Liisa tantsib

Mind tabas vahepeal selline harukordne tunne nagu inspiratsioon ja ma kasutasin selle kiirelt ära ja kirjutasin fanfici lõpuni. Ehk viimaks viimaks sai mu „Paekche printsessi“ esimene arc valmis. Koosneb see siis kuuest ficit ja on kokku veidi alla 70k. Eks siis pikem kui mu senine magnum opus „Pärsia prints“. Olin ikka viimase ficiga sellises loomingulises kriisis ja teatasin, et kui ma selle ükskord valmis ka saan, ei tegele ma arc kahega tükk aega. Ja mida aga tegi Liisa? Hakkas juba järgmisel päeval uut fici kirjutama.

Jaa, inspiratsioon on ikka tore asi.

Ja slice of life sada korda lihtsam kui plot.

Vahepeal on olnud:

Irise sünnipäev

Joonatani sünnipäev

Ira sünnipäev

Aapo sünnipäev

Reeda sünnipäev

Ja kõik seda jätkub tädi, vanaisa, Jeesuse, minu, bossi ja venna sünnipäevaga jaanuari keskpaika välja ning siis saab viimaks veidike rahu.

Veel olen osalenud korea traditsioonilise tantsu workshopil, mille video isegi va juutuubi üles pandi ja kus võib esimeses pooles näha imekena Liisat lehvikuga ja teises pooles seda, kuidas see sama imekena Liisa kõik liigutused valesti teeb. Kui aga juhendaja paremale keerab, siis mina ikka vasakule pööran kah.

Ei ole ikka kpop jumalad mulle seda koordinatsiooni ja võimet vasakul ja paremal poole vahet teha andnud.

wow olen ilus

Kpop tantsutrennis olen ka sellinne mess. Minu kaaslased on kõik nii andekad ja osavad ja siis olen seal mina. Kes ei tee pooltel vahet, ei suuda liigutusi meelde jätta, on ebagraatsiline ja üleüldse pinges. Üle-eelmine kord tulin koju õnnelikuna, sest hei, tuli isegi välja! Järgmine kord naasin koju frusteerunult, sest mitte ainult et suutnud ma uut osa selgeks saada, ka vana oli meelest läinud.

Nuuks nuuks. Ja me siin kadiga veel mõtleme, et peaks järgmine aasta ka kpop dance festivalist artistidena osa võtma.

Kpop dance fest ise oli päris muljetavaldav. Nii osalejaid kui publikut oli palju ja see eee...lärm, mida mõne esituse ajal produtseeriti, oli aukartustäratav. Noored BTSi fännid tegid isegi fanachanti, mis oli täiega naljakas ja natuke piinlik. Ise elasin muidugi ka korralikult kaasa. Õeke kommenteeris, et ma näen välja nagu vananev kunagine kpop staar, kes on nüüd kohtunikuks tulnud. Nagu Kahi. Selle vastu polnud mul muidugi midagi.

Esinejad ja võistelejad ise olid tasemel. Millegi pärast olin ma arvanud, et see on veidi amatöörlikum võistlus, but hell no! Amatöörlusest oli asi kaugel. Muidugi oli nõrgemaid esitusi ja mõnel juhul mängis ka vanus rolli (on selge, et vanem tütarlaps näeb seksikana parem välja kui noorem), aga kokkuvõttes olid kõik tublid. Pärast oli lemmiku valimine päris raske, sest nii paljud tegid lihtsalt ülihästi.

(kelle poolt ma siis hääletasin? Soolodest muidugi batgirli poolt lol, ja gruppidest goodby bitches. Aga oleks tahtnud veel Hyorinile häält anda ja Bts dance medleyle ja...ühesõnaga, häid etteasteid oli hulgi)

Pärast oli tantsukoolitus ka ja ma olin nagu, i pay a lot for that shit, tuleb nüüd tasuta võimalust kasutada! Ja siis sain ma aru, et kontsaga saapad ja veis põlves praktiliselt ei võimalda mul tantsida. Väga kurb lugu, aga jäi see Idol mul õppimata.

Ning muidugi toimus ju veel üks oluline fännisündmus. BTSi film! Istusime aga neljakesi oam kambaga riburada pidi toolidel ja oioioi, kohe meie kõrval olid täitsa juhuslikult ka minu korea keele kaaslased, nii et saime kõik koos huravalt exited ja veidi ärevil olla, sest hei, sellisel üritusel on alati hirm, et peab häbi pärast maa alla või antud juhul siis saalipõrandale vajuma.

Aga kõik pidasid end kenasti üleval, publik oli isegi veidi vanem, kui ma arvasin, ja keegi ei toonud kuuldvaale creepisyd kriiskeid. Ok, alguses kui army bombi reklaam oli, oli ikka suht naljakas ja rahvas oli veel giggly giggly ka, aga niipea kui bighiti bubbleid ekraanile ilmusid ja esimene erutunud kyaa oli kuuldavale toodud, muutusid kõik rahulikuks. Nagu õeke täheldas, väga ruttu süüvis filmi ja unustas ülejäänu ära.

Some highlights

• Yoongi
• Kogu tema eksistents eks ole
• Aga eriti see kuldne stseen, kui kõik teised vees möllasid ja tema veinipokaaliga basseini servas istus.
• Või kuidas ta veinipudel käes tantsis
• Kogu see grillpeo stseen, mis mõjus oma pehme sooja filtriga nagu film või reklaam
• Taehyung klaveril koreapolkat ja pulmamarssi mängimas
• Hobi Taehyungi koeraga tantsimas
• See kollektiivne aww, mis üle kogu saali kutsu ilmudes rullus
• Jini ja personaaltreener
• (i ficking love kim seokjin)
• JK (või oli see Jimin?): let’s drink a lot!

Ehk siis sai naerda ja sai ka mõelda. Korea dramaatilisust oli kohati muidugi liiga palju ja selle jutustava teksti ajal läks tihti mõte lappesse, aga samas. Kui nad kasutasid „Sea“ sõnaasid ja selle intrumentaali, siis ma olin nagu ’aaahhh!“. „Sea“ on kindalt üks mu Bangtani lemmiklaule.

Mia ütles pärast filmi, et ta tunneb end kohe nii inspireerituna. Et ta tahaks ka olla osake millegi suure korraldamisest. Sest tegelikult kogu see rahvas, kes ühe tuuri ja konterti taga on, on see ikka metsik arv inimesi ja metsik kogus tööd.

Nii et jah, mul on hea meel, et see film kenasti välja kukkus. Nad ei olnud hakanud seda tegema kellegi teise kui fännide jaoks ning oma vahetuses mõjus see ehedalt.

(lol, aga uuesti vaatama ma seda ikkagi ei jõudnud)

Bye~

The melancholy of Kim Namjoon

Ok RM. Rapmon. Kim Namjoon. Namjoonie. Respect, man.

„Mono“ on...ülihea?

Kogu albumi üldmeeleolu ja flow on nii hästi ära tabatud ja sobis nii hästi nende viimase kahe nädala vihmase ja väsinud, aga ikka edasikulgeva meeleoluga. (Mis oli vallutanud mind ja küllap ka Namjooniet ennast)

Niipea, kui ma seda kuulama asusin olin ma suht: Mia will like it. Ja mida ütles õeke?

Et Rapmon oleks nagu spetsiaalselt Maria jaoks selle albumi kirjutanud.

See album on märgatavalt kulgevam ja rahulikum kui Rapmoni eelmine mixtape, aga eks poisu ole vahepeal paar aastat vanemaks ja kõvasti tuntumaks saanud. Ja see ei olnud enam räppalbum. Omal moel sulavad kõik lood üheks suureks tervikuks kokku.

„Mono“ on kohe kindlasti melanhoolne, aga mitte masendav. Kurb, aga omamoodi lohutav. Ma olen seda võib-olla varem ka öelnud, aga mille poolest on Suga ja RM minu jaoks oma loomingus erinevad: RM on melanhoolsem ja ütleb rohkem ümber, Suga on vihasem ja ütleb rohkem otse.

Lauludest ka.

Tokyo: esimene lugu ja ma armastan seda. See vilistamise koht ja kauguses vihisev tuul? Love it love it. (ja kõigist meist saab kord tuhk)

Seoul: Maria ütles selle kohta, et see on selline autoga hämaras linnas sõitmise laul, mille peale ma olin nagu, lol kas sa oled videot näinud? Ja ta ei olnud veel. Ikka väga hästi tabatud meeleolu.

Ja siis see mv! Milline imeline filter, milline hurmav värvigamma ja editing.

