Püherda nagu pühvel

Vahepeal oli Gentelman Mimi sünnipäev ja Kyuhyuni viies aastapäev, nii et tagantjärele palju õnne mu kullakestele. Kuigi ma ei tea, kas Kui Xianile ikka sobib õnnes soovida.

Igatahes. Eelmised kaks postitust on väga temaatilised olnud, nii et see tuleb ilmselt suvalisem.

(üle)Eelmine reede jõudis viimaks siis mu Kyuhyuni mapp kohale. Nimelt pidin Irinakese juurde minema, aga enne seda kähku vendolendi lasteaiast ära tooma. Kui ma tüübi koju tõin, teatasid teised, et mulle on USA’st kiri. Ma aravasin esialgu, et see on teatis, et ma pean postkontorisse ronima, aga ei – suures ümbrikus oli pakk kenasti mullikilesse pakitud ja puha. Ja ümbriku servale oli kirjutatud hangulis väike Kyu ja süda taha joonistatud. Kui ma juba selle pisidetaili üle kyaatasin, võite arvata, kui õnnelik ma olin, kui kirja päriselt lahti tegin. Ahh, Ice Princess Kui Xian on ikka nii ilus ja shiny! Minu südame Lumekuninganna, kelle lossis võiks ma igavesti igavikku kokku panna.

(ja ma unustasin  pilti teha)

Triin käis üle pika aja külas ja lisaks tüdrukutejuttudele, tunnistas mulle, et on kodus aegajalt Suju videosid vaadanud, sest talle meeldivad nende tantsud. Ja lisaks neid Big Bangi mv’sid, mis ma talle suvel näitasin. Mille peale ma teatasin rõõmsalt, et neil on terve posu uusi asju väljas ja siis me tegime Big Bangi maratoni. „Fantastic baby“ jättis päris sügava mulje ja ka „Knocki“ üle sai lolitud. Ilmselgelt on mu kalli sugulase lemmik madalahäälne TOP. Ja seungri on ikka üsna kobe poiss. Lol, siiamaani hämmelduses, et ta on must tegelikult kaks aastat noorem.

Ise käisn Taavikesel külas ja kasutasin tema kodukino võlusid, et hiiglaslikult ekraanilt stereoheliga MAMA videot nautida. Tüüp pani alguses heli nii kõvaks, et kogu alumine korrus vappus. Üsna vapustav kogemus, kui aus olla. Taavi kommentaar: ilusad poisid ja täitsa head eriefektid. Kõlas nagu kompliment.

Ja ma sain tema digitaalset joonistuslauda kasutada. Mis on nii oosoom asi, et ma tahan seda endale ka. Kahjuks on tegemist aga alatult kalli esemega, mis tähendab, et ise ma seda osta ei raatsi. Masendav. Kuigi siis ma veedaks ilmselt kõik õhtud selle taga ja üritaks oma oskusi arendada. Ma polnud seda imevidinat nimelt varem proovinud. Esialgu oli üsna raske, sest käsi joonistas ju lauale, aga pilt ilmus ekraanile. Jooned läksid muudkui mööda ja käsi värises. Lisak üritasin ma kohelda pliiatsit nagu hiirt ja lauda nagu touchpadi, aga see ei toiminud samamoodi. Lõbus oli sellegi poolest. Ja et mu Chen feelingud ajasid parasjagu üleääre, tegin oma esimesed proovipildid just tema lõustast.

 

Esimene katsetus koos Taavotska poolse kommentaariga. Lol, ma üritasin alguses püüdlikult teha, lõpuks olin aga ikka aaagh who cares, ja sikerdasin raevukalt ülakeha ja surnud looma ka õlale. Esimese katse kohta imepliiatsiga polegi paha. Arvestades et kogu mu varasem arvutikunst on leidnud aset paintis

 Eeeeee!

Exo M on tegelikult üsna hilariously traagiline. Ja selle all pean ma silmas, et nad on intevjuudes hullemad kui Suju M oma alguspäevil, ja see ütleb üsnagi palju. Ilma Krisita oleks see üks kostantne . . . a w k w a r d  s i l e n c e . . .Lol, on tegelikult praegugi. Exo M on nagu klass. Õpetaja küsib midagi ja esialgu on kõik vait ning jõllitavad klaasistunult enda ette (ehkki nad teavad ilmselt vastust). Ja siis lõpuks see üks ohvrimeelne, antud juhul siis Kris, pööritab oma silmi ja vastab eriti tüdinult küsimusele. Mu tean su valu, Kris, ma olen kunagi ka see ohvrimeelne olnud.

Kogu oma kiire reageerimise ja prof olemise juures on Krisil aga üks häda – ta nimelt pole väga särtsakas tüüp. Ta ei ürita kildu rebida, vaid on tegelikult üsna tõsine. Huumori tagavad õnneks Xiumin ja Tao, kes on mõlemad omal moel väga vahetud. Xiuminil on väga elav nägu ja ehkki ta ilmselt ei saa enamus aega mõhkugi aru, üritab ta usinalt jälgida ja kaasa teha. Tal on selline armsalt eksinud, aga samas rõõmus ilme ees. Tao oleks nagu konstantselt kivis. Kui ta rääkima hakkab, kõlab see nii ametlikult, aga tema hääletoon on selline veidi laisk ja veniv. ja siis ta vaatab veel selle mõrvarlikku tõsise pilguga otse kaamerasse ja sõnastab oma laused jõle naljakalt. Lubage ma räägin teile ühe naljaka loo. Lol. Tüüp on nunnu. Loomulikult nunnu. Veidralt nunnu. Creepylt nunnu. Ja teda on väga tore mõnitada. Luhan on ka väga nunnu, nunnult nunnu, kui te saate aru, mida ma mõtlen. Ta on muidu üsna vaikne, aga kui avaneb võimalus Xiumini nariida, kasutab ta selle alati ära. Lay on aga tõepoolest Donghae vol2. Vahib suu ammuli jobuilmega ringi ja ei jaga ööd ega päeva. Chen on küll kõige vaiksem, kuid see-eest on tal konstantselt naeratus ees ja sära silmis. Kui ta rääkima hakkab, teeb ta seda eriti krapsakalt ja elvalt, natuke nii nagu lastaaialapsed luuletusi loevad.

