Kus on su tiivad, mis meeletult meeldisid mul?

Mu vene keel on viimase paari päevga selise boosti saanud, et vähe pole. Ma räägin päevas rohkem vene kui eesti keelt ja mul hakab vaikselt tekkima harjumus valmistada laused mõttes vene keeles ette isegi inimestega, kes on täitsa eestlased. Kui ma lõpuks koju tagasi lähen, peaks ma juba proff olema. Preagu on probleem veel selles, et ehkki ma saan juba enam-vähem kõigest aru, ei tule mulle endale sõnad meelde. Sõnaraamtut oleks vaja.

Eile õhtul vaatasin isegi vene talk-show’d, kus oli kunagine ultrapop vene tüdrukute grupp Viagra. Paralleel tekkis kohe Aasiaga ning ma sain aru küll, miks issi ja emme meie muusikat vene estraadiga võrdlevad. Peaks vene popi kuulama hakkama, sellel on mõnusalt minoorne kõla.

Kui juba vene muusikast juttu, siis üks minu lemmiklaule on „Krõlja“ by Nautilius Popilius. Ehk siis "Tiivad". Sugugi mitte pop eks ole ning sellisest toredast filmist nagu „Brat“. Sel laulul on lihtsalt nii kaunis viis ja head sõnad – Merca on sellele isegi eesti keelse tõlke teinud. Ja mina kasutasin selle ridu ühe oma fici sissejuhatuses? Eessõnas? Ma ei tea, kuidas neid ridu enne jutu algust nimetatakse.

Ja Suju M-i repackage albumi scannid ja uued profiilipildid on niiiiiiiii seks jalgadel ja ood guy-linerilele ja kõik näevad välja nagu professionaalsed modellid, väljaarvatud Donghae viimastel piltidel, kus ta on endiselt mulla yo ja Donks.

Ma avastasin, et kui asi puudutab k-popi, siis on mu lemmikliikmed tavaliselt kas maknaed või liidrid. Näiteks:

Suju: Kyuhyun ja Henry –  the evil maknae combo

SHINee: Onew, (Taemin)

SS501: Hyun Joong

Beast: Dongwoon

U-Kiss: Soohyun, (Dongho)

DBSK: Changmin
FT. Island: Song Seung Hyun
Big Bang: Seungri

Ja muidugi meeldivad mulle tüübid, kes näevad valgemad välja kui tavaliselt. Või kel on konstantselt veidi pissed of face ees.

Henryl mitte. Henry on forever sixteen ja ma tahan, et ta oleks mu baby bro.

Wae wae

Burkee on maailm nii ebaõiglane? Ma olin valmis ostma need piletid, paganas – ma lausa läksin neid läbi hunniku prantuskeelsete linkide ostma – ja mis ma näen? Need on välja müüdud. Fucking viieteist minutiga. Ja muidugi ajal, mil mul lihtsalt ei olnud võimalik netti minna, sest ma pidin arstiga suhtlema. Väike lohutus on see, et isegi siis kui ma oleks õigel hetel läpaka ees istunud, oleks võinud ilma jääda: ma oleks ilmselt netiostlemise ja ülekannetega totaalselt feilinud. Aga sa ei või iial teada.

Mia oli suht nende peale solvunud, kes iganes need müstilised nemad siis on. Uuris kodus kohe nn musta turu piletite hindasid ja need olid lihtsalt asronoomilised. As-tro-noo-mi-li-sed. See on nii ebaõiglane, et mingid tolgused ostavad pileteid kokku ja müüvad neid siis roppu raha eest hädas olevatele fännidele. Maria kõlas telefonis üsna kibestunult. Eriti tige oli kellegi peale, kes vingus et tal ei õnnestunud VIP piletit saada. Well, meil ei õnnestunud üldse piletit saada. ( Kurb ja kuri Mia: lootku ta, et ta Donghaed katsuda saab, mitte keegi teine ei tohi teda endale saada)

But. Äkki nüüd agentuur näeb, kui väga nad Euroopas armastatud on, ja korraldab teise kontserdi ka? Nad peavad seda tegema, sest kuidas muidu ma oma tulevas mehega kohtuda saan, eks. Maria haub juba mõrvarlikke plaane, et sõidame Pariisi kohale ja tõmbame kontserdikoha ees paar fänni põõsasse, teeme vagaseks ja paneme piletid pätsu.

Sounds like a plan, ütleks Alex.

Aga nagu mini pisimuffinike, vastlakuklike, vahukoorekoogike ja iirisekommike Kadi palus, tuleb teha postitus oma iidolmatchidest. Kadi ja Linda nimekirjad olid üsna pikad, samas kui minu oma saab ilmselt lühike olema. Ma nägin kurja vaeva, et üldse keegi sobilik leida. Nii. 

Sungmin (kaljukits; pühvel). Kõige poolest keskmine suju. Kui aus olla, on ta viimane suju, kelle nime ja näo ma ära õppisin ning väga pikalt jättis ta mu üsna külmaks. Kuni ma nägin Super Show 2 dvd ja sain aru, et ta fierce badass, kellel on ilmselt üks Suju tugevaim lavasarm. Sellegi poolest ei saa ma aru, miks teda peetakse sujudest lauluoskusest neljandaks. Ja asi ei ole ainult selles, et tema hääletüüp ei istu mulle. Maria meelest pole ta põrmugi nunnu, vaid hoopis kuri, mis on tõele kindlasti palju lähedasem. Sungmin on ilmselt ka üks neist, kelle tegelik mina ja lavamina on kõige suuremas vastuolus. Sellest saab fanficide järgi hästi aru: inimesed ei oska teda usutavalt kirjutada. Mina olen igatahes algusest saadik olnud nunnu vastases parteis.

