To quality blog or not to quality blog

Sõin täna paneeritud sirmikuid ja olen nüüd taevas. Ei, mitte seetõttu, et sirmikud oleksid osutunud valgeteks kärbseseenteks, vaid lihtsalt need olid nii maitsvad.

Olen viimased kolm nädalavahetust seenel käinud. Eelmine nädalavahetus sai siis hurraaga kogu perega metsa mindud, Sandra ja hunnik ämbreid kaasa haaratud, ja mida pole – seeni muidugi! Vähemalt oli tervislik jalutuskäik. (yeah, keep telling yourself that)

Hakkan tervenema. Nohu on läinud, alles on vaid vanamehe köha, selline, mis viitab pikale suitsetajakarjäärile ja peagi lähenevale kohtumisele Püha Peetrusega.

Mis tuletab mulle meelde. Nädala lõpus Rootsi kruiisile. Üldse ei pane tähele, et meedia on täis Estonia uppumise juubelile pühendatud materjali.

Sujude seiklusrikastele tegemistele Korea lavalaudadel olen liiga vähe tähelepanu pööranud. Isegi Q laivi pole vaadanud. Ja ometi kirjutas ta selle koos Changminiga. Pairing, millega mind seob oosom unenägu ja sellest lähtuv fici-idee, mida ma iial kirja ei plaani panna.

Olin üks õhtu nii tubli ja kirjutasin terve lehekülje fici. Aga. See ei meeldinud mulle. Sorri Sandra, aga see ei kuku üldse nii välja nagu ma tahan. Ja ometi olen ma ju ennasttäis tolgus, kes aegajalt oma vanu üllitisi üle loeb ja vaikselt muheleb, sest wow, ma oskasin kirjutada!

Avastasin uut tüüpi ficinduse, mis mulle tegelikult meeldib. Nimelt need fici-ideed inimeste tumblrites, mis moonduvad mini fickletideks ja lõppevad pea alati sõnadega yeah, and this is that fic i’m not gonna write. Ja siis keegi on: omg, write that fic! Ja original poster on all: no. Ja siis keegi joonistab idee põhjal fanarti. Jne. Ja kõigil on väga lõbus. Kuigi fici ennast ju tegelikult ei ole.

Lol, tegin veel üht, ’kes sa Hüljatutest oled’ testi. Seekordne tulemus:

You are Jean Prouvaire! You're a lover of art and beauty and spend far too much of your time writing poetry. You grow flowers and weep over lost loves you never had. But it's okay. Your friends still like you, anyway.

Lost loves you never had. Haa. Aga ei, not a bad result. Kuigi ma kohe kindlasti ei kirjuta juba aastaid enam luuletusi. (eelmine postitus ei loe)

Vähemalt korralike mitte.

I am 24, going on 25.

Best time for me to die!

Või siis:

One more day.

Another day, another destiny

But i won’t learn any more kanji

Those tests that only bring me pain

There’s nothing from that shit i gain.

I did not learn until today

How can i learn when i am tired

Tomorrow i’ll bullshit my way

After i’ve done a hell lot crying

One more day all on my own

With my textbooks and my pencils

What a life i might have known

If i’d only done my learning!

Tbc

(ehk palun hoidke Liisa muusikalidest eemal. Tegelikult mitte. Ma just suve lõpus kirjutasin, et Ooperifantoom pole just mu lemmik ja muidugi Vanemuine teeb nüüd seda ja ma nägin katkendeid ja tahan seda vaatama minna. Lol, see on eesti keeles)

Ah, üks mu lemmikosa Hüljatute 25 anniversary kontserdist oli hoopis encore’i ajal, mil lavale ilmus original cast, kes esitas „One day more’i“ (asjatundmatuile: sellest inspireeritud on ka mu seekordne luulenurk). Esimene Marius on super ja Colm Wilkinson on nii muhe ja soe ja naljakas ja siis boom! hüppab Enjolras’ina lavale hoopis Ramin Karimloo (idk where’s the original dude) oma awesome hussaarivestis ja maniakaalse ilme ja suurepärase häälega ja siis on nad koos mr Wilkinsoniga nunnud ruudus ja Liisa sulab nagu kuumal suvepäeval autokabiini unustatud sokolaad.

Jah. Go watch it! Do it for me.