Oi jah, viimane sõu, mida vaatsin(plushidega sõu, kus nad said oma närvilisuse pehmeid loomakesi nätserdades kuhugi maandada), oli siiamaani ilmselt kõige elvam ja parem. Aga nüüd nad lähevad Happy Campi! Jei, see on selgelt parim mandri-Hiina sõu. Hostid on head ja mängud naljakad, nii et see peaks kindlasti lõbustav olema. Kõik Suju M’iga Happy Campid on lihtsalt hüsteerilised olnud (lol, mu lemmik on mul endiselt arvutis).

Aagh, ma vajan Exo K’ga ka sõusid!

 Liider-sama päästab päeva

Kyuhyun on tagasi taustapildiks. Pärast Taemini lehvivate pritsessijuuste kadumist sulasid mu Taemini tunded kiiremini kui lõkesse visatud lumepall. Rip Taehair. Kuni järgmise korrani.

Ma kirjutasin oma esimese Exo fici! Välja kukkus nagu haarem manga esimene chäppi, eriti lõpp, mis nägi välja täpselt nagu see viimane lehekülg. Ehk siis palju bishoneneid, roosiõisi ja sädelust. Ja siis mingi tüüp, kes näeb selline välja, et ta tahab su juuksed põlema panna.

Igatahes, sellest saab siis Exo dormiseikluste seeria algus. Kekeke....ma olen nii doomed.

Ning lõpuks on vist kevad käes. Öösel koju jalutades on õhk soe ja lõhnab peaaegu suviselt, värske mulla ja vihmamärja asfalti järgi. Ainult muruniitmise lõhn ongi veel täiusest puudu.

Luuletus, mida paps armastas kunagi kevaditi ikka lugeda, kumiseb pidevalt ajus:

Süda tuksub rinnakorvis

Õllepudel ostukorvis

Kevad käes, kevad käes

Õllepudel teises käes.

Kui on üks alohoolne jook, mis mulle ei maitse, on see õlu.

Oh, ja midagi ülilahedat, mis me vennaga tegime. Siiamaani olen enda üle uhke.

 Ma olen eriliselt rahul Avatari kõrvadega

Nostalgiliselt Suju radadel

Kangin on sõjaväest tagasi! Jeiiiiii! Mis tähendab ka seda, et ma olen Suju fänn olnud juba üle kahe aasta. See oli millalgi aprilli keskel, kui ma otsustasin viimaks kõigi sujude nimed järgi vaadata ja well, sealt see hukatus alguse sai. Nii  et ma pole otseselt sel ajal fandomis olnud, kui Kangin veel aktiivne liige oli, aga et EHB oli üks peamine põhjus, miks mind siia maailma imeti, ja Kangin on seal lihtsalt võrratu, oli ta kohe üks mu lemmik. Ja ma nägin ta sõjaväkke mineku ära. Ja lugesin ta fänfice. Paganas, veidi piinlik tunnistadagi, aga Kangteuk oli üldse mu esimene Suju OTP. Nii et jah, Kangini tagasitulek vallandas paraja nostalgia laksu.

Selle ja tõsiasja, et ma olen nüüd kaks aastat truult sujusid fännanud, tähistamiseks pisike miniajalugu, kuidas see kõik üldse juhtus ja arenes. Et ma pidasin varem tublimalt päevikut, on mul osad asjad lausa kuupäevalise täpsusega teada. (ja sorry sorry, kui mu grafomaanilised kalduvused taas välja löövad)

 Kangteuk!!!!

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada päevast, mil me otsustasime õekesega „You’re beautifuli“ üle vaadata. Niisiis, asjade kronoloogiline kulg.