Arvestades, et me mõlemad oleme kaljukitsed ja üsna praktilise meelga korraarmastajad, kes kohati võivad tunduda külmad, peaksime me isegi sobima. Eriti, kui mõelda, et teatud varustuse osas sarnaneb Sungmin Onew’ga.

Daesung (sõnn; madu). Alguses kutsusime me teda Roosaks, sest ta kandis Kara Kara Go MV-s roosat särk-moodustist. Miale meeldisid väga tema käed ja neegrihuuled ning ta oli ilmselt Mia lemmik. Ta hääl (mida saan töödelda hästi ilusaks naisehääleks) ja tema lauldud kohad meeldivad mulle alati. (TOP seksikusest nõretavat häält tuleb hetkel ignoreerida). Ja oma valge triiksärgiga on ta Tonighti videos nii cool.

Ilmselt sobime ka meie; kui just which Big Bang member suits you best testis ei valetata.

Matsuda Shota (neitsi; pühvel). Kadi suur lemmikmees, sest ta oli „Liar game’is“ cool ruudus. Mulle meeldis ta HYD-s, kus ma olin üsna võimetu meelde jätma, et ta nimi oli Sojiro ja kutsusin teda seetõttu Teepoisiks.Tal om mõnusalt intense pilk.

Wooyoung (sõnn; madu). Kahjuks ei tea ma 2PM-idest piisavalt palju, et ma oskaks midagi arukat öelda.

Jo Kwon (neitsi; madu). Mhm, me saaks kindlasti läbi, aga couple? Nääh. Aga ta võiks mind Sooyoungile tutvustada ja meie pööraseks kolmandaks gey pereliikmeks hakata.

Olgu, mul on vaja üles minna. Ilmselt on paar Infinite liiget, kes mulle sobivad, aga ma jätan nad järgmiseks korraks.

To be continued, eks ole.

Suju munad

Lihavõtted on möödas, juhtunud on nii head kui halba – näiteks et väljas on suvi ja Maria on räme krabi ning näeb välja nagu sõjamaalingutega DBSK fänn, samas kui Lauri-kiisu on nüüd ühesilmaline sõjaarmidega kõuts – , ja minu pisike vaevatud aju on lakkamatus tööhoos, kuidas juunis Pariisi saada.

Mõningaid soovitusi:

Irina: küsi baka kingitus ette

Ingrid: hääleta

Triin: võtta õppelaenu. Sa ei pea ju neile ütlema, milleks sul seda tegelikult vaja on

Maria: hakkame hoorama

Viimane mõte viis muidugi täiusliku mälestusteraamatu alguseni:“I became hooker to see Super Junior“. Unistasime siis, et kusagil oleks fond, mis sponsoreeriks rahahädas fängöörle. Kõige hirmsam on, et piletid tulevad müüki juba homme hommikul ja just siis lähen ma haiglasse. Uurisin innukalt lennuplaane ja avastasin, et kohale saaks ma üsna odavalt ja enam-vähem mõistliku plaani järgi, aga tagasitulekuga on ilge jama. Vähem kui päev aega, et otsus teha. Le panic. Le panic. Le panic.

Nüüd õhtul olin veidkike Kadi pool, kus me üritasime aru saada, kuidas pileteid osta ja milliste lendudega kõige odavamalt kohale saab. Ei pea vist geenius olema mõistmaks, et me feilisime. Aga me peame minema, lihtsalt peame.

Ja päeval sain Toomel AL-iga kokku, kus me olime üsna I’m just chilling. Pläkutasime, jõime jääkohvi ja nägime üdini stiilsed ja fashionaablid välja, kummagil jalanõud see aasta alles esimest korda jalas. (Ja proovige te tikkudel ületada munakiviteed. Isegi kolm meetrit on paras piin.)

Muidu oli eelmine nädal üsna toimetuste rohke.

Sõitsime juba neljapäeval Tõrva ja lebotasime seal. Laupäeva õhtul värvisime kogu sagrada familia ja vanaisaga mune, nii et idüll oli metsik, eriti kui arvestada, et ainult ühed käärid lõikasid normaalselt. Hommik olin suti pettunud, sest munad ei tulnud üldse nii värvilised, kui varasematel aastatel, vaid liiga sibulased. Aga see-eest tuli Suju muna välja.

 Üks pool

 Ja teine

Ja kolmapäeval Triinu pool sain maailma parimat pitsat. Tänu sellele sai mu pitsavaenulikkuse põhjustanud lapsepõlvetrauma viimaks välja ravitud. Ning nagu alati rääkisime me ainult toidust ja riietest.

Teisipäev oli elu veidram kinokülastus, mis leidis kogu Jaffi raames hulga (negatiivset) tagasisidet. Esiteks jäi seanss pool tundi hiljaks. Hello? See on Cinamon, Tartu suurim kino, eks ole. Ma saaks aru, kui Athenas oleks mingi jama, aga siin? Teiseks, istume rõõmsalt saali ja mis me näeme: ekraan on viltu ja mingid saksakeelsed kirjad jooksevad meie eesoleva istme seinal. Irvitame siis Ingridiga, et film on ka kindlasti saksa keeles ja saksa keelsete suppakatega. Ja siis hakkab treiler. Täpselt, saksa keeles ja sk keelseste subidega. Olgu, lootust veel on. Kinomehhaanik kohendab ka veidi ekraani, nii et lõpuks on see vaid veidi viltu ja supsid jooksevad lihtsalt ekraani alusel seinal, mitte toolide peal. Well, veel on lootust. Ja viimaks hakkab film. Saksa keeles. Ingliskeelsete suppakatega. Aga – need on viltu, valel ajal ja vahepeal pole neid üldse. Lootus on kustunud ja meie rida toob kuuldavale wtf naeru.

