Yay, LJ on elus! Kõik mu luud ja kondid
valutavad ja ma nägin öösel terve jao jaburaid unenägusid, millest see, kus
viljapõllult hiilis välja leopard ja mind jalast hammustas, ei olnud sugugi veel
see kõige veidram.
Vahepeal on toimunud nii palju, et seda
kõike meenutatagi on väsitav. Kui eelmine aasta oli kiire juuli, siis seekord
on seda olnud august.
Minikokkuvõte, suvalises ajalises
järgnevuses
- Käisin eile Lilli piiripunktis Balti keti 30 aastapäeva tähistamas. Pressu oli ka kohal, täpike laval, ja et kõik maailma kõige näljasemad inimesed olid sinna kokku jooksnud, jäi ta kõneke must seekord kuulmata. Ärgake Baltimaad kõlas kolmas keeles, mitmel korral ja ühel juhul nii jubedas esituses, et see oli lausa südantsoojendav. Õhtu arusaam: ma ei oska läti keelt. Õhtu arusaam vol2: jäätisekokteili hinnast enamuse moodustab mu töövaev. Kirjutas see Marx, mis ta kirjutas, aga kui asi puudutab tööväärtust, mille tööline tootele oma tööga lisab, siis selles punktis pean temaga igati nõustuma. Õhtu arusaam vol3: balti keti toimumise ajal olid mu vanemad olnud abielus täpselt kuu aega ja ühe päeva. Siinkirjutaja kõigest põtkis.
- Kas te olete pidanud kunagi kahe tunniga 1200 mulgiputru koos magustoidu ja joogiga välja jagama? Mina nüüd olen. Kas see on võimalik? Tuleb välja et hea plaani ja meisterliku koostöö tulemusel on see tõesti võimalik.
- Käin iga päev kaks korda ujumas, sest harjumusel ei tohi lasta kaduda. Do it for Jungkook, eks ole.
- JK’st rääkides. Tüübi juuksed on omandanud ebaseaduslikult hurmava hooletu elegantsi ja siinkirjutaja on langenud fangirlimise kõige sügavamale mülkasse ja tegeleb kõige lihtlabasema ilastamise, et mitte öelda thirstimisega. Kes oleks kümme aastat tagasi osanud oodata, et ühel päeval leiab ka Liisa iidoli, kes ei pane tuksuma mitte ainult tema südamekeeli, vaid ka neid primitiivsemaid, kõige ürgsemaid keelekesi seal sfäärides, millest viisakas seltskonnas ei räägita. (kaunis näide: kell on õhtul 22.22. mina: soovida saab. Vend: ma soovin, et mul oleks tulevikus hea karjäär ja kõik asjad läheksid korda. Mina: well, ma soovisin, et ma näeks täna öösel Jungkookist üleannetut unenägu. Vend:…0.0)
- Tunne on muidugi ülendav. Vaatad seda noort poissi ja tunned, kuidas kerge iiveldus peale tuleb ja silmad niiskeks tõmbuvad. Is this love, laulab Namjoonie. Is this just fantasy, laulab Freddie. What the fuck, laulab Liisa proosaliselt.
*
- Miafest 2019 oli ka see aasta igati kordaläinud ettevõtmine. Külalisi, 27 (+2 järgmisel päeval saabujat), öömajale jääjaid 18. Arvutasin nii huvi pärast välja, et kaheteistkümne järjestikuse päeva jooksul oli meil ainult kaks külaliste vaba päeva. Ava või hostel. Sünnipäev esimese ja viimase lahkujaga kestis reede õhtust esmaspäeva päevani, aga mein event oli ikkagi laupäev ja sellele järgnenud bonding pühapäev. Eelmise aasta müstilised, et mitte öelda astronoomilised toidu ja alkokogused, mis inimeste lõugade vahele kadusid, olid muutnud meid ettevaatlikuks ja seetõttu olime hoolikalt valmistunud. Tulemus – kraami jäi alleski! Välja arvatud va seda haljast, sest me ei olnud arvestanud, et mu kallid onupojad on pigem läbipaistvate jookide peal. Mingil ebamäärasel hetkel, hetkel, mil selle järgi otseloomulikult tarvidust ei olnud, ilmus välja ka hansa ja uskuge mind, külm kohvi ei ole pealekas, mida te hansa peale võtaksite.
