Oppa oppa, miks nii pop sa

Suvi on jõudnud Eestimaale, ehk 13 kraadi ja ilge tuul. Aga ma ei kurda, mai oligi liiga ilus ja mul pole midagi selle vastu, et paar tubasemat päeva teha. Jõuabki äkki sarjadega järje peale. (edit: ei jõua)

Kohvikutepäev oli super tegus ja väga põnev ja päästis mu hingekest ilmselt rohkem kui ühel moel. Ei taha BTS’i piletisaagast kirjutada, aga jah, ma olin väga väga väga kurb. Võib-olla hiljem jagan rõõmu (haa!).

Must masendus on küll taandunud, aga õhukese paatina kihina katab pettumus siiani hinge.

Oppa oppa

Miks nii pop sa?

Aus ülestunnistus: kui album välja tuli, olin ma parasjagu nii busy busy ja väss väss, et mul polnud mahti seda kohe läbi kuulata. Nii et ma kuulasin esimesel päeval ära vaid pool (kõndides Tamme suunas) ja siis ülejäänu.

Parim kuulamine leidis aset aga nädal hiljem, mil nii mina ja Mia juba laule teadsime. Tulin Mulgi tantsupeolt, väsinud ja ülekuumenenud. Hüppasin järve, et end jahutada ja siis kodus viskasin end söögitoa diivanile siruli, kuum tee käte vahel ja rosinad kausikeses. Mehed olid just sauna läinud, suur mussik luges üleval raamatut ja maja oli meie. Mia reisiks soetatud kaasaskantav kõlar oli äsja kohale jõudnud ja tuli sisse õnnistada ja mis oleks selleks parem, kui Bangtani uus album?

Õhtupäike maalis söögitoa kuldseks, Liisa oli värske ja hüdreeritud ja – mis kõige olulisem – peale 12 tundi jalgadel viimaks horisontaalasendis. Polnud õekesega terve nädal (va üks päev) koos olnud, mis tähendab et mõlemal oli jõudnud tekkida palju mõtteid. Ja ma ütlen teile, niimoodi koos kuulates ja kommenteerides, oli ülimõnus olla.

„Love yourself: Tear“ review-laadne toode

• Singularity ja Fake love räägitud
• The truth untold: esimene kord olin ma nagu, mhm, see on hea power ballaad, millega eurovisooni võita ja kuna tegemist oli Steve Aoki ft lauluga, ootasin ma kogu aeg, mil bass dropib. Ja siis ta ei droppinud. Ega droppinud. Alles täitsa täitsa lõpus ja ma olin nagu: this is false advertisement! Aga peale mitmekordseid kuulamisi on see üks mu lemmikuid.
• 134340: wow, mul on sellega nii palju mõtteid. Esimene kuulamine olin ma nagu: eeeee i don’t like it, i don’t like it at all? Super imelik ja nagu reaaslelt vale kõlaga. Sorry Min Suga. Mingid veidrad trompetikesed või kurat teab mis. Kui Suga räppima asus, olin ma nagu, viuh, vähemat see mulle sobib. (see vestluse koht, tres bien) Aga nüüd ma olen seda rohkem kuulanud ja ehkki ma leian endiselt, et see on albumi kõige kummalisem laul, ei dislaigi ma seda enam. Ei armasta ka, aga ilmselgelt on see enim tundeid ja mõtteid tekitanud lugu. Sest ühel hetkel olin ma nagu, see meenutab mulle shibuya kei’d? Ja Maria kommenteeris seda kui ’see veider bossanova rütmiga laul’ ja ma olin suht, omg, nüüd ma saan aru, miks see mulle kohe algusest vastumeelne oli! Sest ehkki mu maitse on lai, ei istu mulle bossa ja ei istu mulle soul.
• Paradise: esimene kuulamine ja Liisa on nagu, äh, mulle ei meeldinud eelmine laul ja see ka ei meeldi. Nagu Mia ütles, see on nagu need 2013-14 alanud kpop stiiliga laulud, mis olid meie madala tümaka maitse jaoks lihtalt igavad. Aga kui 123456 tekitas mul kõvasti mõtteid, siis selle puhul olin ma lihtsalt meh, don’t care. Ja nüüd on see laul, mis mul täna päev otsa kummitanud on ja kus mulle Jimini koht täiega meeldib
• Love maze: euphoria vol2
• Magic shop: euphoria vol3
• Mõlemad okeid, vahet eriti ei tee, üks meeldib rohkem, aga kumb, ei tea. Vist magic shop. Üks neist meeldis ka Oltsile.(kui nad tartu sõitsid, oli mia oltsi uue kõlari süsteemiga talle uut albumit tutvustanud, aga nagu ta hiljem mulle tunnistas: 134567 jättis vahele, sest ei maksa inimest traumeerida). Igatahes, nagu Mia ütles, on need 2018 kõlaga laulud
• Airplane pt2: esimene kuulamine, wtf is that tango? Alguses tundus kummaline, aga niipea kui live’s nägin, olin armunud. See on väga catchy ja meeldejääv ja üleüldse kõrge kummitusfaktoriga.
• Anpanman: now we’re getting there! Kui ma albumil selleni jõudsin olin ma suht jess, midagi minu madalale maitsele ka. Mulle ikka meedlib vanakooli Bangtan. Aga ma vist kirjutasin sellest eelmine kord juba. Samuti kõrgendatud kummitusfaktoriga
• So what: see laul, mille ma ära unustan. Tümm on hea. (lol, ma pidin laulu nime jaoks playlisti otsima minema)
• Outro:Tear: intro on selline filmilik ja dramaatiline, mis mulle meeldib. Also, hello autotuunitud suga. Mulle meeldib mu rapline, aga ma siiamaani ei suuda otsustada, kelle stiil mulle enim istub. Nagu ma armastan Hobi käredat häält ja seda, kuidas Suga oma häälega mängib ja vahepeal laisalt kurgust laseb, ja Rapmonil on lihtsalt nii hea flow.

Verdict 1: see ei olnud armastus esimesest silmapilgust

Verdict 2: see ei ole ka fake love

Verdict 3: jah, ma lasen selle Mial endale Koreast tuua. Mitte et oppad hetkel mu supporti väga vajaks.