Kaks rida, mis mulle kohe meelde jäid: „Han river that bears too much han“ ja ’ it’s a good place to live if u have money“. Ja kõik see homonüümidega mängimine. Lolimise koht: edgy break, kus RM istub pimedas rooli taga ja ootab kedagi, kui tal tegelikult pole isegi lube.

Moonchild: milline aesthtic tm video. Alguse inglisekeelse räpiosa flow so gut. Also: ’there’s no ’freedom’ when u say ’freedom’ out loud’

Badbye: ok, thats my jam. Mulle istuvad ikka need napid lühikesed lood. Justnagu „Blue side“ oli Hobi mixtape’ilt mu lemmik, on ka see lugu oma lihtsas sügavuses üks mu lemmikuid

Uhgood: taas kulgemise lugu

Everythinggoes: see algab nagu draamalaul ja millegi pärast ootsasin, et Kyuface hakkab laulma, mis on väga veider uitmõte, mis esimese asjana pähe kargab. Ja kui siis räpiosa tuli olin ma nagu, ohoo, ikka natuke räppi ka sel albumil. (ja kokkuvõtvalt: ka see läheb mööda)

Forever rain: esimene, mida ma kuulsin-nägin ja seetõttu sai väikse eelise. Ma olin seda kuulates ropult väsinud, väljas sadas vihma ja ma tahtsin magama jääda ja ma tahtsin albumit kuulata (ja ma tahtsin koos vihmaveega rentslist alla voolata ja saada osakeseks ookeanist).

Anyway, RM, sa oled üks vapper mees, kui sa aastal 2018 julged kirjutada ’mulle meeldib vihm, sest keegi ei näe mu pisaraid’ laulu. Võib-olla ma lolisin. Võib-olla, eks. Aga näiteks need sõnad: ’gonna breath a little slower, cuz my rap and life are ususally too fast’, midagi hoopis muud.

Meloodia poole pealt on sel väga huvitav kulg ja rütm. Ma olen väga muusikakauge inimene, aga sel lool on selline kerge dissonants sees, pooltoonid ja kummaline helistik. Ja see refrääniosa: slow rap, slow jam, slow rain, everything slow – taaskord väga huvitav valik ja istub mulle. MV animatsioon meenutas mulle kohati eesti animatsiooni, mis teadupärast on väga kõrgelt hinnatud ja väga creepy. Need groteskesed näos, mis meie vaest anime-kuni (Rapmoni eks) jõllitasid olid ikka selline eesti kunsti kõrgem tase.

Coming up!

Kpop dance fest ehk tantsuvõistlus ehk wow, küll inimesed on ikka andekad

Ma olen ka öölaps!

Let's get it vol2!

Kaks kuud tagasi: homme näeb, mis mv toob. Mv oli muidugi BTS’i Idol ja oma esmamuljed^tm blogimisega olen ma nagu suti hiljaks jäänud.

Selle asemel:

The road so far

• Ära sa märgi, sügis eksisteerib
• Mulle meeldib, kuidas möödunud nädala kolmapäeval käisin ma teksatagiga ja kolm päeva hiljem kahetsesin, et talvesaapaid jalga ei tõmmanud
• Sandra bb on inglismaalt tagasi!!!!
• Esmakohtumised
• Esmakohtumised elukaaslastega
• Lol
• Adult life yo
• Liisa hakkas jälle akadeemilist elu elama
• (kõigi kpop jumalate nimel, andke mulle jõudu)
• Kogu aeg nii busy busy, wow milline uudne tunne
• Vähemalt ei pea ma nüüd loodetavasti detsembris ühtegi ettekannet tegema
• Septembri algus oli pidu peo otsa. Kus aga üks pohmaks lõppes, seal aga uuele algus sai pandud.
• (eelmise nädala piinlikud, aga takkajärge legendaarsed hetked kell pool kolm mu rõdul, mis oleks võinud jääda vaid minu ja tähtede vahele, aga mida ma siiski pidin valitud inimesetga jagama)
• Liisa käis ka üle mite setme aasta Pirol. Väga valgustav elamus. Neil on nüüd normaalne vets. Ja meie pidime omal ajal mõnda lähedalolevasse baari hiilima, kannatama või – kui sa olid kas väga julge või väga rumal või mõlemat korraga – külastama seda kemmerling putkat, mis keset pirogovi platsi nõiakaevuna üle ajas ja pärast mille külastamist inimese põis tavaliselt kuuekordse mahutavuse omandas.
• Soju muide on suht mõttetu maitsega jook
• Korea keele tunnid
• Ja sellest johtuvalt palju uusi kpop fännidest tuttavaid
• Asusime õekesega ka kpop tüdrukutegruppide tantsutrennis käima
• I suck
• What’s new in the world
• (sest ma olen ju selline freestyle tüdruk, mitte koreograafia inimene. Alustuseks puudub mul rütmitunne. Ja koordinatsioon. Aga tahe ja fun on kõige olulisem. Lol, mia ütleb, et ma tantsin nagu ma oleks hoopis poistebändis)
• Oo, ja tradistiooniliste korea tantsu koolitusel käisin ka. Lehvikutants oli ikka väga cool.
• Liisa leidis confidentsi, et kanda boyfriend teksasid. Daam, küll need on ikka mugavad.
• Igapühapäevased filmiõhtud stiilis: üks nädal kinoklassika, üks nädal (halb) õudukas. Followed by rue paul’s drag race
• Põlv on jälle vett täis nuuks nuuks, ei saa kõiki tantsuliigutusi teha
• Viimane fic mu Paekche printsessi arc ühest ei valmi ega valmi. Well, kui vaadata mu märkmeid, mis kõigi teiste ficide puhul sisaldavad kava või vähemalt mingeid ideekillukesi, siis selle fici märkmed on lihtsalt pealkiri ja küsimärk. See on hetkel 6000 sõna pikk ja räägib millest?
• Jungkooki silmadest ig
• Oh bangtani poisid ja teie Euroopa turnee, millest ma vaid teiste juttude järgi osa sain!
• Nad andsid mingi vähem kui kahe kuu jooksul 23 kontserti ja lasti nüüd viimaks Koreasse tagasi, kus nad ilmselt ei puhka, vaid tegutsevad uljalt edasi.
• Lol, BTSi „Burn the stage“ filmi näidtatakse ka Tartus kinos ja muidugi meil on piletid. Kolmandasse ritta. Sest ilmselgelt on asjad alates 2009. aastast kõvasti muutunud. Kui ma kpopi kuulama hakkasin, teadsin ma peale enda isiklikult vaid kaht inimest, kes veel seda tegid ja üks neist oli mu oma õde ja teine Kadi-sshi.

Ma küll ütlesin, et ma „Idol’ist“ ei esmamuljeta, aga kahe asja pean ma siiski mainima. See koht, kus Taehyung keerleb kõigi nende peade keskel tõi mulle meelde need Hannibali osad, kus nad ajasid taga üht järjekordset esteet sarimõrvarit, kes röövis võimalikult eri nahatoonidega inimesi, lakkis nad üle ja kleepis neist kokku värvipaletti. Ja see oli ka ühtlasi hetk, kus mu valulävi Hannibaliga sai ületatud ja ma ei suutnud enam edasi vaadata.

Ja teine hetk oli see, kui üleelusuuruses videomängutegelastest bangtanlased ennast metsas püsti ajasid ja kokku nägi kõik välja nagu „Attack on titan“.

(Nii, ajaloolistel kaalutlustel, et ma ikka mäletaks:

• Idol kui laul on badass ja very up to my alley, aga esimese vaatamise järel olin ma suht weirded out
• Like the dance tho
• See rabbit on the moon koht
• Teate, et see kuldne tempel, mida ma alusetult süüdistasin 3D mudel olemises? See on actual prop, aga näeb paraku nii feik välja
• Targemad inimesed minust on kõnelenud)

Coming up!

RM „Mono“ ultra sügavsemootiline ja deep analüüs. Ausalt.

(i lie)

Nagu vanadel aegadel

Et homme tuleb BTS’il uus mv ja repack album välja, siis peab veidike haibi mõttes blogima ka. Ma muidu eriti telost ei vaata uudiseid, aga eile mingi hetk peale lõunasööki voodil vedeledes mõtlesin, et kiikan korra bighiti twiterisse ja mida ma seal näen – kõigest 18 minutiti varem on viimaks üles pandud MV teaser!

„Idol“ teaser, esmamuljed

Well, läbi telo on kõik niiiii piksike

Love the sound, love the clothes

See taust aga on nii fake (haa!), me no like. Liiga ergas ja liiga arvutiga tehtud

Idee mulle meeldib tho, u go asian tiger!

Suga sügab peab ja naeratab awkwardilt

Lol, Jimini õlaväristustants on mingil põhjusel nii lulzy

Ehk homme näeme, mida mv toob, aga hetkel olen ma soundi ja kostüümivaliku osas igati sees.