1. Märts 2010. Liisa ja Maria otsustavad, et eelmisest YABi vaatamisest on piisavalt aega möödas ja tuleb protsesi korrata. Ühes osas tantsib manager Ma Sorry-Sorry’t ja õpitakse iidoleid. Meie otsustame, et viimaks oleks aeg siis see video ka ära vaadata. Alatud nagu me oleme, kuulutame me lõviosa liikmetest mitte just kõige parema välimusega tüüpideks. Meie karmid ilukriteeriumid läbivad edukalt vaid (kuigi tollal me nende nimesid ei teadnud) Yesung ja Kyuhyun ning võib-olla ka Siwon, kuigi minu meelest on ta suti creepy (Maria kommetaar tol hetkel: sinu meelest on nad kõik creepyd. Jep, ma olen üsna kindel, et ma kutsusin ka mitut teist liiget creepyks)
2. Märtsi lõpus satun ma aga ootamatult haiglasse ja veedan seal kaks hurmavat nädalat. SS501 fänn veel sada protsenti, kirjutan fice ja vahin sõusid. Siis toob hea hing Kadi aga mulle meelelahutuseks veidi muusikat juurde ning teiste seas ka Sorry Sorry. Mis hakkab mulle ootamatult väga meeldima, nii te ma kasutan lausa haigla aelglast netti, et endale mv tõmmata. „Oh!“ ja mõngingate GD lugude kõrval saab sellest mu põhiline haiglalaul.
3. Haiglas kirjutan ma ka ühe Double S’i fanfici, kus ma esimest korda mainin sujusid. Lõik sellest:  Jah, ta oleks pidanud ilmselt SM Entertainmentiga liituma. Young Saengi kinnituste kohaselt oli see tõeline paradiis kõigile masohistidele, sest iga viimne kui töötaja alustades koordinuunade ja mänedžeridega ja lõpetades bossiga olid üdini sadistlikud ning ilmselt mingit alamat sorti deemonid. Young Saengi lahkumise põhjuseks oli ilmselt see, et sügaval südames oli ka tema sadist ning masohisti elu ei sobinud talle. Või siis see, et Super Junior oma 645 liikmega (olgu, kolmeteistkümne) ei tundunud tõesti kõige ahvatlema karjäärivõimalusena.
4. 12 aprill olen ma viimaks vaba ja kergendatud ligipääsuga netile, mistõttu otsustan, et nüüd on tõesti aeg Super Juniori kohta wikist lähemalt lugeda. Ja saan teada, et neil oli üsna raske autoavarii. See on väga oluline, et te teaks. Julm küll, aga üks peamisi põhjusi, miks ma siin olen. Ma olin intrigeeritud ja tahtsin rohkem teada saada. Sujul oli korraga minu jaoks lugu. Ei juhtu just iga päev, et iidolid satuvad near death olukordadesse ja minu dramaatikat armastav olemus oli põnevil. Ehk siis Liisa tõttas klippe ja intervjuu thingisid vaatama.
5. Sama päeva õhtul otsustan ma vaadata ära ka Suju filmi, et liikmete nimed kiiremini selgeks saada. Heechuli teadsin ma juba varem, aga kõik teised olid tume maa. Filmi kuulutasin ma absoluutselt totraks, aga lemmikuks valisin Donghae, sest ta oli ilus ja normaalne. Jep, mu kõige-kõige esimene Suju lemmik oli Donks. Aga mitte selline lemmik, kelle puhul sa end tunnetesse uputad.
6. Järgmised kümmekond päeva sai ilmselt veidi mingeid klippe vaadatud, sest 23. aprillist pärineb päeviku sissekanne, kus ma räägin Teukiest ja Kyuhyunist ja nende autoõnnetusest. Ja sellest, kuidas Teukie meenutab mulle ühte Double S’i tanustatantsijat ja kui armas ta oli, kui oma õnnetusest rääkis, silmad säramas ja naerdes, aga suust tuleb depressiivne jutt. See jättis mulle tol hetkel väga sügava mulje (lol, aga see on ka kirjas, et ehkki ta on nunnu ja pretty, pole ta välimus otseselt minu maitse). Lol, ja samast päevast pärineb ka lause: ...Go Mi Nam loetles järjest kõigi Suju poiste nimed ülesse. Mina veel ei oska. Ja pole otseselt plaanis ka. Nad huvitavad mind ainult nii palju, et neid on fucking palju ja ma olen tõsiselt curious, kuidas see toimib. Ja noh, nende autoõnnetus tõmbab mind kah. Tagantjärele ütlen ma nüüd ühe sõna: loooooool.
7. 24-25 aprilli ööl jäin haigeks ja nägin veidraid Suju unenägusid. Mõju oli üsna tugev, sest järgmine päev otsustasin nende reality sõusid vaatma asuda. Valikuks sai EHB. EHB vaatamise järel on üsna raske mitte fänniks muutuda.
8. 26 aprill. Liisa on EHB’st täiesti võlutud, missest et ta vaatas seda suurem osa ajast laksu all olles. Märkus selle kohta, kuidas me õekesega kogu aeg randomly Heechuli nalju teeme. Ausalt, terve see 2010 aprill-mai võisime me suval hetkel öelda lihtsalt Heechul või Jaejoong ja juba me irvitasime. Lihtsalt niisama.
9. Fanfici maailma avastamine! Esimesed pairingud, mida ma lugesin olid Kyuwook ja Kangteuk kuigi just viimasest kujunes minu OTP. Joonistasin neid uusaja loengus ikka vihiku servale. Mul oli ka teatav nõrkus Hanchuli vastu ja kui Bonamana periood saabus, lisandus mu lugemisvarra Heeteuk.
10. 30 aprill (ilmselt) vaatasin EHB vee osa, kui Maria koju jõudis. Ma kutsusin teda üht naljakat stseeni vaatama ning ta ei lahkunudki. Vaatasime hoopis koos kogu osa ära ja siis ta teatas, et ta tahab kogi show ära näha. Mis tähendab, et mina läksin rõõmsalt teisele tiirule ja mul oli õnnestunud oma kallis õeke vähimagi vaevata suju usku konvertida. Oh seda kaunist EHB naljade rohket maikuud!
11. 4 mai hommikust pärinev sissekanne. Nimelt oli mul hommikul arst, aga ma olin poole viieni lugenud ühte vastikult põnevat ja pikka fanfici, kus põhipeategelaseks oli Kyuhyun. Tol hetkel polnud ta veel küll namja of my heart, aga siiski selgelt üks mu lemmikutest ning mis sai mul selle vastu olla, et lugeda, kuidas ta isiklikult noaga enda selja seest tiivad välja lõikab. Ficiks oli siis umberela „Gravity“, täiesti püha teos. Kui ma ülikooli jõudsin, oli mul loenguni veel aega, nii et ma vallutasin arvutiklassi ja lugesin seda seal andunult edasi. Ja läksin siis koju ja jätkasin lugemisega. See oli vist umbes poolteist nädalat, kui ma pidin viimaste chäppide ilmumist ootama ja angstima nende võluva tumeduse, vägivalla ja suurepärase plotline’i üle. Et see on üks mu esimesi korralikke kogu Sujuga fice, on see üsna tugevalt mõjutanud mu vaateid mõningatele tegelastele. Eriti Sungminile. Kui ma nägin hiljem, mida nii paljud autorid vaese Sungminiga tegid, pidin ma peaaegu õudusest surema. Ma olin suht, kus kohast te sellise Sungmini veel välja võtsite?
12. 15 mai kirjutasin ise oma esimese Suju fanfici alguse. See ei saanud iial valmis, aga see oli esimene. Naljaks on see, et enamik tegelasi olid tüübid, kes mulle nii palju korda ei läinud. Loo edendes pidid teised ka välja ilmuma (lol, õelad plaanid lemmikute suhtes). Tol hetkel ei teadnud ma täpselt isegi Henry ja Zhou Mi kohta, nii et ma pidin nad hiljem oma algiidese mahutama. Aga jah, 2010 aasta juunist on see muutmatult mu läpsis passinud.
13. Bonamana! Täielik juhus, et neil just siis, kui ma olin kõigest kuu ringis fänn olnud, comeback oli. Tulemus oli muidgi see, et ma ei tundnud esialgu piltidel kedagi ära, sest ma olin nende vanakooli välimusega harjunud. Lol, ma mäletan, kuidas me õekesega üritasime mv’s paaniliselt nägusid kokku viia ja koreograafiat mõnitasime.
14. Kahjuks pole mul maikuust tegelikult väga märkemeid, sest see oli eksamite periood ja mul ei olnud eriti viitsimist kribada. Pity, sest see oli just kõigi äraõppimie ja esmamuljete aeg. Mul ei olnud kindlat lemmikut, aga mulle meeldisid paljud (lol, nagu praegu Exoga). Ryeowook ja Sungmin said vist viimaste inimestena ära õpitud. Aga jah, Kyuhyun hakkas juba vaikselt endast märku andma. Kuulutasime ta ilusaks, ilastasime ta üle Bonamanas ja poetasime ka paar pisarat.
15. Henry Lau ja viiulinaljad. Mitu kuud kutsusime teda Henry Lauks, mitte Henryks. Ja oi milline coolbro ta meie lugudes oli. Selline väike armas ärapanija.
16. Millalgi mai viimases pooles otsustasin viimaks järgi vaadata, mis pairing on Qmi. Ma olin seda lj’s kõvasti näinud, aga polnud kunagi otsi kokku viinud (ehkki olin lugenud bandfice, kus see oli üheks peapairinguks). Edasine on juba ajalugu.
17. Reede, 21. mai! Pöördelise tähtsusega unenägu Kyuhyunist, kus me olime paar ja koos mingil suvepeol lambadat tantsisime!!! Kui ma hommikul üles ärkasin, oli mul säärane häppi ja õnnelik tunne, nagu ma oleks armunud. Nagu see oleks päriselt juhtunud. Olin igatahes üsna giddy ja pool päeva oli soe tunne. Lol, ma mäletan isegi, kuidas ma esmaspäeval Kadile demostreerisin, kuidas ma unenäos oma pea Kyuhyuni õlale toetasin. Ja nii saigi Kyuhyunist namja of my heart ja see pole siiamaani muutunud.
18. Iidolimäng! Ja hiljem iidolikaardid, mis ma isiklikult wordi ja painti abiga õekesele lõpukingiks tegin. Suju on ruutud. Ga uued peaks tegema, sest nii palju olulisi lõustu on puudu.
19. Suju M’i ajastu ehk Liisa armub Super Girli mv’sse ja asub usinalt SJM’i sõusid vaatama. Kogu 2010 suve sai sellega kenasti ära sisustatud, sest mul oli mitme aasta jagu materjali. Ükski vähegi subitud Suju Mi asi pole mu ahnete silmade eest pääsenud. Lol, osad sõud on siiani läpsis olemas, sest ma ei raatsi neid ära kustutada.
20. Minu ja Maria Suju m’i rollimäng, mis sai alguse juuli lõpus Tallinnas, levis Lätti ja jätkus siis läbi kogu suve. Põhiteema oli see, kuidas Maria on sujumitega Hiinas reisimas. Fantaseerisime stseene nii usinalt läbi, et osa neist on meie jaoks lausa canon. Näiteks see kord, kui Zhou Mi ja Kui Xian panid Henzzi ja Mia põuavägusel ööl Hong Kongis rõdule kinni. Kui me sellest räägime, kõlab see alati nii: mäletad seda korda kui...(sest tol korral istusime me keset ööd aias ja jälgisime päriselt põuavälku, mis muutis meie kujutluspildi üsna elevaks)
21. Suvised kurbusehood, mil ma kannatan raskekujulise elfide põlguse all ja keeldun kategooriliselt end samamoodi nimetamast. Ja mitte seetõttu, et end elfiks kutsuda on tobe, vaid kogu selle only13 jama pärast. Üleüldse, angstin kõige selle jama üle, mis sujupujudega juhtunud on. Jaa, masendavad asjad mis juhtuvad, kui sa korraga liiga palju hoolima hakkad.
22. Taas sügis ja Princekyu saidist sõltuvuses.
23. Jõulud ja Suju news saab mu uueks koduks.
24. SS2 dvd vaatamise järel vajume me üha sügavamale suju mülkasse.
25. 2011 veebruar. Singapuri SS3 ja lugematu fancamide vahtimine. Ma teen endale viimaks blogi. Ja kõige olulisem: ma olen lõpuks nõus tunnistama, et mu soontes voolab safiirsinine veri ja palgel sinisentimentaalsed pisarad ja ma olen olen olen Suju fänn ja olgu, te võite mind isegi elfiks kutsuda.

