Aga täna, kui me randa läksime, ütles ta, et ma pean selle roosa kleidi selga panema, sest see on nii kena. Kui tähelepanelik temast.
Ühesõnaga, veedame oma päevi täidetuna õndsalike lapsehoidmiskohustustega. Isegi elurütm on välja kujunenud, mis üldiselt tähendab ka seda, et esimene vaba hetk on kell viis õhtul ja päädub kas arvuti või õues tooli peal grillimisega. Päike hakkab hästi peale ja õeke on juba poolneeger. Kahjuks ei ole ma saanud korraliku rannapeesitust ette võtta, sest vennal tuleb ikkagi veel silma peal hoida ning ta pole sedatüüpi jõnglane, kellele meeldiks pikalt rannas vedeleda. Mul on juba pooled lastebasseini lõustad selged. Täna üks tüdruk küsis mult, kas me oleme juba kohtunud. Lol, olime ja isegi intelligentset vestlust arendanud.
Venna vastleitud kombekus tuletab mulle meelde, et asusime Mariga „Stand up’i“ vaatama. Ma vaatasin seda täpselt kaks suve tagasi (Yamapi perioodi ajal siis), mis tähendab, et ma mäletasin vaid seda, et Yamapi oli rongiotaku ja kõik rääkisid kogu aeg seksist. Et me vaatsime enne seda „Q10“ neljandat osa ja olime suht wtf are they talking, leidsin ma, et võiks vaadata midagi, kus asjad on nii, nagu nad reaalselt on. Tore on taas, irvitada saab ja ma tõesti ei mäleta päris suurt osa. Poisid on kõik arvestatavad näitlejad, kelle pärast võib juba draamat vahtida, ja pealekauba ilusad. Lausa väga kenad. Ning mulle meeldib, et nad mängivad reaalselt endaealisi ja näevad ka sellised välja. Ma mäletan, et eelmine kord ma ei jaganud matsu ära, et see klassikaline tatikas jobupoiss on Nino. Ma veel mõtlesin: issand, ta on johnny vä?
Aga jah, vaatasime eile kuuendat osa ja Maria oli suht vau! noor Yamapi on ikka nii ilus. Ühesõnaga, kas ta ära ei sure, kui ta peeglisse vaatab. Sest Maria meelest vahiks tema küll kogu aeg peeglisse, kui ta Yamapi oleks.
Tulemusena läksin (eeldatavalt) ilusaid pilte vahtima ja koperdasin hoopis mingite eriti jaburate junior piltide otsa.
Kadi, kas sat tead kõiki junioreid? (lol, äärmine näeb välja nagu noor Yesung)
Oh, ja nad söövad seal draamas kogu aeg midagi, mis näeb ilgelt mämmu välja. Värvilt ja konsistentsilt mochi moodi, aga kuju on teine. Ma üritasin pilti leida, aga et ma nime ei tea, oli see üsna keeruline. Ilmselt on see mingi special riisikook. Lillad, rohelised ja kollased pulgakujulised. Ma isegi nägin eile öösel unes, et ma tahan seda süüa.
Unenäos oli jälle SM Town Pariis ja me läksime juba teist korda. Et ma olin eelmine päev piletite pärast juba muretsenud, polnud ma neid täna kontrollinud. Tulemusena sai Mia sisse, aga mul oli hoopis bussipilet. Suundusin siis tagasi paaniliselt oma piletit otsima ja leidsin lõpuks oma sinise mapi (ustav kaaslane meie reisil) vahelt siiski üles. Sel korral olid meil istekohad otse lava ees. Kui me oleks tahtnud ekraane vahtida, oleks pidanud oma kaela õieli ajama, aga seda polnud vaja, sest nad tantsisid otse meie nina all. Midagi oli Bonamanaga, aga ma ei mäleta mis. Ja Luna laulis soolot, oli üsna paks, pikkade blondeeritud lokkidega ja nägi üldse välja nagu vahukooretort. Mingi teema oli sellega, et kõik cheerisid f(x)-ile, sest neil oli kahju, et nad nii vähe esineda said. Amber ja Victoria pandi isegi duetti laulma.
Pärast oli mingi maa-alune koht, kus müüdi aasiapäraseid toite ja ma tahtsin kõike maitsta. Mingil põhjusel müüs meie hiina keele õppejõud ka seal toitu ja soovitas kõigil chitsita letti juurde minna. Lõpuks juhatas ta minu ja ühe tüdruku sinna, kus selgus, et chitsita näol pole tegemist mitte eksootilise toiduga, vaid hoopis litritega kaetud umbrohuga. Käskis meil pilti teha ja ma tegingi. Aga hoopis Taeminist ja Jonghyunist, kes samuti imetaime jõllitama olid tulnud. Pärast oli mul Taeminist hästi palju pilte mobiilis, kus ta naeris.
Oh, ja üks öö nägin unes, et Kadi oli Enrique kontserdil käinud ja tema fan’i ostnud. See oli roosa taustaga ja maksis 11 eurot. Lolwut.
Aga tänaöine unenägu oli tõeline Korea draama. Kui see kuidagi lühidalt kokku võtta, siis oli mingi maailmakuulus korea golfimängija, kellest ka eesti keeles ilmus raamat. Taga oli veel kirjas, et tal olid head suhted Kyuhyuni perekonnaga. Igatahes, ta oli surnud (siin mängis vist suurt osa liigne alkohol ja üks väljas veedetud külm öö, aga ma täpselt ei tea, sest ma kuulasin unenäos seda vestlust alguses pealt). Läksin siis täpselt uurima, mis värk on, ning Maili teadis mulle tõde rääkida. Et tegelikult jäid tast maha lapsed: poeg ja tütar ning et Chode pere oli poja adopteerinud. Kyuhyun oli veel nii väike, et ta ei mäletanud midagi (lisaks oli ta kohutavalt ilus laps ja mitte põrmugi päris pisikese Kyuhyuni nägu), aga Ahra oli suurem ja rebel ja nad ei tahtnud teda esialgu endale võtta. Ma mäletan, et juba unenäos tabasin ma mingeid loogikavigu (kus on ema?), aga kahjuks ma ärkasin enne lõplikku tõe selgumist üles. Unes oli see paras suspense draama, aga jah, it was only just a dream~.
Ja lõpetuseks: mängud, mida saab pilte vahtides mängida.
Sa lähed hostclub’i ja sulle lükatakse ette pilt ning kästakse valida. Kahjuks on sul raha vaid ühe hostipoisi eest maksmiseks. Kelle sa võtaksid?
Eile õhtul vahtisime Potu seitsmendat osa ja tegime päev otsa Potteri naljasid. Põhiline mõnitusobjekt – Voldemort. Ma jõudsin viimaks järeldusele, et Voldemort oli ilmselt ELF.
Mis tuletab mulle meelde:
Seks korraks on siis jaanipäevapidustused ilma suuremate traumadeta möödas. Jaaniööl läksime mäele ja korjasime vaikuses Miaga üheksat sorti lilli ning panime ööks padja alla, et oma tulevast unes näha. Surusin need enne padja alla toppimist Kyuhyuni nina alla ja ütlesin:“Näe, jäta meelde! Siin on meie saatus kirjas.“
Ja tulemusena nägingi Kyuhyuni unes. Aga kahjuks ma ei mäleta täpselt. Hoopis tõenäolisem tulevase kandidaat on hoopis see välja mõeldud poiss, kes unenäos minuga ühes jaapani keele rühmas käis ja mind pärast koju saatis.
Õeke kurtis, et mina näen kogu aeg iidoleid unes, aga tema ei näe üldse. Täna öösel õnnestus tal viimaks siis Kyuhyuni ja seda pikkade juustega cooli tüüpi „Bandage’ist“ näha. Lucky her.
Ja Triin käis täna randomly meie juurest läbi. Vedelesime terve aja päevitustoolidel ja rääkisime nagu alati toidust ja riietest. Lõpupildid said ka juba varem sisse imetud ning meie kallid vanemad noored sugulased (no baby bros) näeme kõik lihtsalt hurmvad välja. Mia ja Triin olid suht – see läheb Facebook’i. (mei you facebook)
Sujusinised sukad. Milline kaunis alliteratsioon
Me oleme juba tükk aega irvitanud viimase aja laulude sõnade üle. Et iga korralik laul sisaldab kolme rida:
Put your hands up!
Put your drinks up!
Move your body!
Kuhu ma sellega jõuda tahtsin? Well – LOL 2PM.
Õnneks on meil taas nett. Kaks päeva ilma netita pole midagi; kaks nädalat on üleelatav; aga kaks kuud – õudukas. Seda aga siiski ei juhtu, sest wifi ei tunne majapiire ja naabrid on head.
Meie elu
See-eest ei saanud ma poetretil uusi pävkasid, sest enamus olid suured. Ülemine ots oli veel okei, aga alumised tehtud mingitele vene mamuljadele, kes oma rindade vahel mehi lömastavad.
Loomulikult kui sul on vaja midagi kindlat osta, leiad sa hoopis hulga muud põnevat. Näiteks maailma kõige koledamad kontsad, mida ma nüüd endale tahan. Neoonrohelised ja lillad ning nii õõvastavad, et nad on ringiga juba jälle ilusad. Ning päiksekad, midama aga ei ostnud, sest vanad on veel coolid ja raha hääbuv nähtus. Oleks pidanud, sest täna rannas suutsin ma päiksekad parmu tappes ära lõhkuda, mis tähendab, et ma ei saa rohkem kui kaks nädalat Tartusse ning mul ei ole ei nii normaalseid päevitusriideid kui ka päiksekaid. Jei for life!