- Highlight üks. Kuidas parkimisplatsile ilmus politseiauto ja me kõik olime nagu, mis me peame nüüd kõlli vaiksemaks panema ja selle asemel pandi peale fuck te police ja mu kallis onupoeg vol3 irvitas, et mis politsei siit eest leiaks: neli sugulast ja üks suvakas tantsivad omavahel. (jah, Mia, mina, Caro ja onupojad vol2 ja vol3 olid viimased ellujääjad. Onupoeg vol1 oli veidi enne langenud). Mis oli aga eriti tore, kuidas onutütar ja ta poisu (kes olude sunnil olid sunnitud magama telgis, mis piirnes meie peomajakesega) hommikul kommenteerisid, et nende jaoks oli kõige naljakam see hetk, kui me arvasime, et politsei tuli ja siis fuck the police’i blastisime, mille peale me olime midugi, me ei arvanud, nad käisidki. Aga siiski mitte meie peorahu segamas, vaid lihtsalt parkimisplatsil chilllimas. (Mis me parata saime! Eelmine aasta orgunnis linn meile välisdisko, seekord pidime ise hakkama saama.)
- Higlight kaks. Kuidas Mia kingiks saadud roosade ja sätendavate rulluiskudega paadisillal uiskles, sest see oli ainus sile pind ja kuidas me olime sada protsenti kindlad, et ta sisse kukub. Mida müstilisel kombel ei juhtunudki.
feel the luv
Teiste külastuste ja juhtumiste seas
- Kadi ja Caro käsisid end kärsatamas ja orjatööjõudu pakkumas. Tulemusena sündis uus termin: põõsaluule. Luuletused, mis on loodud marju korjates ja räägivad peaasjalikult põõsasse tõmbamisest. Nilbuse tase sõltus parasjagu riimimeistrist, aga üldiselt läks ikka iga rida vängemaks. Ja jah, meis on ikka sellised eesti hiphop staarid kaotsi läinud.
- Tjotik on lausa kaks korda käinud ja ühel juhul võttis isegi vanaema kaasa~
- Merlin käis oma lastega päevasel tripil ning tal oli täitsa õigus, kui ta ütles, et võtab meil pooleks aastaks lastesaamishimu ära. Ma olin ära unustanud, kui palju nii väikesed põnnid järelvalvet nõuavad. Irina jäi aga minu hoida ja me veetsime aega teeseldes, et ilm on soe, mängides uut ja põnevat mängu, mis õeke sünnipäevaks sai, ja filmitades, sest hei, mul olid alles suuremat sorti peod lõppenud ja ei jaksa ma kogu aeg kokteilitada. On teisi see suvi liigagi palju trimbatud.
- (nii et Kadi sünnipäeval ei hakanudki koksid lõpuks pähe, nuuks nuuks)
- Oi oi, ja Sandra tuli meiega koos kinno Bangtani uut filmi vaatama. Sõitsime vennaga lausa spetsiaalselt sellepärast Tartu. Film oli väga sooooft ja nagu ma ütlesin, kui Burn the Stage rääkis sellest, kuidas tuuri teha, siis Bring the Soul rääkis sellest, kuidas tuuriväsimusega toime tulla.
- Mul on küll hetkel tunne, et pole see suvi õieti puhata jõudnudki, kuigi tegelikult olen ma ju enamus aega vaba. Juuli algul, vat siis kui külmad ilmad oli, siis oli hea rahulik. Ma nüüd loodan sest viimasest suvenädalast ka palju vedelemist, aga hetkel on kolm päeva juba ürituste või muude kohustustega täidetud. Nii palju siis mu plaanist Supernaturali viimased kaks hooaega ära vaadata. Poolikud ficid lõpuni kirjutada. Fanaccount valmis kribada. Kõvasti korea keelt õppida. Jaapani keelt korrata.
- Quotides surematut klassikut Krisi: “Maybe next time.“
