Why am I so bad at being good?

Pika lusikaga purgist mett kangutades sain ma viimaks aru, mis bender mina olen – nimelt spoonbender. Vot.

Niimoodi need õhtud meil siin eelmine nädal kulusidki, meega ingverijooki juues ja Avatari vaadates. Aga nüüd on mussikud gladiaatorite maalt tagasi ning I’m free bitch, baby. Kahjuks aga liiga populaarne, sest hei, tavaliselt juhul ei ole keegi must laupäeva õhtul huvitatud, nüüd olin ma aga kohe kolmele üritusele oodatud. Nukker on ära öelda.

Aga toredaid ja uskumatuid asju juhtub kah. Nimelt õnnestus mul neljapäev ühe giveaway’ga võita. Jei! Tuleb välja, et ka mul võib vedada. Nii et millalgi tulevikus peaksin ma saama ice princess Kui Xiani lõustaga mapi õnnelikuks ning rahulolevaks omanikuks.

Oeh, see on nii nüri, kui sa kirjutad osa teksti varem valmis ja pead siis hakkama hiljem aegasid muutma. Ma alustasin selle postituse kribamisega juba reedel, aga mõned asjad tulid vahele (ehk siis muusikal ja Avatar), nii et ma ei jõudnudki lõuni. Nii et ignoreerige ajalist järgnevust.

Kyupontsikul oli siis viimaks muusikali esietendus ja booše moi, tüüp pole ju enam isegi mitte dumpling! Ta on nüüd see Baby, mille Donks ja Henzz ühes Suju M’i kokkamisõus valmis vorpisid  ja millel polnud mingit lootust lõpuni läbi küpseda. Ehk siis vähem krüptiliselt väljendudes, Kyuface on paksuks läinud. Varsti langeb ta nagu must auk iseenda raskuse all kokku ja hakkab kõike teda ümbritsevat ahnelt endasse imema. Ok, nüüd ma olen ehk juba liiga õel, aga tõsiasjast ei saa mööda vaadata. Arvestades, et see tõsiasi on üsna pirakas khmkhm. Tjotja uuris, kas ma nüüd hülgan ta, mille peale ma olin hahaha, loomulikult mitte, ma lihtsalt mõnitan teda veel rohkem. Kui see on üldse enam võimalik.

See-eest Sunny näeb oma blondi paruka ja roosa kleidikesega lihtsalt ülihurmav välja. Suruks kohe 67. aasta Cadilac de Ville’i ja viiks autokinno. Või lõbustusparki. Sööks suhkruvatti ja võidaks hiiglaslikke tobedaid kaisukarusid. Sõidaks karuselliga kuni süda läheb pahaks. Jookseks käsikäes pargivahi eest ära. Kabistaks tagaistmel. Selline tagasihoidlik american dream mul.

 Vahukooretort

Igatahes, ma juba ootan, mil ma neid kahte koos näen (edit: juba nägin~). Sunny naughty nurse’i kostüümis Kyuhyuni jalge vahel...kinky. Kogu see muusikal tundub tõesti üks suur üsna kinky roleplay. Küsimus on nüüd ainult selles, kumba varianti te eelistaks: kas olla naughty nurse koos dr Choga või hoopis seksikas stjuuardess ühes capatain Choga? Mina...valiks vist viimase. Ikkagi munder ja puha. Seda enam, et mu vana soov on abielluda kas piloodi, mereväelase või mafioosnikuga.

Muusikal ise on muidugi väga muusikalilik. Broadway on suurte neoonsete tähtega lausa peale kirjutatud. Jätab frivoolsema mulje kui film, mis oleme ausad, oli tegelikult üsna kurb draama, kuigi muusikalidel on tavaliselt esimene happy-go-lucky vaatus ja seejärel teine emovaatus, nii et mine sa tea. Aish, kohe „Verevennad“ (mu lemmik muusikal) tuleb meelde.

 Well then

Omg, ma vaatasin just Avatari teatriosa ja lolisin nagu lollakas. Katara kehastus oli muidugi ülivaimukas, aga Zukot ei biitinud miski. Kui kõik teised olid veidi (või rohkemgi) üle vindi keeratud, siis teda lihtsalt ei andnud üle keerata. Okei, võib-olla we must talk about yor hair kaldus veidi sinna poole, aga isegi see mitte väga. Honor! Loooool, Zuko elu on ikka nii raske. Käisin terve nädalavahetus ringi ja huiklesin suvalistel hetkedel honor~! Ja muhelesin enese ette, kui teised mind imelikult vaatasid.