Ja lõpetuseks natuke random fandomiga seotud asja. Kui ma eile seda Suju M-i Tai esinemise pilti nägin, oli mu esimene mõte: oh mimimimimi.
Ja siis ma sattusin õhtul seda postitust lugema, kus oli samuti see pilt sees ja kogu muu tekst otsa kah. Tavaliselt ma selliseid asju välja ei too, sest fännidel on tavaks üleanalüüsida,aga et osad me mõtted langesid kenasti kokku (pluss see neiu kirjutab lihtsalt nii häid fice), on see siin (teiste seas see, et tõesti – everything about henry makes me happy. Ainult, et see pole muidugi hetkel peateema.)
Ma ei satu eriti fandom sõdade otsa, sest küllap ma oskan vaadata kohtadesse, kus on normaalsed inimesed, aga mõned asjad jäävad ju ikkagi silma. Ma olen alati mõelnud, miks on Qmi ja Kyumini puhul n-ö pahaks kas Zhou Mi või Sungmin, aga Kyuhyun – pange tähele: kahemehepidaja – on nagu püha lehm, kes kõigega minema pääseb. Ükskõik, mis ta siis teeb.
Loo moraal – Kui Xian on jerk. Kes apparently meeldib nii mulle kui Zhou Mile.
Aga. Aitab üleanalüüsimisest. Parem heidame sellele illustreerivale fancamile veel ühe pilgu ja tõstame selle niigi lollalkalt suurt vaatajatenumbrit.
Haa, viimaks jõuan ma siis kaualubatud eepilise fan-account’i kirjutamiseni. Hoiatan kohe ette: see on 6000+ sõna pikk. Nii et take your time.
Ma olen proovinud sobivad illustreerivaid pilte leida, sest ma ise tegin väga vähe fotosid. Pole nagu mõtet, kui sinu kaameraks on üks võluv roosa Samsungi telefon. Meie kõrval istuval tüdrukul oli see-eest võimas teleobjektiiv ning ta kruttis sellele veel lisavarustust külge. Ma polnud üldse suurt kaamerat kaasa võtnud, sest mugavam on reisida, kui ei pea kogu aeg pildistama, seda enam, et kontsertipilte leian ma ilusaid mujaltki ning ma polnud kindel, kas suured kaamerad on lubatud (ametliku info järgi mitte, aga kellelgi polnud seal tegelikult aega kontrollida).
Ühed elu kõige kallimad pabertükid
Nii, kontsertiga seotud juhtumised algasid juba päev varem, reedel. Nimelt kui me Brüsseli raudteejaamas (jah, meil oli Eurotrip) Pariisi rongi poole tõttasime, kuulsime järsku, et kuskil mängib SNSD „Genie“ ja neli jaapanipäraslt riietatud tüdrukut (viies filmis) tantsivad rõõmsalt keset raudteejaama aatriumit selle järgi. Mida tegi Liisa? Võõral maal, järelikult puudub ka häbitunne, viskasin koti käest ja kalpsasin rõõmsalt nende kõrvale ja asusin ka jalaga kaasa vehkima. Ainus probleem oli see, et nemad oskasid, mina aga ei osanud peale jale ette heitmise suurt midagi teha, Mia ka kommenteeris, et ma olen feil. Ütlesin siis naerdes Sorry ja hakkasin ära minema, mille peale filmiv tüdruk teatas:“No-no, stay here. You can dance with us!“ Tantsisin siis paar sekundit, aga et ma olin reaalselt nende kõrval feil (ja me pidime veel õige perronni üles leidma) haarasin koti ja tõttasin neile lehvitades edasi. Minust jäid nad tantsima. Kui nad selle video YT-i riputasid, on reaalne oht, et ma olen ka peal.
Hiljem perroonil kohtasime neid taas ja tundsime üksteist ära. (neid oli raske mitte tunda: nad olid siiski kõrgete patsikeste, miniseelikute ja triibuliste sukkadega. Tundsime end Miaga nende kõrval palju stiilsemalt, lol). Küsisin, kas nad lähevad ka SM Townile ja otseloomulikult nad läksid. Nad olid täiega hämmeldunud, kui kuulsid, et me oleme Eestist ja tulime hommikul lennukiga. Nemad olid ju ikkagi Belgiast. Aga nagu peakõneleja täheldas:“They’re worth it!“
Liisa pidi nõustuma:“They’re worth it.“
Nad küsisid, kas meil lightsticke on (kahjuks mitte, kontserti ajal tundsin ma neist puudust), sest neil endal oli. Ühel oli SHINee oma (selline veidrakujuline) ja ta lehvitas sellega üliarmsalt ja ütles:“Shiny!“ Teistel olid Suju omad ja palusin üht näha ja sellele oli reaalselt Super Junior peale kirjutatud ja issand kui kade ma tol hetkel olin. Ma nii lootsin, et kontsertil müüakse neid. Kallid Belgia fännid aitasid meil siis õiget vagunit üles leida ja avaldasid lootust, et äkki kontserdil näeme. Alles hiljem tuli meile pähe, et nad läksid ilmselt samal õhtul.
Ja teisi fänne kohtasime laupäeval Louvre’i ees. Kaks tüdrukut tegid pilti nii, et panid käed ülevalt südameks kokku. Me kohe kommenteerisime: asiaadid. Aga siis nad pöördusid ümber ja selgus, et nad olid täitsa valged ning #trummipõrin# neil olid SM Towni T-särgid. Ma kalpsasin kohe õekest selja taha jättes nende juurde (nad vaatasid mind alguses veidi imeliku näoga, mitte nagu Brüsseli pihvid, kes olid ise ka cray-cray) ja uurisin, kas nad käisid eile. Saanud jaatava vastuse, pärisin, kuidas oli. Vastus oli igati tõene:“It was fantastic!“
Jaa, ma ei kahelnudki selles.
Igatahes, viimaks olen ma siis kontsertini jõudmas. Lol, sõu ise on mu peas paras puder ja kapsad, aga see-eest mäletan ma väga hästi kõiki selleni viivaid samme.
Umbes poole kolme paiku läksime linnas metroo peale, et kolmeks hotelli jõuda. Et saaks tund aega puhata ja pool tundi end valmis sättida. Meil oli kavas pool viis lahkuda. Ma olin juba kodus Le Zenithi jõudmise teekonda guugeldanud ja sattunud õpetuse otsa, kuidas minna SM Townile täpselt sellest metroo peatusest, mis asus meie hotellist kolme minuti kaugusel. Aitäh, prantsuse fännid. Tänu sellele polnud meil mingeid probleeme kohale jõudmisega, kõik sujus (lol) kui lepase reega. Ainult kodust väljumine võttis kaheksa minutitkauem, kui planeeritud. Lisaks oli meil kogu aeg tunne, et tüdrukud, kes meiega samal korrusel elasid, läksid ka SM Townile. Nad lahkusid rõõmsalt kihistades umbes kümme minutit enne meid (uksest välja karata ja küsida, kuhu lähete, tundus liiga crepy isegi mulle) ja järgmine hommik huilgasid rõõmsalt millegi peale. Nagu vaataks fotokast pilte. Kahjuks meil ei olnud võimalust neilt seda küsida, sest kohtasime neid vaid sissekirjutamise ajal.
Juhend, mille ma endale kodus tegin
Niisiis, umbes viie paiku jõudsime siis Le Zenithi ligi. Koht oli kergelt ära tuntav ja oleme ausad – bannerite ja lightstickidega tüübid olid ka üsna reetvad. Meile üritati kaks korda enne area’sse sisenemist pileteid müüa, üks moslemineiu ja üks must kutt, aga me ütlesime, et meil juba on. Igavesed spekulandid sellised, teie pärast ei saanud Kadi piletit. See oli suht nördima panev hiljem, sest just selles piirkonns, kus me olime, oli üsna palju vabasid kohti. Ilmselgelt oli keegi pileteid kokku ostnud ja polnud neist lahti saanud. Positiivne oli aga see, et tänu sellele oli meil kolm kohta ja me saime rahus hüppata ja kaasa vehkida. Aga küll ma selleni jõuan.
Area’sse lasti meid konrollimata, keegi ei nõudnud midagi, sest me nägime normaalsed välja. Samas ühelt mustanahaliselt uuriti, kas ta läheb kontsertile ning kästi seljakott ette näidata. Maria käekott polnud ka tegelikult eriti väike...
Osad inimesed seisid juba sissepääsu väravate taga järjekorras, aga et meil olid istekohad, polnud see meile oluline. Suundusime hoopis SM Towni ametlikke kaupu uurima, sest Kadi oli endale Suju photoseti tahtnud. Tol hetkel oli veel putka juures saba, nii et läksime uurisime infoplakatit.
Ma nii tahtsin endale Bonamana ja Suju M-i repacage albumit, aga kahjuks müüdi plaate ainult komplektina ja ausõna, mida ma teen kolme BoA albumiga? Kui eraldi arvutada, oli plaatide hind muidugi hea, aga komplektina? Tänan, mul on seda 120 eurot muukski vaja.
