Who lives, who dies, who tells your story

Wow, wo sdjes.

Tsement (sment) tõi välja uue poistegrupi ja ma võtsin end kokku ning vaatasin kaks mv’d ära. Üks oli ei midagi erilist, aga see teine, punane (informatiivne, liisa), oli täitsa hea chill tymm. Selline kuidagi mõnusa kõlaga. Nagu õeke ütles: noor Big Bang.

Kirjutan fanfici, mis on ilmselt ka põhjus, miks ma siin olen: nimelt on üht kirjutamist hea teise kirjutamisega edasi lükata. See on teoreetiliselt Hamiltoni zombi!AU, aga tõttöelda on seal ühe zombijutu kohta kummaliselt vähe zombisid.

Ja siis ma plaanin veel Monticellos toimuvat kummituslugu a la Usheri maja hukk, aga näis, mil ma selleni jõuan. Tegin researchi, tutvusin majaplaaniga ja mitmesuguste sisekujunduslike ja arhitektuuriliste lahendustega, ühesõnaga, got prepared, ning avastasin siis kurvastusega, et minu fici plaanitaval toimumisajal ei olnud neid ümberehitusi veel tehtud. So much for epic research. Ei, tegelikult oli muidugi põnev. Näiteks.

Kas te teate, et google map’is võib reaalselt Monticello nii välis- kui sisevaateid imetleda? Et see on ainus Ameerikas asuv eramaja, mis on Unesco maailmapärandi kaitse alla võetud (koos Virgina ülikooliga, mille arhitektiks on samuti Jefferson)? Et kui briti väed üle Virginia läksid ja Jefferson oli sunnitud taganema (kubernerina oli ta oma kodu ka peakorterina kasutanud), keelas rünnakut juhtinud briti ohvitser oma sõduritel Monticellot rüüstata, piirdudes vaid mõningate abihoonete mahapõletamisega?

Ehk raamatud, mida ma praegu loen:

„Aja jälg kivis, Ameerika Ühendriigid“. Populaarteaduslik arhitektuuriajaloo ja miljöölise reisiteatmiku vahepealne teos. Lõbustav, aga ma olen juba kohanud paari faktiviga.

„Ohakalind“. Kallis Donnna Tartt, ma nautisin su „Salajast ajalugu“. Võib-olla ma naudiksin seda raamatut ka, kui see oleks näiteks 300 lk lühem ja paar kilo kergem.

Lol, vaatasin oma viimatiste allalaadimiste kausta. Irvitasin.

„World war Z“

„Dawn of the dead“

„1776“

„John Adams“

„Lincoln“

„Sons of Liberty“

Oi jah. Zombid ja usa ajalugu, milline hurmav kompott.

Põnevaid ja äärmiselt vajalikke teadmisi härrastest asutavatest isadest ja co’st

• Washingtoni naine pani oma metsikule kassile nimeks Alexander Hamilton
• Markii de Lafayette oma pojale nimeks aga George Washington.
• Nobody calls Marie-Joseph Paul Yves Roch Gilbert du Motier, Marquis de Lafayette, a liar
• Hamiltoni lapsepõlv on iga fanfici kirjutaja unelm. Dude suffers and then he suffers some more.
• Ta kutsus ükskord terve Demokraatlike-Vabariiklaste partei endaga duellile.
• Ma üldse imestan, kuidas ta niikaua vastu pidas. Arvestades ta duellide hulka.
• Kui Jeffersoni naine suri, sõitis tüübil ajutiselt katus ära. Leinaga tegeles ta nagu tõeline romantilise romaani kangelane: ratsutades tunde, juuksed tuules lehvimas, üksinduses mööda ümbruskonda ringi. Kuni riik otsustas, et mees tuleb tema depressioonist kuidagi välja murda; ning nad saatsid ta ei kuhugi mujale, kui kõigi maiste rõõmude linna, Pariisi. Oli aasta 1784.
• Paar aastat hiljem, ja ta aitas oma semul markii de Lafayette’il Inimeste ja kodanike õiguste deklaratsiooni valmis vorpida ja vaatas rahulolevalt revolutsiooni puhkemist.
• Lisaks leiutas ta ka pöörleva tooli.
• Franklin teenis tänu harda, leiutades piksevarda. Ja võttis kuni elu lõpuni pihve rajalt maha.
• James Madison oli nii umbes pool meetit pikk
• Washington aga see-eest nii umbes kaks ja pool
• Tegelikult oli Jefferson pikem kui Washington
• (Aga tegelikult oli hoopis Abe Lincoln kõige pikem usa pressu, 3 meetrit ja 74 cm)
• Washingon suri, sest tollane meditsiin otsustas tema külmetust ravida aadrilaskmisega. Osavad arstid aga ei suutnud kuidagi endam verejooksu peatada ja nii kaotas Washington rohkem kui poole oma verest.
• John Adams ja Thomas Jefferson surid mõlemad 4. juulil 1826, selle sama Isesesisvusdeklaratsiooni, mille loomise taga nad nii palju aastaid tagasi olid, viiekümnendal aastapäeval. Adamsi viimased sõnad olid: Thomas Jefferson survives. Talle teadmata, kuid teine oli paar tundi varem oma kodus hinge heitnud.
• James Madsion, neljas president, suri kuus päeva enne Iseseisvuse 60. aastapäeva. Tema järelhüüded heitsid talle ette, et ta ei suutnud suremisega 4. juulini kannatada. Madison tegi seda meelega.
• James Monroe, viies pressu, tuli aga avalikkuse survele vastu ja pani viisakalt kõrvad pea alla 4. juulil. Pärast teda pole ükski president saavutust korrata suutnud.
• Ja sellest, kuidas Hamilton suri, well, there are ten things you need to know. Spoiler: he dies