 

 No on nunnu

Muusikaliradadel jätkates:

• Fra Fee on nunnu ja tema loll naeratus teeb mind väga õnnelikuks. Nagu ka tema iiri aktsent, gravtatsioonile allumatu soeng ja kasv, millega ta saaks ilma eriefektideta kääbikut mängida. Üks õhtu kihistasin lihtsalt omaette õnnest, sest nii tore on crushida inimesi, keda sa ei tunne ja kes on pealekauba kui just mitte vikerkaarepoisid, siis üsna roosalilla-kirjud igatahes. Miks ta on oluline? Sest ta mängis filmis mu (raamatu) lemmikut Courfeyrac’i. (ja west endis Jehani ja Mariust ja vajadusel Enjolrast ’tho i always thought i’m too short to play him’)
• Killian Donnelly on lihtsalt hilarious ja tema twitter on täis pärleid. Ja ta lõi Nick Jonaselt pruudi üle. (ok võib-olla mitte ilmtingimata lõi üle, aga jah). Tüdruku, kes mängis Eponine’i nii teatris kui filmis (ja oli filmis üks parimaid imo). Nad ei käi enam juba kaua tho. Filmi Combeferre, 25 anniversary Courfeyrac, west endi Enjolras ja nii muuseas mänginud ka kõiki teisi tegelasi välja arvatud ehk Fantine ja Cosette.
• Samatha Barks. Eponine extraordinaire. She has great boobs nad even more epic waist. Kas ma pean veel üldse midagi ütlema.
• Alistair Brammer. Trennifriigist punapea, kes väidaks, et tegi selle pildi oma absidest kogemata. Ta peab twitterisõdasid Killianiga. Ta mängis nii 25 anniversarys kui filmis Jehani ja west endis Mariust. Sexual orientation unknown.
• Hugh Skinner. Idk he just has awesome Joly face. He's also kinda like Kibum. Lost.
• George Blagden. He’s ridiculous. And very nice. Lahutab alati twitterisõdasid. Shipib hardcore oma tegelast Grantaire’i ja Enjolras’t. (nagu pea kogu fandom, sest Hugo on ühtaegu alatu ja awesome). Mitte ainult ei shipi, vaid ka mängis filmis R totally pining olemuse hiilgavalt välja. Ta isegi tahtis sellest ~suhtest~ Aaron’iga rääkida (mängib filmis Enjolras’t), aga lõi põnnama (ok, ta väidab, et midagi tuli ette, aga c’mon). Tal on yt kanal, kus ta laulab eri covereid ja ühel juhul on ta laulu sõnad ümber teinud, nii et need sisaldavad muu seas ridu we went to revolutonary school ja i got my feelings bruised by the leader in red. Like i said, he’s ridiculous. (or ridiculously in love kekeke.) Sexual orientation: maybe not so unknown.
• Aaron Tveit. Tema näitlejanimi on pea sama hääldamatu kui ta tegelaskuju nimi. Ma ei oska midagi muud ta kohta öelda, kui ta on natuke liiga kuum ja seetõttu ebareaalne. Pole ime, et George midagi öelda ei julgenud. Ma ka ei julgeks. Ta on ainus ameeriklane selles suures brittide ja iirlaste kambas, kes moodustavad barrikaadi poisid ja seetõttu teistega pinte võtmas ei käi ja selcasid ei tee. Nuuks nuuks.

 

See Puskini soenguga vend on George/R

Alistair/Jean Prouvaire (Jehan) ei sure filmis õnneks nii nagu raamatus

Fra Fee on kitty cupcake. Courfeyrac on ka kitty cupcake.

Aaron/Enjolras teeb lolli naeratust. Enjolras küll naeratada ei oska.

Daddy Killian/Combeferre käib isegi võtteplatsil ringi püstol vöö vahel

Hugh/Jollllllly= reaction gif face

Ilusat septembri lõppu kõigile! Täna oli lausa suvine tunne, aga ega see kauaks kestma jää.

Release your inner Jean Prouvaire

I’m in love with the boy

And he doesn’t know

But i’m calm, fucking calm

Calmer than a koi

(Kus Liisa on ajutiselt armunud ja kirjutab oma elu teise ingliskeelse luuletuse)

*

Gustav Suitsu ja Villem Grünthal-Ridala ainetel

Kuula kuidas kella kaja

Kaigub üle ilmamaa

Kuula kauget hella hela

Helisemas helinal.

*

Tahad ma hakkan revolutsionääriks?

Küsisin ma ja sain siis aru

Revolutsionäär

See on väga ebamugava rütmiga sõna

Ja liisa

(je moi)

Ei oska kirjutada

Vabavärsis

*

Rev vol2 ehk ootmatult kurb lastelaul

Meie vahvad revolutsionäärid oleme,

kihutame barrikaadil nii mis kole see.