Teaser pildid iseenesest varieerusid koledatest jubedateni. Ok, need klaaskuulides haldjakesed olid ilusad ja huvitavalt välja mõeldud, aga kõik ülejäänud teaserid nägid välja kas odavad, maitsetud või lihtsalt igavad. (ja ühed olid lihtsalt creepyd)

Nagu näete on Liisa jõudnud fännamise staadiumisse number kaks: kriitika.

Olen hetkel ka fännamise staadiumis nr 0.3 ehk avastan iKonit. Ma ei tea, kas ma pole enam roostes või on neil tõesti nii iseloomulikud näod, aga nende ära õppimine on kulgenud üllatavalt ladusalt (st teen kõigil vahet, kuigi kõik nimed pole veel selged, sest need omanimed ja artistinimed on segiläbi). Vaatasin kõik MV’d läbi ja Weekly idolit ka, sest well, hea asi, millest alustada, kui sa poisudest muhvigi ei tea. (ei vaadanud kunagi seda YG saadet, mille võitjatest Winner sai, küll aga mäletan ma gife ja ühte leebe, ilusa ja veidi kurva näoga poissi, kes apparently on nüüdseks Winneri ex-liige.)

„Killing me“ on endiselt song of the week, kuigi mind kummitab ka üks nende vanem laul nimega „Apology“, millele on lihtsalt YG masevaib otsaette kirjutatud. (ja „Love scenario“ on peaaegu oma kombitsad mu ajust lahti lasknud. Peaaegu.)

Random mõtted poisudest

Bobby hurmavad lillakad juukesed ja luuehitus nagu supermodelli saates ehk Liisa on apparently vahetanud oma tumedapäised wavy hair balaadipoisud välja (blondeeritud) räpparite vastu.

Siis see mr namja namja Ju-ne, kellel on lauldes nii meeldivalt karune hääl ja muidu namja lõust.

Sassy Jay/Jinhwan, kes on korraga vanim ja lühim ja sellise magusa nunnupoisu näoga nagu ta oleks mingist hirmsast yaoi mangast põgenenud, ainult et ta on sada protsenti power bottom, nii et good for him

Vaene kannatav liider B.I, kes on vahepeal nii lost olekuga ja meenutab mulle hirmsasti kedagi (näiteks kui tal tukk ees on, Eunhyuki)

Ja siis ülejäänud ehk Song, Chan ja Donghyuk? Kelle kohta mul veel mingit arvamust ei ole, kui ehk vb Songi kohta, sest niipea kui ma seda nägu nägin, olin ma: see tüüp on mom friend.

Coming up!

BTS

Wknd

Ja muidugi reunion with Sandra-bb~

#mariafest 2k18

Mariafest 2k18, algselt tuntud ka kui WKND Tõrva, on selleks korraks läbi. Oli väga võimekas üritus. Väga fun. Väga mitmepäevane. Afterpartyga ja puha.

Üldse on viimased nädalad olnud täis minemisi ja tulemisi, jällenägemisi, taaskohtumisi ja hüvastijätte. Ehk kehtib vana tõde: kui jupp aega midagi ei toimu, siis toimub järsku ühel päeval korraga kolm üritust. Ja sa siis vali või jõua kõikjale. (ma olen vajadusel väga võimekas, kas teate. Ja mu silmaalused ei lähe üldiselt magamatusest tumedaks. Üldiselt. Sest teispäevaks olid ka mul iidolivarjud. (kui te veel sõna mäletatate)).

Mis siis tehtud?

* Militaarfest ehk milfest.

Väga hurmav nimi tõesti.

2000 muna, mille ülejääke me nüüd see pühapäev kõigile peolt lahkujaile kaase panime. (jah, mina olin see hing, kes need 2000 muna ja siis veel võitmatu armaada jagu toidukraami pidi sisse tassima. Aga hei, tänutäheks viidi mind tsirkusesse, nii et yay!).

(ja kõik need grillvorstid meie jääkambris, mis tuleb kunagi nahka pista nuuks nuuks)

Väga näljased ja janused ajateenijad, kelle põhimenüü on burks ja kali. Igatsevad pilgud õllemasina suunas. Õllemasina on vallutanud herilased. Mehed, kes mängivad sõda. Keegi hulljulge ja kartmatu meeskodanik ss ohvitseri mundris. Mis on uni, kes seda teab?

* Tähistasime Kadi sünnipäeva. Liisa kartis, et jääb purju ja sõi kodus ja siis saabus Kadi poole, kes oli mämmut suppi teinud ja sõi seda siis korralikult ja snäkkis korralikult ega jaksanud tegelikult enam kokse juua. So tragic etc. Also, harivad tunnid reality tv’ga ja nägin viimaks ka siis Myhitist „Fake love’i“ ära.

* Nädalavahetuse ürituste ja kohtumiste maraton.

Linda on randomly Eestis! Liisa saabub hommikul Tartu, otsustab kunstinäitust külastada enne kui sünnipäevale läheb ja õhtul tantsima (aga kohe kindlasti ei plaani ta enam ööks Tallinna jõuda).

Kaspari sünnipäev aiapeona. Jaanipäevast saati pole sadanud ja siis hakkab kallama täpselt sel hetkel kui ma kodust välja astun. Selline noorte täiskasvanute pidu, et vähe pole. Näeme meeskodanike, keda pulmast saati pole näinud. Mäletavad meie kohta veidraid asju, lol.

Ja niipea, kui sünnipäevalt koju sain, asusin end ilusaks tegema, et üle mitme setme aasta Aapoga kokku saada ja swing tantsu õhtule minna. Mia swing-kleit seljas, nägin ma välja fääääääb ruudus. Mis aga juhtus, oli see, et meid ei lastud tantsusaali sisse, sest meil polnud vahetusjalanõusid. Well, me siis läksime Naiivi tantsima. Ja piletiraha jõime maha. Vot. Ja ehkki meie ühised tantsuoskused olid kübeke roostes, olime ikkagi võimekad. Selline dynamic duo, et vähe pole.

* Järgmine päev Tallina Yu’ga kohtuma, mis oli väga beach deito Kadrioru ja merega ja ilmselgelt alatult lühike kohtumine, aga mis teha, kui lennuk läks samal õhtul. We looked cute, we were cute etc.

Suvilas sai saunatatud ja siis hommikul tagasi Tartu, et pihvidega pidu pidada. (ja bussijaamas avastada, et olin suutnud hajameelsus hoos osta Tartu-Tln pileti. Loll on ikka loll)

* Irina pool lauamängu pidu hiina kommide ja k-popiga. Kes on öelnud, et kell neli ei või juba viinakokse jooma hakata? Ürituse lõpetas väärikas ja auväärne telesaade nimega Rue Paul’s dragrace.

Ja siis järgmine hommik Tõrva, et veidi hingata, kotti pakkida ja järgmine hommik Riiga suunduda.

* Riia reis oli tore. Ja niiii soe. Täitsime plaani: esimene päev käisime botaanikaaias ja vanalinnas ning tähistasime õe sünnipäeva (restos, mis vanalinna tänaval oli igati nunnu ja seest nägi välja nagu 90ndate narkopesa/rahapesukas. Toit see-eest oli ülihea ja natuke liiga suur portsion). Kui kõrvale jätta see linnaekskursioon, mis ma eelmine suvi Berliinist naastes oma kohvriga tegin, oli see alles teine kord Riiat külastada. Ja esimene kord ööbida. Vanalinn oli hurmavalt palav ja et me suundusime hotelli juba pimedas, võis ka tuledes linna imetelda. Soojades suveöödes lihtsalt on midagi erilist.

Teine päev külastasime loomaaeda ja üllatus üllatus, loomaaed oli samuti hurmavalt palav. troopikamaja oli veel see kõige jahedam koht. Lol, ja ilmselgelt on huvid muutunud: kõige põnevamad loomad olid kalad, konnad ja igasugused putukad.

Tagasiteel külastasime oma alatist söögikohta ja käisime ka viimaks selles rennis sõitmas. Mia ja Mart olid tiim ja mina emmega, sest ma ostsin kogemata liiga palju pileteid. Emme kommentaar pärast sõitu: mul tekkis kohe tahtmine Särkaniemi lõbustusparki minna!

Õhtul jõudsime tagasi ja vahepeal olid alanud Tõrva tulepäevad, mis avaldus selles, et rannas oli kontsert ja öökino. Kontserist saime osa proovi ajal ujumas käies (ei viitsinud pärast minna) ja kõik need hurmavad abba hitid kostsid meile öösel läbi avatud akna kenasti tuppa. Mia laulis kaasa ja luges fici. Idüll.

