Jump jump jump

Alone at last.

Millal see viimati juhtus? Juunis?

Marjad on korjatud, teised Tartus, ilm sajune, nett jälle otsas. See eest ootab mind paar tuhat raamatulehekülge ja läpakatäis sarju ja filme.

„Versailles“, teine hooaeg vaadatud. Kolmanda filmimine juba käib, halleluuja; prints Philip on endiselt diiva ruudus ja kadestusväärse paruka õnnelik omanik.

Ma ei tea, miks see sari nii sõltuvustekitav on. On need uhked kostüümid? Melodramaatilised tegelased? Hurmav kompott armu- ja poliitintriigist, segatuna ajaloo ja krimkaga? Mürk voolab ojadena, satanistidest preestrid luuravad kangialustes ja kõik magavad kõigiga.

diva? me?

„Turn: Washington spies“, viimane hooaeg läbi, nuuks nuuks. Lõpp oli ikka palju parem kui algus. (lol, ma mäletan, kui ma sellest eelmine suvi kirjutasin, ütlesin ma selle kohta, et see pole just otseselt halb, aga see on mittehea. Nagu ausalt, peategelane oli ikka eriti nõme vend. Ma võin ajaloolised ebatäpsused andestada, sest hei, see pole sul dokkfilm, vaid ikkagi meelelahutus, aga kirjutada nii nagu nad kirjutasid, thjah).

Anyway, kui ma nüüd viimaks päris isikute kohta lugema läksin (et mitte enne spoili saada sest oi oi oi, kas ameerika ikka võidab?), avastasin, et sarja kõige creepim tegelane on tegelikult Kanada kui just mitte rahvuskangelane, siis väga oluline isik, kelle suursaavutusete hulka kuuluvad muuseas Toronto asutamine ja orjuse kaotamine, kuid kes sarjas tegeleb rohkem inimestel kõrvade ja varvaste küljest lõikamise ning creepy põrnitsemisega. Mistõttu ma arvasin, et ta on väljamõeldud villain. Mis näitab taaskord, et ajalooliliste sarjade puhul tuleb pärast korraliku faktikontrolli teha. Ning et ma ei tea Kanada ajaloost muhvigi.

*

Käisin ikkagi WKND’il ära, mida ma sugugi ei kahetse. Kui sa ikka tund aega enne bussi väljumist tikritel nokse küljest lõikad ja tunned, kuidas rahutus hinge närib, tuleb end kokku võtta ja minna. Ja nii ma siis pakkisin kolmveerand tundi enne bussi väljumist kotti, andsin mamale korraldused edasi öelda, et ma tulen, ja läksin. Kolm tundi hiljem hüplesin ma juba The Chainsmokers’i kontserdil. Frendodega, kelle ma tund aega varem olin oma onu aiast leidnud. (tõele au andes, üht noorhärrat tundsin ma juba eelmisest wknd’ist. Käisime temaga tollal axwell/ingrosso järgi kargamas, mis oli üks mu lemmikuid esinemisi möödunud aastast.)

Mis wknd mulle andis?

Hulga artiste

Kurguvalu

Tripperi

Uued semud

Mis wknd mult võttis?

Raha

Ja veel natuke raha

Usu enda võimesse kaameramehena.

Veel?

• Liisa oli kaks õhtut kanadalane, Vancouverist ja muidugi mulle meeldib hoki, hell yeah crosby, sest apparently, kui sa käid ringi, Kanada lipp õlgadel, hüppavad iga põõsa tagant välja soomlased ja tahavad sinuga hokist rääkida. Ja öelge veel, et rahvuslikud stereotüübid on liialdus. (soojenduspidu koduaias: viskame viinuskat ja mida teeb liisa? Järab ise seda märkamatagi kobakat rukkileivakannikat pealekaks.)
  
• Ja me vettisime ka see aasta korralikult läbi
• Italiobrothers oli sooooo cool ja niiiii oldschool ja hr päriselt kanadalane ei teadnud Moonlight Shadow’it.#justeuropeanthings
• Cartoon oli ka täiega lahe
• Miks martin garrix nii nunnu ja noor on?
• Ja siis käisid poizud mul Tõrvas külas ja me tegime sauna ja vihtlesime, hüppasime järve ja jõime mohjitosid ja venna istus meiega veerand kolmeni üleval, sest tal oli põnev ja ta sai oma inglishit praktiseerida.
• (venna hüppas muide juba kuukene või rohkem tagasi hüppetorni viiendalt korruselt alla, we proud)

Lühidalt:

• Tartuff: üks film ja teine koht filmiviktoriinil. Vähemalt me võitsime kasti jäätist.
• Õe sünnipäev. Ma ikka räägin purjun pääga nii palju. North carolina ütles, et shipib mind Yuu’ga. Tulemus, kirjutasime talle. Tulemus, sain taga nädal hiljem kokku, sest yo, who in estonia, yuu in estonia. Tulemus, jootsin ta purju. Tulemus, a vat seda ma sulle ei ütle, northcarolina. (sest samal ajal kui mina tartumail väljamaalasi hullutasin, olid mia ja carolina tõrvas mingil elu peol, ja nagu järgmine hommik selgus, oli ka olts shootis olnud ja siis me istusime kõik neljakesi aiamajakeses, varjus selle hurmava 30 kraadise ilma eest, sõime põldube ja muljetasime oma eelmise õhtu elamusi, cause we wild and young and free ja vahelduse mõttes oli mul ka elu ja see lause peaks juba vaikselt ära lõppema)
• Ja siis tuli räme torm ja seda 30 kraadi võib see suvi ilmselt näha sama palju kui oma kõrvu või neid miljoneid, mis kunagi eesti pangast jalutama läksid. (täna näiteks, oli hurmav 12 kraadine augustilõpuilm)
• Aga enne seda oli eelmine laupäev ja eelmine torm, suurem, võimsam, õelam, mis jättis meie tänava pea kolmeks päevaks elektrita ja just mille ajal vaene õeke klassikokukale pidi minema. Ja mis ellimineeris mu Tartuffi viimase õhtu plaanid, aga tõi asemele teistsuguse meeldiva õhtu.
• Filmiõhtu Irinaga. Well, at least there was scotty.
• Filmiõhtu Oltsiga. Torm ja tung õues. Kuulame peale filmi 2009 tümakat ja vaatame Bachelori. Kaunis viis, kuidas oma pohmas päev lõpetada.
• Veel üks filmiõhtu Oltsi ja Miaga.
• Tartus pole ikka suvel muhvigi teha.
• Kui filme vaadata ja kohvikutepäeval käia.
• Kohvikutepäev. Istume kellegi kaunis aias ja arutame, kuidas seda meie aias korraldada oleks. (awesome, kui ilm hea). Mia sõbrad kohe valmis appi tulema. (viitsime me jah sellega tegeleda)

*

Varsti kinodes:

Liisa seiklused teljeriikides. Now in Technicolor!

Boonus.

Ma nägin täna öösel unes, et Hamilton töötas bussijaama bistroos ja tegi mulle wrapi ja täidetud baquette’i  ning vennale hamburgeri(!!!). Ta oli Washingtoniga tülli läinud ja ajutiselt suurest poliitikast kõrvale tõrjutud. Bondisime siis klinditeenindaja raske saatuse üle. Kusjuures välja nägi ta mitte nagu Lin, vaid kui segu päris Hamiltonist ja näitlejast, kes teda „Turn’is“ mängib. Paelaga kinni seotud patsikesega ja puha.