Bye

(in comic sans)

Mõttetusi ja mõtteteri

Tähelepanekuid elust:

• On midagi kummaliselt hurmavat sõita lauamänguõhtult viimase bussiga koju, üll kostüüm, mis meenutab vallatut cheerleaderit, silmad tavapärasest veelgi potisinisemaks võõbatud ja siis, jalg üle põlve heidetud, võta kotist välja Loomingu raamatukogu viimane number ja sellesse veidi tülpinult süüvida.
• Märgatavalt vähem hurmav on aga sõita esimese bussiga koju, silmad magamatusest paistes ja nahk tuhkjas, kogu kunstlikult toodetud lõbusus kehast lahkunud, ning vaadata, kuidas päevavalgus aina eredamaks muutub. Varased tööleminejad ootavd busse ja siis oled seal sina: täis ebamäärast kahetsust ja algava peavaluga.
• See läheb üle. Tantsida on alati tore.
• Repeat. Repeat. Repeat.
• Päev enne kevaded ja taevast langeb aegluubis pulberjat lund, nagu sõeluks keegi seal üleval maa peale jahu. Liisa seisab oma lemmikmänni all, maailm monokroomne kui tangi tušimaal, ainsaks värvilaigks oranžikas puukoor ja roosad aiatöö kindad. Ja siis on Kevad ja soe ja Steinbeckil oli õigus: inimene on kõige õnnelikum, kui ta saab teha lihtsat maatööd. (aga mitte muidugi iga inimene, antud juhul siiski üks konkreetne inimene)
• Esimene soe kevadvihm. Asfalt lõhnab suve järgi. Ja ka esimene päev sel kevadel, mil Liisa otsustas selga panna oma pika lehviva läbipaistva seeliku. Vaene seelik.
• Ma olen nii nunnu, nii nunnu. Who knew.
• Varsti on käes Vennaskonna kuulamise aastaaeg. Aga selline on veel pea poolteist kuud.
• Mulle ei meeldi tegelikult eriti aprill. See on aeg, mil ebareaalsuse tunne on kõige tugevam, mis meel on kõige rahutum ja vabadus veel kaugel. Lumi on läinud, aga rohelust veel ei ole, päike on palav, aga õhk on karge; sa ei saa rahus toas olla, sest petlik valgus ja soojus üritab sind õue meelitada, aga ka õues pole veel nii palju teha, sest päikese käes läheb pea lolliks ja varjus on külm ning lillepeenardel alles tärkab elu.
• Loomaaias käib aga elu täie hooga. Neil on nüüd väikesed haikalad ja nad on hurmavad. Üldse meeldivad mulle loomaais vist kõige rohkem kalad ja hülged. Eriti hülged, neid võib tüdimatult jälgida.
• Suur perekondlik pidu kõigi õdede ja vendade ja nende laste ja lastelastega ja kõik olid kohal, (siin see noor rootsimaa lamabki, nii et mõõda meetriga) ja lõpuks mahtusid kõik magama ning keegi ei pidanudki vanni heitma. Kaaluti seda küll.
• Tegime papaga köögis kala ja laulsime mingil põhjusel Mackelmore’i. Laalaalalalalalalaa eh eh eh eh.

Sarjad ja anime:

• „We got murdered“ selleks hooajaks läbi. Teise hooaja teine pool oli minu jaoks nõrgem, aga küllap kolmandas läheb jälle andmiseks. Ja NOOOOO, they gonna ruin too pure for this world Oliver too. Ainus usaldusväärne tegelane, nuuks nuuks rip. See-eest on Asher kummaliselt sümpaatseks muutunud. Wesi elu aga sakib veel rohkem.
• „Hetalia“. Wow. That’s some hysterical shit. See teeb ajaloo üle nalja, maailma riikide üle nalja, stereotüüpide üle nalja, anime üle nalja, iseenda üle nalja. Ja lisaks kõigele on ka õpetlik. Lol, kuigi tegelikult ma tunnen, et selle korralikuks nautimiseks on ilmselt vajalikud mõningad ajalooalased eelteadmised, sest muidu sa ei saa muhvigi aru. Idootne kaos, aga milline nauditav kaos.
• „Shadowhunters“ on selline guilty pleasure. Ja raamatust erinevamaks kirjutatud, mis tähendab, et ka teistel tegelastel on rolli. (yay!). Mul on isegi cast selge and i like them a lot :3. Jah, fandom on ikka tore asi.
• Hbo minisari „John Adams“. Tehtud ühe ajaloolase kirjutatud biograafia ainetel, aga ma ei ole ekspert, et öelda, kui palju oli seal tõde ja kui palju fiksiooni. Targemaks sain küll. Lol, see on vist neljas versioon Kontinentaalkongressist, mida ma näinud olen; ma juba täitsa kiindun neisse rohelistesse lauakatetesse. John Adams oli ikka obnoxious and disliked, Sam Adams nägi välja kui kõrilõikaja ruudus (Ben Barnes’iga „Sons of liberty’s“ ei anna võrreldagi), Franklin sebok, Washington nii calmcake and i also got myself a little Jefferson crush, väga piinlik indeed.