* Järgmine õhtu asusid siis saabuma esimesed külalised. Mariafest oli tõelisi tuure sisse saamas. Piduliku sündmuse auks oli linna organiseerinud rea kontserte ja ettevõtmisi, mis oli neist väga kena, ainult et kui sul on külalised, ei ole sul nagu väga mahi neist osa võtta. Nii jäid mul kõik Lepatriinud ja Aropid ja Shanonid nägemata. Küll tegime aga oma selle suve esimese (ja ilmselt viimase) pimedas skinnydippimise.

Järgmine päev oli siis suur praasnik. 24 inimest pluss koer. Dalmaatslane. Mahtusime mingi imenipiga aiamajakesse ära. mäekülg oli telke täis. Ikka tõeline festar. Sõime, jõime, möllasime. Rahvusringhääling oli kohal. Vihma ainult tibutas kergelt. (sest see suvi on meil olnud kolm suuremat aiapidu ja sadanud on Tõrvas ka samuti täpselt kolm korda – neil õhtutel). Ööks oli generaalplaan ka. Nimelt oli tulepäevade raames (tulesõud me muidugi ei näinud, selleks oleks pidanud end varem linna vedama) organiseeritud ka linnaväljakule munitsipaalööklubi ehk MÖK. Ja kui kell oli saanud nii pool üks ja kõik alkohol ei olnudki veel imekombel otsas, otsustasime siis oma tagasihoidliku gängiga linna suunduda. Noorim osaleja, mu vend, vanim, mu ema. Nõrgemad olid murdunud, aga 15 vaprat sõdalast suundus sõjatantsu vihtuma. Kõige hullemini vihtus tanstu muidugi mu vend ja võib-olla ka mina, sest sellised me kord juba oleme. Hr H oli ilgelt lõbustatud faktist, et dj’ks oli vallavanem/linnapea isiklikult. Ühel hetkel aga vanimad ja noorim murdusid ning oma südameheaduses suundusin tädikest koju saatma ja alkoholi juurde tooma. Täiuslik näide aja relatiivsusest: sest kui mulle tundus, et käisin käppelt ära, siis härraste tantsuplatsil ootajate jaoks näis see terve igavikuna. Aga kui ma siis viimaks oma seljakotiga saabusin, tervitati mind kui meie aja kangelast. Jõudsin täpselt viimaseks kolmeks lauluks kohale ja sain Carolt hurmava kommentaari osaliseks: nimelt, et olen nagu väike Suga.

(ja kui te arvate, et koju jõudes kasutasime me oma kainet mõistust ja suundusime unerüppe, siis te eksite – eriti arvestades, et kaine mõistus oli küll tol hektle üks võõras konseptsioon. Hävitasime veel viimased joogid (väga ebavajalikud, tunnistas õeke) ja pläkutasime.)

Hommikul olid poolkoristatud peolaua vallutanud herilased, Liisal ei olnud imekombel pohmakat ja 19 inimest ootasid söötmist. Aga tänu vahtetustele saime hakkama. Laist festivali viimane päev, täis näksimist, mänge, telkide pakkimist ja rannachilli, mis kujunes seoses ootamatult saabunud jaheduse ja vihmaga ehk natuke lühemaks kui algslet plaanis. Aga küll see vesi oli võrreldes õhuga soe! Ja siis me sõime veel natuke ja siis veel natuke, sest hei, hapukurgi vedeliku supp on lihtsalt must.

(lugesin täna huvi pärast veinipudeleid üle ja me jõime muu alkoholi kõrval ära 14 liitrit veini.)

Ja kui ma siis õhtul viimaks üks jäin, sain teada, et esmaspäev saabuvad kuus külalist chillima. Tulgu aga, leidis Liisa, show must go on! Ehk siis eile olid pifid ja nuorpere siin (viimased küll vaid paar tundi). Ujusime, sest veest tuleb võtta viimast enne kui öine jahedus järve maha jahutab, sõime, sõime veel natuke ja siis veeel kogu aeg, mängisime ja kuulasime mitmesugustes valikutes playliste. Huvitv fakt, Linda ei teadnud Kiki Mikit. Sandra, kas sina ikka tead või elad sa seal UK’s nii kodumaa võõrast elu?

(uuuuuuu veel kõigest kaks nädalat~)

Täna olin siis chill. Viimased vabad hetked enne WKNDi. Peab kostüümid välja mõtlema. Ei ole ikka kerge see festivali elu.

Kpopiks kirjutamiseks enam jaksu ei ole.

Lähen ja kuulan veel kord IKONi „Killing me’d“.

Let's get it!

Vaatasin huvi pärast kalendrisse: viimase 16 päeva jooksul on mul täitsa ilma külalisteta olnud kaks päeva pluss siis veel üks õhtu. Ehk siis kolm õhtut, mil ma oleks võinud kirjutada, aga ühel olin ma väsinud, ühe ajal üritasin fici edasi kribida ja nüüd see möödunud reede olin omadega nii läbi ja pidin veel pool viis tõusma ka, nii et jah, lükkasin taas blogimise edasi. Ja täna, viimaks täna, jõudis kätte päev, mil ainsad kodanikud meie tasuta suvekuurortis oleme mina ja suured mussikud. Väike mussik on sõbral külas, mis tähendab, et ma ei pea ka Rick ja Morty’t vaatama. (oleme teise hooaja alguses ja pärast Gravity Fallsi, well, üks neist ei ole ilmselgelt pg-13)

Külalisi on siis kõvasti käinud. Nõbusid, onusid, Kadi, venna pinginaaber, Irina, veel nõbusid ja onu...isegi Mia mõjub vaikselt külaisena kuigi temale ei pea ma muidugi voodipesu muretsema. Tuleb ka homme ja võib-olla taas üks nõbuke. Me oleme siin popid.

Ujun kõvasti. Olen pruun nagu karamellijäätis. Mia esimesed sõnad mulle, kui ta Koreast tagasi tuli (peale heid ja kallit), olid ’sa oled rassi vahetanud’. Tema igatahes ei ole, kuigi tal on nüüd see hurmav kaasaskantav fan, millega endale tuult lasta ja mis pidavat Souli metroos kohustuslik aksessuuar olema.

Ühtlasi olen ka nüüd BTSi albumi ja kaartide ning Jungkooki pildiga sokkide õnnelik omanik. Mia ütles, et ta ilgelt häbenes neid sokke osta, miks, seda ma ei tea. Sokikorv oli tänaval ja ta ütles, et tuhnis ilgelt kiiresti seal. Ma lisaks pildi ka, aga paraku ei saanud mu telo piltide sisse tõmbamisega hakkama. Õeke jändas jupp aega ja suutis reaalselt ühe pildi sisse bluetoothida. Maybe next time.

Kuna külalisi oln palju olnud, olen kõvasti rannas peesitanud, mänginud ja alkoholi tarbinud. Täna pean pausi. Tähistasime eile mussikute pulma-aastapäeva, mis läks mõnele kodanikul veidi ülekäte (mitte mul) ja sisaldas hunnikut põnevaid arutelusid teemal koolikaklusd, Õismäe pätid, Columbia narkoäri, India restoranikultuur ehk kuidas eri maailma osades lõuga anda/lõuga mitte saada. Õhtu lõpetasid suitsud ja tähed ja Liisa uppumas dressikasse, mis oli talle selgelt liiga suur.

*

Kadi külaskäik oli muidugi hurmav. Olime lapsed omapäi, vanaisa oli väga kehv ja hoidis omaette. Mardil oli fun, sest party every day pluss sai Kadiga nigahiga videosid vaadata. (lol, aga positiivne lol). Ja Mia tuli ka siia, sest can’t miss the phaati.

Kes oleks osanud arvata, et me jälle nii palju kpopist räägime? Ja Koreast. Sest Maria oli ju reisilt tagasi ja me tahtsime lihtsalt niii palju teada saada.

Mõningaid suvalisi seiku

Üritasin Kadile BTSi liikmeid selgeks õpetada. Kadi komistuskivid: Jin vs Jungkook ja nugu Jimin.

Me oleme ikka väga ahjumma fännid, kui asi puudutab kpopi

Lähme nüüd magama!

(Kell on veerand neli, ikka pläkutavad)

Teeme vaarikamoosi väikse vaarikaussi lisandiga. Aga minu moto on: vaarikaussi, keda sa ei näe, pole olemas

Võrkpalliturniir ja oosom Kadi-sensei

Turismireis Helme, kus keegi ei kukkunudki rattaga

I wanna be a GOAT! Just for u~

Ja eesti keelne versioon, mis sündis rattaga mäest üles vändates, esitatud kolmehäälselt (tenor, sopran, alt): see on liba armastus, liba armastus~

Vaarika mohjitod

Ja õuepidu, kus küünlavalgel kaminasoojuses sai mängitud Love Letterit, vihutud kpopi saatel tantsu ja poseeritud vihtadega

Need vihad tho

Ja slavic meme face’id. Venna lõust võiks vabalt viraliks minna

Let’s get it!

