Jump jump jump

Alone at last.

Millal see viimati juhtus? Juunis?

Marjad on korjatud, teised Tartus, ilm sajune, nett jälle otsas. See eest ootab mind paar tuhat raamatulehekülge ja läpakatäis sarju ja filme.

„Versailles“, teine hooaeg vaadatud. Kolmanda filmimine juba käib, halleluuja; prints Philip on endiselt diiva ruudus ja kadestusväärse paruka õnnelik omanik.

Ma ei tea, miks see sari nii sõltuvustekitav on. On need uhked kostüümid? Melodramaatilised tegelased? Hurmav kompott armu- ja poliitintriigist, segatuna ajaloo ja krimkaga? Mürk voolab ojadena, satanistidest preestrid luuravad kangialustes ja kõik magavad kõigiga.

diva? me?

„Turn: Washington spies“, viimane hooaeg läbi, nuuks nuuks. Lõpp oli ikka palju parem kui algus. (lol, ma mäletan, kui ma sellest eelmine suvi kirjutasin, ütlesin ma selle kohta, et see pole just otseselt halb, aga see on mittehea. Nagu ausalt, peategelane oli ikka eriti nõme vend. Ma võin ajaloolised ebatäpsused andestada, sest hei, see pole sul dokkfilm, vaid ikkagi meelelahutus, aga kirjutada nii nagu nad kirjutasid, thjah).

Anyway, kui ma nüüd viimaks päris isikute kohta lugema läksin (et mitte enne spoili saada sest oi oi oi, kas ameerika ikka võidab?), avastasin, et sarja kõige creepim tegelane on tegelikult Kanada kui just mitte rahvuskangelane, siis väga oluline isik, kelle suursaavutusete hulka kuuluvad muuseas Toronto asutamine ja orjuse kaotamine, kuid kes sarjas tegeleb rohkem inimestel kõrvade ja varvaste küljest lõikamise ning creepy põrnitsemisega. Mistõttu ma arvasin, et ta on väljamõeldud villain. Mis näitab taaskord, et ajalooliliste sarjade puhul tuleb pärast korraliku faktikontrolli teha. Ning et ma ei tea Kanada ajaloost muhvigi.

*

Käisin ikkagi WKND’il ära, mida ma sugugi ei kahetse. Kui sa ikka tund aega enne bussi väljumist tikritel nokse küljest lõikad ja tunned, kuidas rahutus hinge närib, tuleb end kokku võtta ja minna. Ja nii ma siis pakkisin kolmveerand tundi enne bussi väljumist kotti, andsin mamale korraldused edasi öelda, et ma tulen, ja läksin. Kolm tundi hiljem hüplesin ma juba The Chainsmokers’i kontserdil. Frendodega, kelle ma tund aega varem olin oma onu aiast leidnud. (tõele au andes, üht noorhärrat tundsin ma juba eelmisest wknd’ist. Käisime temaga tollal axwell/ingrosso järgi kargamas, mis oli üks mu lemmikuid esinemisi möödunud aastast.)

Mis wknd mulle andis?

Hulga artiste

Kurguvalu

Tripperi

Uued semud

Mis wknd mult võttis?

Raha

Ja veel natuke raha

Usu enda võimesse kaameramehena.

Veel?

• Liisa oli kaks õhtut kanadalane, Vancouverist ja muidugi mulle meeldib hoki, hell yeah crosby, sest apparently, kui sa käid ringi, Kanada lipp õlgadel, hüppavad iga põõsa tagant välja soomlased ja tahavad sinuga hokist rääkida. Ja öelge veel, et rahvuslikud stereotüübid on liialdus. (soojenduspidu koduaias: viskame viinuskat ja mida teeb liisa? Järab ise seda märkamatagi kobakat rukkileivakannikat pealekaks.)
  