Ja niimoodi saigi minust tulihingeline Suju fänn. Kõike järgnevat võite selle blogi arhiivist lugeda. Ja kõik, mis alles juhtuma hakkab, noh seda võite edaspidigi ka siit lugeda.

Tänan kuulamast! 

 Suju perepilt, joonistatud millalgi 2010 juunis/juulis. Lol, palju liikmeid te ära tunnete?

Eksotermiline reaktsioon

Ayo wazzup~ (või peaksin ma hoopis ütlema Ni hao, bitches!)

Ehk siis Liisa on exoloputatud ja ei suuda jätta Krisi mõnitamist. Kui te ei tea, millest ma räägin (ma küll sügavalt kahtlen selles), siis siin on selgitav klipp. Viimaste päevade vaieldamatu  põhilol. Isegi venna oskab seda suurepäraselt järgi teha.

 Fännid ei unusta iial Kreees, mitte iial

Niisiis, kui summeerida lühidalt vahepeal juhtunu: vaatasin Avatari lõpuni, jäin haigeks, lihevõtted, Exo. Kuigi viimased kolm olid omavahel kattuv nähtus. Aa, ja kevad jõudis viimaks kohale.

Õnneks olen ma nüüd enamvähem ok, aga mitu päeva oli leebelt öeldes selline tunne, et kui seif pähe kukuks, ütleks ikka aitäh küll. Menüü koosnes algatuseks veest, siis juba salatist ja lõpuks isegi pashast. Cheni nägu hakkas juba vaikselt ette tulema, vabandage mu exot eks ole.

Samas, kui ma poleks vahepeal nii haige olnud, oleks ma ilmselt sügavalt sujutiste Pariisi kontserti üle emotsenud, aga õnneks juhtisid sellised peened pisiasjad nagu planeedisuurused peavalud ja Exo debüüt mu tähelepanu kõrvale. Igas halvas ka veidike head.

Laupäeva õhtul, pärast suurt munavärvimist, asusime siis õekesega viimaks Exo showcase’i vaatamiseni (lol, ega märganud seejuures, et mv’d on väljas, mistõttu need jäid alles järgmisesse päeva). Mul olid juba kõik rajakad selged ja Maria õppis veel viimaseid lõustu. Ja pärast showcase vaatamist oli mulle selge: kõik, see ongi nii, ma olen ametlikult Exo poolt nende kultuse liikmeks konverditud. Nii et kui keegi viskaks mulle peakotiga mantli, tõmbaks ma selle kuulekalt üll, lööks näo taevapoole ja lõõritaks andunult gregooriuse koraali. Võib-olla kattaks näogi maalingutega, kes teab.

See oli tutvustuseks igatahes  üsnagi oskuslik showcase ja oh seda üllatust, sment oli meid isegi subtiitritega varustanud. Poisid ise olid nii võluvalt närvis ja häbelikud ning awkward, ühesõnaga – nunnu ruudus – ja ma olin suht: everyone in exo is favourite!

Everyone on küll favourite, aga lemmikute süsteemil on struktuur ka. Kai  ja Tao on seal algusest peale, nii et nende suhtes olen ma juba nostalgiline. History mv tõi mängu Suho the Namja ja imelise luuehitusega Cheni ning showcase’ile järgnenud nädal kenakese kelmika Baekhyuni. Ja nüüd, kus ma ka reaalselt iseloome hakkan nägema, olen ma Krisi professionaalsusest üdini võlutud. Ja Do on nunnu. Ehk teiste sõnadega, elu on raske.

