I know we only met but let's pretend it's love

Ma lubasin eelmine kord oma Suju kollektsiooni uut pärli tutvustada, nii et siin see on: Suju Hong Kongi photobook, kurikuulus BIC3, mille lehekülgedelt leiame ka need lõustad, kes enam sujuridasid ei ehi. Ja et Kibumil on nii kole soeng, siis ega ta väga selle photobooki lehekülgesidki ehi. Han Geng see-eest on väga kobe. Ja Kyuhyun ja Sungmin.

Tellisin photobooki ühelt soome poizult, nii et shiping oli natuke vähem mõrvarlik kui ütleme Koreast tellides. Seda enam, et ega seda photobooki väga kuskilt enam saada polegi. Ma olin seda juba väga kaua tahnud ja nüd, kui saatus mulle selle võimaluse pakkus, krabasin pakkumisest kohe kinni. Kallis ta oli, aga ma ei kahetse. Ikkagi üle neljasaja lehekülje puhast õndsust.

 Photobook, postkaardid, dvd - kõik on olemas. lol, isegi inglise keelsed supakad

KRY hiljutine photoshoot oli ka igati rahuldav. Missest et nad nägid grupipildil välja kui kamp gängstasid ja Yesung meenutas veidi pimpi. See-eest Kyuhyuni sooloshot täpselt see, mida ma tahtnud olin. Kyuhyun veidi oma tumeda oleku ja sünge sarmiga. Meenutas mulle seda KRY „Cogulationi“ VCRi, kus ta sõrmuse alla neelab ja end vanni uputab. Mõlemad on muidugi väga intelligentsed tegevused, nii et pole siin midagi judgyda.

Well, ja see soeng meenutab doktor Kovacit ka. Sorri, mul on obsessiivne faas. Doktor Kovac on kõikjal.

 Hello uus taustapilt

Ga-ini kord.

Olin ta comebacki üle suht excited, vaatasin iga päev Tinkerbelli teaserit ja ootasin kannatamatult, mil see mv välja tuleb. Ja otseloomulikult juhtus see päeval, mil kassiahastuse jumal oli otsustanud mind oma ebameeldiva kohalolekuga austada. Ja siis oli see hoopis mv, mille kohta polnud ühtegi teaserit. Vat sulle tiisimist.

Ma pole „Bloomi“ mv’st nii vaimustuses kui võiks eeldada ja sellel on kindlasti omajagu teha laulu enesega. Sest laul on üsna väsitav ja sugugi mitte minu maitse. Oh, mulle meeldivad mõned kohad väga, näitkes ’speak up, speak up’, aga overall – mul ei olnud seda tunnet nagu „Irreversiable’iga“. Et damn, i love this song. See on liiga...rõõmus? Ja refrään ei istu mulle sugugi.

MV oli selline hurmav prantsuse film turned into LSD dream. Parim koht oli muidugi Ga-In köögipõrandal mastrubeerimas. Talk about sex, eks ole. Ja tantsuosas meeldis mulle see, kuidas tantsupoisid ta koos tooliga üle laua tagasi tõmbasid. Nägi stiilne välja. Lol, ja need puhkevad lilleõied ja lambukesed, paistab et keegi jõudis tõesti nirvaanasse.

Ehkki „Bloom“ ei olnud just minu maitse, meeldis aga ülejäänud album mulle väga. Ultimate lemmik on „The Gaze“, mida ta laulab koos Yoon Jong Shiniga (sama tüüp, kes tegi Kyuhyuni „Late Autumni“). See on ülisensuaalne vanakooli restoranilaul ja loob sellise mõnusa filmiliku õhkkonna. Ma tahaks Kyuhyuni seda laulmas näha. Laulu algus meenutab veidi minu lemmik vene laule, kerge bratilik kõla ja puha. Selgelt mu viimaste nädalate lemmik laul.

Ja „Tinkerbell“ on ka nii mõnusalt võrgutava/pahelise kõlaga ja ma loodan, et nad lasevad sellele mv välja. Kui te annate mulle valida cute fairy Ga-ini ja dark fairy Ga-ini, siis ma võtan viimase. Mis sest et ma pole mingi Peeter Paan.

Block B „Nillili mambo“ (on alles keeleväänaja)

Alustuseks, konseptsioon, mv, laul ise, namjad – kõik sobis kui valatult kokku. See, et nad otustasid video filmida Vietnamis ja seejuures parajas slummis, lõi loole just õige kaasaegse piraadiloo hõngu. Sest katsu sa Soulis piraat olla.