• Ja me vettisime ka see aasta korralikult läbi
• Italiobrothers oli sooooo cool ja niiiii oldschool ja hr päriselt kanadalane ei teadnud Moonlight Shadow’it.#justeuropeanthings
• Cartoon oli ka täiega lahe
• Miks martin garrix nii nunnu ja noor on?
• Ja siis käisid poizud mul Tõrvas külas ja me tegime sauna ja vihtlesime, hüppasime järve ja jõime mohjitosid ja venna istus meiega veerand kolmeni üleval, sest tal oli põnev ja ta sai oma inglishit praktiseerida.
• (venna hüppas muide juba kuukene või rohkem tagasi hüppetorni viiendalt korruselt alla, we proud)

Lühidalt:

• Tartuff: üks film ja teine koht filmiviktoriinil. Vähemalt me võitsime kasti jäätist.
• Õe sünnipäev. Ma ikka räägin purjun pääga nii palju. North carolina ütles, et shipib mind Yuu’ga. Tulemus, kirjutasime talle. Tulemus, sain taga nädal hiljem kokku, sest yo, who in estonia, yuu in estonia. Tulemus, jootsin ta purju. Tulemus, a vat seda ma sulle ei ütle, northcarolina. (sest samal ajal kui mina tartumail väljamaalasi hullutasin, olid mia ja carolina tõrvas mingil elu peol, ja nagu järgmine hommik selgus, oli ka olts shootis olnud ja siis me istusime kõik neljakesi aiamajakeses, varjus selle hurmava 30 kraadise ilma eest, sõime põldube ja muljetasime oma eelmise õhtu elamusi, cause we wild and young and free ja vahelduse mõttes oli mul ka elu ja see lause peaks juba vaikselt ära lõppema)
• Ja siis tuli räme torm ja seda 30 kraadi võib see suvi ilmselt näha sama palju kui oma kõrvu või neid miljoneid, mis kunagi eesti pangast jalutama läksid. (täna näiteks, oli hurmav 12 kraadine augustilõpuilm)
• Aga enne seda oli eelmine laupäev ja eelmine torm, suurem, võimsam, õelam, mis jättis meie tänava pea kolmeks päevaks elektrita ja just mille ajal vaene õeke klassikokukale pidi minema. Ja mis ellimineeris mu Tartuffi viimase õhtu plaanid, aga tõi asemele teistsuguse meeldiva õhtu.
• Filmiõhtu Irinaga. Well, at least there was scotty.
• Filmiõhtu Oltsiga. Torm ja tung õues. Kuulame peale filmi 2009 tümakat ja vaatame Bachelori. Kaunis viis, kuidas oma pohmas päev lõpetada.
• Veel üks filmiõhtu Oltsi ja Miaga.
• Tartus pole ikka suvel muhvigi teha.
• Kui filme vaadata ja kohvikutepäeval käia.
• Kohvikutepäev. Istume kellegi kaunis aias ja arutame, kuidas seda meie aias korraldada oleks. (awesome, kui ilm hea). Mia sõbrad kohe valmis appi tulema. (viitsime me jah sellega tegeleda)

*

Varsti kinodes:

Liisa seiklused teljeriikides. Now in Technicolor!

Boonus.

Ma nägin täna öösel unes, et Hamilton töötas bussijaama bistroos ja tegi mulle wrapi ja täidetud baquette’i  ning vennale hamburgeri(!!!). Ta oli Washingtoniga tülli läinud ja ajutiselt suurest poliitikast kõrvale tõrjutud. Bondisime siis klinditeenindaja raske saatuse üle. Kusjuures välja nägi ta mitte nagu Lin, vaid kui segu päris Hamiltonist ja näitlejast, kes teda „Turn’is“ mängib. Paelaga kinni seotud patsikesega ja puha.

Guess who's back (back again)

Liisa on edukalt Saksmaalt ja Itaaliast tagasi, aga enne, kui ma neist reisidest täpsemalt pajatan, pean ma pildid sisse imema. Ja enne kui ma pildid arvutisse saan, pean ma üles leidma selle juhtme, mis ühendab telefoni ja läpaka. Lihtne oli see elu ikka enne nutifoni, kui sai lihtsalt rahulikult vahtida ja ei pidanud aina pilte tegema. (ette ruttavalt: mägedes tegin ma endaga lausa vahepeal diili, kui pika aja tagant tohin ma telo seljakotis välja võtta. Kõik oli lihtsalt nii maaililne. Paps tõmbas oma pildid suurest kaamerast arvutisse ning neid oli enam kui tuhat O.O)

Kahe reisi vaheline paus jäi muidugi napiks, ühel päeval olid mul sugulased külas, teisel meelitati mind santlaagrit üles panema ja tööle. Nii mul ongi tunne nagu ma olekski pool kuud lihtalt ära olnud. Tagasi tulles tegin järgmine päev kohe väga koduseid asju: korjasin vaarikad ära, tegin toormoosi, valmistasin lõunaks hakklihakastet. Ja käisin saunas.