Kaks tüüpi andsid alla ja lahkusid saalist, mis oli alguses ka minu mõte, aga lõpuks kannatasin vapralt välja. Filmi ei oska kommenteerida, aga seiklus oli see küll.

Loo moraal: kui filmiga on mingi jama, tõuse püsti, õienda ja küsi raha tagasi.

Samas, enne seanssi sai nalja ka. Kui ma ootamisest juba väga kärsituks muutusin, asusin tantsima. Ja väga võimalik, et ma tõesti tantsisin kesest kino fuajeed nõnda:

 Ja nõnda kah:

 Aga kui ma Bonamanani jõudsin, hakkas isegi mul piinlik.

Järgmine postitus saab loodetavasti oleva minu astroloogiliselt täiuslikest iidolmaailma matchidest.

In Paris they go crazy

SM Town Pariis 10. juuni. SM Town Pariis 10. juuni. SM Town Pariis 10. juuni.

Ma olen praegu nii pöördes ja mu käed värisevad ja süda klopib ja ajud on sõlmes ja silmad on niisked ja ma jooksen mööda korterit ringi ja huilgan nagu lollaks ja naeran vahepeal ja saatsin õele kooli sõnumi, kes istus parasjagu matas ja muutuse selle tulemusel omg omgiks; ja ma vajan hästi palju raha ja siis ma sõidan Pariisi, kus ma pole kunagi käinud, aga mis on kindlasti lahe linn ja siis ma lähen kontserdile, näen nad ära ja võin rahus surra teadmisega, et ma olen elanud õnnelikku elu.

Ja võib-olla kui saatus mind eriliselt armastab, kohtan ma mõnes butiigis Genteman Mimit, kes ostab endale lademetes uusi käekotikesi ja me bondime silmapilkselt ja ta võtab mind kaas Seine’i äärsesse tänavakohvikusse, kus Kyuhyun joob juba oma neljandat pudelit veini, mille tõttu ta mõistus on pisut häiritud ja ta peab mind äärmiselt võluvaks ja siis me läheme koos Eiffeli torni, kus ülejäänud Suju hullunult pildistab ja on üdini turistyd Aasia turistid ja siis Maria libastub banaanikoorel ja kukub peaaegu tornist alla, aga siis Donghae püüab ta oma tugevatele (lol) kätele ja nad armuvad esimesest silmapilgust ning abielluvad ja elavad õnnelikult kuni oma elupäevade lõpuni ja lapsendavad Henry, kes väidab endiselt et on kogu selle jama jaoks liiga normaalne.

Aish, ma ei suuda millelegi keskenduda. SM Town, SM Town. Ma olen uudistega maha jäänud, aga ma ei suuda mitte millelegi muule mõelda, et mul on nüüd reaalselt võimalus neid näha. Palun laske mu unistusel täituda.

Mul käib juba praegu pea õnnest ringi, ehkki ma ei tea veel, kas ma saan minna. Ma ei kujuta ette, mis minuga siis juhtub, kui mu soov peaks päriselt täituma. Tegelikult kujutan küll: katus sõidab ilmselt ära.

Ok, mul tuli uus hoog peale. Lähen tantsin ja laulan taas veidi vihmas. Kui ma kunagi peaksin mõistusele tulema, kirjutan normaalselt.

Seda ei juhtu iialgi, ütleks Inglise prints.

LOL, ütleks Henry Lau. 

He's not superman, he must be a mama's boy

Täna on Zhou Mi sünnipäev ja päev, mil Kyuhyun neli aastat tagasi harrypotterit tegi. Nagu ütleb Henry:

HAPPY BIRTHDAY MR.MIMI! (aaamps.)

Mu arvuti käis arsti juures ja on nüüd viirustest vabanenud ja pungil uusi filme, mida ma oma peatsel sundasumisel võin usinalt läbi vaatama hakata. Olen viimase aja filmide osas maha jäänud, nii et see viga tuleb parandada. Reedel kui Triin käis abiks venna hoidmisel, vahtisin üle paari aasta romantilist komöödiat. Oli uudne, ent värskendav kogemus. Õhtul läheme näitsikutega kinno, sest Jaff on käes ja kollektiivsed kinokülastused on alati lõbusamad kui üksikud. Eelmine aasta mul ei õnnestunudki ühelegi seansile minna, nii et ma katsun end siis kotoshi parandada. Seda enam, et programmis on ulmekad.

Random note: hiina ja jaapani keel on mõnikord ikka väga sarnased. Näiteks sõna eelmine aasta. Kirjutan märgiga 去年, ühel juhul hääldan kyonen, teisel juhul qu nian.

Eilne hiina keel oli üsna lõbus, harjutasime iseendast rääkimist ja õppisime loomamärke. Õpetaja rääkis siis, millised omavahel sobivad, nii et võtsime hiljem kenasti läbi millised iidolpoisid meile sobivad.