Uus ja parem homne ootab meid veel ees

(teie armsatel on homme silmad vees)

 „Vabadus!“ mis muud siin on veel lisada.

Kallim kõigist meile on ju isamaa

Feuilly kasvas üles ema-isata

(ütle, millal otsa saavad pisarad)

See, kes relva laadib suure vaevaga

Barrikaadi küll ei sobi kaema ta.

Siin me võidame või siin me surmapaik

(teie sõnadel on kibemagus maik)

Meie vahvad revolutsionäärid oleme.

Kihutame barrikaadil nii mis kole see.

Uus ja parem homne ootab meid veel ees

Need, kes elus, jätkaku me teed!

Disappear here

1. „See aasta ma ei vaata ühtegi promovideot, sest parim viis uut hooaega alustada, on teha seda täiesti spoilerivabalt,“ ütles Liisa ja vajutas Supernaturali promole. #maybe next time

2. Elan siin haige lapse elu ja hakkan ausalt öelda tüdinema. Mitta ainult keha, vaid ka vaim on väsinud. Ja eelmisest laupäevast saadik pole ma maitseid tundnud. Katsetasin peterselli ja piprateraga. Nope. Mitte midagi. Ainus, mida ma tunnen, on ülimagusa õunamoosi maik. Hea seegi. Muidu elan suht tekstuuride maailmas.

3. Suju MV draamaversioon. Well, it makes a bit more sense now. Kyuhyun nägi alatult hea välja. Aga teate, mis oleks veel eriti awesome plot twist olnud? Kui Kyuhyun oleks lõpus ka Siwoni üle kavaldanud ja saagiga minema pannud.

4. Lugesin viimaks „Tõe ja õiguse“ viienda köite läbi. Viis aastat hiljem ja ma olengi tsükli lõpetanud. Confetti! Aga ma ei oska öelda, milline mu lemmik oli. (ja miks loetakse kolmandat kõige nõrgemaks, ma aru ei saa. See oli just huvitav. Vahelduse mõttes ei kaevanudki keegi kraavi.)

5. Biotsiravi ei takistanud mind kahel järjestikkusel õhtul seltskondlik olemast. Huvitav fakt: kui guugeldada antibiootikume, on esimene rec antibiootikumid ja alkohol. Oh inimesed, küll me oleme ikka etteaimatavad!

6. Suutsin endale soetada viimase kümne päeva jooksul lausa neli paari kingi. Enda kaitseks, kahed neist olid praktilised ja mul oli neid vaja, ühed olid hingele ja neljanda kontsapaari sain ma kingituseks. Sest seda ju inimesed sünnipäevale minnes saavad. Kingitusi sünnipäevalapselt.

7. Minu sinemine viieteistaastane lõi Monika pool nurru, sest kogu see ulmekirjandus! Ja taaskord tahan ma, et mul oleks oma isiklik kodu, mida nullist kujundama asuda. Also, my mohjito game is still strong.

8. Tikk-kontsad ja munakivid ei kuulu kokku. See-eest kuuluvad Liisa ja tikud kokku. Ja ma olen liiga vana, et oma vigadest õppida.

9. Oo, test! Kes sa oleksid Les Mis’is revolutsionääridest?

You are Combeferre, the thoughtful guide who everyone leans on.  You have a heart for people and a mind filled with philosophy, but also a silly side that will believe in anything, unicorns included!

Noogutab nõustuvalt. Badass smarty, das ist moi. (mu sisemine lingvist ei löö aga sugugi nurru)

10. Oeh, mulle nii meeldib, kuidas Killian (yep, muidugi ma olen kõigi Les Mis’ casti, nii filmi kui 25 anniversary (ning mitmeti on need ju kattuvad), liikmete nimed selgeks õppinud) kõigest paari detailiga Combeferre’i iseloomu välja mängib. Kaks stseeni:

See, kuidas ta barrikaadile ronib, karabiin kummaski käes, ja eriti väljakutsuvalt vastase poole pöördub.

See, kus Enjolras annab Javert’i Jean Valjean’ile hukkamiseks üle (do what you have to do, the man belongs to you...kekeke) ja Combeferre ütleb lihtsalt: No Enjolras, no. Aaaah, kolme sõnaga ja meil on raamatu Combeferre!

11. Nii palju head fanarti. Tahaks tabletit soetada, aga jah. Enne peaks hakkama jälle niisama joonistama. Suutsin augusti lõpus isegi kaks akvarelli teha: natüürmort punaste chillikauntega ja visand kirsstomatitega. Lokatsioon: Lõuna-Eesti, meie kasvuhoone. Coming up: autoportree punetava ninaga