Nüüd ongi vaarikad ja mustikad ja rand ja aed mind vaikselt reisiväsimusest terveks ravimas ja ma tahan tagasi minna.

Igatsen Kadit ja ta gängi ja ta haaremit.

Võiks jäädagi sinna mägede vahele matkama ja õhtuti soojal rõdul veini limpsima.

Kaks väga erinevat reisi, aga mõlemad – tsiteerides Barbie’t surematust kinoklassikast „Life in a dreamhouse“ – were amAze.

Kui hambavalu ja rahustus hinges kõrvale jätta, pole elul väga vigagi. Ainult wkendi plaanidega läks nagu läks.

(eelmine aasta oli nii awesome ja me olime kõik, kindlasti uuesti!, ja ma ei kirjtanud mitte sõnagi sellest epic reviewst, mida ma oma peas planeersin, aga nüüd ma ei tea, kas ma jõuangi, sest kõik tuli nii üksteise otsa, inimesed hüppasid alt ära ja üleüldse, lineup pole ka nii tihe, kui eelmine aasta. Anyway, näeme veel)

Optimistlikumatel nootidel, mul on siin vahepeal selline uus ja huvitav obsessioon olnud nagu Power Rangers. Yep, te lugesite õigesti, power rangers. Elu keerdkäigud on ikka kummalised.

Kui ma talvel treilerit nägin (mida ma ei vaadanud spetsiaalselt, ma lihtsalt vaatasin mingit 2017 upcoming films trailer mashupi, siis ma mäletan end mõtlemast, lol what is this darker turn to power rangers u say? This shit’s gonna be baaaad.)

Ja mööda pidi minema vähem, kui pool aastat, kui ma oma sõnu pidin sööma.  

See juhtus ühel ööl...(...)

See juhtus millalgi peale jaanipäeva, kui onupere külas oli ja me peale sauna veel südaööl hilist einet võtsime. Ja kui ma siis ühe ajal oma tuppa läksin, ei olnud ma sugugi unine ja et mu filmitumblrid aian rekksid seda filmi, siis ma olin suht, fine, ma siis vaatan seda natuke. Ja siis ma vaatasin seda veel natuke. Ja veel. Ehk siis kella kolmeks oli film läbi ja ma põnitsesin suht hämmeldunult (nüüd juba valgenevast) aknast välja ja pidin kurvalt nentima: aga see meeldis mulle. Vaatamata kõigile oma vigadele, liigsele aegluubile ja kahtlase väärtusega võitlusstseenidele, see meeldid mulle. (ja meeldis lausa niimoodi, et ma lugesin veel poole viieni fanfici)

Esimesed poolteist tundi olid muidugi paremad, sest need olid rohkem character driven, selline high school drama hõng juures.

Viimane pool tundi olid nad viimaks morfinud, kandsid neid jubedaid kostüüme ja võitlesid naeruväärse pahaga oma meccasuitides ehk siis jah, classic power rangers ja seega suti jaburavõitu. (ja oi see paha)

Lol, minu poolest oleks nad võinud morfimata ka jääda, ainult et siis poleks tegemist muidugi power rangersitega.

Aga tegelased olid toredad:

White quaterback dude oli ootamatult nice guy

Must kutt oli nii armas

Asian kiddo coolbro ruudus

Latina chick väike ja kuri

Ja etniliselt ebamäärane cheerleader polnudki blond!

(it was also rly gayyyyy. So gayyyy. Nagu ma teadsin, et üks tegelane peab ka täitsa canon gay olema ja siis ma pool filmi mõtlesin, et kes neist, sest duh, enamus oleks sobinud)

Mis oli tehnilisest küljest huvitav, oli editing. Mis mulle isegi täitsa meeldis. Andis sellele indie filmi hõngu. Kui ainult aegluubist lahti saaks.

Comig up!

Reisimuljed ja –pildid.

Ma loodan.