Sorry, ma siin kirjutan ja ikka veel naeran. Nii tore on lihtsalt jälle millestki nii raskelt vaimustuses olla. Pühapäeval (eelmisel) bondisin lausa baarmeniga Avatari üle. Jooke ta küll välja ei teinud, aga tore oli ikka Taavikest ärritada, kes kõrval teadmatult silmi pilgutas samal ajal kui meie tegelaste hingeelu üle arutlesime. Fandomid ikka seovad inimesi.

Nüüd on mul lõpuni veel vaid neli osa, mida ma üritan paaniliselt naudingu pikendamiseks säästa ja mis tähendab ilmselt seda, et ma vaatan need täna õhtul ära. Nuuks nuuks.

Natuke aga mu lemmiktegelastest. Tegelikult on palju toredaid tegelasi, sest kuidagi on neil õnnestunud pea kõik tegelased huvitavaks kirjutada. Mis mulle väga meeldib on see, et ei ole must-valget jaotamist heade ja pahade vahel, vaid et mõlemal poolel on nii häid kui halbu inimesi. Üsna värskendav, arvestades et tegemist on ikkagi ameerika multikaga. Ja et lahedaid tegelasi on palju, ei suuda ma ühte ultimate’i välja valida. Aga siiski, minu neli kullakest.

Sokka: tast sai kohe peale ühe osa nägemist mu lemmik sel lihtsal põhjusel, et ta ajas mind naerma. Kogu oma vaimukas ja topakas olemise juures on tal veel üks hurmav omadus: ta on kahe jalaga maa peal. Ta ütleb täpselt neid asju, mis nendega tegelikult juhtuvad, sest hei, see pole pessimism, kui asjad päriselt ka viltu lähevad. Ta on lulzy ja üsna nutikas, kuid tal on lihtsalt jõle nadi õnn. Tavaliselt ma ei ole eriline kloun-tegelaste austaja, aga et ta ei ole üldse jobu (okei, on jobu ka), vaid pigem selline mõnus sarkastiline tüüp, olen ma valmis erandi tegema. Ta ei tüüta mind, vaid lõbustab. Aga vaatamata sellele, et ta meeldib mulle, ei ela ma talle nii tugevalt kaasa, kui oma teistele lemmikutele. Tal ei ole nimelt oma lugu, ta lihtsalt on seal. Pole seda dramaatilist liini, mis paneks mind tema üle angstima, pole teemat, mille üle voodis mõtiskleda. Aga hei, kõik lemmikud ei peagi emoprintsid olema!

Iroh (või Zuko onu, nagu ma teda rohkem kutsun): okei, temas on mõlemad olemas – nii lõbustav faktor kui story-line. Kahjuks on teda kolmandas hooajas vähem, kuid esimese kahe puhul olin ma igakord kui ta ekraanile ilmus suht: Zuko onu~©©©!!! Ja selle juurde käisid veel pikad õnnelikud õhkamised, kui lahe ta on ja kui väga ta mulle meeldib ja küll ma olen ikka imelik, et ma sellise lemmiku valisin, aga ta on cool ja nomnom ja pwnib Zukot ja etc. Sest paganas, ta on ikka vastikult lahe. Lisaks on ta ka alatult tark ja läbinägelik ning oma Zuko eest hoolitsemisega isegi nunnu. Ning otseloomulikult teefanatt! Seega – armastus esimest silmapilgust (kuigi jasmiinitee asemel eelistan ma tavalist musta). Ma elasin nende teepoe liinile nii tugevalt kaasa, et ma olin ikka raskelt tige, kui nende unistus ära rikuti. Siiamaani nördinud.

Kaks korda läksid tema pärast isegi silmad niiskeks. Mõlemal juhul olime me vennakesega suht bawl, nii kurb. Üks kord siis, kui Azula neid ründas ja Iroh viga sai ning teine kord, kui Iroh Ba Sing Ses oma poja sünniaastapäeva tähistas. See vist seletab, miks ta Zuko oma tiiva alla võttis ja tema pärast nii palju muretses. Mõlemad olid omamoodi üksi, kaks heidikut, kel polnud kedagi teist peale teineteise. Ok, Irohil oli vähemalt tema White Lotus ja Zukol teoreetiliselt Mai, aga ikkagi. See hetk, kui Iroh viga sai ja Katara neile appi tahtis tõtata, kuid Zuko ta minema ajas...ugh, see stseen tegi mind ikka eriliselt härdaks.

 He needs it

Zuko: oh Zuko, Zuko, Zuko...Nii palju Zuko feelinguid~ (enamus aega näeb see nii välja, et ma õiendan temaga, miks ta nii loll on ja siis ma õiendan veel veidi temaga ja lõpuks otsustan, et mul on tast kahju, aga ta on ikkagi tainapea, kes murrab oma vaese onu südame).

