovisioonil. Nii pool aastat tagasi läksin ma Wikisse Cascada kohta infot lugema ja sain suure üllatuse osaliseks, kui mõistsin, et Cascada pole mitte pihv, vaid tiim dj’dest ja sellest pihvist, keda ma kogu aeg Cascadaks pidasin. My whole life has been a lie! Või noh, nii viimased kuus-seitse aastat.
• Minu olematu ungari keel on endiselt olematu, aga vähemalt õppisin ma ära ühe sõna. Elagu ungari hipsterid!
• Finaali viimane koht Iirimaa? Well, see oli seel laul, mille ajal ma läksin hambaid pesema.

Lõpetuseks. Emme tahaks aretada vikerkaarevärvides tulbi ja nimetada selle ’Gay parade’iks’. Me papsiga soovitasime tal patendi võtta.

Them good ol' boys drinkin' whiskey and rye

Kuidagi üleöö läksid kased hiirkõrvu. Veel üleeile olid puud raagus ja surnud, kuid eile hommikul soojas maipäikeses jalutades ja pilgi taevasse tõstes, märkasin ma seda: pisikesi helerohelisi pungi. Nagu lasteraamatus.

Selja taha on jäänud volber ja kevadpühad ja pidustused Dionysusega, sest pole ta ju mitte ainult veinijumal, vaid ka taastärkava looduse ja uuestisünni jumal, kes igal kevadel taas inimeste seas kõnnib. Kuid erinevalt Peresephonest, kes veetis külmad talvekuud allmaailma pimeduses ja kannab ka kevadel selle õrna mälestust endaga kaasas, sünnib Dionysus tervenisti uue ja elurõõmsana, muretu ja metsik, sest paratamatu surm sügisel on alles kuude kaugusel ega oma hetkel mingit tähtsust.

Ehk mul on kevad südames ja suvi silmis. Ja kahjuks ka jalad villis, sest talviste bussisõitudega nõrgaks jäänud koivad pole jalutuskäikudega enam harjunud. Esimesel mail käisime soomatkal ja pärast olid mul kaks päeva päkad kanged. Muidugi oli oma osa siin ka eelmisel õhtul kantud kontsadel ja tõsiasjal, et me metsas veidikene omadega rappa läksime. Erinevalt rabast endast, kus pole just kerge ära eksida, kui sa just pilku laudteelt ära ei pööra ja liialt virvatulukesi vahtima ei jää. Aga Surnusood on mind selles osas ettevaatlikuks muutnud, nii et ma ei muretse.

Öölaulupeol käisin Mikuga, sest ta oli piisavalt nunnu ja kutsus mind ning kes olen mina, et ei öelda. Lõõritasime rõõmsalt valesti ja valjult kaasa ja kui sõnu ei teadnud, siis blablablaatasime. Vihmal jätkus säärase pühaliku sündmuse puhul isegi veidi ke viisakust aegajalt järgi jääda ehkki kojujõudes olid mu vaesed jalad (jep, sealt see alguse sai) külmunud kui kiirpelmeenid. Lauluvalik oli üsna hea (ja üsna Tätte-rohke), ma ei teadnud vaid umbes kahte-kolme laulu üldse. Suure Vennaskonna armastajana aga (pagam, see lause algus kõlab nagu komakohtade harjutus) häiris mind Insener Garini hüperboloidi arranžeering. See oli kuidagi…vale. Mjhaket, peaks kunagi punklaulupeole ka jõudma.

Nädalavahetusel oli selle aasta esimene grillpidu ohtra kartulisalati ja saslõkki ning sõltuvalt inimesest, varieeruva veini ja viina kogusega. Lõke see-eest kõrgus taevasse ning oleks Tasuja kadedusest kapsaussiroheliseks ajanud. Järgmisel päeval sai süte kohal vahukomme tehtud, karm tuul tuhka näkku puhumas, ja tarhunni joodud. Minu terve päeva menüü, sest eelmise päeva õgimisorgia istus kindlalt mu kõhusopis.

Elu väikesed mõnud, eks ole.

Ma olen kpopi osas nii maha jäänud, aga üritasin seda viga veidi parandada ja vaatsin igavese hunniku mv’sid ära.