Aga veidi mõtteid poistest lähemalt, sest esiteks ma pean obsessionit jagama ja teiseks, Kadil on aeg peale Krisi, Kai ja Tao veel keegi selgeks saada:

• Chanyeol: on mu lemmik psühhopaat. Täpselt selline tüüp, kes vaatab sulle naeratades näkku ja paneb siis su juuksed põlema. Kusjuures see mõte oli mul juba enne peas, kui ma üldse tema võime teada sain. Mul on juba rodu exo fänfici ideid peas ja nad kõik lõppevad ühtemoodi: nimelt Chanyeol the fairy psychopath paneb kellegi juuksed põlema. Kuigi ta peaks seda hoopis endaga tegema, ta soeng on lihtsalt traagiline. Lisaks olin ma üdini hämmingus, kui ta suu lahti tegi, ja selgus, et tal on raskelt madal hääl. Säh sulle fairy princessi.
• Lay: tal on täiesti hangengilik hääletüüp. Paneb mind mõtlema, kas ta on samast piirkonnast pärit. Ei tema ega Xiumin tekitanud mus esialgu mingeid erilisi emotsioone, aga pärast ühte Exo M sõud võin öelda, et Xiumin on väga püüdlik ja väga lost. Lay on suht kivis, aga tema iha teiste saldusi välja rääkida oli selgeltlt pöördvõrdelises seoses tema sooviga iseendast rääkida.
• Baekhyun: kelmikas poiss~ ja välimusega, mille kohta ma ütlen kenake. Ma jätsin ta alguses tema allapoole viltu silmade järgi meelde. Õeke pani ta koos Luhani ja Sehuniga ühte nunnukate patta ja kuulutas ta siis nendest kõige ilusamaks. Nunnukad ei ole otseselt minu maitse, aga ei saa eitada, et ta on kena. Õekesel on temaga üldse mingi eriline suhe. Alguses, kui ta exosid alles õppis, kommenteeris ta iga kord, kui Baekhyuni pilti nägi, et pole seda tüüpi varem näinud, nii et lõpuks hakkasime teda pole-kunagi-varem-näinud-baekhyuniks kutsuma. Lol on aga see, et nüüd, kui ta oli juba õekese F4 sisse murdnud ja me vaatasime albumi pilte, pani tüüp kõigi ülejäänud viie exoka näo ja nime kokku, aga Baekhyuni puhul kommenteeris, et pole kunagi varem näinud. tragikomöödia ruudus. Ja me olime alles päev varem arutanud seda, kuidas ma plaanin fanfici maastikul Baekhyunist ta uue sõpsi teha. Jep, Baekhyun on mu Chanyeoli kõrval teine, kellega mul on fänficides suured plaanid. Lamasin voodis ja irvitasin mõttes, sest mu fici Bacon oli lihtsalt nii sassy. Aga jep, ma pean oma fici soove veidi talitsema, sest ma ei taha tegelasi ikka täitsa võssa ka kirjutada.
• Sehub ja Luhan: käivad komplektis nagu iga exo fänn teab (mis muutis nende eristamise alguses ikka põrgupiinakas). Kumbki pole minu maitse, kuid mul on üsna elavad kujutluspildid, kuidas nad oma vaest kolmandat ratast Kaid trollivad ja piinavad. Sehun meenutab mulle välimuselt veidi U-kissi Kibumi ja õekesele omakorda Babyt, nii et midagi peab seal olema, arvestades, et tegemist on ikka vennadega. Sehunil on igatahes julmad silmad (random tähelepanek). Aa, ja ma tunnen Luhani hääle ära!
• Kai: lol, Kai. Ma olen jõudnud järeldusele, et vaatamata oma kenale näokesele, on tüüp piltidel exo esiderp.
• Tao: on jobu selles kõige nunnumas võtmes. Neil oli õigus: ninja assassini välimuse taga peitub kõigest üks väga nunnu tüdruk. Ta on nii eksinud ja segaduses ja ei tea mida teha ja siis ta on omnom ma olen Tao ja meie liider Kris on ilgelt lahe ja hehehe ma olen nunnu. Ja see pole libanunnudus! Üsna creepy tbh. Aga jah, tema üle on tore nalja teh ja ta muudab Tao/Krisi shippimise ikka jõle lihtsaks
• Kris: cold charisma Kris nagu ma teda kutsun. Ülim bitchface. Ülim charisma. Ülim professionaalsus. Mu esimene mõte oli, et ta näeb välja nagu mangategelane, selline cool mysterious tüüp, needid kõrvas ja veidi rebel. Tal on äärmiselt tugev aura, aura, mis tungib lausa piltidest läbi. Ma pean tunnistama, et erinevalt väga paljudest (kaasarvatud Exo ise), ei pea ma teda aga ülihandsomiks. Ok, ma olin alguse pilte vaadates suht nii: wow see tüüp on täitsa kuul ja tal on stiili, kahju ainult, et tal veidi selline nägu on, nagu tal oleks mingi hais nina all. Siis juhtus aga Exo showcase ja esimesest hetkest, kui Kris suu lahti tegi, olin ma võlutud. Õekese kohene kommentaar oli: tüüp oskab rääkida. Ja teine: ta silmad ei naerata. Aga see, kuidas ta üdini rahulikult ilma igasuguse takerdumise või närvilisuseta küsimustele vastas, see, kuidas ta praegu Exo M’i intervjuusid vee peal hoiab ja kui veel arvestada, et ta tegi seda kõike võõrkeeles (eeldusel, et ta kodune keel on iglise keel)...SMEnt, te olete liidri valikuga otse kümnesse pannud! Kris on selge näide sellest, miks ma ütlesin, et lemmiku valimiseks tuleb iseloomud ära oodata.
• Suho: the Namja. Täielik müstika kui erinev näeb ta mvs ja tavaelus välja. nii History’s kui MAMA’s on ta raske namja, aga kui pilte vaatad, on ta kõigest üks uje noormees. Tal on äärmiselt siirad silmad ja särav naeratus ja ta on nii nunnu~. See, kuidas ta showcase’i ajal konstanselt :D oli, oli nii armas ja natuke awwima panev ka, sest tüüp oli selgelt närvis ja ta näolihased olid krambis. Mõnikord aga ma vaatan teda ja ta tundub veidi kurb ja siis ma mõtlen, et raske liidriks olemise koorem rõhub tema õlgadel. Vot. Aga nägu on tal ikka vastikult harmooniline. Ta on küll mehiste näojoontega, aga seejuures omamoodi pehme. Ilus poiss ühesõnaga ja meenutab kedagi. Ja oska laulda, mis oli paras üllatus. Ja mitte palju kehvemini kui DO ja Baekhyun, mis on selles mõttes kurb, et ta hakkab ikka nende varju jääma.
• DO: lol, on poisil alles praetaldrik silmad. Täiuslik meme aluslõust. Ja hääl on tal kena. Mhm, jõle vähe mõtteid hetkel. Ma ootan juba väga mõnda Exo K’ga shõud, et ma saaks Korea harust ka rohkem teada.
• Chen: olgu, aus ülestunnistus: ma arvan, et ta on mu ultimate Exo lemmik. Ma olen oma Chen feelingutes ringi sulistanud ja talle väga palju mõelnud, teda joonistanud, tema üle obsesinud ja üks kord tema pärast peaaegu omaenda süljes lämbunud (Olin nimelt fänföörl mode’is ja spazzisin, kui kena ta on, ja järgmisel hetkel olin ma endale sülge kurku tõmmanud ja kannatasin läkastushoo käes). Esimene samm: ma olen sada protsenti tema luuehitusest võlutud. Tal on nii iseloomulikud näojooned ja kui ma alguses ütlesin, et tal on nii huvitav nägu, siis nüüd ütlen ma otse, tal on niiiiii ilus nägu. Taaskord, vahime showcase’i ja kõigi lõustu järjest tutvustatakse ja sii näidatakse Cheni ja me oleme mõlemad Miaga suht: vau, ta on nii ilus. Ja lisaks on tal nii lahked silmad ja ta laulab hästi (kuigi ma tavaliselt eelistan madalaid hääli) ja ta on muidu nii kena olemisega. Ainult, et ta tundub nii väsinud. Ja on all skin and bones. Mis minu eelistusi arvestades on mu lemmikutele üsna omane. Siiamaani on raske uskuda, et ta on tegelikult korealane, sest ta on lihtsalt niiii hiinlase nägu.