Loo seisukohast on ta minu jaoks kindlalt kõige põnevam ning intrigeerivam tegelane, kelle igale sammule ma kaasa elan. Minu jaoks on ta teine peategelane ning kummalisel kombel on tal rohkem lugu kui Aangil, rohkem backstoryt. Võib-olla on asi minu armastuses traagika vastu, kuid ma leian end alati kaasa elamas neile tüüpidele, kel sitasti läheb. Ja oleme ausad, Zuko elu on ikka üsna kurb küll. Eriti teises hooajas, kus mul on tast vahepeal ikka nii kahju. Ma ei kannata üldiselt, kui räägitakse character developmentist, sest see tähendab tavaliselt seda, et igati normaalsetest tüüpidest saavad emotsevad mopihunnikud (peategelaste developmenti põhiline häda), kuid Zuko puhul võib vist tõesti öelda, et character development oli igati okei ja nähtav. Jep, vihasest emomopist saab kõigepealt lihtsalt emomopp, siis kõhklev Jüütimaa prints ja lõpuks hei-ma-olen-nüüd-hea-mopp. Ja ma ei vihja sugugi tema soengule.

Ta ei ole kordagi paha tegelane, see tuleb juba täitsa alguses välja; ta on lihtsalt teisel poolel ning nagu wikipedia kenasti väljendus, loo antikangelane. Tavaliselt on seda tüüpi tegelased, need peategelase n-ö rivaalid vaiksed, rahulikud, andekad ja müstilised tüübid. Zuko ei ole seda. Ta on üks igavene tuulepea, kergesti ärrituv ja socially awkward inimeseloom, kes on pooltes oma hädades ise süüdi. Maria võttis ta tegelaskuju ühe sõnaga kokku: mannetu. Mulle hakkas kohe see iseloomustus meeldima, sest aagh, ta on vahepeal ikka nii tumba ja pea kõik, mis ta teeb,veab viltu. Aga mitte lõbustaval moel nagu Sokka puhul, vaid kurvalt. Okei, see kui ta tiim Avatariga liituda tahtis, oli lõbustav, aga enne seda oli ikka nukker küll. Väike vaene mannetu Zuko >.<

Mai: on mu spirit animal, muud pole öelda. Esimene kord, kui ma teda nägin, olin ma suht: milline täiuslik tülpinud ja igavlev aristokraadineiu (ja siis Mia spoilis mulle, et ta on Zuko pihv). Aga jah, omamoodi on ta üks stiilsemaid tegelasi, kes on kõigest toimuvast peajagu üle. Väga zen pihv. Ja see, kuidas ta Zukoga nii iseenesetmõistetavalt koos oli, oli ka meeldiv. Ma mõtlen, nad on mõlemad sellised sünged kujud, aga seejuures üsan erinevalt. Mai sellisel ükskõiksel igavleval moel, kus miski talle õieti korda ei lähe, samas kui Zuko on nii tulihingeline ja nii annnnngggggrrrrryyyyy, sest talle läheb kõik korda. Ta on idealist, samas kui Mai on – well, parema sõna puudumisel – pohhuist. 

 Perfect relationship

Lol, ma vaatan, et kolm mu lemmikutest on firenationist. Mis ma teha saan, seda tüüpi tegelased lihtsalt kirjutatakse põnevamaks kui kangelased. Aangi vastu pole mul midagi, tema on igati tore kiddo, eriti alguses, mil lugu pole veel süngemaid pöördeid võtnud. Katara on veidi igavavõitu, mis on heade naistegelate häda, aga ma ei saa öelda, et ta mulle ei meeldiks. Ta jätab mind suuresti külmaks, kuigi võitlusstseenides on ka tal oma hetki. Ja Azulast jahumise jätan ma järgmiseks korraks, sest hetkel olen ma juba piisavalt Avatari üle obsesseinud.

Olgu, jääge ootama professionaalse fan-girli järgmisi mõtteid. Loodetavasti koos ohtra EXO plämaga, sest mõtteid on mul juba omajagu kogunenud.

PS. Osad suju-pujud on juba Pariisis! Ja mida kuradit Eunhyuk oma juustega vahepeal tegi?

PSS. I must capture the Avatar to regain my honour!

PSSS. Isaand, kui ma oleks vaid oma anime/manga perioodi ajal blogi pidanud. Te lugenuks selliseid tegelaste hingeelu üle arutlusi, et ise ka ei usu.

PSSSS. Iga päevaga mähivad Taemini juuksed mind üha enam oma embusesse. Ma murdusin ja panin ta oma taustapildiks. Iga kord, kui ma oma läpsi avan, teen ma cooing hääli ja imestan, kui nunnu tüdruk ta ikka on.

 Eks ta ole