Let’s get it everywhere

Auslat, ma ei kasuta seda enam irooniliselt

Tüdrukud teevad šašlõkki ja see on das gut~

Mia näitab meile Korea ja Jaapani pilte ja me oleme nagu, kuidas te kogu aeg nii ilusad olete

(raske töö ja vaev. Apparently ei saa Koreas üle pea käivaid asju poes proovida, sest muidu kattuks ilmselt kõik krohvikihiga))

Kuidas me kogemata veinist purju jäime ja taaskord Kadile BTS’i õpetada üritasime

Täna peab varem magama minema vol 2

(me ei läinud varem magama)

Hommikul, kui olin Kadi-sshi ära saatnud, visksin end paadisillale siruli ja peesitasin. Juba kell üheksa oli palav ja paadisild kõikus ning ma olin nagu, on see sild ise või see eelmise õhtu vein, mil pole olnud aega mu kehast lahkuda?

Kokkuvõttes, iga minut oli sisustatud ja täitsime plaani 95% ulatuses: jäätisekokteil jäi tegemata ja Katan mängimata.

*

Irina saabus aga siis, kui ilmad olid ropult palavaks muutunud. Et venna pinginaaber oli ka siin, ei saanud grillimist edasi lükata ja nii jalutas Irina otse bussi pealt aiamajakesse liha sööma. Niiiii palav oli, aga õues oli vähemalt tuulekest. Pärast istusime lihtsalt tükk aega rannas, sest õhtupäikeses sai viimaks olla.

Mõningaid seiku Irina külaskäigust

Kpopi asemel rääkisime hoopis animest, sest hei, see meid kunagi kokku tõi!

Õhtune aiapidu mohjitode, Love Letteri ja anime tümmiga

Vaatame anime openinge ja laulame vennaga Muumide jaapani versiooni. Nii Ira kui venna pinginaaber leivad, et me oleme väga huvitavad isikud

(issand kui palju venna ja ta pinginaaber tornist hüpata jaksasid)

We suck at volleyball

Ja võrreldes venna pinginaabriga, sakime me kõik Kuninga nimelises jalkast kantud pallimängus

Irina sai päikest ja randid

Ja sõjahaavad

Asume Helme poole rattaretkele ning oleme kodust vaevu saja meetri kaugusel, kui Irina mäe peal libastub ja oma küünarnuki katki kukub. Nii palju siis turistitamisest

Kogu aeg oli nii palav, et peale lõunat istusime lihtsalt maja taga varjus ja lugesime. Tundsime end veel väga intellektuaalselt, sest üks luges Nobeli preemia laureaati ja teine Lawrence Durrelit.

Käisime naabrite pool väikesel grillpeol, mille peaeesmärgiks oli nende uut hotdogi masinat katsetada. Masin oma vaiade otsa pistetud saiadega nägi tõesti erakordselt nilbe välja

Vein ja Katan ja ülemeelik Mart, kes meile põnevaid jutte rääkis

Ausalt, vein hakab palju paremini pähe kui mohjitod

Aga Irinaga suutsime normaalsel ajal uinuda

Isegi kui me ehk vaatasime mõningaid hottest anime guys videosid

Takkajärgi tarkus

BTSi MV’d, millele ma pole veel (esmamuljete) review’d teinud ehk Dope ja Vaaaanad mv’d (kõik enne i need u’t on vana, eks ole)

Dope

Ei saa öelda, et see mulle kohe meeldinud oleks

Imperialistlik nõiapill, eks ole

(Mia sõnad: liiga palju müra)

Aga see annab meile sellise suurepärase line’i nagu:

Ironke bangtan style~

Ning kolm surematut Jungkook hetke:

1. Ayo ladies and gentelmen~
2. Strippar politseinik Jungkook
3. Ja Jungkook laulmas (vähemalt siinkirjutaja rikutud kõrvade jaoks): i’m gonna make you, i’m gonna make you...come~

Boy in luv

Is such a guilty pleasure song

Tehniliselt ei tohiks see hea olla, aga see on lihtsalt niiii catchy

Seda ma vaatasin isegi omal ajal vist rohkem kui korra

Väga ajastu stiil oma sinise-kollase värvigammaga

Plot on kohutav ju, mingi neetud draamapoisid oma randmesikutamise ja asshole olekuga

Jimin vetsus tho JK noksi hindavalt silmitsemas. Kaunis

Ainus era, mil JK soeng traagiline oli

N.O

Lol ma mäletan, kui ma seda omal ajal vaatasin

Algust ja seda valget tantsuruumi kohta

Kohustuslik ajastu dubstep koht

Sõnad on väga head tho

War of Hormone

Didn’t care about, nii et olin enne nende ridade kirjutamist seda vaid kaks korda vaadanud

Läksin siis üle vaatma, et üldse siia midagi kirja panna ja OMG

See ongi see Hello hello~laul

Terve kevad oli see meie kojutulijate tervituslaul, aga ma ei teadnud kunagi, mis BTSi laul see on. Nad kasutavad seda tihti lihtsalt soundtrackil

Lol JK: i’m 18 and know what i need to know. Sure bb, sure

No more dream

Väga hägune mälestus aastast 2013, buss tuli tuttav ette ja küllap me kommenteerisime tollal, et näe, yg laenas oma tänavat

See oli kolmas mv üldse, mida ma nüüd BTS’ilt nägin, ja minu mõte peale DNA’d ja Blood, sweat and tearsi oli: too much noise

We are bulletproof

Jimin hüppab? Või oli see hobi?

Kole stililiseering

Danger

Laulust ei jäänud esimese korraga midagi meelde

Suga oli nudi punapea?

Taehyung lõikas juuksed maha

Ja nüüd, kui kogu see i need u universum eksisteerib, saab aru, et juba siin on viited tulevasele. Damn, nende Konseptsiooni tiim on ikka liiga võimekas

Just one day

Lol ma unustasin selle ära

Kõige cheesym bts’i mv

Mia sõnad: well, milline igav video

Mia sõnad vol2: aga mulle meeldib suga räpp

*

Random BTS’i mõtteid, Ameerika promotionite special

• Ühtaegu valusad ja hüsteerilised olid need päevad. Sest omg, kui hr Kim Seokjin suu lahti teeb, Liisa sureb. Tüübil puudub häbitunne, ta lihtsalt laseb torust. Ja omg, kui flirty flirty ta on, i just love that shit. Ta oli nagu ainus peale Namjooni, kes üritas ka inglise keelt rääkida. Ja ehkki ta aktsent on jube ja grammatika kahtlase väärtusega, julgeb ta seda kasutada. Sest hei, sa ei saa keelt selgeks, kui sa ei praktiseeri.
• JK ei ole küll kõige jutukam poisu, aga see-eest on tal üsna okei hääldus.
• Suga, kes ei vaata kellegi otsa ja teeskleb, et teda ei ole olemas.
• Fännboyd Jimin ja Taehyung
• Rapmon, kes üritab mitte silmi pööritada.
• Hobi being shiny and yeah!
• yeah

Vihm ja bataadid

Jaanipäev selleks aastaks läbi ja ühtlasi möödas ka vihmahooaeg. Arvestades, et enne seda polnud seitse nädalat sadanud ja nüüd ei saja ilmselt jälle jupp aega, hakka või taevataati ja ta haiglasesse huumorimeelde uskuma.

Olen väsinud. Möödunud nädal tõi mulle viis pidu, neist neli järjestikkustel õhtutel ja öödel ning see andis tunda.

Esmaspäev oli siis veel palav ja ilus, ainult tuuline, aga teisipäeval, mil pidid saabuma papsi töökaaslased, keeras ära. Oleks siis ainult vihma kallanud, aga ei, tuulama pidi ka. Aiamajake peab päris hästi vihma, mis sajab vertikaalselt, horisontaalse vihma suhtes ta aga immuunne ei ole. (ausalt, alates esimesest maist oli tõrvas sadanud vihma vaid kahel korral, üks kord öösel, ja üks kord ühel õhtupoolikul kolm piiska. Kõik me vaesed salatitaimed kiratsesid põllul, paps pumpas tiigist vett, et lillepeenraid kasta ja rohi oli selline hurmavalt kollakas-pruun, nii et kõik ma vanainimesed käisime ringi ja halasime, et hädasti on vihma vaja. Noh, saime, mis tahtsime.)