 Te hakkate teda siin tihedamini nägema, kullakesed

Oehh, poiste eepos tehtud (mul on nende paari nädala paljul väga palju mõtteid kogunenud, eks ole) ja aeg muusikalise poole juurde minna. Mis, nagu te arvate võite, arvestades, et ma olen Exost üsna võlutud, mind sugugi külmaks ei jätnud. Album on super, ainult kahe miinusega: liiga vähe laule ja Konseptsiooniga mitte kuigivõrd ühilduvad booklet pildid. Viimane on muidugi väike mure, aga esimene veidi nukker. Nad on aastaid seda debüüti ette valmistanud, kas oli siis nii raske täisalbumit teha. Samas, tänu sellele pole ükski laul igav filler laul. Ma ei oskagi oma lemmikut valida, kõigil on oma sarm. Pean veel mõtlema.

Ma ei tea isegi MAMA puhul, kas mulle meeldib hiina või korea versioon rohkem. Kuigi üldiselt on nii, et aeglasemate lugude puhul eelistan ma hiina ja kiiremate puhul korea keelt. Ma suudan hetkel küll veel vaid Cheni, Luhani ja Krisi hääle lõdvalt ära tunda, aga küll see paraneb.

Seda on küll juba sada korda mainitud, aga seekord on SMEnt end ületanud. Nii laul, mv kui Konseptsioon sobivad omavahel kokku ja on selgelt läbi mõeldud. Supervõimed on fanfici kirjutajatele lihtsalt komm ja see, kui oskuslikult on kõigi võimed teiste liikmetega seotud, suurepärane. Alguses jäi mulle kergelt mulje, et Exo M on badassim ja paham, et on teatav vastandatus, aga tegelikult on nad siiski vennad, kes seisvad samal pinnal, aga eri taevaste all etc etc. Ei, see lugu on üsna huumor, aga lahe ikkagi.

Laul on ise on raskelt dramaatiline ja agressiivne ning sama kehtib ka mv kohta. Ma armastan dramaatikat ja ma armastan head storyt ja siin on kõik olemas. Ma loodan, et nad kannavad seda teemat edaspidi ka edasi, sest selles on lihtsalt nii palju potentsiaali.

Lol, ma kujutan ette, kuidas kõik exod istusid laua ümber ja igaüks kisas, mis imevõimet tema saada tahab. Mhm, milline on teie meelest kõige coolim võime? Mv’s näevad osad ikka väga efektsed välja.

Random MAMA MV mõtted, mida ma ei osanud mujale toppida:

• Kui ma seda gregooriuse koraali esimest korda kuulsin, arvasin ma, et nad laulavad mingis libaladina keeles. Ingliskeelsed sõnad minu jaoks on: double s, hairless, motherless. Kui esimene välja jätta, on ikka üsna kurb küll. 
• Kui Suho waterbendis, oli esimene lause, mis mu peast läbi jooksis: eventhough his waterbendig skills are great, he has lot to learn. Lol, mul on sellised SJ/Exo/ Avatar crossover fici ideed peas, et üle ajab.
• ....ja Chen on Azula
• Kris oleks nagu tantsuossa oma trennisärgis tulnud. Kõigil on blingid kostüümid, tal aga tavaline sviiter.
• DO nägu, kui ta Kaid jõllitab. Ülim L O L. Parim meme nägu ever.
• ...ja Kai on surmasööja

 

Väga Exo postitus, aga ma pidin oma vastsed feelingud ja muljed hingelt ära saama. Kõik muu jääb järgmiseks korraks.

Why am I so bad at being good?

Pika lusikaga purgist mett kangutades sain ma viimaks aru, mis bender mina olen – nimelt spoonbender. Vot.

Niimoodi need õhtud meil siin eelmine nädal kulusidki, meega ingverijooki juues ja Avatari vaadates. Aga nüüd on mussikud gladiaatorite maalt tagasi ning I’m free bitch, baby. Kahjuks aga liiga populaarne, sest hei, tavaliselt juhul ei ole keegi must laupäeva õhtul huvitatud, nüüd olin ma aga kohe kolmele üritusele oodatud. Nukker on ära öelda.

Aga toredaid ja uskumatuid asju juhtub kah. Nimelt õnnestus mul neljapäev ühe giveaway’ga võita. Jei! Tuleb välja, et ka mul võib vedada. Nii et millalgi tulevikus peaksin ma saama ice princess Kui Xiani lõustaga mapi õnnelikuks ning rahulolevaks omanikuks.

