Life couldn't get better

Mul on hea meel, et Kyuhyuniga kõik korras on. 

Oi jah, miks kõik selle autori pildid peavad nii ilusad olema? Miks kogu KRY peab selle filmimise ajal nii kütkestav välja nägema? Ma tahaks pea kõiki pilte endale tõmmata, aga hoidsin end vaos ja seivisin ainult kaks Kyuhyuni ja ühe Yesungi. Ja ühe KRY ka, sest see on liiga nunnu.

Mul on tunne, et minu Kyuhyuni piltide hulk hakkab peagi ületama Yamapi piltide hulka, kellest on mul siiski vanadest headest aegadest olemas kaust nimega „Yamapi, nr üks mees“. Absoluutselt mitte ühelgi teisel iidolil ega -grupil pole olnud seda au, et nad saavad endale nimelise kausta. Et Yama-cupcake’il oli eile 26. sünnipäev, vahtisin tema pilte üle ja kui mul just lugemine sassi ei läinud, oli neid 63 tükki. Ja ma olin tol ajal veel salvestamisel väga valiv... Säärase hulga seast on lemmikut üsna raske valida, aga ma mäletan, et tahtsin ühest hirmasal kombel plakatit teha. Aga kahjuks on see lihtsalt nii heade pikslitega, et ei lae end siia üles.

Mõtlesin, et kirjutan viimaks, mida põnevat ma viimastel nädalatel lisaks fängöörl olemisele ka teinud olen.

1. Eelmise nädala kolmapäev ja neljapäev käisin ühe USA külalisõppejõu loengutel. Esimene kord rääkis hingede maailma suhestumisest pärismaailmaga konfutsionismis, teine kord aga kultuurirevolutsioonist, õigemini selle visuaalsest kujutamisest. Suuresti lasteraamatute ja plakatikunsti näitel, mis oli üsna lol, sest Ida-Euroopa kommunistliku propagandat andis ju nii hästi paralleeliks tõmmata. Teine loeng oligi lahedam, sest esimesest teemast teadsin ma niikuinii. Lisaks ei olnud kohal seda vastikut folkrorist, kes kogu aeg oma peenutseva inglie keelega vahele segas ja muudkui targutas. Kui mina parasjagu üritasin orjakivide olemust seletada (suuline inglise keel on mul täiega roostes, pole ju pea kaks aastat pidanud eriti selles rääkima), segas ta vahele, sest ta kindlasti arvas, et tema teab paremini. Ma olin suht: tahaks sulle lõuga anda. Ega ta õppejõule vist ka meeldinud. Ühesõnaga:

2. Reede oli viimaks johnnypoistest ettekanne, kusjuures väga sobivalt peaasjalikult KAT-TUN-i näitel. Kui küsiti, ka keegi veel fänn on, olime Kadiga sunnitud oma käed püsti ajama. Kusjuures Kadi kinnitas veel minut enne algust, et tal pole õrna aimugi, millest siin rääkima hakatakse. Hur-hur, sest lõpuks olime meie kaks need, kes kõige rohkem teadsid ja kommenteerida oskasid. Õpetaja itsitas päris mitu korda valjult. Lisaks oli tal SMAP koledasti hinge peal, muudkui pidi mainima, kuidas nad laulda ei oska. See oli nii armas, nii et ma lausa pidin uurima, ega ta mõnda johnnyt kunagi fännanud ei ole. Ta küll väitis, et ei ole, aga viimaks tunnistas, et üks noorim Smapi tüüp talle ikkagi meeldis. Aww.

3. Reede-laupäev uuendasin oma seltsielu, see tähendab käisin härraste alkohoolikutega väljas. Laupäev oli õeke ka kaasas ja vastik Sassuffel tegeles oma feil suhtekorraldusega ja käis muidu ajudele. Samas toredaid asju oli ka: vanad klassikaaslased, keda polnud kaua näinud; tasuta alkohol (ja mitte mingi õlu või siider, mis on labane, vaid ikka shotid ja kokteilid), Miku, kes oli nagu Henry Lau ja prillid ette pannes moondus esmaklassiliseks hiina nohikuks, selliseks, kes USA filmides mängib parimaid sõpru; isiklik Koreapoiss, kes võttis oma sünnipäeva puhul särgi seljast (minu kommentaar: issand jumal, sa oled tõesti paksuks läinud. Kas ma võin katsuda?) ja pool pubi ülejäänud meesperest ka; kõik lällasid valjult It’s Friday, Friday, ehkki tegelikult oli hoopis Saturday; mina, kes ma võib-olla tõesti kirjutasin Mõku vetsuuksele kriidiga 圭賢ja Tundmatu Noormees, kes selle peale mulle Ni hao ütles ja peaaegu šoki sai, kui ma vastuseks silmapilkselt uksele 你好 maalisin, sest ka tema oli kunagi hiina keelt õppinud ja kes oleks osanud uneski näha, et sa kohtad pubis kaaskannatajat ja asud temaga siis kell kaks öösel peldikuukse peal hiina märka harjutama. Ühesõnaga, maailm on müstiline koht ja viimane lause oli pikk nagu mõne saksa filosoofi traktaadis.

4. Õppisin üht uut riisitoitu tegema. Paistab, et ainus, mida ma viimasel ajal söön, on riis, kana ja juurviljad. Rängalt tahaks sealiha.

5.  Avastasin endas taas soovi maalida. Tegin isegi vennaga koos joonistades guaššidega kaks proovitööd. Loomulikult Kui Xiani ja Zhou Mid, sest ma oskan neid kõige paremini joonistada. Zhou Mid üritasin korralikult teha ning avastasin, et ei oska enam normaalselt nahka maalida. A see eest teistele meeldis. Maria surkas ta siis Lighto plakati vahele ja asus talle vene keele juttu ette lugema, sest pilt teadupärast ei saa ära joosta või vahele segada. Kyuhyuni puhul läksin kergema vastupanu teed ja tegin ta anime stiilis. Mia meelset nägi ta välja nagu selline eriti vastik ärahellitatud aristokraadivõsu, kes kindlasti loomi piinab.Well then.

Eile otsisin igatahes endale suuremaid papitükke, sest tahaks akrüülidega ühe korraliku töö ka teha.

7. Olen kahe nädala jooksul kirjutanud ~6000 sõna Suju fanfice. Ich habe kein Leben.

6. Miski, mis ei juhtunud mitte minu, vaid Mariaga, aga et see on nii nunnu, tuleb ka sellest kirjutada. Semmis nimelt pisikese neegripoisiga. Oli teine oma sõbraga bussis tema ees istunud ja muudkui taha piilunud ja kihistanud. Lõpuks õekese kõrvale istunud ja kuulutanud:“Sa oled nii ilus.“ Maria oli muidugi kohe vastu, et sina oled ka väga ilus. Ja siis küsis:“Ega sul vanemaid vendi pole?“ LOL. Oli vist küll, aga liiga vanad. Kahjuks ei saanud Maria oma šokolaadipoisiga pikalt lobiseda, sest poiss pidi maha minema, aga kui buss ära sõitis, lehvitas ta kenasti Miale järgi. Jah, sellised toredad lood juhtuvad ainult minu õega.

See sissekanne on liiga pikk.