Otsustasime, et lähme ostame endale kõigepealt fan’id(see kõlab nii totakalt). Mina muidugi teadsin, et ostan Kyuhyuni, missest et tal seal creeper nägu ees oli, kuid Marial oli veidi piinlik Donghaed tahta. Nagu ta teatas: teised saavad siis ju teada, et talle meeldib Donks. Lõpuks leidsime, et SM Townil tuleb enda vastu ausaks jääda ja lisaks enda lemmikutele, ostsime ka Kadile kingituseks Yesungi. Kõik lõustad olid nummerdatud, nii et sa ei öelnud müüjale mitte poisi või tüdruku nime, vaid numbri, mida sa tahtsid. Muidu oleks päris jabur olnud: „One Yesung, Kyuhyun and Donghae, please. Clothes are not needed, thank you.“
Kolm fan’i olid välja müüdud: Yunho, Changmin ja Taemin. Taemin, tuleb tunnistada, nägi oma fan’il ka jõle armas välja. Päris mitu inimest kommenteeris Taemini otsa saamist.
Meie taga sabas olid ühed korea neiud, kes kavatsesid ilmselt Kyuhyuni osta, sest nad rääkisid täiusliku korea hääldusega, mida vaid venna oskab järgi teha, midagi Kyuhyunnie’ist (või oli see Kyuhyun-nim?). Me lolisime oma koleda eesti aktsendi üle ja hääldasime meelega eriti eestipäraselt.
Pärast fan’ide omanikuks saamist läksime uurisime veel plakatit ja suundusime siis kõrvalleti juurde, et pildid ära osta. Silmitsesin plakateid ka igalevalt, kuid leidsin siis, et 10 euro eest ma endale plakatit, mis mulle niiiii väga ka ei meeldi, osta ei raatsi. Suju photoset’i sain libedalt kätte, seekord küsiti lausa grupi nime, mitte numbrit.
Möllasime siis veidi aega ostualas fan’ide ja telefoniga ja tegime totakaid pilte, nii et nüüd võin ma väita, et ma olen Donksi ja Kyuhyuni kohanud.
How I met Donghae
How Maria met Kyuhyun
Lõpuks, 33 euro võrra vaesemate, kuid väga rahulolevatena otsustasime ka sappa suunduda. Sisse poldud veel hakatud laskma, aga õige pea pidi aeg kätte jõudma. Olime esimese grupi suht tagaotsas, aga kuhu meil kiiret? Teist gruppi, kes oli veidi hiljem saabunud, ei oldud veel ostualasse lastud, ilmselt et segadust vältida.
Sabas seistes tegime kohustusliku jalgade pildi. Mina kandsin muidugi siniseid sujusukki ja ehkki mu jalad olid totaalne mess, halle kontsi. Selle kleidiga sobisid vaid kontsad ning pealegi tuleb SM Townil ilus välja näha. (Ette rutates – kontseri ajal võtsin ma need jalast ära, et oleks mugavam hüpata.)
Vennastusin ka ühe prantsuse pihviga, kes mu Kyuhyuni fan’i üle itsitas. Selgus, et tüüp oli ka tema lemmik. Lisaks oli tal hõbekividega oma särgile Onew kirjutanud ja ma teatsin, et ka Onew on mu SHINee lemmik. Ta sõbrannad kommenteerid kõrvalt, et meil on kõik täpselt ühte moodi.
Viimaks hakkas siis rivi liikuma. Mina üritasin Le Zenithist pilti teha täpselt sel hetkel, kui tulikiri näitab SM Towni. See ei olnudki nii kerge, nii et lõpuks jäi vaid osa peale.
Esimesest turvaväravast saime ilusti läbi ja loivasime siis maja poole, kus võtsime esimeses sabas kohad sisse. Konrollini jõudes selgus aga, et e-piletite rida oli kõige lõpus, nii et pidime oma rida vahetama ja uuesti sbas seisme. Sest polnud midagi, sest täpselt meie ees olid nii kümmekond umbes kolmekümnest meesfänni, sellised eriti suured ja karvased (ok, võib-olla ma veidi liialdan), keda oli huvitav vaadata. Hiljem sees olid nad täpselt lava ääres, tõmbasid endale roosad T-särgid selga ja vehkisid suurte roosade südamete ja lightstickidega. Ilmselgelt Girl Generationi fännid. Me Mariaga vahtisime neid enne algust, sest nad olid lihtsalt nii lahedad.
Viimaks saime sisse ja kontroll ütles meile prantsuse keeles vasakule, näitas vasakule, aga inglise keeles ütles, et paremale. Vaatasin siis teda veidi juhmi näoga, nii et ta siiski taipas oma viga.
Juba siis, kui me trepist, mis kontserhalli viis, üles ronisime, võisime kuulda huilgeid. See oli üsna meeliülendav ja samas kummaliselt närvesööv. Seista trepil ja mitte näha, mis üleval toimub. Kuni viimaks, finally (~finally your in my life~) saime ka meie ome piletid kolmandat korda ette näidatud ja meid meie kohtadele juhatati. Tugev ebareaalsuse tunne oli. Nagu wtf, me oleme päriselt SM Townil!
Esmamulje oli, et saal ei ole sugugi liiga suur. Oli lava ja lava edasiarendus Y-kujuliseltMe istusime üleval pool ainult veidi diagonaalis, nii et vaade oli väga hea. . Vahemaad ei olnnud üldse suured ja suht meie ees oli vip piirkond. Istusime maha ja olime rahuloevad, kui hästi me kõike näeme. Ekraane oli kolm: üks led lava kohal ja kaks tavalist kõrval. Parasjagu näidati mingit Koread tutvustavat videoklippi ning veidi hiljem sai selgeks, mille üle rahvas ennist huilanud oli: nimelt näidati ka kõigi viie grupi videodest klippe. Igatahes kui klipid taas tulid ja inimesed huilgasid, vahtisime Maria ja mina neid lihtsalt niisama, itsitasime ja leidsime, kui tobe. Aga järgmine kord huilgasime ka ise kaasa. Küllap oleme ka meie siiski tobedad.
Sel ajal, kui klippe ei näidatud, mängis kõlaritest vaikselt kpop. Ja just sellised albumi, mitte videolaulud.
Megakvaliteet
Et me olime üsna vara kohal, täitus saal aegamisi ja meil oli aega tähelepanekuid teha. Mis oli üllatav, oli poiste arv. Ma ei ütleks, et neid 40% oli, aga 35% oli vast küll. Nii et üsna palju. Ja ilmselt oli SM Town ainus koht Pariisis, kus oli rohkem valgeid kui värvilisi inimesi. Asiaate oli muidugi ka ja ka mõned mustanahalised. Vanuseliselt väga lapsi ei olnud, see-eest oli aga igati vanemaid paare. Suht armas. Meie kõrval ja taga istusid ka kaks paari, kellest vähemalt ühed oli kindlalt Girls Generationi fännid. Poisil oli Sunny fan ja ma pidin kohe enda ette laulma:“Sunny, Sunny, Sunny! I love you!“. Kaks rida meist eespool oli vähemalt üks elf, Ryeowooki austaja ja sinise valguspulgaga. Kahjuks jah meie sektoris muidu eriti palju valguspulki ei olnud.
Värvidest domineeris muidugi sinine ja ka punast oli palju. Roosat ja nefriiti oli veidi vähem, aga eks need ole keerulisemad värvid niisama hankida kah. Kokku nägi kõik väga ilus ja särav välja.
Osad fännid olid häälekamad ka: hispaanlasi oli palju ja nad röökisid oma riigi nime ja lehvitasid lippudega. Saksamaa ja Soome lippe nägin, kahju et ei tulnud pähe Eesti oma kaasa võtta. Aga jah, irvitasime, et kui me praegi Eesti! Eesti karjuma hakkaks, siis me oleks ilmselt ainsad. Või käis mõni eestlane veel?
Mingi napakas Eesti fänn enne algust. Ma arvan, et Kadi ei pahanda, et ma ta Yesungi faniga lehvitasin
Viimaks hakkas õeke ootamisest tüdinema. Ma käskisin kella vaadata, et kaua veel. Niipea, kui me numbrit nägime, olime krapsti ärkvel: ainult seitse minutit veel. Õnneks hakkas meie kontsert täpselt, ma teistest fan-accountidest lugesin, et reedel oli alles pool kaheksa hakkanud. Üldse jäi mulje, et teise päeva organisatoorne pool oli tugevam, ka vihma ei sadanud. Enamus reportereid käisid muidugi vist esimesel päeval, kuigi ka meil õnnestus paar tükki ära. Küsitlesid seal pärast kontseri kedagi.
Igatahes, kell seitse kustutati siis saalis tuled ära ja kõik kukkusid huilgama ja jalgadega trampima. Mina plaksutasin harjumusest ka, ehkki Mia ütles, et sellistel kontsertitel tuleb huilata, sest mind pole nagunii kuulda. Vahet pole. Saal nägi helkivates tulukestes nii ilus välja ja ma krahmasin ruttu mobiili välja, et sellest ikka pilti teha.
NII, JA NÜÜD HAKKAB TÕESTI KONTSERT PIHTA!
Ma proovin rääkida asjadest enam-vähem järjest, aga see pole täitsa võimalik. Esiteks, mul on järjekorrad veidi sassis; ja teiseks, osadest asjadest on parem kohe üldmulje anda. Ma leidsin selle songlisti ka, kus peaks õige laulude järjekord olema. Ühes teises listis, mis ma nägin, olid osad laulud puudu. Samas, lõpu poole ei klapi kõik minu mäluga. Võib-olla nad muutsid teisel päeval veidi järjekorda või on mul mingi lühis.