Teispäevane pidu lõppes muide kell üks öösel köögis koos papsi ja ta doktorandiga venekeelsid luuletusi lugedes. Küll me oleme ikka kulturinie ljuudi.

Neljapäevane pidu kallas lakkamatult ja seisime mudamülkas. Bänd oli tore.

Reedene pidu oli selge, aga ropult külm. Liisa toitus ühest kanavardast ja Bacradist.

Ja laupäevane külapidu oli viimaks kena ilmaga, nii et korra olin nagu, lol, ma oleks pidanud lühkarid kaasa võtma. Bänd oli sama ja veel eriti tore ning härra püsiklient viis mu lahkelt jalga keerutama.

Pühapäev pidi siis viimaks toimuma koos lindude, loomade, sugulaste, naabrite ja kaugema kordioni rahvaga meie enda isiklik jaanipäev. Ja toimuski. Vihmas ja tormis ja 12 kraadises suvekuumuses. Heitsin isegi ühel hetkel talvejope seljast, sest kamina ees hakkas lihtsalt nii palav, nii palav. Sõin rohkem kui jõin. Külma ilma boonus.

Ma nüüd lootsin väga, et täna on ka rõve ilm, et ma saaksin südametunnistuse piinadeta teki all vedeleda ja läpakas olla, aga tutkit brat, ilm läheb jälle ilusaks. Väga alatu, kõik need suurepärased tubased ilmad läksid aiapidude peale raisku.

*

Flashback ehk kuidas me kodukohvikute päeva korraldasime

Oli see siis teisel juunil, kui Liisa laupäeva hommikul end kell pool kaheksa üles ajas, et hommikust süüa ja siis kaheksaks staapi suunduda. Liisale, st mulle, oli määratud auväärne ülesanne vastutada bataatide ja mitmete teiste roogade eest. Üritus pidi ametlikult algama kell üksteist. Kell kümme saabusid siis äiksepilved, sest hei, neli nädalat polnud sadanud, miks siis mitte nüüd üks korralik pauk teha. Aga pääsesime kergelt.

Liisa oli natuke loppis, sest eelmise päeva valusad sündmused, mida ma päev otsa olin alla surunud (ei saa tööl nutta, kuigi mu nägu oli küll kohati väga pisaraid alla neelav ja kui ma vetsus käisin, said tüdrukud aru, et minuga pole kõik korras, nuuks nuuks), olid kell pool kolm öösel mind viimaks kätte saanud. Õnneks oli järgmine päev tegus ja ehkki ma olin emotsinaalselt kurnatud, hoidis kokkamine mu mõtted eemal.

Lõpuks kujuneski kuidagi nii, et mina ja K oli köögitoimkond ja teised tegelesid asjade sättimise ja müügiga. Kokku oli meid kaheksa ja kõik olid tegevuses ning kokkuvõttes jõudsin õue vaid paaril korral.

Ja ausalt, meie toidud olid ikka vastikult nämmud. Koogid ja leivad ja mõningad võikukatted oli boss-sama eelmisel päeval valmis teinud, nii et minu kohuseks jäi ühe ilgelt maitsva avokaado-kikerherne kastme valmis segamine. Seejärel tegin ma kaks pesukausitäit pontsikutaigent (retsept oli idiootne ja ma pidin veel kõik mitmekordseks arvutama. Nagu, seiste lusiakat jahu? Kes kirjutab sellise retsepti?). Pontsikud ise olid see-eest absoluutne hitt ja tres bien ruudus. Ning alates poole üheteistkümnest nii poole viieni tegin ma konstantselt bataadifriikaid. Ühed ahju, uus plaaditäis valmis, plaat välja, uus sisse, maitsestus, hakki uued friikad, repeat repeat repeat. 

tüüpiline liisa

Aeg läks uskumatult kiirelt, meil oli köögis väga tore pläkutada ja üldse tundisn ma ennast olulise mutrina toimivas masinavärgis. Kella neljaks aga tundsin, et bataadid on end nüüd ammendanud. Olin ise üks paras bataat. Tegime veel nalja, et Liisa saab palka ka bataatides.

oi oi kes kohale jaksasid tulla

Ja siis, ja siis saabus hetk, mil kokk Liisa sa vabaks. Käisin tegin kiire ujumise ja naasesin aftekale. Teised olid külma veini juba välja toonud ja mulle viimased pontsikud küpsetanud. Ja ah, küll oli ikka mõnus istuda ses soojas sääseses hoovis, pestoleiba mugida ja viimaks ka see bataadisokolaadi kook ära degusteerida. Vana koka häda: süüa tehes pole mahti ise süüa. Võtsime päeva kokku ja jäime kenasti kasumisse, mis oli nagu, yay, boonus.

Riidemüük oli ka ühes aiamurgas, aga et seal oli enamik kraami alles, oli naabritüdruk nagu: valige, mis tahate. Mis põhjustas palju rõõmu, sest osa sest kraamist oli Ajalooga. Seal oli üks legge roosa tube kleit, ikka 2018 mõttes väga jube, aga mitte jube 2000 keskel, mil naabritüdrukud sellega korralikult peol olla käinud. Boss-sama sõbranna vaatas seda nostalgiliselt ja oli nagu, ah, isegi mina olen sellega Tallinnas klubis käinud!

Liisa tegi ka moedemostratsiooni. Esiteks üks crop top koos ühe nii mini seelikuga, et me kõik imestasime, kuidas Kaire sellega kunagi käia julges. Ja julges! Ja käis pidudel. Ja tantsis.

(Mehed ülevalt rõdult, kui Liisa õue astub: ilus seelik!) Ühesõnaga, see seelik on nüüd minu oma, aga ma ei tea, kas ma sellega kaugemale, kui randa julgen minna.

Lol ja teise asjana proovisin ühte vägagi julge selja ja kõhuosaga kleiti ja julge all pean ma silmas, et see oli praktiliselt olematu. (mehed rõdult: see on liiga pikk! Eelmine oli parem!)

Liisa kõhulihased said ka kiita ja nagu te ilmselt mõistate, olin ma selleks hetkeks pokaalist julgustust võtnud.

Pidu lõppes sellega, et ma oleks peaaegu saunas magama jäänud. Ja lõppeski sellega, kuidas Liisa end korraks porgandpaljana voodis rätikule pikali heitis ja ärkas siis kolm tundi hiljem linnulaulu peale, juuksed endiselt niisked.

Jaa, hea päev oli.

Järgmisel päeval sai Liisa palka bataatides.

Oppa oppa, miks nii pop sa

Suvi on jõudnud Eestimaale, ehk 13 kraadi ja ilge tuul. Aga ma ei kurda, mai oligi liiga ilus ja mul pole midagi selle vastu, et paar tubasemat päeva teha. Jõuabki äkki sarjadega järje peale. (edit: ei jõua)

Kohvikutepäev oli super tegus ja väga põnev ja päästis mu hingekest ilmselt rohkem kui ühel moel. Ei taha BTS’i piletisaagast kirjutada, aga jah, ma olin väga väga väga kurb. Võib-olla hiljem jagan rõõmu (haa!).

Must masendus on küll taandunud, aga õhukese paatina kihina katab pettumus siiani hinge.

Oppa oppa

Miks nii pop sa?

Aus ülestunnistus: kui album välja tuli, olin ma parasjagu nii busy busy ja väss väss, et mul polnud mahti seda kohe läbi kuulata. Nii et ma kuulasin esimesel päeval ära vaid pool (kõndides Tamme suunas) ja siis ülejäänu.

Parim kuulamine leidis aset aga nädal hiljem, mil nii mina ja Mia juba laule teadsime. Tulin Mulgi tantsupeolt, väsinud ja ülekuumenenud. Hüppasin järve, et end jahutada ja siis kodus viskasin end söögitoa diivanile siruli, kuum tee käte vahel ja rosinad kausikeses. Mehed olid just sauna läinud, suur mussik luges üleval raamatut ja maja oli meie. Mia reisiks soetatud kaasaskantav kõlar oli äsja kohale jõudnud ja tuli sisse õnnistada ja mis oleks selleks parem, kui Bangtani uus album?

Õhtupäike maalis söögitoa kuldseks, Liisa oli värske ja hüdreeritud ja – mis kõige olulisem – peale 12 tundi jalgadel viimaks horisontaalasendis. Polnud õekesega terve nädal (va üks päev) koos olnud, mis tähendab et mõlemal oli jõudnud tekkida palju mõtteid. Ja ma ütlen teile, niimoodi koos kuulates ja kommenteerides, oli ülimõnus olla.