Oeh, see on nii nüri, kui sa kirjutad osa teksti varem valmis ja pead siis hakkama hiljem aegasid muutma. Ma alustasin selle postituse kribamisega juba reedel, aga mõned asjad tulid vahele (ehk siis muusikal ja Avatar), nii et ma ei jõudnudki lõuni. Nii et ignoreerige ajalist järgnevust.

Kyupontsikul oli siis viimaks muusikali esietendus ja booše moi, tüüp pole ju enam isegi mitte dumpling! Ta on nüüd see Baby, mille Donks ja Henzz ühes Suju M’i kokkamisõus valmis vorpisid  ja millel polnud mingit lootust lõpuni läbi küpseda. Ehk siis vähem krüptiliselt väljendudes, Kyuface on paksuks läinud. Varsti langeb ta nagu must auk iseenda raskuse all kokku ja hakkab kõike teda ümbritsevat ahnelt endasse imema. Ok, nüüd ma olen ehk juba liiga õel, aga tõsiasjast ei saa mööda vaadata. Arvestades, et see tõsiasi on üsna pirakas khmkhm. Tjotja uuris, kas ma nüüd hülgan ta, mille peale ma olin hahaha, loomulikult mitte, ma lihtsalt mõnitan teda veel rohkem. Kui see on üldse enam võimalik.

See-eest Sunny näeb oma blondi paruka ja roosa kleidikesega lihtsalt ülihurmav välja. Suruks kohe 67. aasta Cadilac de Ville’i ja viiks autokinno. Või lõbustusparki. Sööks suhkruvatti ja võidaks hiiglaslikke tobedaid kaisukarusid. Sõidaks karuselliga kuni süda läheb pahaks. Jookseks käsikäes pargivahi eest ära. Kabistaks tagaistmel. Selline tagasihoidlik american dream mul.

 Vahukooretort

Igatahes, ma juba ootan, mil ma neid kahte koos näen (edit: juba nägin~). Sunny naughty nurse’i kostüümis Kyuhyuni jalge vahel...kinky. Kogu see muusikal tundub tõesti üks suur üsna kinky roleplay. Küsimus on nüüd ainult selles, kumba varianti te eelistaks: kas olla naughty nurse koos dr Choga või hoopis seksikas stjuuardess ühes capatain Choga? Mina...valiks vist viimase. Ikkagi munder ja puha. Seda enam, et mu vana soov on abielluda kas piloodi, mereväelase või mafioosnikuga.

Muusikal ise on muidugi väga muusikalilik. Broadway on suurte neoonsete tähtega lausa peale kirjutatud. Jätab frivoolsema mulje kui film, mis oleme ausad, oli tegelikult üsna kurb draama, kuigi muusikalidel on tavaliselt esimene happy-go-lucky vaatus ja seejärel teine emovaatus, nii et mine sa tea. Aish, kohe „Verevennad“ (mu lemmik muusikal) tuleb meelde.

 Well then

Omg, ma vaatasin just Avatari teatriosa ja lolisin nagu lollakas. Katara kehastus oli muidugi ülivaimukas, aga Zukot ei biitinud miski. Kui kõik teised olid veidi (või rohkemgi) üle vindi keeratud, siis teda lihtsalt ei andnud üle keerata. Okei, võib-olla we must talk about yor hair kaldus veidi sinna poole, aga isegi see mitte väga. Honor! Loooool, Zuko elu on ikka nii raske. Käisin terve nädalavahetus ringi ja huiklesin suvalistel hetkedel honor~! Ja muhelesin enese ette, kui teised mind imelikult vaatasid.

Sorry, ma siin kirjutan ja ikka veel naeran. Nii tore on lihtsalt jälle millestki nii raskelt vaimustuses olla. Pühapäeval (eelmisel) bondisin lausa baarmeniga Avatari üle. Jooke ta küll välja ei teinud, aga tore oli ikka Taavikest ärritada, kes kõrval teadmatult silmi pilgutas samal ajal kui meie tegelaste hingeelu üle arutlesime. Fandomid ikka seovad inimesi.

Nüüd on mul lõpuni veel vaid neli osa, mida ma üritan paaniliselt naudingu pikendamiseks säästa ja mis tähendab ilmselt seda, et ma vaatan need täna õhtul ära. Nuuks nuuks.

Natuke aga mu lemmiktegelastest. Tegelikult on palju toredaid tegelasi, sest kuidagi on neil õnnestunud pea kõik tegelased huvitavaks kirjutada. Mis mulle väga meeldib on see, et ei ole must-valget jaotamist heade ja pahade vahel, vaid et mõlemal poolel on nii häid kui halbu inimesi. Üsna värskendav, arvestades et tegemist on ikkagi ameerika multikaga. Ja et lahedaid tegelasi on palju, ei suuda ma ühte ultimate’i välja valida. Aga siiski, minu neli kullakest.

Sokka: tast sai kohe peale ühe osa nägemist mu lemmik sel lihtsal põhjusel, et ta ajas mind naerma. Kogu oma vaimukas ja topakas olemise juures on tal veel üks hurmav omadus: ta on kahe jalaga maa peal. Ta ütleb täpselt neid asju, mis nendega tegelikult juhtuvad, sest hei, see pole pessimism, kui asjad päriselt ka viltu lähevad. Ta on lulzy ja üsna nutikas, kuid tal on lihtsalt jõle nadi õnn. Tavaliselt ma ei ole eriline kloun-tegelaste austaja, aga et ta ei ole üldse jobu (okei, on jobu ka), vaid pigem selline mõnus sarkastiline tüüp, olen ma valmis erandi tegema. Ta ei tüüta mind, vaid lõbustab. Aga vaatamata sellele, et ta meeldib mulle, ei ela ma talle nii tugevalt kaasa, kui oma teistele lemmikutele. Tal ei ole nimelt oma lugu, ta lihtsalt on seal. Pole seda dramaatilist liini, mis paneks mind tema üle angstima, pole teemat, mille üle voodis mõtiskleda. Aga hei, kõik lemmikud ei peagi emoprintsid olema!