Kariibimere piraatidele oli selgelt vihjeid, nii orkestriosas kui Zico välimuses ja olekus. See, kuidas ta orkestrimuusikale laual seistes kaasa vehkis oli lihtsalt nii Jack Sparrow.

Eriti meeldis mulle algus, see, kuidas taustal mängib mingi vietnami rahvalaul ja õhust on tunda, et on päraslõuna, palav, niiske ja uimane. Ja siis läheb pilt üle nende laevale ja mängib selline eriti eepiline orkestrimuusika. See lõi kohe säärase õhustiku. Laulust endast meeldib mulle enim muidugi refrään ja selle kuuesaja protsendine kummitusfaktor ja siis veel U-Kwoni koht.

Lisaks õhkkonnale ja huvitavale värvigammale, meeldis mulle selle video eneseiroonia ja otseloomulikult jaburad stseenid.:

• Kyung kurjakuulutavalt nuga teritams ja kanale halvaendeliselt naeratamas
• See, kuidas ta panniga vaest looma taga ajas ja samal ajal jooksid ta grupikaaslased tast mõõda, neid jälitamas püssiga paha. Väga sügasemiootiline paraleel
• Jaehyo lollakas müts
• U-Kwoni casual smirk ja  kõrvalpilk
• Libatop PO oma juuksesilumisega etc

Veel üks huvitav asi, mis see laul minuga tegi: see pani mul nimelt LOTRi Mordori teema kummitama. Hoolikal kuulamisel on isegi teatav sarnasus.

Hyuna „Icecream“ on ka väljas. Väga magus, väga kommine. Hyuna on nagu nümfetike, mis sest et juba 20 täis. Selline armas süüdimatu nabakovlik märg unenägu, pisike roosa keelots sugestiivselt jäätist limpsimas, alati valmis onuga kinno või kohvikusse minema. Aang~

Aga riideid vahetas ta palju ja see on ühe naissoost olendi video puhul oluline. On kohe, mida vaadata.

Riietest rääkides. Vahepeal olid siis moenädalad, mil ma hoidsin seekord üsna hoolikalt silma peal. Ma ei ole tegelikult kaasaegsest moest ja disaineritest nii huvitatud kui moeajaloost, aga eks ka praegusest moest saab ühel päeval peatükk mõnes raamatus ja end tuleb ometi kursis hoida. Sa võid vaadata paarkümmend aastat vanu ajakirju või lehitseda albumeid ja teha tolleaegse moe kohta nii palju järeldusi (ja mitte ainult moe, vaid ka eluviisi ja mõttelaadi), kuid pruugib sul vaid pilk tõsta ja mõtiskleda, mis siis praegu moes on, kui pea on korraga hurmavalt tühi. Ajastu stiili hindamiseks on vajalik mingi distants. Ainus, mida on tavaliselt lihtne öelda, on teksapükste sääred. Ainult kuidas ära tabada seda hetke,mil laiadest säärtest saavad kitsad ja kitsastest taas laiad. Isiklikult loodan ma, et need laiad sääred enam monopoli ei hõiva (ja siis kunagi sada aastat tagasi, 21 sajandi esimestel aastatel ütles 13-14 aastane Liisa, et ta ei kanna mitte kunagi kitsaid teksaseid, sest need on nii koledad. Vat mis rumalusi paneb hetkemood ütlema)

Aga moenädalate juurde tagasi tulles. Ehkki tegemist oli kevad-suvi kollektsioonide esitlemisega, oli valdav tonaalsus üsnagi monokroomne. Musta ja valge kõval sekka metalli ja tugevaid toone, aga pastelli ja lilledega olid küll üsna nadid lood.

Ja teine asi, mis silma jäi, oli kimanolõige. Hästi palju oli jaapanihõngulisi kollektsioone, nii kangavalikult kui lõigetelt. Hurmav rida õrnu aasia nukukesi, eeterlike oma pikkades hõljuvates hõlsites, kuid valmis järgmine hetk katana haarama ja su pea maha lööma. Punane veri valgel lumel ja üksik maha langenud krüsanteemiõis. Nagu videomängus.

Nüüd lõi väsimus ka minu pea maha. Järgmise korrani.