„Love yourself: Tear“ review-laadne toode

• Singularity ja Fake love räägitud
• The truth untold: esimene kord olin ma nagu, mhm, see on hea power ballaad, millega eurovisooni võita ja kuna tegemist oli Steve Aoki ft lauluga, ootasin ma kogu aeg, mil bass dropib. Ja siis ta ei droppinud. Ega droppinud. Alles täitsa täitsa lõpus ja ma olin nagu: this is false advertisement! Aga peale mitmekordseid kuulamisi on see üks mu lemmikuid.
• 134340: wow, mul on sellega nii palju mõtteid. Esimene kuulamine olin ma nagu: eeeee i don’t like it, i don’t like it at all? Super imelik ja nagu reaaslelt vale kõlaga. Sorry Min Suga. Mingid veidrad trompetikesed või kurat teab mis. Kui Suga räppima asus, olin ma nagu, viuh, vähemat see mulle sobib. (see vestluse koht, tres bien) Aga nüüd ma olen seda rohkem kuulanud ja ehkki ma leian endiselt, et see on albumi kõige kummalisem laul, ei dislaigi ma seda enam. Ei armasta ka, aga ilmselgelt on see enim tundeid ja mõtteid tekitanud lugu. Sest ühel hetkel olin ma nagu, see meenutab mulle shibuya kei’d? Ja Maria kommenteeris seda kui ’see veider bossanova rütmiga laul’ ja ma olin suht, omg, nüüd ma saan aru, miks see mulle kohe algusest vastumeelne oli! Sest ehkki mu maitse on lai, ei istu mulle bossa ja ei istu mulle soul.
• Paradise: esimene kuulamine ja Liisa on nagu, äh, mulle ei meeldinud eelmine laul ja see ka ei meeldi. Nagu Mia ütles, see on nagu need 2013-14 alanud kpop stiiliga laulud, mis olid meie madala tümaka maitse jaoks lihtalt igavad. Aga kui 123456 tekitas mul kõvasti mõtteid, siis selle puhul olin ma lihtsalt meh, don’t care. Ja nüüd on see laul, mis mul täna päev otsa kummitanud on ja kus mulle Jimini koht täiega meeldib
• Love maze: euphoria vol2
• Magic shop: euphoria vol3
• Mõlemad okeid, vahet eriti ei tee, üks meeldib rohkem, aga kumb, ei tea. Vist magic shop. Üks neist meeldis ka Oltsile.(kui nad tartu sõitsid, oli mia oltsi uue kõlari süsteemiga talle uut albumit tutvustanud, aga nagu ta hiljem mulle tunnistas: 134567 jättis vahele, sest ei maksa inimest traumeerida). Igatahes, nagu Mia ütles, on need 2018 kõlaga laulud
• Airplane pt2: esimene kuulamine, wtf is that tango? Alguses tundus kummaline, aga niipea kui live’s nägin, olin armunud. See on väga catchy ja meeldejääv ja üleüldse kõrge kummitusfaktoriga.
• Anpanman: now we’re getting there! Kui ma albumil selleni jõudsin olin ma suht jess, midagi minu madalale maitsele ka. Mulle ikka meedlib vanakooli Bangtan. Aga ma vist kirjutasin sellest eelmine kord juba. Samuti kõrgendatud kummitusfaktoriga
• So what: see laul, mille ma ära unustan. Tümm on hea. (lol, ma pidin laulu nime jaoks playlisti otsima minema)
• Outro:Tear: intro on selline filmilik ja dramaatiline, mis mulle meeldib. Also, hello autotuunitud suga. Mulle meeldib mu rapline, aga ma siiamaani ei suuda otsustada, kelle stiil mulle enim istub. Nagu ma armastan Hobi käredat häält ja seda, kuidas Suga oma häälega mängib ja vahepeal laisalt kurgust laseb, ja Rapmonil on lihtsalt nii hea flow.

Verdict 1: see ei olnud armastus esimesest silmapilgust

Verdict 2: see ei ole ka fake love

Verdict 3: jah, ma lasen selle Mial endale Koreast tuua. Mitte et oppad hetkel mu supporti väga vajaks.

Pruunid pihvid ja kahvatud kutid

Libasuvi osutus päris suveks ja Liisa lehvib ringi, seljas midagi, mida veel pool sajandit tagasi poleks pealisriietena läbi läinud.

Olen pruun. Täitsa pruun. Aiatöö, eks ole. (ja meri ja järv). Kui ma juba praegu selline hurmav karamellijäätis olen, siis mis edasi saab. Tegelt ei saa muidugi midagi, ühest hetkest ma üldiselt enam pruunimaks ei lähe.

Eile ka, jalutasime Kadiga ilusa õhtu puhul jala koju, pläkutasime nagu iidsetel aegadel tol tänavanurgal, kus meie teed lahknevad, kdramadest; lillas taevas säras hiiglaslik täiskuu, sirelid õitsesid ja sääsed sõid meie paljaid sääri ja laupasid, kuni me enam vastu ei pidand ja adjöö bidisime, ning siis kõndis Liisa koju ja ilmetles oma pruune koibasid, mis helesinise teksa ja valgete sandaalide taustal mahedas õhtuvalguses nii kaunilt nii kaunilt särasid.

Väljas on 28 kraadi, istun varjus ja loen järjekordset luulekogu, sest millegi mu jaoks on viimasel ajal vähe kannatust, ning leian end taas mõttelt, kuidas väikesed asjad on just need, mis täidavad hinge rahuloluga. Õnn mingist hetkest või tundest või lõhnast või pilgust.

Selle maikuu rõõmud

Kui järvevesi on su ihu vastas soe ja sa libised ühtlaste tõmmetega läbi siidise vee

Kuum pehme liiv su jalataldade all ja soolnae merevesi su huultel

Sirelite ja mairooside lõhn

Kui su keedetud rabarberikissell kukub nii hästi välja ja kõik lõunalauas kiidavad seda, kuni sa häbelikult (ja heameelest) punastad

Puhtaks rohitud peenar ja selg, mis enam ei valuta

Istuda trepil ja kuulata, kuidas parkimisplatsil mängib 5 miinust ja teada, et suvi on kohal

Raamat, mis paneb sind hetkeks kaugusesse vaatama ja mõtlema, aga mitte liiga palju mõtlema, sest mõtlemine on väsitav

Võimalus juua oma pärastlõunast teed pihlaka all, männi all, päikese all

Ilus poiss, kes sulle mingi nähtava põhjuseta naeratab ja sina naeratad vastu

Jahutav kokteil, mille keegi teine on sulle teinud

Värsked sibulapealsed hommikul võileival, mis äsja põllult nopitud

See tunne, kui sa saad esimest korda sandaalid jalga panna

Esimest korda aias sulgpalli mängida

Esimest korda saunast pea ees järvevette sukelduda

Ainult esimese sääse tapmine pole kunagi rõõm

Kuigi eks see ole ka tähis

*

Õeke on nüüd Soulis. Hingab sama õhku BTS’i poistega.

Kelle comeback show’dest võib ju ka veidi rääkida. Ma tegin seda, mida ma pole 600 aastat teinud: ehk vaatsin kõigi music show’de versioonid ära. Music core oli nadim (paljugi ka kaamerast tingitud, liiga palju vilgutamist me no like), aga muud okei. Mia hoiatats, et ma siis üle ei pingutaks, muidu juhtub veel nagu Mama’ga, mida ma ei suuda enam sekunditki taluda.

Mneti esitused olid muidugi alus.

Fake love

• Väga dramaatiline
• This is what i’m talking about! Lol, ma ütlen, Korea muusikashowd juba production value pealt kokku ei hoia
• Nüüd sai tantsu ka vaadata ja kuigi see on komplitseeritud, ei ole see nii põnev? Jimin nukujuht hea koht, hobi muidugi, see lilleõie tegemine; ja ei näe, ei kuule, ei räägi
• Ja nüüd kui ma dance practise versiooni vaatasin, siis märkasin, et tegelikult see Suga ft stseen, kus teised taga järjest telefonimänguna kunstipärselt võitlevad, on cool. Ja kuidas suga lõpus ümber oma telje keerleb nagu oleks lõuksi saanud
• LOOOOL, siputavad surmasööjad ilmuvad välja
• Kui neil olid need mustades jakkides Not Today taustatantsijad, siis need olid väga coolid. Mingil põhjusel on see aga super naljakas.
• Liisal on Exo Mama valus flashback
• Milleks see nüüd vajalik oli, küsis Mia
• Thjah, leidis liisa, et oleks dramaatilisem?
• Karnevalimaskid on hea touch tho. Kogu entertainment world on üks suur karneval ja kui sa maski ei kanna, siis sorri, aga sa oled kadunud
•  

Airplane pt2

• Ok, i love it!
• Staging on nii gut
• Laul on ka kummitma asunud
• Mulle meeldib nende styling ka, selline saint laurent meets ladina kultuuri. Võtab kostüümilikkust maha
• Jah, mulle meeldib suga look
• Super kaamertöö ja see üksteisele mikri ulatamine, hea hea
• J-Hope’i koht ja throwback Airplane’ile (ma küll ei ole siiani jõudnud Hobi mixtape’ini, aga mulle meeldis Airplane tunduvalt rohkem kui Daydream)
• Jin: ah! Ah!
• Liisa pilutab silmi: That lil shit knows what he’s doing

Anpanman

• Kui ma albumit läbi kuulasin ja viimaks selle looni jõudsin, olin ma suht: now we have it!
• Üks, mulle meeldib vanakooli bangtan; kaks, mulle meeldivad lood, mis on veidi jaburad; ja kolm, kui laul sisaldab sõna bangtan, olen ma müüdud (BANG! TAN! SON! YEON! DAN!)
• Live on fun ja kostüümid kahtlase väärtusega ja Taetae natuke vähem peategelane kui Go Go’s (which i love, btw, ah yolo yolo ye~)
• Osad dancebreakide kambad on huvitava koosseisuga
• Kaameramees armastab Jimini ja liisa armastab selle eest kaamerameest. No küll ta näeb ikka nunnu välja~

*

Õhtul jõe äärde ja pifidega kinno Solot vaatama.

