Vihm ja bataadid

Jaanipäev selleks aastaks läbi ja ühtlasi möödas ka vihmahooaeg. Arvestades, et enne seda polnud seitse nädalat sadanud ja nüüd ei saja ilmselt jälle jupp aega, hakka või taevataati ja ta haiglasesse huumorimeelde uskuma.

Olen väsinud. Möödunud nädal tõi mulle viis pidu, neist neli järjestikkustel õhtutel ja öödel ning see andis tunda.

Esmaspäev oli siis veel palav ja ilus, ainult tuuline, aga teisipäeval, mil pidid saabuma papsi töökaaslased, keeras ära. Oleks siis ainult vihma kallanud, aga ei, tuulama pidi ka. Aiamajake peab päris hästi vihma, mis sajab vertikaalselt, horisontaalse vihma suhtes ta aga immuunne ei ole. (ausalt, alates esimesest maist oli tõrvas sadanud vihma vaid kahel korral, üks kord öösel, ja üks kord ühel õhtupoolikul kolm piiska. Kõik me vaesed salatitaimed kiratsesid põllul, paps pumpas tiigist vett, et lillepeenraid kasta ja rohi oli selline hurmavalt kollakas-pruun, nii et kõik ma vanainimesed käisime ringi ja halasime, et hädasti on vihma vaja. Noh, saime, mis tahtsime.)

Teispäevane pidu lõppes muide kell üks öösel köögis koos papsi ja ta doktorandiga venekeelsid luuletusi lugedes. Küll me oleme ikka kulturinie ljuudi.

Neljapäevane pidu kallas lakkamatult ja seisime mudamülkas. Bänd oli tore.

Reedene pidu oli selge, aga ropult külm. Liisa toitus ühest kanavardast ja Bacradist.

Ja laupäevane külapidu oli viimaks kena ilmaga, nii et korra olin nagu, lol, ma oleks pidanud lühkarid kaasa võtma. Bänd oli sama ja veel eriti tore ning härra püsiklient viis mu lahkelt jalga keerutama.

Pühapäev pidi siis viimaks toimuma koos lindude, loomade, sugulaste, naabrite ja kaugema kordioni rahvaga meie enda isiklik jaanipäev. Ja toimuski. Vihmas ja tormis ja 12 kraadises suvekuumuses. Heitsin isegi ühel hetkel talvejope seljast, sest kamina ees hakkas lihtsalt nii palav, nii palav. Sõin rohkem kui jõin. Külma ilma boonus.

Ma nüüd lootsin väga, et täna on ka rõve ilm, et ma saaksin südametunnistuse piinadeta teki all vedeleda ja läpakas olla, aga tutkit brat, ilm läheb jälle ilusaks. Väga alatu, kõik need suurepärased tubased ilmad läksid aiapidude peale raisku.

*

Flashback ehk kuidas me kodukohvikute päeva korraldasime

Oli see siis teisel juunil, kui Liisa laupäeva hommikul end kell pool kaheksa üles ajas, et hommikust süüa ja siis kaheksaks staapi suunduda. Liisale, st mulle, oli määratud auväärne ülesanne vastutada bataatide ja mitmete teiste roogade eest. Üritus pidi ametlikult algama kell üksteist. Kell kümme saabusid siis äiksepilved, sest hei, neli nädalat polnud sadanud, miks siis mitte nüüd üks korralik pauk teha. Aga pääsesime kergelt.

Liisa oli natuke loppis, sest eelmise päeva valusad sündmused, mida ma päev otsa olin alla surunud (ei saa tööl nutta, kuigi mu nägu oli küll kohati väga pisaraid alla neelav ja kui ma vetsus käisin, said tüdrukud aru, et minuga pole kõik korras, nuuks nuuks), olid kell pool kolm öösel mind viimaks kätte saanud. Õnneks oli järgmine päev tegus ja ehkki ma olin emotsinaalselt kurnatud, hoidis kokkamine mu mõtted eemal.

