Kevad käes. Äkki varsti päriselt.
BTSi uu album ilmub vähem kui kuu
aja pärast. Kas ma olen valmis?
Who knows.
Bangtanlased vahetavad juuksevärve
tihedamini kui mina stringe, nii et isegi comebacki-eelset soengumuutussärevust
ei ole. Hetkel tüübid Hong Kongis (edit: enam mitte) ja Hong Kongis on ka Mia
ja Caro, nii et good luck parima kdrama või seebika stiilis neile otsa
jooksmises.
Üks päev sain korraga aru, et lähengi
nende kontserdile. Ja hakkasin siis tobedalt itsitama. Eriti, kui ma kujutasin
ette seda nägu, millega Kadi mind õnnistab, kui ma järsku keset kontserti
õnnepisaraid valama hakkan ja kuulutan, et ma armastan neid. (viie aasta tagune
Liisa ei tunne seda pehmet olevust ära)
fab
Veel kpop maailmas
- Mamamoo „gogobebe“: väga chill väga cool väga mamamoo sound, me like. Eriti see refrääni koht, dresscode: bling bling bling~
- Momoland: ära sa märgi, see ei kõlagi kui kahe viimase hiti copy paste. Aga see-eest meenutab see mulle oma olemuselt T-arat. Ja väikese retro-pop-tümaka vastu pole mul midagi. (mis see oligi, elektroswing?)
- Hetke ultimate kdrama: Seungri ja kogu see afäär. Doominokivid langevad.
- TXT debüteeris. Vaatasin isegi kõik ava-etteasted ära ja jummel, küll nad on ikka noored. Ma tean isegi 3/5 nimepidi wow ja mul on lemmiklõust, kes on täitsa täisealine ja must kõigest tagasihoidlikud üheksa ja pool aasta noorem.
- NCT whatever „Wakey wakey“: vaatasin siis mv’d ja olin ühel hetkel nagu, mis kuradi keeel nad laulavad? Jaa, need jaapanikeelsed kpop lood on oma olemuselt ikka kummalised asjakesed.
Üle-eelmise nädala müstilised
varaärkamised on nüüd läbi ja põõnan taas kauem. Olen väsinud väsinud olemast.
Kaelavalu on kohati ikka päris hull, aga loodan, et kui ilm soojeneb ja saab
hakata vudimas käia, võtab füüsiline aktiivsus seda vähemaks. Suusatamiseks,
karta on, pole see kevad enam lootust.
Nädalavahetusel Tallinnas. Vanaema sünnipäev
ja peaegu kõik õed-vennad-nõbukesed kohal (puudus mu õeke ja ühe-aastane nõbu).
Öömajale jäi kõigest tagasihoidlikud 12 inimest, kellest köögis magas vaid üks.
Järgmine kord ma lähen ise sinna. Sest ma veetsin enamus ööst lage põrnitsedes,
samal ajal kui üks tagasihoidlik murutraktor mu kõrval aina möirgas. No mind
pole bangtani piletite ostust saadik nii põhjalikult piinatud.
Tagasiteel mõtlesime, et käime nõiakaevu
juurest, mis parasjagu üle pidavat ajama, läbi. Sama mõte oli olnud ilmselt ka
umber 2/3 Tallinna elanikest. Austalt, nagu laulupeole oleks läinud. Onutütar oli
nagu: mis rockband siin veel esineb? Põnevam, kui see nõiakaev ise, olid need sajad
inimesed, kes edasi tagasi voorisid, samal ajal kui tagasihoidlik orkaan
Katariina meid kõiki ära üritas pühkida.
*
Avasin sõrmega ettevaatlikult uue
fandomi ust ja karistuseks lajatas see uks mulle kogu täiega näkku.
Mis ma siis tegin?
Alustuseks vedasin end pärast seda,
kui film oli neli kuud kinodes jooksnud, enam vähem viimasele seansile
„Bohemian rhapsodyt“ vaatama. Ja kokkuvõttes see meeldis mulle, sest hei,
positiivsed emotsioonid (ma ei tulnud siia vaatama, kuidas Freddy suures
plaanis ära sureb eks ole, Liisale meeldib masendav, aga sellel masendaval on
piirid). Pluss see idioodinaeratus, mis kogu filmi ajal mu kalli mama näolt ei
lahknud, oli ka ikka väga südantsoojendav.
Emps siis tundis huvi, kuidas nad
live aid stseeni filmisid ja Liisa tubli tütrena tegi veidi researchi ja vaatas
paari intervjuud.
Ja kõik oli korras. Lihtsalt osad
laulud häbematult kummitasid.
Ja siis kummitasid edasi.
(I’m looking at u, u damn bite
dusting song)
(tänn tänn täntätänn~)
Nii et Liisa oli, hei, vaatame seda
documentary’t!
Ja neid intervjuusid
Ja neid live
Ja siis mõtles mu pisike rumal
fangirli aju: heeeeei, it’s an old fandom, i wonder how they’re doing in fanfic
department
Big misteiku
(they’re doing great btw)
(Ja siis meenuvad mulle põhikooli
päevad, mil mu kallis koolikaaslane oli suur Queeni fänn ja igakord tema pool,
kui Queen huilgas, sai Liisa peavalu.)
Igatahes, mu südames on uus apelsin,
mis teeb mind rõõmsaks, ning kas see pole mitte kõige olulisem?