Esimesena hakkas siis ekraanil mängima SM Towni VCR ja me saime taas aru: holy shit, it’s real. Pärast VCR-i lõppu möödus vaid paar hetke, kuni laval läksid tööle tuttavad tuledf(x) Lachata ja f(x) kogu oma elusuuruses astuski lavale. See oli nii lahe! Ma ei olnud enne f(x)-i lauludega väga kursis, aga ma muretsesin endale enne kontserit tähtsamad laulud, et ma teaks ikka kaasa laulda. Varemalt oskasin ma umbes vaid „Chocolate love’i“, mida nad muidugi ei esitanud. Nad esitasid kõige vähem laule, mis on ka loogiline, sest nad on kõige hiljem debuteerinud.
Ülesehitus oli selline: astuti lavale debüteerimise järjekorras, nooremad grupid enne, vanemad hiljem. Üks grupp esitas korraga üks kuni kolm-neli lugu, sõltuvalt olukorrast ja kes nad olid. Ja aegajalt näidati vahele VCR-i, kus nad midagi jahvatsid. Korea keeles ja pr keelsete supakatega. Noh, ma cheerisin lihtsalt lõustadele kaasa. Eriti meeldis mulle, et kõik huilgasid rõõmsalt Jungmole kaasa ehkki kontsertil teda ju ei olnud.
Igatahes, f(x).
Nad laulsid viis laulu, millest ühte ma ei teadnud. Et see oli hiljem, saingi selle ajal jalgu puhata. Nagu Maria tähendas oli f(x) selle poolest hea, et kuna me neid otseselt ei fänna, ei pidanud me püsti kargama ja pöördesse minema ning saime rahulikult esitusi jälgida. Ja nad on head, väga head. Pärast reisi leidsime, et grupp, kes meie skaalal kindlasti üles poole kerkis, oli f(x).(Noh, sujul polnud nagu kuhugi kerkidagi...) Põhiline asi, mida me lennujaamas laulsime oli „Mystery mystery, Molla Molla ajig naneun Molla“. Ja siis veel otsa Kibum-Kibum, sest me ei teadnud, mis sõnad päriselt on.
Kontserti ajal laulsin ma rõõmsalt neid kohti, mida teadsin, kaasa. See tähendab, et ma huilgasin iga kord valjult namja, sest iga korralik f(x)-i laul sisaldab seda sõna. Üks tüdruk mu lähedalt laulis andunult kõike kaasa, kergelt tiisikusehaige ilme näol. Üldse oli huvitav esituste ajal teisi fänna ka vahtida. Kes kargles, kes laulis vaikselt kaasa, kes istus niisama. Ausalt, üks mees meie ees lihtsalt istus kogu aja tuima näoga. Võib-olla see oli tema viis sõud nautida.
Mulje tüdrukutest:
Victoria: on ilus, paganas, nad kõik on seda! Ta ei laulnud eriti, aga tegi Chu ajal oma saltot ja siis kõik screamisid. Tal on hiiglaslikud silmad ja ta on tõepoolest nunnu. Ja ma ütlen seda ainsa fxi kohta, kes must vanem on.
Krystal: ausalt, Krystal ei ole ülbe, tal on lihtsalt selline nägu ees. Tüdrukul on konstantne bitchface, ta ei saa sinna ilmselt midagi parata. Ja ta on väga ilus.
Sulli: stilist oli talle imelikud patsid pähe teinud, aga ta on kenake
Luna: Lunal on imetabane hääl, see on lihtsalt nii hea! Ta on täiega tulevane Boa, minu meelest isegi tema nägu. Ja võrreldes teistega on ta nii lühike. Nagu päriselt, kui nad seal rivis seisid, oli ta nagu mingi lapsuke nende kõrval. Ja ta on kohutavalt armas ja elav ja naerusuine ja oi jah.
Amber: holy shit Amber! Igakord, kui Amber lavale tuli, saal plahvatas. Ta oli kindlalt õhtu kõige enam kaasa elatud iidol, lihtsalt kõik huilgasid. Ja nii absoluutselt iga kord. This is how you do it when you love f(x)! Amber muidugi smirkis mõnusalt ja ma mõtlen praegu, et kui Henry oleks ka seal olnud, kas siis talle oleks ka niimoodi kaasa elatud? Mina küll oleks ning neis on teatavat sarnast sarmi. Coolbro123, eks ole. Amber on tegelikult ka sitaks ilus, ma nii tahaks, et ta juuksed vähemalt üks kord pikaks kasvatataks ja ta naiselikuks tehtaks. Ja tal on seksikas hääl. Ups, ma kõlan nagu iga teine Amberi fan-girl.
Okei, pärast laulu tutvustasid nad end ning Krystal ja Amber rääkisid inglise keeles. Jumal tänatud, ma sain aru. Muidu teised kasutasid ikka korea keelt pluss prantsusekeelne tuvustus bonjour,je suis...Pärast tutvustust teatas Krystal, et nüüd ta laulab oma õe Jessicaga „Tik toki“ ja siis nad tegidki seda. See oli jõle lahe ja – oh kes oleks osanud seda küll oodata – nende inglise keel okei. Maria oli suht vau, nad laulavad sellist laulu ka. Ma olin juba jõudnud unustada, mis laulu õed Jungid laulma pidid.
Pärast seda tuli „Chu“ ja siis oli kord SHINee käes.
(Random kommentaar: jõle nüri on kogu aeg SHINee kirjutada, nii et sorry, kui ma vahepeal ühe roduna kirjutan. Ainult Suju ongi normaalne kirjutada, kõik ülejäänud grupid nõuavad teatavat pingutust).
SHINee.
Esimene laul, mis nad esitasid oli „Stand by me“ ja me olime õega suht kyaaa! Ikkagi BOF. See on esimene Shinee laul, mille ma oma arvutisse tõmbasin ja ma mäletan, et ma ei suutnud alguses uskuda, et see Shinee ja „Ring Ding Dong“ Shinee on sama grupp. See on nii armas laul ja nende hääled kõlasid nii ilusti. Onew nägi välja nagu pimp ning smirkis veidi nilbelt, aga tal oli nii puhas hääl. Paljud kargasid püsti, aga me jäime esialgu toolidele.
Pärast seda toimus tutvustusvoor. Poisid olid originaalsed: ehkki nad tutvustasid end prantsuse keeles, oli igaüks veidi erineva varjandi pähe õppinud. Nii et kõik viis tolgust ei öelnudki je suis. Armas asi, mida ma tähele panin: kui nad seal rivis seisid, näitas Minho Keyle midagi rahva suunas. Ja kui ma siis sinna suunda kiikasin, sain aru, et see oli see piirkond, kus oli rohkem SHINee valguspulki. Shinee värv on ju nii keeruline (aga ilus) ja need pulgakesed hakkasid hästi silma. Minu meelest oli see nunnu. Otsisid ikka oma fännid üles. Ja Taemini punane pea leekis nagu tuletorn. Hey pretty boy!
Meie taga oli ka grupp Shinee fänne, kes kontserti edenedes üha enam ja enam kriiskasid. Vahepeal suht viimaste inimestena. Lol, küllap meie olime oma sektoris sellised sujudega.
Igatahes, pärast tuvustust laulsid nad „Replayd“, „Get downi“ ja „Juliette’i“, kusjures ma viimast ei tundnud alguses ära.
Poistest:
Onew: tal on nii võimas hääl! Ma räägin sellest hiljem veel. Ja ta nägi natu pervo välja. Ta juuksed olid püsti nagu Grease’sis ja ta on jõle armas
Taemin: paganama nägus poiss ja on suureks kasvanud. Ta juuksed olid niii ilusad ja ta tõesti liigub hästi. Ma olen kindel, et pedo-noonadel oli tore õhtu
Alaealine poiss, sa mulle meeldid~
Minho: ma panin teda lihtsalt nii palju tähele. Tal on lavasarmi, sest sa tõesti märkad teda. Samas ei oska ma öelda, mis ta nii erilist tegi. Ilmselt oli minholikult alati seal.
Key: sai väga palju screame. See hetk Luciferis, kui ta meie piirkonda vaatas ja siia valgust lasi, olin ma nii õnnelik. Aww key.
Jonghyun: piinlik öelda, aga ma panin teda kõige vähem tähele. Tal on tõepoolest huvitav hääl ja ta tundus armsalt lühike
Siis tuli vaheosa ja pärast seda läks saal pimedaks. Vaikus. Ja siis ilmus ekraanile „Sorry Sorry Answer“ ja KRY ning õhku täitis „Hey~Whoooahh whoah
I will love you tonight.“ Saalis vallandus tormiline huile ning mina ja Maria vaatsime teineteisele korraga totaalselt exited nägudega otsa.
Maria: Liisa! See on sorry-sorry ans!
Mina: Maria! See on KRY!
Tegelikult ma sellest esitusest juba kirjutasin, aga ma ei saa, see laul on minu jaoks nii eriline. Ja ma tõepoolest ei osanud arvata, et nad seda laulavad. Minu meelest pole nad seda varem SM Townil esitanud. Super Showl ei laula nad seda kindlasti.
Kui Kyuhyun laulma hakkas (Yesungi esimese huilge ajal oli veel pime) ja ma teda nägin, oli mu esimene lause: issand, ta on nii ilus. Ja teine asi, mida ma märkasin – tal on tõepoolest väga tumedad silmaalused. Ta nägi natuke nii välja, nagu ta oleks nutnud. Ja hiljem, kui nad püsti tõusid, võis näha – nagu Maria peenelt väljendus – kuumaastikku Kyuhyuni põskedel. Aga need olid ainult armid, muidu oli ta nahk hele ja tublide cordi-noonade poolt seitsme kihi jumestuskreemiga kaetud.