Lõpuks kujuneski kuidagi nii, et mina ja K oli köögitoimkond ja teised tegelesid asjade sättimise ja müügiga. Kokku oli meid kaheksa ja kõik olid tegevuses ning kokkuvõttes jõudsin õue vaid paaril korral.

Ja ausalt, meie toidud olid ikka vastikult nämmud. Koogid ja leivad ja mõningad võikukatted oli boss-sama eelmisel päeval valmis teinud, nii et minu kohuseks jäi ühe ilgelt maitsva avokaado-kikerherne kastme valmis segamine. Seejärel tegin ma kaks pesukausitäit pontsikutaigent (retsept oli idiootne ja ma pidin veel kõik mitmekordseks arvutama. Nagu, seiste lusiakat jahu? Kes kirjutab sellise retsepti?). Pontsikud ise olid see-eest absoluutne hitt ja tres bien ruudus. Ning alates poole üheteistkümnest nii poole viieni tegin ma konstantselt bataadifriikaid. Ühed ahju, uus plaaditäis valmis, plaat välja, uus sisse, maitsestus, hakki uued friikad, repeat repeat repeat. 

tüüpiline liisa

Aeg läks uskumatult kiirelt, meil oli köögis väga tore pläkutada ja üldse tundisn ma ennast olulise mutrina toimivas masinavärgis. Kella neljaks aga tundsin, et bataadid on end nüüd ammendanud. Olin ise üks paras bataat. Tegime veel nalja, et Liisa saab palka ka bataatides.

oi oi kes kohale jaksasid tulla

Ja siis, ja siis saabus hetk, mil kokk Liisa sa vabaks. Käisin tegin kiire ujumise ja naasesin aftekale. Teised olid külma veini juba välja toonud ja mulle viimased pontsikud küpsetanud. Ja ah, küll oli ikka mõnus istuda ses soojas sääseses hoovis, pestoleiba mugida ja viimaks ka see bataadisokolaadi kook ära degusteerida. Vana koka häda: süüa tehes pole mahti ise süüa. Võtsime päeva kokku ja jäime kenasti kasumisse, mis oli nagu, yay, boonus.

Riidemüük oli ka ühes aiamurgas, aga et seal oli enamik kraami alles, oli naabritüdruk nagu: valige, mis tahate. Mis põhjustas palju rõõmu, sest osa sest kraamist oli Ajalooga. Seal oli üks legge roosa tube kleit, ikka 2018 mõttes väga jube, aga mitte jube 2000 keskel, mil naabritüdrukud sellega korralikult peol olla käinud. Boss-sama sõbranna vaatas seda nostalgiliselt ja oli nagu, ah, isegi mina olen sellega Tallinnas klubis käinud!

Liisa tegi ka moedemostratsiooni. Esiteks üks crop top koos ühe nii mini seelikuga, et me kõik imestasime, kuidas Kaire sellega kunagi käia julges. Ja julges! Ja käis pidudel. Ja tantsis.

(Mehed ülevalt rõdult, kui Liisa õue astub: ilus seelik!) Ühesõnaga, see seelik on nüüd minu oma, aga ma ei tea, kas ma sellega kaugemale, kui randa julgen minna.

Lol ja teise asjana proovisin ühte vägagi julge selja ja kõhuosaga kleiti ja julge all pean ma silmas, et see oli praktiliselt olematu. (mehed rõdult: see on liiga pikk! Eelmine oli parem!)

Liisa kõhulihased said ka kiita ja nagu te ilmselt mõistate, olin ma selleks hetkeks pokaalist julgustust võtnud.

Pidu lõppes sellega, et ma oleks peaaegu saunas magama jäänud. Ja lõppeski sellega, kuidas Liisa end korraks porgandpaljana voodis rätikule pikali heitis ja ärkas siis kolm tundi hiljem linnulaulu peale, juuksed endiselt niisked.

Jaa, hea päev oli.

Järgmisel päeval sai Liisa palka bataatides.