Nädalavahetusel käisin sagrada familiaga esimesel kevadisel väljasõidul Laiusel ja Kassinurmel, kus pool metsaalust oli veel lund täis ja rada sai järgida vaid puude järgi. Mängisime Kassinurmel Minas Tirithi vallutamist ja ma üritasin immaginaarse Grondiga kindlust vallutada, ent erinevalt orkidest feilisin. Katuseharjal „Kariibi mere piraatide“ muusika järgi nähtamtute (taaskord) mõõkadega võidelda on muidugi äärmiselt mature tegevus.

Vahtisin pühapäeval Jaapani Super Show 3 ametlikke videosid (sest Jaapanis on väga range filmimis- ja pildistamispoliitika ning fancame sellest ei ole. Aga selle asemel võtsid nad selle ise videosse, mis on muidugi suurepärane, sest kaamera ei ole wobble wobble).

Ah, „Shake it up“ live ja veel pealegi remix versioon (makilt, nagu Mia halva fännina märkis), kõik on mustas ja Kyuhyun on punases ja ma arvan, et see on Bonamana albumilt mu lemmiklugu, mida peaks Poweris lastama. Kas Powerisse on võimalik laule soovitada?

Ja „Rokugo“ on igavesti jabur, ainult et ma kuulen vaimukõrvas libasõnu, mis muudavad laulu muidugi poole loogilisemaks. Koreakeelne „Super girl“ on veider ja huvitav ja lahedate vaheosadega ja üleüldes, burkee Suju ma teid nii palju armastan?

Tunne on taas selline, et ma olen valmis oma ihu ja hinge maha müüma, et kunagi Super Showle pääseda. Kui nad Ladina-Ameerikasse lähevad, võiksid nad ka Euroopasse tulla.

Happy bubble prince

Kaks uut ja vastikult head sujutiste laulu ühe päevaga:

1. KRY "Fly", mida nad Superstar K jaoks filmisid. Väga catchy ja seda tüüpi laulule sobivate sõnadega. Ausalt öeldes üsna kližee laul, aga tavalistest KRY lauludest väga erinev. Mulle meeldib. Kuulasin lihtsalt neli korda järjest ja hüplesin rõõmsalt ringi.

2. Suju M “"Words of westernly wind"– esimene mõte oli: issand, nad laulavad kirikulaulu. (Tegelikult on see vist mingi rahvalaulu baasil, aga ma pole päris kindel.) Ma ei saa küll peale mei you ja nimen’i sõnadest aru, aga tunne on küll, et need on ilusad. Et pool laulust on a capella, laseb see nende häältel väga hästi mõjule pääseda. Silmad tõmbusid lausa niiskeks, sest nad kõlavad lihtsalt nii ilusti kokku.

Oi jah, aegajalt olen ma veidralt sentimentaalne. Näiteks eile vaatasime loengus admiral Koltšakist filmi ning kui ta siis Siberi väljadel kõnet pidas, lumi ümberringi keerlemas, ja inimesed järjest põlvili langesid ja au andsid, tükkisid mulle vägisi pisarad silma. Sest see oli nii eepiline ja tähenduslik ja sa teadsid, et kõik see langeb põrmu. Küllap seepärast ongi mu lemmik ajaperiood hiline tsaari-Venemaa.

Tahaks juba uut Akuninit. Tahaks vene keelt paremini osata.

Lisaks on mul juba paar päeva Kyuhae tuju ja et ma leidsin neist ühe imearmsa pildi, panin selle otseloomulikult taustaks.

Maria esimene kommentaar koju jõudes oli: nii ilus! Tuli kohe Donghae vormis käsi jõllitama. Suht oodatav, sest ma mäletan, kui me Happy Bubble making klippi vaatasime, siis ta ilastas ka selle üle, kui hästi T-särk Donksi keha ümber liibub, samas kui Kyuhyun lihtsalt on. Aga Mia on muidugi musklifriik ka. Ta võiks ikkagi oma muskliblogi teha, nagu me kunagi mõtlesime.

Koristasin eile kappi ja ei visanud peaaegu midagi ära, sest ma ei raatsi. Mul on nii palju riideid, mida ma lihtsalt ei saa praegu kanda, aga ma loodan, et peagi jälle saan. Leidsin kapinurgast ühe roosa õunapuuõitega seeliku, mis veel mõned aastat tagasi mulle kindlasti väike oli, aga nüüd on taas paras. Paps ütles, et emme kandis seda noorena ja nägi väga vallatu välja, mis tähendab, et ka mama pidi väga kõhn olema.

Vaatasin eile üldse hästi palju ilusate riiete (ja inimeste, kes neid kandsid) pilte ja avastasin, et mulle väga meeldib heleroosa- ja sinise kooslus.

Tüdrukud on Maal ilusad

Eile oli kosmonautika päev ja täna on mitte millegi poolest eriline päev, kui välja arvata see, et üks mu jutt algab sõnadega: On palju asju, mis juhtuvad maailmas kolmeteistkümnendal aprillil.

Mul on olnud kaks üsangi arvutivaba päeva, mis tähendab, et ma olen jõudnud muud kasulikku teha. Näiteks avastada, et öösel raamatute lugemine on poduktiivsem kui netis passimine; et Polina ja Molotov – ehkki muidugi äärmiselt sentimentaalne paar – on tegelikult ühed parajad snoobid; ning et mulle sobivad hirmuäratavalt hästi vanamoodsad riided.