Coming up!

Liisa on jätkuvalt sentimentaalne ja BTS on jätkuvalt teemas.

BTS ft Suga

Kõigi kirjakirjutamise reeglite kohaselt alustab Liisa tavaliselt ilmast. Seekord põrutan otse Bangtani juurde ja kui energiat jätkub, kirjutan muust ka.

Suutsin siis seekord veeta comebacki eelse nädala ilma läpakata. See tähendab, et ma pidin oma uudised twitterist saama, sest no mobile tumblr. Kah võimalik. Seetõttu jäin ilma kõigist tiiseripõhistest eelteooriatest ja olin puhas leht.

Aga enne, kui jõuame päris mv’ni anname vanade aegade mälestuseks au ka teaseritele. (sest kunagi olid siin ju ka teaser review’d. Ei mäleta, kas see oli tai wan mei või midagi muud, aga ma kirjutasin tollal, et tegemist on ilmselt minu elu enim vaadatud 15 sekundiga)

Teaser üks

Wow, milline kole font

Uuu, need asjad, mida nad vastu saavad, on highlight reelist!

Jungkooki batika jakk

Creepy dude

Liisa loeb nagid üle

Haa, bangtan on nagid!

Mmm, need kaks seki laulust kõlavad paljutõotavalt

Teaser kaks

Dramatic boys looking all dramatic and fine

Saadab mulle seda blood sweat and tearsi vibe’i

Suga jakk

Suga jakk

(see on saint laurent ja teate, täitsa kallis)

Liisa sõidab bussiga Tartu poole ja vaatab twitterist BTS usas intervjuu klippe. Väga veider. Mv droppimiseni on vähem kui tund.

Viis minutit enne keskpäeva jõuab Liisa Tartu. Ja asub siis koju kõmpima, et koos Miaga seda esimest korda koos vaadata. (sest millal säärane haruldane asi viimati juhtus, Suju M’i päevadel?)

Istume siis kodus suure arvuti ette ja küsin õekeselt, kas ta teist tiiserit üldse näinud on. Selgub, et mitte. Ja et ikka meeleollu viia, tuleb see ka ära vaadata.

Mia: vaatame veelkord! Mul on vaja end häälestada

Ja siis me vaatasime viimaks päris mv’d.

Liisa esimesed mõtted vaatamise ajal

Fake Love aka feiku laab

• (it’s ok jin bb, katsu sa laulda sama rütmiga lihtsalt fake love, no ei kuku välja)
• Uuuu armastan algust, see sama kaks sekundit, mis oli teaser ühe lõpus
• Ja nüüd ma mõistan, miks ma peale esimest teaserit terve järgmise päeva post malone’i rockstari ümisesin
• Dark and artsy what else i need
• Jungkooki põlvili vajumas apparently
• Mis kurat taehyungil seljas on, me no like
• Lol ma olen vist ta mulletiga ära harjunud, sest ma isegi ei mõelnud selle peale
• Lol rm
• Lol again
• Nii sensuaalne~ 
• Hobi looking fine af
• That snickers tho
• Hobi seksseks tantsuliigutus
• Ja see peegeldus tantsuliigutus, me like
• Taehyungi pluus on super
• Jälle rm, kas nüüd ei peaks suga kord olema
• Õõõ, küll ta näeb seal peeglis imelik väja
• Suga ilmub välja: oo, sa ka siin?
• (ausalt)
• (ja pärast mv lõppu olin ma veel nagu ’mia, millal taehyung üldse laulis’)
• Ehk siis BTS ja Jungkook ft Suga
• Jungkooki batika jakk on ikka lege
• Miks ma mõtlen legolasele, kui jungkook jookseb mööda varisevat põrandat
• Nooooooooo veel rohkem snickerseid
• (I hope they paid u a lot)
• Muidugi on jiminil vesi ja sugal tuli
• Suga just wants to see the world burn
• That smirk tho
• Ja lõpp on jälle see täiega hea meloodia koht 

Liisa: kas vaatame uuesti?

Mia: muidugi!

Liisa mõtted teise vaatamise ajal, kommenteeritud Miale

See algus on selge blood sweat and tears viide

Ei tea, kas liivakell sümboliseerib nende elusid ja seda, kuidas Jin meeleheitlikult üritab neid koos hoida?

Kogu see maja oma erinevate tubadega, kuhu JK sisse piilub on feik. Nad on nagu nukud nukumajas

Jhope ja tema mänguasjad, kui meeleheitlik klammerdumine lapsepõlve külge

See koridor on sama, mis Jini wingsi short filmis vist

Kurat, jälle see snickers

(see sümboliseerib kapitalismi ja rahaahnust)

Liisa: fännid võivad ükskõik millest sümboli välja lugeda. Vaata seda läbikumavat kasti refrääni tantsusteeni taustal. See on suurendatud koopia sellest samast lukukastist, mille JK tiiseris endale vahetab. Lisaks on see ka viide blood sweat and tearsile, kus oli samuti klaaslae ja -põrandaga tuba

Mia selle peale: Jungkook näitas just abse.

Liisa: kas kerime tagasi?

Mia: ei

(ja liisa jätkab sümbolitega)

Näiteks, jungkooki riietus vöö ümber seotud pluusiga meenutab suga riietust Proloogist ja nende tegelased on obviously connected

Vesi, mis seinast välja purskub, well, u get it. Hea reaction gif materjal

JK kätelt tõuseb miski lendu:

L: Butterfly~

M: see koht meenutab mulle Harry Potteri mängus seda kohta, kus ta boomslang skinile pidi järgi minema

Ja

M: ei tea, kust nad neid augulisi särke saavad, tahan ka

Ehk mul ja mial tekivad hurmavalt vastandlikud mõtted

Ja võib-olla me vaatasime uuesti. Aga kohe kindalsti ei vaadanud me kohe neljandat korda, sest

M: venna tuleb kohe koju

L: ootame ta ära ja näitame talle ka

Ja siis me näitasime seda vennale. Kes laulis pärat fakeu loovi. Ja tundis ära Rm’i ja Suga.

Väga tõsine review indeed.

Tõsised mõtted

Kui asi puudutab laulu, siis tervikuna see meeldib mulle, kuigi mitte nagu ’wow, see on nii neetult hea’. (erinevalt „Save me’ist“, mis oli suht esimesest taktist peale nii minu cup of tea, palun Sandra, kui ma pean ühe MV oma lemmikuks valima, siis peale rasket vaagimist, võitis selle kategooria „Save me“).

Algus on täiuslik, lõpp on täiuslik. Vahepealne osa...mhm, refrään catchy ja feiku loov lihtsalt nunnu, aga mis puudutab salmi osa viisi, siis ma ei oska seda laulda.

Mulle meeldib selle laulu üldine tume kõla, Maria kasutas alguses sõna sünge, aga siis leidis, et tume sobib paremini. See ei ole eriti lootusrikas. Sõnadest meeldisid mulle need read, mis kõlasid umbes nii ’ma kasvatasin lille, mis ei saa õide puhkeda, unistuses, mis ei saa täide minna’.

Koreograafia osas ootan korraliku live’i ära.

PS. Vanasti kirjutasin ma kõik suurtähed õigesti ja panin igale poole, kuhu vaja, kursiivi ja jutumärke ja nüd ma olen lihtsalt, go with the flow bb.

PSS. Tahaks üldse kõigst albumitest kirjutada, aga lol, ma pole isegi MV’de minireview’dega lõpuni jõudnud.