Previously on ER

Tere taas! Ma loodan, et mu comeback oli sama palavalt oodatud kui Exo oma. Ja kui mitte, siis hei, vähemalt mina olen nüüd tagasi. Suurte katsumuste hinnaga ja puha.

Lol, mu eelmise katsetus postidada kannab kuupäeva teine oktoober, mis näitab, et vähemalt ma üritasin alguses tublisti regulaarne ja korralik olla. Niipalju siis sellest.

Melodraama on selleks korraks läbi ja seebikalikule nädalavahetusele järgnenud teediumist päästis mind üksnes ER ja (ma ei väsi seda kordamast) doktor Luka Kovaci traagiline elu.

Põhimõtteliselt seda olengi ma viimased kaks nädalat pea igal vabal hetkel teinud: nimelt Kiirabihaiglat vaadanud. Mul on obsessioon. Ma marathonisin end läbi 6 ja 7 hooaja sellise kiirusega, et 45 minutilisest episoodist sai tõepoolest 20 minutit. Peaaegu eks, sest kuuenda hooajaga tegin ma suti sohki ja skippisin paari tegelast, kellega mul polnud ~emotsionaalset sidet~.

Kuuendast hooajast hakkasin ma vaatama täiesti loogilisel ja mõistetaval põhjusel: nimelt siis ilmub kohale doktor Kovac. Ma pole kindel, kas ma olen varasemaid hooaegu üldse kunagi näinud, sest selline nägu nagu mr Clooneyl peaks ju küll mu mällu sööbima. See-eest on kusagil mu 12-aastase minateadvuses hägune mälestus doktor Carteri noasaamisest ja sõltuvusest, mis on kuuenda hooaja teema. Vanaema ja tjotja vaatasid ja eks ma mina juhtusin oma ukaka mängude ja naabrilastega ringi laskmiste kõrvalt mõnda osa nägema. Lol ma mäletan, et mu luulekaustikus on üks poolik masendav luuletus, mis lõppeb märkusega, et seoses sarja „Kiirabihaigla“ viimase osa uskumatu põnevusega on masendus üle läinud ja luuletus jääb lõpetamata. Ma arvan, et ma olin siis 14. Hooaeg oli igatahes kaheksas.

Minu hooajad (nagu ma neid kutsun) on kaheksanda lõpust kümnenda lõpuni. Neid ma vaatsin kõige korralikumalt ja olen suht kõiki episoode näinud. Enna ja hiljem palju-palju hüplikumalt. Nüüd ma olengi olukorras, kus järgmisena tuleks võtta ette kümnes hooaeg ja ma pean loodetavasti paaripäevalist pausi, et head asja ikka kauemaks jätkuks. Ma olen keskmise kamba inimene, kuigi nii vanade kui uute tulijate seas on mul oma lemmikud.

Aga mu ultimate lemmik on ikkagi doktor Kovac, oma musta-halliseguste juustega. Ta on sõnade tall, dark, handsome and mysterious kõndiv kehastus ja nii minu maitse, et see on juba suti hirmutav. Kuigi nagu õed teda uuele arstile tutvustasid:“Tall and dark hair. You won’t miss him. You don’t wanna miss him.“ Ega ei taha küll.

Nii traagiline

Kuuenda hooaja üksildus, seitsmenda süütunne, kaheksanda eemalolevus, üheksanda enesehävituslikus…ma olen nii feelingute küüsis, et kõik muutub sümboolseks.

Lugesin just Viivi Luige „Varjuteatrit“ ja sel oli peatükk ka Balkani sõjapõgenikest ja ma olin suht – noooooo! Kui mingi teema on sul parasjagu hinge peal, ilmub see kusagil mujal täiesti ootamatul ja alatul kombel välja. Ma ei tea, kas elu söödab selle meelega ette või on asi lihtsalt selles, et sa oskad seda märgata.

Maria meenutas oma põhikooliaegest ajaloo tundi, kus nad Balkani sõdu õppisid ja kallis ajaloo õpetaja oma alalisel punastaval kombel (hi kunagine klassijuhataja!) doktor Kovacit mainis. Aww, nii armas.

Ja ma mäletan kui õeke „Printsessi päevikuid“ luges ja seal oli juttu kellestki, kes kavatses kodus sünnitada ja peategelane kommenteeris, et tema ei saa küll aru, miks peaks midagi nii veidrat tegema, kui võib ometi sünnitada haiglas, kus on kõik vajalikud seaded ja doktor Kovac.