Yesungi hääl oli nagu taevamanna ja ta adlibid super. Iga kord, kui ta mõnda nooti eriti kaunilt venitas, mattus saal huiletsesse. Ja Kyuhyuni falsetto...sa pead kandma kitsaid pükse, et niimoodi laulda. Nende kahe säras jäi Ryeowook minu jaoks veidi varju, aga viisis, kuidas ta oma rusika kokku surus ja seda kätt siis ilmestamiseks kasutas, oli midagi väga tuttavlikku. Ma ise tegin kaasa elades sama.
Pärast seda laulu ilmusid ekraanile järsku Beyonce ja Lady Gaga. Ma olin suht mida? Kas see on paus ja nad näitavad reklaami? Kuni katkend lõppes ja mängima hakkas „Poker face“. Siis ma jagasin matsu ära: nad teevad meile SS3 kraami, Lady HeeHee ja „Single ladies“.
Heechul oli väga pretty. Nagu tõesti, tema iseloomustamiseks peaks kasutama naiselikke sõnu. Minu meelest on ta naisena ilusam, kui mehena. Eraldi võttes on kõik Heechuli näos liiga suur, aga kui sa paned selle sobiva meigikihi alla – vapustav. Ausalt, ma saan alles nüüd korralikult aru, miks teda nii ilusaks loetakse.
Sama kehtib Teukie kohta. „Single ladies’i“ puhul olin ma alguses segaduses. See kolmas ei ole ju Donghae nagu tavaliselt. Ma sain alles lõpus aru, et see täiuslike peenikeste jalgade, punaseks võõbatud huulte ja pika parukaga tütarlaps on liider isiklikult. Ma veel kommenteerisin, et tal on ju Donghae jaoks liiga kõhn nägu. Teukie oli isegi vaat veel ilusam, kui Heechul. Eriti muidugi sel hetkel, kui ta fännide suunas puusi hööritama asus. Milline hurmav vaade!
Shindong nägi naisena samuti üllatavalt hea välja ning ta miimika oli hästi välja mängitud. Samas Eunhyuk...Eunhyuk, you’re not on a right track. Didn’t your mama tell you when you were young, et roosa huulevärv ei sobi su nahatooniga? Ja see parukas...Ta oleks pidanud julmalt kellegi paruka pätsu panema. Maria sõnul nägi ta väga drag välja.
Ja pärast Suju Dragi juhtus see, millest ma olin juba Annakale poolirvitades rääkinud ja mille üle me olime Miaga kohe algusest saadik nalja teinud, et see kindlast tuleb. Jah, Seohyuni ja Kyuhyuni duett. Niipea, kui Seohyun üksinda lavale jalutas, teadsin ma, mis ees ootab. Ja kui siis veel Kyuhyun oma valges ülikonnas (vahetas kähku riideid) teiselt poolt tuli, hakkasin ma lihtsalt meie imetabase ettenägelikkuse üle enda ette naerma.
Tegelikult ma ei olnud armukade, camoon, ma olen selleks liiga vana ning SeoKyu on üsna nadi keemiaga pairing (räägib ma-ei-ole-armukade fängöörl), aga ikkagi. Ma ju teadsin, et nad võtavad lõpus käest kinni.
Iagatahes laulsid nad seekord inglise keeles. „Way back into love“. Seohyuni hääl kostus veidi üle, aga see ongi mees-nais duettide puhul tavaline. Kyuhyuni inglise keel on endiselt veidi vene aktsendiga, aga tegelikult sai hästi aru. See hetk, kui ta ütles negotiations, oli nii kyaaa. Ja muidugi hakkasid nad üle lava teineteise poole kõndima ja rahvas hakkas üleskerivalt huilgama, sest kõik teadsid, mis kohe juhtub. Maria ei huilanud, kui nad käest kinni võtsid. Selles ei ole midagi huilatavat, leidis ta.
(Ma sain Marialt korralduse siia ikka tema kommentaarid ka sisse panna.)
Pärast seda oli kord Suju ja Shinee ühendatud räpivägede käes, kes laulisid „One for the money and two for the show“, mis mul nüüd nädal aega juba kummitab, ehkki see on ainus rida, mida ma oskan. See oli peaaegu ainus hetk, kui nad rahva sekka tulid ning mõned pihvid meie selja tagant panid allapoole plagama. Mina ei suutnud kuidagi märgata, kus iidolpoisid on. Üldiselt sai kontseri ajal päris vabalt liikuda, mitmed inimesed läksid alla poole, aga me ei hakkanud end vaevama, sest meie kohad olid piisavalt ok.
Ja siis #trummipõrin, trummipõrin# asus lavale SNSD.
Esimene asi, mida nad esitasid, oli „Run devil run“ ja me Mariaga ei saanud enam fangirl mode’i minna, sest me juba olime seda, hüppasime püsti (millal me püstisteks kaasaelajateks muutusime, ei mäleta, aga aegajalt, näiteks VCR-ide ja mõnede laulude, mida me nii hästi ei teadnud, sai ajutiselt jalgu puhata). Ma üritasin kõigi SNSD laulude ajal nii hästi kaasa tantsida, kui ma oskasin ehkki see oli vahekäigus üsna keeruline.
Järgnes tutvustusvoor, taas segakeeles. Jessica ja Tiffany rääkisid õnneks inglise keeles. See oli muidu suht veider, et prantsuse tõlk iga nende lause ära tõlkis. Huilgamine toimus nagu kaks korda. Igatahes Seohyunil läks sassi, mida ta öelda tahtis ja siis ta hakkas kogelema ning kõik naersid ja plaksutasid talle julgustavalt ja see oli jõle armas, kuni ta viimaks oma paberikese üles leidis ja read prantsuse keeles öeldud sai. Ise ma vist cheerisin kõige rohkem Sunnyle (Sunny, Sunny, Sunny, I love you, i neeeed you, i neeeed you) ja Hyoyeonile. Üldse, õhtu popimad snsdlased paistsid cheeride järgi olevat Hyoyeon ja Sooyoung. Ma olin kohe väga happy. Maria kommenteeris, et Yoona ei saanud sugugi nii palju huilgeid.
Nad kõik olid otseloomulikult väga ilusad, üllatus-üllatus. Sunnyl oli selline mõnus tume silmalainer, mis andis talle veidi meela oleku ja ma tabasin isegi ära hetke, mil ta käe oma rindadele paneb. Creeper much?
Kui ma fxlastest tegin kõigi kohta ülevaate, siis sorry, snsdlaste puhul ei saa ma hakkama. Ma olin liiga ametis kaasa elamisega ja et neid on rohkem, ei jõudnud ma lihtsalt kõike märgata.
Tutvustuse lõpus rebisid nad oma blingid kleidid seljast ja nende alt tulid välja need punaseruudulised miniseelikud.
Nad esitasid selle järel kaks laulu, millest ühte ma ei teadnud, aga õeke teadis, sest ta on Girls Generationi osas haritum kui mina.
Ja siis – Doki-doki tegi süda – täitis õhku tugev bass ja #tnt tnt tnt# heli. See oli Super Junior! Finally! Nad esitasid „Super Girli“ koreakeelset versiooni, nagu nad varem ka kontsertidel on teinud. Asusin siis kärmelt liikmeid kokku lugema, et oma kartusele kinnitust saada ja suureks kurvastuseks sain kokku kümme liiget. Nad olidki seda teinud! Henryt ja Mimit ei olnud kaasas.
Ühel hetkel pöördus ka Mia järsku minu poole ja küsis, kus Henry on. Ütlesin, et hiljem räägin. Ühesõnaga, ma armastan „Super Girli“, aga see laul sai veidi pettumusega ära rikutud. Õnneks kogusin end ruttu, sest kõik oli lihtsalt eepiline ja kuidas sa oled SM Townil õnnetu? Missest, et su tulevane roommate ja brother-in-law ei ole kohal.
Super Girlile järgnes tutvustus ja vähemalt üks kord elus võin ma öelda, et Teukie ei liialdanud oma avalduses (nagu ta tihti kipub tegema): kõikidele cheeriti palju, aga kui jõuti Sujuni, olid huilged veelgi entusiastlikumad.
Ausalt, siin ei räägi minu Suju fänni süda, see on puhas tõde. Teukie ei saanud tükk aega rääkima hakata, sest kõik lihtsalt huilgasid. Teukie oli üldse õhtu ametlik spokeperson, hiljem rääkis kõigi eest samuti tema. Noh, Kangtat ju ei olnud, nii eks ta oli tegelikult kõige vanem ja see on igati loogiline. Lisaks jookseb ta keel väga hästi.
Alguses röökisid nad muidugi mitmes keeles WE ARE SUPERJUNI~OYEO!! Uri nen Super Juni-oeyo!" ja me olime suht SUJU!!!!!!!
