Suju munad

Lihavõtted on möödas, juhtunud on nii head kui halba – näiteks et väljas on suvi ja Maria on räme krabi ning näeb välja nagu sõjamaalingutega DBSK fänn, samas kui Lauri-kiisu on nüüd ühesilmaline sõjaarmidega kõuts – , ja minu pisike vaevatud aju on lakkamatus tööhoos, kuidas juunis Pariisi saada.

Mõningaid soovitusi:

Irina: küsi baka kingitus ette

Ingrid: hääleta

Triin: võtta õppelaenu. Sa ei pea ju neile ütlema, milleks sul seda tegelikult vaja on

Maria: hakkame hoorama

Viimane mõte viis muidugi täiusliku mälestusteraamatu alguseni:“I became hooker to see Super Junior“. Unistasime siis, et kusagil oleks fond, mis sponsoreeriks rahahädas fängöörle. Kõige hirmsam on, et piletid tulevad müüki juba homme hommikul ja just siis lähen ma haiglasse. Uurisin innukalt lennuplaane ja avastasin, et kohale saaks ma üsna odavalt ja enam-vähem mõistliku plaani järgi, aga tagasitulekuga on ilge jama. Vähem kui päev aega, et otsus teha. Le panic. Le panic. Le panic.

Nüüd õhtul olin veidkike Kadi pool, kus me üritasime aru saada, kuidas pileteid osta ja milliste lendudega kõige odavamalt kohale saab. Ei pea vist geenius olema mõistmaks, et me feilisime. Aga me peame minema, lihtsalt peame.

Ja päeval sain Toomel AL-iga kokku, kus me olime üsna I’m just chilling. Pläkutasime, jõime jääkohvi ja nägime üdini stiilsed ja fashionaablid välja, kummagil jalanõud see aasta alles esimest korda jalas. (Ja proovige te tikkudel ületada munakiviteed. Isegi kolm meetrit on paras piin.)

Muidu oli eelmine nädal üsna toimetuste rohke.

Sõitsime juba neljapäeval Tõrva ja lebotasime seal. Laupäeva õhtul värvisime kogu sagrada familia ja vanaisaga mune, nii et idüll oli metsik, eriti kui arvestada, et ainult ühed käärid lõikasid normaalselt. Hommik olin suti pettunud, sest munad ei tulnud üldse nii värvilised, kui varasematel aastatel, vaid liiga sibulased. Aga see-eest tuli Suju muna välja.

 Üks pool

 Ja teine

Ja kolmapäeval Triinu pool sain maailma parimat pitsat. Tänu sellele sai mu pitsavaenulikkuse põhjustanud lapsepõlvetrauma viimaks välja ravitud. Ning nagu alati rääkisime me ainult toidust ja riietest.

Teisipäev oli elu veidram kinokülastus, mis leidis kogu Jaffi raames hulga (negatiivset) tagasisidet. Esiteks jäi seanss pool tundi hiljaks. Hello? See on Cinamon, Tartu suurim kino, eks ole. Ma saaks aru, kui Athenas oleks mingi jama, aga siin? Teiseks, istume rõõmsalt saali ja mis me näeme: ekraan on viltu ja mingid saksakeelsed kirjad jooksevad meie eesoleva istme seinal. Irvitame siis Ingridiga, et film on ka kindlasti saksa keeles ja saksa keelsete suppakatega. Ja siis hakkab treiler. Täpselt, saksa keeles ja sk keelseste subidega. Olgu, lootust veel on. Kinomehhaanik kohendab ka veidi ekraani, nii et lõpuks on see vaid veidi viltu ja supsid jooksevad lihtsalt ekraani alusel seinal, mitte toolide peal. Well, veel on lootust. Ja viimaks hakkab film. Saksa keeles. Ingliskeelsete suppakatega. Aga – need on viltu, valel ajal ja vahepeal pole neid üldse. Lootus on kustunud ja meie rida toob kuuldavale wtf naeru.

Kaks tüüpi andsid alla ja lahkusid saalist, mis oli alguses ka minu mõte, aga lõpuks kannatasin vapralt välja. Filmi ei oska kommenteerida, aga seiklus oli see küll.

Loo moraal: kui filmiga on mingi jama, tõuse püsti, õienda ja küsi raha tagasi.

Samas, enne seanssi sai nalja ka. Kui ma ootamisest juba väga kärsituks muutusin, asusin tantsima. Ja väga võimalik, et ma tõesti tantsisin kesest kino fuajeed nõnda:

 Ja nõnda kah:

 Aga kui ma Bonamanani jõudsin, hakkas isegi mul piinlik.

Järgmine postitus saab loodetavasti oleva minu astroloogiliselt täiuslikest iidolmaailma matchidest.