Ega isegi võtaks taas haiglaretke ette, kui säärase arsti otsa satuks. Ainult et minu ~meesarst~pole midagi doktor Kovaci sarnast. Ja lisaks kirjutab ta ravimeid, mille tagajärjel blondist lehvivast juukselakast jääb alles vaid katkutud pintsel. Andestamatu.

Kpop uudiseid:

• Sujul tuleb Pariisi photobook välja! Ilma shippimiseta on see igati normaalse hinnaga, aga kui shipping juurde arvestada…mhja. Seda enam, et ma tellisin endale vahetult enne selle uudise välja tulemist midagi ääretult hurmavat ja sarnast, mis maksis päris arvestatava hulga eurosid. See on nüüd kohal, aga ma pole veel pilte teinud, nii et las see jääb järgmise korra (next time there will be no next time~) üllatuseks. (Kadi teab tho)
• Ga-Ini ja Block B comebackid olid lihtsalt ülihurmavad ja ma olen väga rahul. Aga täpsemalt järgmine kord.
• Suju cardkissing game 2012 version. Paistab, et poisid on kodus kõvasti harjutanud. Lol, originaalversioon aastast 2006 oli üldse kõige esimene Suju asi, mis ma kunagi nägin (miinus SorSor eks), nii et yay nostalgia.
• Vaene Kris-sama pidi buing buing tegema. Ehkki see ei olnud eriline meiteraegyo, oli see ikkagi väga alandav. Vaene Kris-sama, kuidas ta nüüd enda peegelpildile küll otsa vaadata suudab.
• Nu’Esti „Sandy“ pani mind mõtlema, et neis on midagi double essilikku. Mingi sarnane soojus ja olek. Idk tegelikult, aga see oli kuidagi tore tunne, mis mul neid vaadates tekkis. Well, ja Aron oli kuidagi eriti nunnu (JR’is pole mõtet rääkidagi, kutt on selline namja et vähe pole). Ja ma avastasin Orange Carameli videodest ka Nu’Esti! (mis viis lõpuks selleni, et mul kummitab „Bangkok city“ ja damn, see laul on nii cascaadalik)

Videonurk ehk Internet ei ole ainult kpopi jaoks (ehk siis see lõik, mis mul juba paar nädalat tagasi valmis oli kirjutatud):

• Suurepärane JB „As long as you love me“ paroodia. Ma käin juba mitu üle kuu ringi ja lällan seda. (originaalist pilgu üle libistamine on soovitatav)
• Pisike 9-aastane üliedev nummi poisu (meigitud muidugi), kees teeb muusikavideode covereid. Ma pean tunnistama, et „We are young“ cover on juba kergelt irooniline.
• One Directionil tuli ka uus mv välja, mis on niiiii onedirectionlik kui üldse olla annab. Aga mulle meeldib. Lol, need suured telgid panid mind kohe HP’le mõtlema ja irvitama. Pluss sõnad räägivad suht sellest, kuidas tüdrukult üheöösuhet välja meelitada. Aga, seal on ka üks stseen, kus nad on ~märjad~ ja härra Zayn Malik näeb lihtsalt alatult kuum välja (ja teeb häid lolle nägusid). Jah, tunnistan pattu, ma kääksatasin nagu korralik fangirl, kui seda kohta esmakordselt nägin. Ta tundub jupp maad vanem ja meenutab veidi doktor Kovacit. Ja doktor Kovacile mina juba vastu panna ei suuda. (lol, võib-olla on minu taasleitud „Kiirabihaigla“ obsessioonis veidike ka see mv süüdi)

 Lol, mul on lemmik. Aasia poistebändide fännamisest on hullem vaid see, kui sulle meeldivad lääne poistebändid. Madalamale pole mul vist enam langeda

PS: Haiglasarjade miinus: süveneb oht muutuda hüpohondrikuks

PSS: Fast and furious on ikka geniaalne filmisaaga. Can’t wait for the sixth movie

PSSS: käisin rabas ja korjasin poolde säärde vees jõhvikaid. Õnneks olid mul roosad kummikud jalas, mis ei kahandanud kahjuks aga tõsiasja, et vesi oli pagana külm. Hetk ise oli aga väga zen ja jõhvika-iirise kook, mis õhtul laual seisis, lihtsalt ülinommitav.

PSSSS: tuletage mulle meelde, et ma pean kirjutama. On väga oluline pidevalt kirjutada, et harjumus ära ei kaoks