Käisime eile emmega vanatädi korteri riidekapi koristamas, tegime korralikult catwalki ja lisaks kogu sellele pahnale, mis me ära viskasime, omastasime ka mõned võluvad riidetükid. Nägin vaheldumisi välja nagu mingi high-class põetaja 60-ndate filmist, stiilipuhas 80-ndate pihv või viiene plika 70-ndatest. Ning et retro on moes, tuleks seda ära kasutada.

Olen vahepeal näinud kahte veidrat und:

1.Käisin mingis kummalises koolis. Kõik oli paksult rahvast täis ja lärm oli talumatu. Teadsin, et mul on tornis (mis see oli Sigatüügas vä?) tund tulemas, aga mingil põhjusel läksin teises suunas. Ja seal mingis vaheruumis istusidki Nickhun ja tundmatu tõmmu poiss ja jagasid autogramme. Üks pihv karjus muudkui Oppa-ah! Mõtlesin, et küsin siis ka. Tutvustasin end siis inglise keeles ja ütlesin, et ehkki ma pole fänn, siis üks mu sõbranna on ja kas ta oleks mulle nõus tema nimel autogrammi andma. Nickhun ütles, et see muudab muidugi asja, et ma fänn ei ole ja et ma pean andma allkirja, et mul ei ole mingeid halbu kavatsusi. Lõpuks sain autogrammi kätte, see oli hästi väikesel paberil ja Nickhun tutvustas mulle seda kui mingit aplikatsiooni. Käekiri oli tal viienda klassi tüdruklik ja servale joonistatud lillekesed. Lol oli aga see, et ma kuulasin teda ainult poole kõrvaga ja vahtisin hoopis tõmmut poissi, kelle juures käisid ainult fanboyd.

2.Kilpkonnad. Mingi jama on ja siis ülejäänud kilpkonnad söövad ühe oma kaaslastest elusalt ära. Tükk haaval, amps-amps. Üsna jälk kui aus olla. Too oli reetur või midagi taolist. Ma veel mõtlesin: issand jumal, kas kilpkonnad söövad siis liha, pärast söövad veel inimese ka ära. Ühesõnaga – ma süüdistas sellistes unenägudes Yesungit.

Huvitavaid asju Sujumaalt, mis mulle viimasel ajal on silma jäänud:

• Donghae üleskutse, kus Siwon ja Donghae on head samariitlased ja iseesnda sterotüübid. Kui ma seda lugesin, oli mul tunne nagu loeks mingit piiblilugu.
• Suju M-i intervjuu. Üks lolim intervjuu nendega üldse, kus nad muud ei tee, kui panevad aina üksteisele ära.
• Sujumi tüdrukute maitse. Selle järgi sobin ma mööndustega kõigile peale Eunhyuki, aga kohe kindlasti sobin Henryle. (Ja muidugi on siin kohustuslik Qmi,eks.)
• Kyuhyun tahaks „Secret gardenis“ mängida Tae Suni ehk Modellipoissi isiklikult. Aga miks mitte?

Life couldn't get better

Mul on hea meel, et Kyuhyuniga kõik korras on. 

Oi jah, miks kõik selle autori pildid peavad nii ilusad olema? Miks kogu KRY peab selle filmimise ajal nii kütkestav välja nägema? Ma tahaks pea kõiki pilte endale tõmmata, aga hoidsin end vaos ja seivisin ainult kaks Kyuhyuni ja ühe Yesungi. Ja ühe KRY ka, sest see on liiga nunnu.

Mul on tunne, et minu Kyuhyuni piltide hulk hakkab peagi ületama Yamapi piltide hulka, kellest on mul siiski vanadest headest aegadest olemas kaust nimega „Yamapi, nr üks mees“. Absoluutselt mitte ühelgi teisel iidolil ega -grupil pole olnud seda au, et nad saavad endale nimelise kausta. Et Yama-cupcake’il oli eile 26. sünnipäev, vahtisin tema pilte üle ja kui mul just lugemine sassi ei läinud, oli neid 63 tükki. Ja ma olin tol ajal veel salvestamisel väga valiv... Säärase hulga seast on lemmikut üsna raske valida, aga ma mäletan, et tahtsin ühest hirmasal kombel plakatit teha. Aga kahjuks on see lihtsalt nii heade pikslitega, et ei lae end siia üles.

Mõtlesin, et kirjutan viimaks, mida põnevat ma viimastel nädalatel lisaks fängöörl olemisele ka teinud olen.

1. Eelmise nädala kolmapäev ja neljapäev käisin ühe USA külalisõppejõu loengutel. Esimene kord rääkis hingede maailma suhestumisest pärismaailmaga konfutsionismis, teine kord aga kultuurirevolutsioonist, õigemini selle visuaalsest kujutamisest. Suuresti lasteraamatute ja plakatikunsti näitel, mis oli üsna lol, sest Ida-Euroopa kommunistliku propagandat andis ju nii hästi paralleeliks tõmmata. Teine loeng oligi lahedam, sest esimesest teemast teadsin ma niikuinii. Lisaks ei olnud kohal seda vastikut folkrorist, kes kogu aeg oma peenutseva inglie keelega vahele segas ja muudkui targutas. Kui mina parasjagu üritasin orjakivide olemust seletada (suuline inglise keel on mul täiega roostes, pole ju pea kaks aastat pidanud eriti selles rääkima), segas ta vahele, sest ta kindlasti arvas, et tema teab paremini. Ma olin suht: tahaks sulle lõuga anda. Ega ta õppejõule vist ka meeldinud. Ühesõnaga:

2. Reede oli viimaks johnnypoistest ettekanne, kusjuures väga sobivalt peaasjalikult KAT-TUN-i näitel. Kui küsiti, ka keegi veel fänn on, olime Kadiga sunnitud oma käed püsti ajama. Kusjuures Kadi kinnitas veel minut enne algust, et tal pole õrna aimugi, millest siin rääkima hakatakse. Hur-hur, sest lõpuks olime meie kaks need, kes kõige rohkem teadsid ja kommenteerida oskasid. Õpetaja itsitas päris mitu korda valjult. Lisaks oli tal SMAP koledasti hinge peal, muudkui pidi mainima, kuidas nad laulda ei oska. See oli nii armas, nii et ma lausa pidin uurima, ega ta mõnda johnnyt kunagi fännanud ei ole. Ta küll väitis, et ei ole, aga viimaks tunnistas, et üks noorim Smapi tüüp talle ikkagi meeldis. Aww.

3. Reede-laupäev uuendasin oma seltsielu, see tähendab käisin härraste alkohoolikutega väljas. Laupäev oli õeke ka kaasas ja vastik Sassuffel tegeles oma feil suhtekorraldusega ja käis muidu ajudele. Samas toredaid asju oli ka: vanad klassikaaslased, keda polnud kaua näinud; tasuta alkohol (ja mitte mingi õlu või siider, mis on labane, vaid ikka shotid ja kokteilid), Miku, kes oli nagu Henry Lau ja prillid ette pannes moondus esmaklassiliseks hiina nohikuks, selliseks, kes USA filmides mängib parimaid sõpru; isiklik Koreapoiss, kes võttis oma sünnipäeva puhul särgi seljast (minu kommentaar: issand jumal, sa oled tõesti paksuks läinud. Kas ma võin katsuda?) ja pool pubi ülejäänud meesperest ka; kõik lällasid valjult It’s Friday, Friday, ehkki tegelikult oli hoopis Saturday; mina, kes ma võib-olla tõesti kirjutasin Mõku vetsuuksele kriidiga 圭賢ja Tundmatu Noormees, kes selle peale mulle Ni hao ütles ja peaaegu šoki sai, kui ma vastuseks silmapilkselt uksele 你好 maalisin, sest ka tema oli kunagi hiina keelt õppinud ja kes oleks osanud uneski näha, et sa kohtad pubis kaaskannatajat ja asud temaga siis kell kaks öösel peldikuukse peal hiina märka harjutama. Ühesõnaga, maailm on müstiline koht ja viimane lause oli pikk nagu mõne saksa filosoofi traktaadis.

4. Õppisin üht uut riisitoitu tegema. Paistab, et ainus, mida ma viimasel ajal söön, on riis, kana ja juurviljad. Rängalt tahaks sealiha.

5.  Avastasin endas taas soovi maalida. Tegin isegi vennaga koos joonistades guaššidega kaks proovitööd. Loomulikult Kui Xiani ja Zhou Mid, sest ma oskan neid kõige paremini joonistada. Zhou Mid üritasin korralikult teha ning avastasin, et ei oska enam normaalselt nahka maalida. A see eest teistele meeldis. Maria surkas ta siis Lighto plakati vahele ja asus talle vene keele juttu ette lugema, sest pilt teadupärast ei saa ära joosta või vahele segada. Kyuhyuni puhul läksin kergema vastupanu teed ja tegin ta anime stiilis. Mia meelset nägi ta välja nagu selline eriti vastik ärahellitatud aristokraadivõsu, kes kindlasti loomi piinab.Well then.

Eile otsisin igatahes endale suuremaid papitükke, sest tahaks akrüülidega ühe korraliku töö ka teha.

7. Olen kahe nädala jooksul kirjutanud ~6000 sõna Suju fanfice. Ich habe kein Leben.

6. Miski, mis ei juhtunud mitte minu, vaid Mariaga, aga et see on nii nunnu, tuleb ka sellest kirjutada. Semmis nimelt pisikese neegripoisiga. Oli teine oma sõbraga bussis tema ees istunud ja muudkui taha piilunud ja kihistanud. Lõpuks õekese kõrvale istunud ja kuulutanud:“Sa oled nii ilus.“ Maria oli muidugi kohe vastu, et sina oled ka väga ilus. Ja siis küsis:“Ega sul vanemaid vendi pole?“ LOL. Oli vist küll, aga liiga vanad. Kahjuks ei saanud Maria oma šokolaadipoisiga pikalt lobiseda, sest poiss pidi maha minema, aga kui buss ära sõitis, lehvitas ta kenasti Miale järgi. Jah, sellised toredad lood juhtuvad ainult minu õega.

See sissekanne on liiga pikk.

Maailm on lava

Täna on Suju M-i kolmas aastapäev ja täitus üks minu kauakardetud hirmudest. Viimasel ajal pole ma sellele eriti mõelnud, aga üksvahe oli see igati tõsine kartus – et ma lähen hommikul kpopimaastiku uudiseid lugema ja saan teada, et Double S on laiali läinud või Kyuhyun taas autoõnnetusse sattunud. Ja nüüd see siis juhtuski.

Ausalt öeldes purskasin ma esimese hooga pealkirju nähes nutma, ühesõnaga – ehmusin lihtsalt ära. Edasi lugemine tõestas, et Kyuhyun on elu ja tervise juures, kõik luud-kondid terved, mis ei kustutanud aga sugugi mu muret. Ma kardan, et kehalistest vigastustest palju hullem on kogu see psüühiline ja emotsionaalne pagas, mis sellega kaasneb. Kõigest kümne päeva pärast saab ju neli aastat tema esimesest õnnetusest. Maria on kindel, et nüüdsest sõidab ta vaid rongiga. Mina soovitaksin tanki.