Tutvustus oli taas segakeelne. Mõnede omad jäid paremini meelde. Ryeowook armasake tegi oma klassikat a la „da jia hao, wo shi Liu Xi“. Ainult et muidugi mitte hiina keeles. Kyuhyun tervitas alguses prantsuse keelse ära ja siis fännid cheerisid, mille peale ta tõstis oma käe üles, nagu ta teeb Hiina sõudes, kui ta tahab veel midagi öelda ja fännidelt vaikust palub. Ja siis ta ütles veel midagi, mis täitis kontsersaali huiletega ja kui ta nägi, et tal õigesti läks, tegi ta jess liigutust. Lol, Secretil on sellest suurepärane fancam. Kui mu kallis tädi, kes juhuslikult oskab prantsuse keelt, seda nägi, teatas ta, et ei saa midagi aru. Mina sain aru vaid sõnadest avec moi, aga apparently tähendas kogu lause midagi: „Kas sa tahad minuga täna õhtu veini juua?“ Jah, Kyuhyun, tahan. Ja mitte ainult täna õhtul.
Dongahe muidugi flirtis nagu alati. Tal läksid ka sõnad sassi ja ta kogeles veidi, aga viimaks sai oma mu kullakestega maha. Wo de baobei, wo meimei xihuan ni. Bu flirt dou nühaizi, flirt wo meimei. Ehk: mu armas, sa meeldid mu õekesele. Ära flirdi kõigi tüdrukutega, flirdi mu õega.
Maria salasoov: et Donghae saadaks talle lavalt lille. Kahjuks oli see üks teine õnnelik, kellele Donks roosi ulatas. Nuuks.
(Igakord, kui ma kuulen sõna „nuuks“, mõtlen ma korea meeste nokudele. Daam you, Cosmopolitan!)
Shindong oli täiega naljakas. Algus oli nagu ikka: bonjour, je suis Shindong. Siis läks juba veidramaks: merci, sil vous plait ja viimaks pr keeles – kus asuvad tualetid. Et see oli täpselt travelbooki french, said isegi võhikud aru. Ma küll irvitasin täiega.
Ja Heechul. Kes karjus meile Saranghae yo...ja meie röökisime vastu Saranghae yo Kim Heechul! Milky white skin Kim Heechul! Viimast ma ei mäleta, kas ma välja röökisin, eespool olevad inimesed kasutasid igatahes korea keelt (ma ei oska, seepärast ma ei teadnudki, kas peaks inglise keeles ütlema). Selle peale Heechul smirkis, alahuul hammaste vahel, ja ajas meie suunas apruuvivalt pöidla püsti. Ta oli paganama cool ja nüüd ma võin öelda, et Kim Heechul on mind apruuvinud. Kind of.
Ja viimaks jõudis järg taas Teukini ning taaskord röökisid kõik nii valjult, et ta ei saanud tükk aega kõneleda. ELF power!
Pärast seda oli „No other“ ja kaks GG laulu, mille ajal ma veidi puhkasin ja mängu jälgisin. Õigesti tegin, sest järgmine lugu oli „Miracle“. See võttis ilmselt kõigi vaatajate tunded kokku:“Life couldn’t get better!“ ma pole midagi nii vaimustavat, kui selle laulu ajal sündis, iial varem näinud. See oli täiega ühtekuuluvust tekitav ja ma imestan, et mul liigutuspisarad silma ei tulnud. Absoluutselt kõik – ja ma peangi silmas absoluutselt kõiki –saalisviibijad tõusid püsti ja kui Suju karjus „Jump! Jump!“ hüplesid üles-alla. Käed olid üles tõstetud ja liikusid muusika rütmis, glowstickid helendasid ja liikusid samuti laulu rütmis, kõik üürgasid kaasa, sest oleme ausad: life couldn’t get better ja ah, see hetk oli totally tai wan mei.
Nii seda kaasaelavate inimeste massi vaadates, kui poisse laval. Sel hetkel, ükskõik kui cheesylt see ka ei kõla, sain ma aru: I love you baby and I never gonna stop!
„Miracle“ järgnes „Dancing out“, mida ma polnud samuti oodanud. Iseenesest on see natuke loll laul, eriti see koht, kui Kyuhyun ütleb:“That’s cool!“ Aga nad on Suju ja kõik, mis on jabur, sobib neile. Mingi hetk tegid Teukie ja Kyuhyun mingeid eriti totakaid tantsuliigutusi.
(See gif on tegelt SS-ilt)
Suju tutvustusele järgnenu oli üks kontserti pöörasemaid osi, mil sai konstatntselt jalgadel oldud ja kareldud. Kõik laulud olid metsikult head, kõik teadsid neid, kõik elasid kaasa. Tuli „Genie“ ja „Nu ABO“ (see laul ON hüsteeriline ja kõlas laivis nii lahedalt. See mõjub südamele veidralt ja sa kohe päriselt tunnetad kõiki selle käike ja üeminekuid ja ai, kuidas need sind ärritvad, sest jah, ma arvan, et see laul on loodud vägivaldse massipsühhoosi esile kutsumiseks.) Järgmisena tuli „Ring Ding Dongi“ remix ja baby~, küll me olime exited. Nõksutasime puusi kaasa ja puha.
Ja siis „Don’t don“. Mõistate, miks ma ütlen, et see oli pöörane osa? Pöörane osa tähendas seda, et ka meie läksime pöördesse, sest „DD“ on teadupärast eepiline laivi laul ja kõik selle eri laivversioonid on vinged. Ma usun, et kõik, kellele huvi pakub on smenti lehelt seda konkreetset esitust vaadanud. See oli otse nähes lihtsalt metsik. Maria küll tähendas, et nad ei teinud piisavlt hipthruste, aga minu meelest Donghae airreipis ikka parasjagu. Ja vaheosa. Küll ilma viiulit kääksutava Henryta, aga narkouimas Heechul oli ka oivaline. Väänles ja röökis seal nagu tõeline artist. Mulle täiega meeldib selle osa viis, kui nad õhku tõusevad. Ühesõnaga, kui laul lõppes, olime me omadega nii läbi, nagu oleks ise esinenud.
Potsatasime väsinult toolile maha ja ma mõtisklesin, mis laul küll nüüd tuleb, sest ma tahtsin puhkata. Mille peale kõlaritest kostus #tan tan tan tan tan tan ta ta taa#.
Eriti erutunud koorihüüe: õu, sorry-sorry!
Ja hüppasime krapsti ilma väsimuse märgita taas püsti.
Selle etteaste ajal jäi mulle silma meie kõrval vahekäigus üks poiss, kes kogu aja õndsalikult naeratades kaasa laulis ja hüples. Fanboyd on armsad.
Vahepeal tekkisid meil juba mõtted, kuhu TVXQ jääb. Ausalt, kõik olid tulnud juba uuele ringile, aga DBSK pole veel esinenud. Ei saa ju olla, et neid ei ole? Aga mul polnud aega, sellele mõelda, sest tuli taas kaasa elada.
Taas f(x)i, Shineet (Are you ready or not? Aish, kuidas kummitab!) ja SNSD-d. Meil oli kombeks laulu lõppedes maha potsatada, et veidi puhata. Ja sel hetkel, kui me saime aru, et tuleb „Oh!“, olime me valguskiirusel püsti ja huilgasime nagu napakad. Surematu laul. Tantsisin. Ma ei tea, kas Mia ka ehkki ta oskab peaaegu kõiki liigutusi. Ma pole vist kunagi kõvemini oppa-oppa karjunud.
Janu oli. Pariisi kraanivesi pole kunagi paremini maitsenud. Lehvitasin endale kahe fan’iga tuult.
Ja siis tuli Onew soolo. Kõik panid huilgama.
Ma arvasin alguses, et ta laulab Prantsusmaa eurolaulu, aga ei. See oli mingi ooperaaria. Onew hääl on jumalik. Uskumatu. Kõikjale kanduv. Igat efekti tervitati meeletute ovotatsioonidega.(kuigi mulle tundus, et ühe koha peal ta hääl siiski murdus).
Pärast seda oli dancebattle.
Ja siis.
DBSK.
Saal läks pimedaks ja prozektorikiired punakaks. Rahvas karjus kooris: „Dong Bang Shin Ki!“ ja lõpuks nad tulidki trossidega taevast alla. Nagu jumalad idast, kes nad ongi. Me ei ole küll hiigel DBSK fännid, aga tol hetkel röökisid vist küll kõik. Punane meri kohe suurenes. Nad olid pidanud oma lauludest lühendatud versioonid tegema, sest nad on nüüd ju kahekesi. Minu õnn, et mu lemmikud on Yunho ja Changmin. Yunho tundus sama tõsine ja veidi nukrate silmadega, kui ta LA-s oli. Kuigi võib-olla kujutasin ma seda endale ette. Changmin on aga kolge. Ta on tõmmu ja lihaseline ja väga pikk ja tal on kenad reielihased. Ja viis, kuidas ta ärahigistatud tukk ta laubale kleepus (sama juhtus ka Sungminiga), oli väga seksikas. Esinedes oli ta fierce, aga kõneledes tundus veidi uje.
Nad esitasid „Miroticut“ ja siis seda mõnusat laulu, mille ajal Changmin oma jalgu nõksutab ja mille nimi on vist „Maximum“ (kui songlisti uskuda), ja oma uusi kahekesi laule. Ma pean tunnistama, et nende taustatantsijad on pagana kuumad. Eriti üks blond, keda ma panin juba SHINee juures tähele. „Keep you head downi“ ajal muidugi pidime Yunho täiesti ebasobiliku hääle üle lolima. Et me oleme pahad, tegime seda hiljem kõvasti järgi. See-eest Changmini ~I’m just chilling~ oli igati kõva. Ning ta kriisked võtavad isegi tugevama jalust maha.
Viimasena esitasid „Rising Suni“ – seekord õnneks tervikuna.
