Ei ole vahet, kas ma olen seitse (14, 20, 24), kuid esimest
lund nähes on mu reaktsioon jäänud endiseks: kilkega hüüatan ma ehtlapselikul
toonil – sajab! – ja torman siis akna
alla, kus ma nina vastu klaasi surutud, õnnelikult väljas valitsevat pilti
imetlema jään.
Sest ehkki veebruari lõpuks on mul talvest sügavalt siiber,
on talve alguses midagi nõidusliku. Kõigepealt see eel-talv, kui esimest lund
pole veel olnud, aga väljas on juba miinused ja hommikul kattab maad kirmetis
ning kus end ootamatult ilmutanud päikesekiir annab taevale talvise värvingu ja
sa käid külmetavatele kõrvadele vaatamata inertsist ikka veel paljapäi.
Ja siis muidugi esimene lumi. See ei ole veel päris talv,
aga see on talveootuse üks kulminatsioone. Koos jõuludega, sest mis on
talveootus muud kui üks suur jõuluootus?
See aasta tabas viimane mind lausa kaks nädalat enne
detsembrit. Mõtelda, isegi advent pole veel käes, aga mul on soovinimekiri juba
tehtud. Võimekas olete, naiskodanik.
Eelmine nädal tähistasime küll veidi hilinenult Irka
sünnipäeva, kus Metsiku Lääne stiil tähendas, et absoluutselt kõik olid kohale
ilmunud ruudulistes pluusides. Ühe erandiga. Nimelt üks tütarlaps tuli lehmana.
Winchesterid appruuvivad, eks ole.
Tegime seda, mida läänes ikka tehti:
Röövisime ronge ja olime Kadiga võidukad
Kummutasime Jacki
Puhusime suitseva tuki otsast immaginaarset suitsu
Üritasime mitte tripperit saada
Ratsutasime päikeseloojangusse
Varastasime kroone ja kergitasime kulme
Poseerisime wanted postrite tarvis
Ei astunudki sõnniku sisse
Modellinduse kaks palet
I girl with a golden gun
Kyuhyun sai oma esimesed soolovõidud kätte, nii et
kongratulatsioonid. Zhou mi kepsutas kõrval nagu ülierutatud viieaastane ja oli
üldse nunnu kuubis. Hakka või jälle Qmi’d lugema. Materjaligi peaks olema,
arvestades et ma pole kaks pool aastat suju fice lugenud. (ja tollal suutsin ma
nii palju Qmi’d lugeda, et olin lõpuks suurest ficinäljast sunnitud isegi asian
fanficside poole pöörduma. Kohutav. Kuigi üks täitsa hea üllitis seal ju
oli...)
Ficidest rääkides, murdsin üleeile õhtul oma fici
tsölibaati. Kaks kuud ilma fici pojukesetagi ja nüüd sai üks tagasihoidlik 75k Les
Mis jutt ette võetud. Jah, olid ajad, mil ma oleks selle liigpikaks kuulutanud.
Eks ta ole.
Laia ringi küsimus, mis on kõige pikem fic, mille te läbi
lugenud olete?
Mul oli selleks vist üks „Vampire knighti“ fic, midagi 165k
sõnaga ja muidugi ma lugesin seda tol nädalal, kui mul oli vaja ajaloo
ettekannet kirjutada.
Siis üks esimesi SPN Deancas (suck it up, ackles) fice, mida
ma lugesin ja mis oli kindlasti üle 100k sõna ja mis (wow), oli Jane Eyre!AU,
kus Dean oli muidugi mr Rochester ja Cas teadagi kes. Ning see oli igati
okidoki, mis sest, et kõnealune originaalteos mind üldiselt pigem ärritas.
Ja muidugi tuleks siin esitada veel terve rida liigpikkasid
spn fice.
Ma ise eelistan fice, mis jäävad kuhugi 10-15k-50k sõna
vahele.
Sest kui jutt on väga pikk, muutun ma kahtlustavaks. Äkki
see on sitasti kirjutatud? (teate küll neid 200k sõnased kolme miljoni chäppiga
üllitisi, mis on paras K. Perry laul). Ja kui ei olegi sitasti kirjutatud,
kaasnevad sellega ikkagi ohud. Ma üritan selle korraga läbi lugeda ja väsin enne
lõppu ära. Mulle meeldib vaid esimene 2/3 ficist. Ma unustan seda hiljem edasi
lugeda (been there done that).
Lühikese ficiga kaasneb ka rida probleeme. Esiteks muidugi,
ta on liiga lühike. Võib-olla sitasti kirjutatud. Või pretentious klizee.
(vähemalt ei lähe aeg raisku)
Kunagi hallidel aegadel kpop fandomis loeti fici, mis olid
6000+, juba pikaks. Sealt võis loota juba üsna kindlat kvaliteeti. Nüüdsel ajal
on see muidugi naeruväärne pikkus. Ehkki tegelikult nõudis neis nappides
raamised kirjutamine üsna head oskust.
Oh ja muidugi Supernatural.
SPN eelised: nii palju häid fice!
SPN miinused: nii palju kõntsa, mille vahelt need parimad
üles leida
Ja minu värske „Hüljatute“ kogemus.
Plussid: nii palju E/R college!AU’sid
Miinused: nii palju E/R college!AU’sid
You see where i’m standing.
(Mitte et spn just pairingute valikuga hiilgaks. Kuigi
kummalisel kombel eksisteerib selles üdini homoerootilises fandomis vägagi
tugev gen fic – nähtus, mis hakkab vist vaikselt välja surema)
Oh Supernatural. Viimased kaks osa on mu fiilingud jälle
tagasi toonud, sest kui on üks asi, mida nad oskavad, siis see on enda üle
nalja heitmine. Ja ma sain viimaks oma muusikal osa! Mitte küll nii nagu ma
lootsin, aga ma olen siiski rahul. Sest muidugi ma olin selle osa pärast mures,
aga lõpuks kukkus ju hästi välja. Väga meta. Kuigi natuke second hand
embarrassement momenteid oli ka. Ja wow, Dean hakkab tõesti ’isa’ vanusesse
jõudma.
Ja siis see viimane Cluedo osa. Meeldivad mulle ikka need
suletud ruumi mõrvamüsteeriumid. (Lol ning minu ja õe tegelaskujud said
personaalselt ära mainitud.)
Mis tuletab mulle meelde, „How to get away with murder“!
#naerab maniakaalselt.
Haaa, ma teadsin, et ta on kindlasti involved! (aga et ma ei
tea, kaugel Sandra on, siis ma rohkem ei kirjuta.)
Tänan.