Olin pärast veidike rööpast väljas ega suutnud millelegi keskenduda. Hea, et ma polnud kohe hommikul netti läinud, vaid paar tundi raamatut lugenud. Säästsin end üleliigsest muretsemisest. Et ma ei suutnud midagi ebakasulikku teha, otsustasin hoopis vahvleid küpsetada. Hea närve rahustav tegevus ja tulemus oli igati maitsev. Kõrvetasin ainult rumalalt sõrmenuki ära. Kui mul oleks vahtrasiirupit, siis teeks täiega Henry Lau naljasid.

Tuli järsku meelde, mida ma täna öösel unes nägin. Et tuli uus tsunami ja pühkis üle Taiwani. Mäletan, et mõtlesin veel unenäos: jumal tänatud, et Suju M just Koreasse tagasi lendas. Nüüd tundub see veidi tähenduslik.

Positiivsema külje pealt tõi issi mulle viimaks Akunini „Maailm on lava“. See on juba jaanuarist saadik järjekorras olnud ning et papa unnustas sellele esimene kord järgi minna, pidi taas pikendama. Ma ennustasingi tollal, et saan selle ilmselt alles aprillis kätte. Nüüd on küll üsna finally you’r in my life tunne. Ainult et varsti saab raamat läbi ja mul ei ole taas midagi lugeda.

Eelmine nädalavahetus lugesin „Seksi ja linna“ raamatut, mis oli uskumatult paeluv ja igati mõtlemapanev. Ma ei ole sarja kunagi vaadanud, nii et võrdlusmoment puudus, aga huvitav oli ikkagi. Tahad õppida tundma NYC üheksakümnendate mentaliteeti, loe seda. Ja ausalt öeldes ei ole väga vahet, kas sa elad Tartus või Manhattanil, oled 21 või 41, osad asjad kehtivad alati. Ma mäletan, kuidas me Mailiga kunagi irvitasime, et meie elu saab tulevikus olema nagu „Seks ja linn“. Vallalised ja hästi riides, tahaks armuda, aga nõudmised on liiga kõrged, pool palgast kulub kontsadele. Oli natuke hirmutav, kuidas see kõik meie fantaasiga klappis.

Ja teema lõpetuseks kingad, mis on sarnased minu viimatise ostuga. Ainult minu omad on muidugi madalamad.

Mullivann, šampanja ja maasikad

Lugesin just Kadi kirjutatud KAT-TUN-i suremise fici ja see oli nii hüsteeriliselt naljakas. Mõtlesime ploti juba üldjoontes sügisel välja (enne Pajuri loengut ilmselt) ja nüüd viimaks kirjutas Kadi-chan selle valmis.

Lolisin mingil põhjusel täiega, kui lugesin, kuidas Ueda istus ihuüksi ja ihualasti meeldivalt mullitavas mullivannis. Elegantsed sõnakordused on elegantsed. Ja ausalt, ma ei lugenud kolm korda järjest, et tegemist on munnivanniga. Mkm, üldse mitte.

Pool minutit hiljem oli Hime-chanist saanud šampanjas kiirmeetodil keedetud inimlihasupp. Ta elas 31 aastat, täpselt nagu Franz Schubert.

Oh Kadikest ja tema palavalt armastatud Schubertit.

Illustratsioonid: Nakamaru läheneb oma surmale (jobunäoga Maru turistitamas). Lähenev oht (roosades kostüümised Hiina naissõdurid). Ultimate LOL.

 Ah, ma armastan musta huumorit.

Aga ma olen kade ka, ma tahan ka nii vaimukalt kirjutada.

Eile lugesin oma absoluutselt esimest Suju fici, mis mul lõpetama jäi, sest see oli ultra morbiidne ja ma ise ka ei teadnud päris täpselt, mida ma kirjutada tahan. Tegin siis sellele tagantjärgi ülipika sisuanalüüsi ja üritasin meenutada, millest see rääkima pidi.Tulemus oli väga mõtlema panev.

Vahtisin hommikul Boys in City Season 2: Tokyo scanne ja mul tuli ootamatult meelde, mida ma mõni aeg tagasi unes nägin. Nimelt jõudis Yesasiast viimaks kohale mu tellitud pakk, ent mingil põhjusel sain ma endale tellitu asemel hoopis SHINee ja Kara albumid ning Suju Tokyo photobooki, mis peaasjalikult paistis mu unenäos koosnevat sellistest Siwoni ja Kyuhyuni piltidest. Mitte, et ma kaebleks, eks.

Juures oli veel nimekiri asjadest, mida ma olin tellinud ja seal olid mu SS501 solo collection, Suju Sorry-Sorry album ja Mia „Oh!“ kenasti kirjas. Ma olin muidugi: väga tore, et te saatsite mulle asju, mida ma ei tellinud (eriti õnnelik olin ma muidugi photobooki üle. Ja SHINee albumil oli kaanel Onew, nii et ma olin sellepärast ka õnnelik), aga sellegipoolest oleks võinud te mu reaalse tellimuse ka kohale saata.

Igatahes, üks mu lemmik pilte sellest photobookist. 

Nad on niiiiii noored. Well, Kyuhyun on. Kui ma oleks rahaboss ja võluks kusagilt need dollarid välja, siis ma tahaks seda oma öökapile. Kammoon, see maksis ühes kohas 95 dollarit.