Tuleb tunnistada, et arvestades poiste staazi, olid nad üllatavalt vähe laval. Eks neil oli raske laulud kahele ümber teha. Ma muidugi ei kaeble, sest ega ma niikuinii DBSK laule hästi tea.
Ja nüüd veel viimane pingutus.
„Bonamana“, mille ajal Maria üritas pilti teha. Well, see õnnestus küll eepiliselt.
Täpselt, te saite õigesti aru. Need valged udukogud on Bonamanat esitavad sujud
„Man in love“ (samuti üllatav lugu). Et ma nägin, kuidas pärast „Bonamana“ lõppu üks figuur lavalt minema tõttas, mõistsin, et see peab olema mingi teise albumi lugu, kus Kyuhyun on koreograafiasse niimoodi sisse kirjutatud, et ta peaks võimalikult vähe tantstsima. Igatahes ma jälgisin, kuidas ta trepist alguses ühte Y-harusse vudis ja oma osa esitas, siis kähku alla tormas, ruttu lava alt läbi jooksis ja siis teise harusse oma puusi hööritama suuundus. See oli väga põnev. Nii põnev, et ühel hetkel kostus ootamatut huilgamist ja ma ei saanud esialgu aru, mis toims. Kuni ma taipasin õigesse suunda vahtida. Jah, see oli Siwon, Suju esimuskel ja –kristlane, kes oli viimaks särgi seljast võtnud. Nõustun, tal on tõesti kena keha. Üldse panin ma teda õhtu jooksul hämmastavalt palju tähele, arvestades, et tavaliselt ta mulle eriti korda ei lähe.
Whate hell, Suju?
Siis tuli veel fx, „Gee“ (Liisa tantsis kaasa) ja „Lucifer“. Viimane oli väga võimas ja samuti laul, millele absoluutselt kõik kaasa elasid. Saal plahvatas taas. Ühel hetkel kinnitati neile robotkäed külge ja nad tõsteti lae alla, kus nad meile rohelisi qlimax tulesid peale lasid. Key lasi meie piirkonda, mistõttu ma tundsin kohe tema vastu kasvavat poolehoidu. Tantsu osas jälgisin muidugi Taemini jalgu ka, sest kõik teavad, millised ilmelised olendid onTaemini jalad.
Viimase Suju lauluna tuli „U“, millel oli sarnane efekt „Miracle’ga“ – kõik hüplesid, laulsid kaasa, käed lendasid õhku ja no I can’t stop thinking bout u girl! Suju oli hyper, publik oli hyper, elu oli hyper. Siwon tegigi reaalselt oma pihkupeksmise liigutust, mis oli muidugi üsna lol.
Lood, mis ühendasid kõiki: „Miracle“, „U“, „Lucifer“ ja DBSK lavale saabumine. Paistab, et publik armastab poisse. Ei, tegelikult armastas publik ka tüdrukuid, lihtsalt nendel hetkedel võisid sa tajuda, kuidas absoluutselt kõik olid hingega asja juures.
Ja siis tuligi lõpp, mil nad kõik koos lavale jalutasid. Taustaks mängis „Sorry-Sorry“ ja siis nad laulsid seda kõik koos, tantsisid ja käisid niisama ringi. Lehvitasid, tegid pilti, kummardasid. Kyuhyun käis kaamerga ringi, creeperface ees, ja filmis kõiki.
Heechul ja Sulli kui sõpsid tulid koos kummardama. Taemin pandi Eunhyuki „Sorry-Sorry“ soolot tantsima ja ta itsitas nii armsalt. Keegi Hispaania fänn sokutas Amberile Hispaania lipu, mille too Jonghyunile edasi andis, sest sinna oli SHINee peale kirjutatud. Siwon tõi lavale Euroopa Liidu lipu! Tol hetkel olin ma niiiiii rahul. See oli EL lipp, mitte Prantsusmaa! Meid kõiki peeti meeles!
Järgmisena tuli „Hope“, mida nad kahjuks korralikult ei laulnud. (ma nii lootsin, et nad teevad seda). Selle asemel oli Teukie taas spokeperson ja tänas kõiki kõikvõimalikes keeltes. (muidugi mitte eesti).
Ühel hetkel hakkas kogu publik kooris karjuma „Saranghae! Saranghae!“, mis oli täiest vapustav. Esimesel päeval seda ei tehtud. Kuulda, kuidas 6000 inimest seda ühes rütmis skandeerivad, peab olema võimas kogemus. Eriti neile, keda nii väga armastatakse. Igatahes Siwon ja Teukie hüüdsid meiel vastu that we love you too. Aww.
Kestvad ovotatsioonid publiku poolt, tehti veel viimase kummardused, Kim Heechul oli tema ise ja siis jalutasidki nad lavalt minema. Sõu oli läbi.
Kell oli 22. 37. Kontsert oli kestnud veidi üle kolme ja poole tunni.
Läksime metroole, mis oli paksult fänne täis, ja piilusime teiste fan’e. Kodus vaatasime Suju photoseti läbi ja naersime õnnest.
Maria teatas õndsalikul häälel, et on nüüd kuni esmapäevani Donghaesse armunud.
Pistsime oma poisid öökapile, et need oleks esimesed asjad, mida me hommikul näeme ja läksime tuttu. Esimene asi, mida ma silmi avades nägin, oli tõepoolest Donghae.
The end
Oeh, ma kirjutasin seda täna terve päeva. Kirjutaks ma oma fice ka sama produktiivselt.
Igatahes, ma tänaksin taas oma vanemaid, kes suuremeelselt meie reisikulud katsid; kõiki iidoleid selle vapustava õhtu eest, ja lõpetuseks kõiki neid inimesi, kes jaksasid selle monstrumi läbi lugeda.
Tänan tähelepanu eest!
P.S. Ainult et see pole veel tegelikult lõpp. Mul jäi Suju liikmetest eraldi rääkimata, sest see ei mahtunud enam ära. Küll ma teen sellest omaette postituse, sest mõnda suju sai üldmöllus vaid ääriveeri mainitud. (näiteks Sungmini, kelle lavasarm on lihtsalt tappev). Nii et stay tuned.
Lol, hakkasin viimaks oma fan-accounti kirjutama. See on hetkel 1500 sõna pikk ja ma pole kontserdi endani jõudnudki. Well then.
Aga jah, just mentioning. Homme, ma katsun selle homme valmis saada.
(Wae ma pean minema arsti juurde vara-vara, wae ma pean endale uued pävkad ostma, wae mu jutt jookseb praegu nii hästi, ehkki ma peaksin magama minema, sest mu silmad valutavad.)
Igatahes, ma lähen kirjutan veel veidi. Kuni ma klaviatuurile magama jään.
Ma tean, et ma peaksin oma epic kontsertielamusest jutustama, aga et ma kirjutasin juba päeval neli lk „Pärsia printsi“ (vau, ma hakkasin selle kallal taas töötama. Viimati kirjutasin aprillis ja enne seda Jaapani maavärina päeval. Loodetavasti saan ma selle siis nüüd jõuludeks valmis. Nagu ausalt, millal ma seda alustasin? Novembris?), tundub see veidi üle pingutamisena. Aega on ja ma tahan ikka korralikult teha.
Nii et passions, my love, nagu ütleb Guglunk.
Kolmapäeval käis siis Kadi-musi külas ja ma jutustasin talle oma reisist ja kontserdist. Ikka korralikult järgemööda ja pinget kruvides, et oleks põnevam. Kadi reaktsioon, kui ma talle ta kingituse (Yesungi fani) üle andsin, oli pricless. Tõi kuuldavale fänngöörliliku kriiksatuse, hüppas krapsti diivanilt püsti ja langes mulle tänusõnadega kaela. Mul oli kohe hea meel, et üllatus korda läks. Suju photoset’i, mida ma niikuinii olin pidanud talle tooma, vaatasime ka ja Mia käsul andsin edasi teate, et kui Kadile niikuinii Dongahe nii väga ei meeldi, siis Maria oleks täitsa vabalt nõus talt selle pildi ära ostama. Well, tuleb tunnistada, et õeke haudus juba reisil kurje plaane Donksi pilt lihtsalt komplektist välja võtta ja pärast süütu näoga kuulutada:“Ups, ma ei tea midagi. Millegi pärast Donghaed ei olnud siin.“
Igatahes, kui me olime kuidagi jõudnud Kyuhyuni kanni üle arutamiseni ja ma teatasin surmtõsiselt, et kõnealune taguots on tõepoolest kobe, eriti kui võrrelda Zhou Miga, kel pole kanni ollagi, ilmus kohale paps, kes kuulutas, et Zhou Mi peab sellisel juhul küll mõttetu mees olema. Ilmselgelt tegeles ta lambipirnide parandamise ja pealt kuulamisega. Zhou Mi olematu kann jättis issile niivõrd sügava mulje, et ta pidi seda õhtul Miale edasi rääkima. Lol, paps.
Kyuhyuni taguots
Praegu käis paps just meie toas ja nimetas Maria voodiotsa surgatud Donghae fan’i Maria peikaks.
Ainult Krissu reaktsioon on olnud adekvaatne: kui haige.