Iroh (või Zuko onu, nagu ma teda rohkem kutsun): okei, temas on mõlemad olemas – nii lõbustav faktor kui story-line. Kahjuks on teda kolmandas hooajas vähem, kuid esimese kahe puhul olin ma igakord kui ta ekraanile ilmus suht: Zuko onu~©©©!!! Ja selle juurde käisid veel pikad õnnelikud õhkamised, kui lahe ta on ja kui väga ta mulle meeldib ja küll ma olen ikka imelik, et ma sellise lemmiku valisin, aga ta on cool ja nomnom ja pwnib Zukot ja etc. Sest paganas, ta on ikka vastikult lahe. Lisaks on ta ka alatult tark ja läbinägelik ning oma Zuko eest hoolitsemisega isegi nunnu. Ning otseloomulikult teefanatt! Seega – armastus esimest silmapilgust (kuigi jasmiinitee asemel eelistan ma tavalist musta). Ma elasin nende teepoe liinile nii tugevalt kaasa, et ma olin ikka raskelt tige, kui nende unistus ära rikuti. Siiamaani nördinud.

Kaks korda läksid tema pärast isegi silmad niiskeks. Mõlemal juhul olime me vennakesega suht bawl, nii kurb. Üks kord siis, kui Azula neid ründas ja Iroh viga sai ning teine kord, kui Iroh Ba Sing Ses oma poja sünniaastapäeva tähistas. See vist seletab, miks ta Zuko oma tiiva alla võttis ja tema pärast nii palju muretses. Mõlemad olid omamoodi üksi, kaks heidikut, kel polnud kedagi teist peale teineteise. Ok, Irohil oli vähemalt tema White Lotus ja Zukol teoreetiliselt Mai, aga ikkagi. See hetk, kui Iroh viga sai ja Katara neile appi tahtis tõtata, kuid Zuko ta minema ajas...ugh, see stseen tegi mind ikka eriliselt härdaks.

 He needs it

Zuko: oh Zuko, Zuko, Zuko...Nii palju Zuko feelinguid~ (enamus aega näeb see nii välja, et ma õiendan temaga, miks ta nii loll on ja siis ma õiendan veel veidi temaga ja lõpuks otsustan, et mul on tast kahju, aga ta on ikkagi tainapea, kes murrab oma vaese onu südame).

Loo seisukohast on ta minu jaoks kindlalt kõige põnevam ning intrigeerivam tegelane, kelle igale sammule ma kaasa elan. Minu jaoks on ta teine peategelane ning kummalisel kombel on tal rohkem lugu kui Aangil, rohkem backstoryt. Võib-olla on asi minu armastuses traagika vastu, kuid ma leian end alati kaasa elamas neile tüüpidele, kel sitasti läheb. Ja oleme ausad, Zuko elu on ikka üsna kurb küll. Eriti teises hooajas, kus mul on tast vahepeal ikka nii kahju. Ma ei kannata üldiselt, kui räägitakse character developmentist, sest see tähendab tavaliselt seda, et igati normaalsetest tüüpidest saavad emotsevad mopihunnikud (peategelaste developmenti põhiline häda), kuid Zuko puhul võib vist tõesti öelda, et character development oli igati okei ja nähtav. Jep, vihasest emomopist saab kõigepealt lihtsalt emomopp, siis kõhklev Jüütimaa prints ja lõpuks hei-ma-olen-nüüd-hea-mopp. Ja ma ei vihja sugugi tema soengule.

Ta ei ole kordagi paha tegelane, see tuleb juba täitsa alguses välja; ta on lihtsalt teisel poolel ning nagu wikipedia kenasti väljendus, loo antikangelane. Tavaliselt on seda tüüpi tegelased, need peategelase n-ö rivaalid vaiksed, rahulikud, andekad ja müstilised tüübid. Zuko ei ole seda. Ta on üks igavene tuulepea, kergesti ärrituv ja socially awkward inimeseloom, kes on pooltes oma hädades ise süüdi. Maria võttis ta tegelaskuju ühe sõnaga kokku: mannetu. Mulle hakkas kohe see iseloomustus meeldima, sest aagh, ta on vahepeal ikka nii tumba ja pea kõik, mis ta teeb,veab viltu. Aga mitte lõbustaval moel nagu Sokka puhul, vaid kurvalt. Okei, see kui ta tiim Avatariga liituda tahtis, oli lõbustav, aga enne seda oli ikka nukker küll. Väike vaene mannetu Zuko >.<

Mai: on mu spirit animal, muud pole öelda. Esimene kord, kui ma teda nägin, olin ma suht: milline täiuslik tülpinud ja igavlev aristokraadineiu (ja siis Mia spoilis mulle, et ta on Zuko pihv). Aga jah, omamoodi on ta üks stiilsemaid tegelasi, kes on kõigest toimuvast peajagu üle. Väga zen pihv. Ja see, kuidas ta Zukoga nii iseenesetmõistetavalt koos oli, oli ka meeldiv. Ma mõtlen, nad on mõlemad sellised sünged kujud, aga seejuures üsan erinevalt. Mai sellisel ükskõiksel igavleval moel, kus miski talle õieti korda ei lähe, samas kui Zuko on nii tulihingeline ja nii annnnngggggrrrrryyyyy, sest talle läheb kõik korda. Ta on idealist, samas kui Mai on – well, parema sõna puudumisel – pohhuist. 

 Perfect relationship

Lol, ma vaatan, et kolm mu lemmikutest on firenationist. Mis ma teha saan, seda tüüpi tegelased lihtsalt kirjutatakse põnevamaks kui kangelased. Aangi vastu pole mul midagi, tema on igati tore kiddo, eriti alguses, mil lugu pole veel süngemaid pöördeid võtnud. Katara on veidi igavavõitu, mis on heade naistegelate häda, aga ma ei saa öelda, et ta mulle ei meeldiks. Ta jätab mind suuresti külmaks, kuigi võitlusstseenides on ka tal oma hetki. Ja Azulast jahumise jätan ma järgmiseks korraks, sest hetkel olen ma juba piisavalt Avatari üle obsesseinud.

Olgu, jääge ootama professionaalse fan-girli järgmisi mõtteid. Loodetavasti koos ohtra EXO plämaga, sest mõtteid on mul juba omajagu kogunenud.

PS. Osad suju-pujud on juba Pariisis! Ja mida kuradit Eunhyuk oma juustega vahepeal tegi?

PSS. I must capture the Avatar to regain my honour!

PSSS. Isaand, kui ma oleks vaid oma anime/manga perioodi ajal blogi pidanud. Te lugenuks selliseid tegelaste hingeelu üle arutlusi, et ise ka ei usu.

PSSSS. Iga päevaga mähivad Taemini juuksed mind üha enam oma embusesse. Ma murdusin ja panin ta oma taustapildiks. Iga kord, kui ma oma läpsi avan, teen ma cooing hääli ja imestan, kui nunnu tüdruk ta ikka on.

 Eks ta ole