Epic kpop review april-may edition (not):

• Miss Lee. Hyo. Ri. She’s back! Olles seekord tõepoolest miss Korea. Eessõnana: ehkki mu teadmised miss Lee Hyorist on napivõitu, oli ta sellegi poolest mu esimene korea naislemmik. Kolm ja pool aastat hiljem olen otseloomulikult nostalgiline. Ehk asja juurde minnes, „Miss Korea“ meeldib mulle väga. Sest ehkki esimese 30 sekundi ajal mõtlesin ma, et see pole minu maitse laul, olin ma loo lõpuks lummatud ja kuulasin kohe mitu korda repeatil. Miks see nii hästi töötab, on stiilipuhtus. Nii mv kui laul lähevad väga hästi kokku, neis on meeldivat kuuekümnendate hõngu, olemata seejuures pealetükkivalt pseudoretro. Rõivastus, interjöör, tonaalsus, sound, meik, kulg…Maitsekas on vast parim iseloomustav sõna ning 16x9 ekraanilaius sobib nagu valatult. Jah, nüüdest kommenteerin ma juba tõesti ka kuvasuhet.
• 4minute „What’s your name“: lol, arutasime Kadiga uusi mvsid ja seda, kuidas me neist blogida ei viitsi ja miski väga meie silma pole haaranud. Tegime siis lühidiagnoosi. 4minute’i puhul oli selleks lihtne ja konkreetne ’meh’.
• SHINee „Wae so serious“: meh vol2. Aga Onew-namja näeb tõesti iga päevaga aina parem välja. Mitte et mulle poleks ta loll lõust alati meeldinud.
• T-ara N4 „Countryside life“: ehk siis kolm relevant memberit ja siis veel mingi pihv ja kutt. Laul oli poolenisti väga tara, sest tümakas ja suurepärased võimalused klubiremixideks. Ebataralik aga vähese minoorsuse ja dramaatilisuse puudumise tõttu. Laul kõlas meeldivalt ajamasinast läbi lastuna, aga nagu see ajamasin oleks läbi mitme kümnendi hüppeid teinud. See üks põhimeloodia kõlas kohutavalt tuttavalt, aga originaali ma tuvastada ei suutnud. See tingaringa koht oli aga nii eelmise aasta vene eurolaul, et ma ei suutnud jätta seda valede sõnadega kaasa laulmata. Vene estraad ja kpop eksisteerivad mingis kummalises seniavastamata suhtes.
• Secret „Yoohoo“: ma tahan ka jahiga sõitma minna. Ja ühel secretipihvil oli väga mõnus roosaruuduline särk, mille ta hiljem samuti ühe ilusa särgi vastu vahetas, mille ta veel hiljem õlale tõmbas ja seejärel oma ilusad rinnad ette surus (aga ei paljastanud). Võimas review, ma tean.
• Bee üks aaa neli „What’s häppening“: üks nende pikk tumedapäine liige oli ootamatult väga ilusaks muutunud, ei tea kahjuks ta nime. Mv iseenesest oli isegi huvitav, suuresti tänu nendele jaburatele barbi-keni maskidele.
• U-Kiss „Should have teated you better“: (you rly should have u douchebag) Oeh, ma armastan ikka neid poisusid. Mis kahjuks ei tähenda aga, et ma oskaksin mindagi intelligentset öelda. Mu mõttekõik mv ajal oli suht ’Hei, kas Eli on juurde võtnud?’ ja ’lol AJ, aga su  ~supertõsine~ lõust ajab mind naerma’. Rohkem ei olegi nagu midagi öelda. (go and watch simon and martina interview tho)

Yessu läks sõjaväkke, vaikselt ja rahulikult nagu mulle meeldib. Ma tahaks ainult pilti tema uuest soengust näha, karta on et ta seda ise ei saa tweetida. (edit: nägin. oh dear...)

Mis veel? Homme on Supernaturali hooaja eelviimane osa. Proovin mitte liiga palju närveldada ja oodata. Parim ravim: hea fanfic. Ehk siis nüüd, kus mu luulenurk on vajumas ajaloo rüppe, tuleb sisse seada rec nurk. Seekord midagi huumori vallast.

„Dear Dean Winchester, are you there? It's me, God“:  pratchetliku stiiliga fic Jumala vaatepunktist. Selle lugemiseks pole isegi väga vaja SPN tunda, see on niisama piisavalt elegantne. Vaimukas, kuigi omamoodi mõrkjasmagus. Ma lolisin korduvalt ja eriti palju (ning ilmselt suti kohatult) selle kõneluse üle:

"Sometimes," reflected John Winchester, "I hate all the shit I dumped on my sons."
"We each give our children a cross to bear," agreed God.  Ehk siis Jumalast saab alati awesome tegelase. 2300 sõna. 

Lol, et õekesel on lõpueksamind ja meie korteris käib endiselt remont, koolis õeke ajutiselt onutütre juurde elama. Säärases paabeli segaduses alailma undavata jeeriko pasunate saatel polevat lihtsalt võimalik keskenduda. Mis on muidugi tõde.

Nädalavahetusel sõitsime siis autoga vanaisa poole, kui äkki sõitis meile vastu täiuslik valge vanakooli ameerika auto (cadi ig) ja mina kuulutasin valjult üle salongi:“Omg, see on täpselt nagu Surma auto Supernaturalis!“ Õeke, kes polnud mind juba mite päeva näinud, vaid ohkas raskelt:“Hakkab jälle pihta.“