Mõttetusi ja mõtteteri

Tähelepanekuid elust:

• On midagi kummaliselt hurmavat sõita lauamänguõhtult viimase bussiga koju, üll kostüüm, mis meenutab vallatut cheerleaderit, silmad tavapärasest veelgi potisinisemaks võõbatud ja siis, jalg üle põlve heidetud, võta kotist välja Loomingu raamatukogu viimane number ja sellesse veidi tülpinult süüvida.
• Märgatavalt vähem hurmav on aga sõita esimese bussiga koju, silmad magamatusest paistes ja nahk tuhkjas, kogu kunstlikult toodetud lõbusus kehast lahkunud, ning vaadata, kuidas päevavalgus aina eredamaks muutub. Varased tööleminejad ootavd busse ja siis oled seal sina: täis ebamäärast kahetsust ja algava peavaluga.
• See läheb üle. Tantsida on alati tore.
• Repeat. Repeat. Repeat.
• Päev enne kevaded ja taevast langeb aegluubis pulberjat lund, nagu sõeluks keegi seal üleval maa peale jahu. Liisa seisab oma lemmikmänni all, maailm monokroomne kui tangi tušimaal, ainsaks värvilaigks oranžikas puukoor ja roosad aiatöö kindad. Ja siis on Kevad ja soe ja Steinbeckil oli õigus: inimene on kõige õnnelikum, kui ta saab teha lihtsat maatööd. (aga mitte muidugi iga inimene, antud juhul siiski üks konkreetne inimene)
• Esimene soe kevadvihm. Asfalt lõhnab suve järgi. Ja ka esimene päev sel kevadel, mil Liisa otsustas selga panna oma pika lehviva läbipaistva seeliku. Vaene seelik.
• Ma olen nii nunnu, nii nunnu. Who knew.
• Varsti on käes Vennaskonna kuulamise aastaaeg. Aga selline on veel pea poolteist kuud.
• Mulle ei meeldi tegelikult eriti aprill. See on aeg, mil ebareaalsuse tunne on kõige tugevam, mis meel on kõige rahutum ja vabadus veel kaugel. Lumi on läinud, aga rohelust veel ei ole, päike on palav, aga õhk on karge; sa ei saa rahus toas olla, sest petlik valgus ja soojus üritab sind õue meelitada, aga ka õues pole veel nii palju teha, sest päikese käes läheb pea lolliks ja varjus on külm ning lillepeenardel alles tärkab elu.
• Loomaaias käib aga elu täie hooga. Neil on nüüd väikesed haikalad ja nad on hurmavad. Üldse meeldivad mulle loomaais vist kõige rohkem kalad ja hülged. Eriti hülged, neid võib tüdimatult jälgida.
• Suur perekondlik pidu kõigi õdede ja vendade ja nende laste ja lastelastega ja kõik olid kohal, (siin see noor rootsimaa lamabki, nii et mõõda meetriga) ja lõpuks mahtusid kõik magama ning keegi ei pidanudki vanni heitma. Kaaluti seda küll.
• Tegime papaga köögis kala ja laulsime mingil põhjusel Mackelmore’i. Laalaalalalalalalaa eh eh eh eh.

Sarjad ja anime:

• „We got murdered“ selleks hooajaks läbi. Teise hooaja teine pool oli minu jaoks nõrgem, aga küllap kolmandas läheb jälle andmiseks. Ja NOOOOO, they gonna ruin too pure for this world Oliver too. Ainus usaldusväärne tegelane, nuuks nuuks rip. See-eest on Asher kummaliselt sümpaatseks muutunud. Wesi elu aga sakib veel rohkem.
• „Hetalia“. Wow. That’s some hysterical shit. See teeb ajaloo üle nalja, maailma riikide üle nalja, stereotüüpide üle nalja, anime üle nalja, iseenda üle nalja. Ja lisaks kõigele on ka õpetlik. Lol, kuigi tegelikult ma tunnen, et selle korralikuks nautimiseks on ilmselt vajalikud mõningad ajalooalased eelteadmised, sest muidu sa ei saa muhvigi aru. Idootne kaos, aga milline nauditav kaos.
• „Shadowhunters“ on selline guilty pleasure. Ja raamatust erinevamaks kirjutatud, mis tähendab, et ka teistel tegelastel on rolli. (yay!). Mul on isegi cast selge and i like them a lot :3. Jah, fandom on ikka tore asi.
• Hbo minisari „John Adams“. Tehtud ühe ajaloolase kirjutatud biograafia ainetel, aga ma ei ole ekspert, et öelda, kui palju oli seal tõde ja kui palju fiksiooni. Targemaks sain küll. Lol, see on vist neljas versioon Kontinentaalkongressist, mida ma näinud olen; ma juba täitsa kiindun neisse rohelistesse lauakatetesse. John Adams oli ikka obnoxious and disliked, Sam Adams nägi välja kui kõrilõikaja ruudus (Ben Barnes’iga „Sons of liberty’s“ ei anna võrreldagi), Franklin sebok, Washington nii calmcake and i also got myself a little Jefferson crush, väga piinlik indeed.