Päeva pildi auhind aga läheb sellele. Ma lugesin alguses mitte Gates, vaid Gays. Tubli, Liisa, tubli.

Zhou Mi on tiku otsas vahukomm

Mõtlesin oma eelmise nädala tavapärasest veidi vaheldusrikkamast kooli- ja seltsielust kirjutada, aga tundsin, et hetkel üldse ei viitsi. Homme ehk.

Tuli hoopis meelde, kuidas Kadi rääkis mõni aeg tagasi, kuidas ta oli kolm korda järjest Tai wan mei videot vaadanud ja iga kord oli ta pilk vägisi Zhou Mi jalgadel pidama jäänud. Tuttav tunne. Mial on ka põhiline kommentaar, kui ilusad sinised teksad Gentelman Mimil seal ikka jalas on. Teadupärast on Zhou Mi ikkagi kõige pikemate jalgadega liige Sujus. Ja igavene konkurent Han Gengiga. Mõnikord on ta võidukas . Mõnikord mitte.

Mõtlesin, et teen siis Zhou Mi supermodellilikest koibadest ühe hurmava picspami, ent kui ma läksin oma pildikausta vaatama, selgus kurb tõsiasi, et mul polegi tast eriti pilte. Well, nüüd igatahes on. Ühte pilti neist mäletasin ma juba ammusest ajast, aga tollal polnud ma seda salvestanud. Ma arvan, et veetsin seda taga otsides umbes tund aega. Samas leidsin ma selle käigus ühe huvitava photoshooti, mida ma polnudki näinud ja kus kõikide jalad on üsna vaatamisväärsed.

 

Polnud iial näinud. Võitlen kiusatusega seda taustapildiks panna, et ma saaksin alati Kyuhyun ja Donghae rõivavaliku üle naerda. Teised aga on igati coolid. Isegi Wookie.

Sada aastat otsisin seda. Lõpuks leidsin kõige esimesest kohast, kuhu ma mingil põhjusel polnud kohe vaadanud. Ah, Zhou Mil on nii ilusad kingad. Ma olen tükk aega sääraseid valgeid tahtnud, aga lõpuks ostsin ikkagi vana roosad ehkki valged olid ka olemas. Müstika.

Hello, legs. Ja lõuajoon. Ma ei ole kunagi mõelnud, et Zhou Mi oleks väga ilus tüüp, aga tal on sellised õiged modellilikult nurgelised näojooned ja imeliselt terav lõuajoon, mis muudavad ta kohati väga atraktiivseks. Lisaks on ta kehamassi indeks midagi 17-ga. Kui sobilik.

Valged püksid on garanteeritud win.

Oktoober oli fashionista Mimi jaoks imeline aeg. Töötas uue albumi kallal, õppis inglise keelset moesõnavara ja käis õhtuti koos Kyuhyuni, Ryeowooki ja Henryga joomas. Ja otseloomulikult oli Kui Xian see vaesekene, kes pidi moefotograafi mängima.

Me oleme õekesega juba algusest saadik Zhou Mi kingavaliku üle nalja heitnud. Mia jaoks oli ta alguses tüüp, kel on pikk nina ja kes kannab krokodillinahast kingi. Tol hetkel ei olnud ma tegelikult tema kingapilte näinud. Tuleb välja, et sa võid näkku vaadates öelda, milliseid jalanõusid keegi armastab. (No vaadake näiteks Henry näkku. Ilmselgelt eelistab ta tosse).

 

Haa! Need püksid on kord juba oma kahtlases väärtuses siin blogis esinenud. Ainult Zhou Mi sugune pikkade peenikeste koibadega härrasmees suudaks need välja kanda. Enam vähem. Kusjuures, see on üks mu venna lemmikpilte. Ta leiab kogu selle kompositsiooni olevat veidi üleannetu ja iga kord, kui ta seda näha nõuab, itsitb ta ja vaatab minu poole, nagu ta oleks pahandust teinud. Pükstest on tal ükskõik, teda huvitab tegevus ise. Nimelt, mida onu teeb. Venna arvates ta, noh, rahuldab oma loomulikke vajadusi. Ja mitte neid, millele mõtleks viieteistaastane poiss (ja mina), vaid ikka viiene. Pidin talle siis seletama kogu lendamise olemust ja seda, et tädi kõigest kontrollib ega onul pole relva (lol, miks ma kohe nii pean mõtlema), sest  äkki ta on terrorist ja tahab lennukit kaaperdada. Ütleme, et see oli üks hariv vestlus, mille käigus ma pidin väga mitu korda oma viieaastase venna käsul Zhou Mi khm...kubemepiirkonda suumima. Ausalt, mul hakkas lõpuks ikka väga imelik

Kohustuslik Miss Chici pilt. See on pärit novembrist, Nanjingi Super Showst ja püksid liibuvad tal veel kenasti ümber reite. Praegustel Super Showdel ei ole nad seda enam teinud.

Huvitav miks ma spämmin pilte oma lemmiku fandom boy-friend'i pikkadest koibadest ja mitte Kyuhyunist endast? Küllap kuulub ka see eksistentsiaalsete küsimuste hulka, mil vastust ei ole.

Igatahes lõpetuseks katkend ühest Suju M-i intervjuust:

MC: "What kind of girl can attract you?"
Kyuhyun: "Kind."
MC: "Then?"
Kyuhyun: …......
Zhou Mi: "Long legs. When I offered my legs, he didn’t want."