Shake it! Drink it! Pump it!

Ma tean, et ma peaksin oma epic kontsertielamusest jutustama, aga et ma kirjutasin juba päeval neli lk „Pärsia printsi“ (vau, ma hakkasin selle kallal taas töötama. Viimati kirjutasin aprillis ja enne seda Jaapani maavärina päeval. Loodetavasti saan ma selle siis nüüd jõuludeks valmis. Nagu ausalt, millal ma seda alustasin? Novembris?), tundub see veidi üle pingutamisena. Aega on ja ma tahan ikka korralikult teha.

Nii et passions, my love, nagu ütleb Guglunk.

Kolmapäeval käis siis Kadi-musi külas ja ma jutustasin talle oma reisist ja kontserdist. Ikka korralikult järgemööda ja pinget kruvides, et oleks põnevam. Kadi reaktsioon, kui ma talle ta kingituse (Yesungi fani) üle andsin, oli pricless. Tõi kuuldavale fänngöörliliku kriiksatuse, hüppas krapsti diivanilt püsti ja langes mulle tänusõnadega kaela. Mul oli kohe hea meel, et üllatus korda läks. Suju photoset’i, mida ma niikuinii olin pidanud talle tooma, vaatasime ka ja Mia käsul andsin edasi teate, et kui Kadile niikuinii Dongahe nii väga ei meeldi, siis Maria oleks täitsa vabalt nõus talt selle pildi ära ostama. Well, tuleb tunnistada, et õeke haudus juba reisil kurje plaane Donksi pilt lihtsalt komplektist välja võtta ja pärast süütu näoga kuulutada:“Ups, ma ei tea midagi. Millegi pärast Donghaed ei olnud siin.“

Igatahes, kui me olime kuidagi jõudnud Kyuhyuni kanni üle arutamiseni ja ma teatasin surmtõsiselt, et kõnealune taguots on tõepoolest kobe, eriti kui võrrelda Zhou Miga, kel pole kanni ollagi, ilmus kohale paps, kes kuulutas, et Zhou Mi peab sellisel juhul küll mõttetu mees olema. Ilmselgelt tegeles ta lambipirnide parandamise ja pealt kuulamisega. Zhou Mi olematu kann jättis issile niivõrd sügava mulje, et ta pidi seda õhtul Miale edasi rääkima. Lol, paps.

 Kyuhyuni taguots

Praegu käis paps just meie toas ja nimetas Maria voodiotsa surgatud Donghae fan’i Maria peikaks.

Ainult Krissu reaktsioon on olnud adekvaatne: kui haige.

Kolmapäeva õhtul saabus siis kallis Karin kogu oma hiilguses ja oli kummaliselt suuremeelses meeleolus. See tähendab, et pärast seda, kui me olime vaadanud hunnikut venekeelseid asju (Ljube on hea, okei), lubas ta endale Super Juniorit tutvustada. Ta oli varem ka paari videot näinud, kuid seekord võtsime selle suuremalt ette. Vaatas isegi Kyuhyuni „Way back into love“ fancami otsast lõpuni ära ja leidis, et Kyuhyun on täitsa nunnu. Suur tänu laulule, eks ole. Kui ma talle millalgi talvel „Sorry Sorry answerit“ näitasin, leidis ta, et Kyuhyun on Lennoni moodi. Tollal käskisin tal arvata, kes mu lemmik on ning ta valis Kyuhyuni ja Donghae vahel, sest neil pidavat minu maitse nägu olema. Osav. Kusjuures minu meelest pole Kyuhyun ja Donks eriti ühte nägu, samas on teisigi inimesi, kes on neid alguses omavahel sassi ajanud. Igatahes mäletas Karin Kyuhyuni lolli lõusta hästi ning tundis ta muusikavideodes ära, kutsus teda vahepeal isegi Johniks. Lol. Maria üritas talle Donghaed ka selgeks õpetada, kuid see ei tulnud just kõige paremini välja. Karin pakkus enam-vähem kõiki inimesi peale Donghae. (Tüüp tunneb normaalselt ära Shindongi ja Kyuhyuni, sest Kyuhyunil pidi tema sõnul teistmoodi nägu olema.)

Neljapäeva hommikul läksime kohalikkese second-handidesse poodlema, mis tähendas, et Karin naases kuue, mina aga kolme esemega. Ja kõik on suurepärased! Roosa minikleit, SNSD-likud lühikesed püksid ja Jonghyuni sviiter. Niipea, kui Karin seda mulle poes näitas, hüüatasin ma:“Jonghyun!“. Niipea, kui Maria seda kodus nägi, hüüatas ta „Jonghyun!“. SHINee pärast on minust mingi leopardimustri friik saanud (oma sinise pusa ostsin ma Key pärast). „Hello, hello“ mv on mu garderoobile väga inspireerivalt mõjunud. Liigagi.

 Minu oma on pruunakas, tho

Ja õhtul oli siis lõpetamine ja ~partie~, kus ma lasin lõugadel konstantselt käia ja vaatmata tarbitud alkoholihulgale purju ei jäänud. Alguses oli mingi meie suguvõsa ja Priidu suguvõsa, kuni aga kõik sugulased hakkasid vaikselt ära tilkuma ja muidu sõbrad-poisid hakkasid kohale ilmuma. Jäi vaid meie pere ja nolgid. Kallis venna oma viie eluaastaga kiusas härrasid 25-aastasi ning need olidki tublid suured vennad ja mängisid temaga. Täiega nunnu vaatepilt oli.

Kino sai ka. Karin nimelt pidi tagasi Tallinasse sõitma, aga ma unustasin triinu käekoti ja mobiili tema kätte. Avastasime selle viisteist minutit enne bussi lahkumist, mis tähendab, et me pidime kuidagi supilinnast kesklinna jõudma. Õnneks saime kaine autojuhi, kes meid kohale transportis. Isegi paar minutit jäi varu. Me oleks tahtnud ikka hullunult kontsadega üle sõidutee tormata, mitte lihtsalt sibada. Triinul oli ju tema valge lõpukleit seljas ja mul mini ning kontsad. Nägime suht tüdrukutepeolised välja. Juba kaugelt kisasin ma bussi suunas:“Karin! Ära jäta meid! Ma armastan sind, ära jäta mind maha!“ ning päris mitu inimest, kes bussi peale läksid, muiglesid salamisi. Kui me ära sõitsime, seisime bussiga foori taga kõrvuti, nii et tegelikult läks ikka väga napilt.

Oh, ja lõpetamise järel püüdis TV3 Triinu kinni ja küsitles teda. Vaene Triin! Meie kõik irvitasime kõrval ja tegime pilti.

Random gif ei ole tegelikult random. Mu telefonil oli lihtsalt KAT-TUN-i tuju ja kes olen mina, et telefoniga vaielda?