Kolmapäeva õhtul saabus siis kallis Karin kogu oma hiilguses ja oli kummaliselt suuremeelses meeleolus. See tähendab, et pärast seda, kui me olime vaadanud hunnikut venekeelseid asju (Ljube on hea, okei), lubas ta endale Super Juniorit tutvustada. Ta oli varem ka paari videot näinud, kuid seekord võtsime selle suuremalt ette. Vaatas isegi Kyuhyuni „Way back into love“ fancami otsast lõpuni ära ja leidis, et Kyuhyun on täitsa nunnu. Suur tänu laulule, eks ole. Kui ma talle millalgi talvel „Sorry Sorry answerit“ näitasin, leidis ta, et Kyuhyun on Lennoni moodi. Tollal käskisin tal arvata, kes mu lemmik on ning ta valis Kyuhyuni ja Donghae vahel, sest neil pidavat minu maitse nägu olema. Osav. Kusjuures minu meelest pole Kyuhyun ja Donks eriti ühte nägu, samas on teisigi inimesi, kes on neid alguses omavahel sassi ajanud. Igatahes mäletas Karin Kyuhyuni lolli lõusta hästi ning tundis ta muusikavideodes ära, kutsus teda vahepeal isegi Johniks. Lol. Maria üritas talle Donghaed ka selgeks õpetada, kuid see ei tulnud just kõige paremini välja. Karin pakkus enam-vähem kõiki inimesi peale Donghae. (Tüüp tunneb normaalselt ära Shindongi ja Kyuhyuni, sest Kyuhyunil pidi tema sõnul teistmoodi nägu olema.)
Neljapäeva hommikul läksime kohalikkese second-handidesse poodlema, mis tähendas, et Karin naases kuue, mina aga kolme esemega. Ja kõik on suurepärased! Roosa minikleit, SNSD-likud lühikesed püksid ja Jonghyuni sviiter. Niipea, kui Karin seda mulle poes näitas, hüüatasin ma:“Jonghyun!“. Niipea, kui Maria seda kodus nägi, hüüatas ta „Jonghyun!“. SHINee pärast on minust mingi leopardimustri friik saanud (oma sinise pusa ostsin ma Key pärast). „Hello, hello“ mv on mu garderoobile väga inspireerivalt mõjunud. Liigagi.
Minu oma on pruunakas, tho
Ja õhtul oli siis lõpetamine ja ~partie~, kus ma lasin lõugadel konstantselt käia ja vaatmata tarbitud alkoholihulgale purju ei jäänud. Alguses oli mingi meie suguvõsa ja Priidu suguvõsa, kuni aga kõik sugulased hakkasid vaikselt ära tilkuma ja muidu sõbrad-poisid hakkasid kohale ilmuma. Jäi vaid meie pere ja nolgid. Kallis venna oma viie eluaastaga kiusas härrasid 25-aastasi ning need olidki tublid suured vennad ja mängisid temaga. Täiega nunnu vaatepilt oli.
Kino sai ka. Karin nimelt pidi tagasi Tallinasse sõitma, aga ma unustasin triinu käekoti ja mobiili tema kätte. Avastasime selle viisteist minutit enne bussi lahkumist, mis tähendab, et me pidime kuidagi supilinnast kesklinna jõudma. Õnneks saime kaine autojuhi, kes meid kohale transportis. Isegi paar minutit jäi varu. Me oleks tahtnud ikka hullunult kontsadega üle sõidutee tormata, mitte lihtsalt sibada. Triinul oli ju tema valge lõpukleit seljas ja mul mini ning kontsad. Nägime suht tüdrukutepeolised välja. Juba kaugelt kisasin ma bussi suunas:“Karin! Ära jäta meid! Ma armastan sind, ära jäta mind maha!“ ning päris mitu inimest, kes bussi peale läksid, muiglesid salamisi. Kui me ära sõitsime, seisime bussiga foori taga kõrvuti, nii et tegelikult läks ikka väga napilt.
Oh, ja lõpetamise järel püüdis TV3 Triinu kinni ja küsitles teda. Vaene Triin! Meie kõik irvitasime kõrval ja tegime pilti.
Random gif ei ole tegelikult random. Mu telefonil oli lihtsalt KAT-TUN-i tuju ja kes olen mina, et telefoniga vaielda?
Nii, ma olen nüüd viimaks Pariisist tagasi. Ma olen nii rahul ja õnnelik ja roosamannasafiirsinine, et enam elfim olla ei anna. Meie Mariga saime endale õndsuseasjad ja Mia magab nüüd Donghaega ühes voodis. Peaaegu.
Aga küll kõigest hiljem järgemööda.
Pariis oli lahe. Reis oli lahe. Kontsert oli – kasutades Maria väljendit – kübernigalahe. Ma kavatsen sellest põhjaliku fanaccounti kirjutada, kui ma mahti saan, aga mitte kohe. Eksam on vaja veel teha ning Karin tuleb Tartusse ja neljapäeval on Triinu lõpetamine, mis tähendab, et mul pole enne reedet ilmselt aega. Ja musirullidega tuleb kokku saada ja nendega muljeid ja suveniire jagada, sest kahjuks Tartus Korea klubi ei ole. Muidu ma võiks kontsertist vabalt ettekande teha. Ohtrate fänngöörl momentite ja spazzimisega.
Tõestus, et tõepoolest käisingi Pariisis. Pariis oli võrreldes Eestiga paganama jahe.
Kahjuks ei õnnestunud mul iidoleid päriselus kohata ehkki nad koperdasid Pariisi peal ringi küll. Pole viga, ma olen neid nüüd ikkagi näinud ja tean kindlalt, et nad on olemas. Jah Kadi, ka Yesung on olemas ja tal on sitaks hea hääl ja metsik lavasarm. Kui „Sorry Sorry Answer“ KRY versioon tuli ja Yesung oma adlibidega häält võbistas, oli kogu publik suht kyaaa. Tal on selline eriti intense pilk, mis sind enda võrku püüab ja tal on väga kuul aura.
Okei, ma ütlesin, et ma kirjutan kontsertist hiljem põhjalikult, aga et „Sorry Sorry Answeri“ oli esimene Suju laul, mida nad esitasid, on sellel eriline koht. Esiteks on see üks mu lemmiklaule ja videosid üldse. Ilmselt ongi see mu lemmik Suju MV. Eelmine suvi vaatasime seda kogu aeg. Teiseks, see on KRY ja neil on nii head hääled ja seal on Kyuhyun ja ühesõnaga, kellelel ei meeldik oma lemmikut vaadata ja kuulata? Ning kolmandaks, me ei osanud oodatagi, et nad seda esitavad. Teiste laulude puhul ma ju teadsin, et nad neid laulavad, aga see tuli üllatusena. Ekraanile ilmus pimedusest laulu nimi ja KRY ja siis hakkas muusika. See oli lihtsalt nii efektne. Maria ja mina plahvatasime õnnest ja siis nad istusidki kolmekesi seal: Kyuhyun, Ryeowook ja Yesung. Nad olid esimesed sujud, enne oli vaid F(x)-i, SNSD-d ja SHINeet olnud ning otseloomulikult läks publik pöördesse. Kui Kyuhyun alustas, oli mu esimene mõte: issand, ta on nii ilus (Mia kommenteeris kõrval sama). Ta istus veidi poolprofiilis, mis rõhutas tema lõuajoont ja põsesarnu, mis tähendab, et Liisa suht nõrkes põlvedel. Õnneks polnud ma tol hetkel veel püsti karanud. Või olin? Ei mäleta. Mulle tundus alguses, et ta on juukseid tumedamaks värvinud, kuid see oli ilmselt valgus, sest piltidel on need endiselt veiderpruunid. Ja ta hääl oli nagu sulatatud šokolaad. Ma seisin raske dilemma ees: ühtaegu tahtsin oma lemmikkohtade ajal huilata, teisalt aga lihtsalt kuulata. Lõpuks tegin mõlemat.
Hetk enne kontseri algust ja põhjus, miks ma eriti pilte ei teinud
Ma arvasin, et ma olen rohkem pettunud, et Zhou Mid ja Henryt kaasa ei võetud (kuradi porgandipeadest iduaju sment), aga et kontsert oli nii vinge, ei jaksanud ma selle pärast õnnetu olla. Ma olin ette pettunud ära, nii et kontserti ajal ei tulnud see sellise löögina. Vahetult enne lahkumist neljapäeva öösel olin viimaseid uudiseid vaadanud ja airport piltides neid ei olnud. Lugesin siis veel kuskilt, et tõenäoliselt nad ei lähe. Olin terve öö Riia poole sõites suht õnnetu ja kui me viimaks hotelli jõudsime ja uinaku tegime, mõtlesin ka sellele ja olin kurb. Ma Mariale ei öelnud, et tõenäoliselt Henry ja Zhou Mi ei tule, sest ma ei tahtnud teda ette kurvastada. Palvetasin isegi päeval Notre Dame’is, et nad ikka tuleks ning kui „Super Girl“ (esimene terve Sujuga laul) hakkas, lugesin kiirelt liikmeid üle. Kahjuks oli neidvaid kümme. Mingil hetkel märkas ka Maria ja küsis mult, kus Henry on. Rääkisin siis talle kurva loo ära.
Aga jah, oleme ausad: me ei saanud küll „Don’t don-i“ ajal hullunult HENRY! HENRY! karjuda, aga Suju oli sellele vaatamata imeline. Kõik teised olid ka imelised.
Asjad, mida me tähele panime:
Õhtu parimad hääled: Yesung, Onew, Luna
Õhtu populaarseim iidol: Amber
Õhtu kõige hullunumalt kaasa elatud laulud: „Miracle“, „U“
Õhtu kõige hullunumalt kaasa elatud grupp: SUJU!!!!!
Oijah, ma ei kujuta ette, kui palju ma siis jahvatan, kui ma põhjaliku muljetamiseni jõuan.
