You're so beautiful when you hate the world

Laupäeva hommikust saadik olen ma etendanud emme ja koduperenaise rolli (mis muide tuleb mul pagana hästi välja), sest kallid vanemolendid läksid Rooma turistitama ja usaldasid oma poja minu hoolde. Mis tähendab, et laupäeval veetsin ma kolm pool tundi mänguasja muuseumis ja pühapäeval tunnikese zooloogiamuuseumis. Polnud kummaski juba mitu aastat käinud, nii et isegi põnev oli. Paelussi ja madusid uurida, eks ole. Pärast joonistas venna külalisteraamatusse dinosauruse ja ta kõhtu kilpkonna. Mul tuli hiiglamasuur tahtmine see Ddankomaks nimetada. Ise, suurepärane kunstnik nagu ma olen, sirgeldasin sinna täiusliku püütoni ja purgi sees paelussi.

Mänguasjamuuseum tähendas ka kohaliku mängutuba ja pean tunnistama, et nukunurgas nukunõudega mängida ja nukumajasid sisutada oli üllatavalt lõbus tegevus. Muigugi koju jõudes olin ma paras zombi.

Pühapäeva õhtul tuli Mia koju ja andis mulle responsible adulti mängimisest ühe vaba õhtu, mis tähendab, et ma läksin Taavotskaga välja, sest ma polnud teda see aasta veel kordagi trehvanud. Lubadus viimase bussiga koju tulla lahustus sama vääramatult kui jääkuubikud mu dringi sees ning kell võis olla vast neli, kui irresponsible adult Liisa viimaks koju tuigerdas. Et siis kell kaheksa hommikul tõusta ja venna lasteaeda viia, hoolikalt varjates eelmise õhtu häbitööd.

 Liisa ilutseb mänguasjamuuseumis

Tegelikult on ta olnud väga hea laps ja ma vaatan, et mul tuleb see töö päris hästi välja, mis sest et see pea kogu aja neelab. Eriti mugav on see, et ta on koos minuga innukalt Avatari vaadanud  ja ehkki ma pean talle aegajalt keerulisi kohti seletama (ehk siis enamasti Zuko-liini), saab ta suht hästi aru. Niipea kui ta firenationit nägi, küsis ta, kas need on pahad. Ime kah. Zukot ja Iroht kutsub ta poolpahadeks ja uurib pidevalt, kas nad nüüd on head. Nii armas. Ja pole vist üllatav, et tema lemmik on „jänes“.

Lol, kui ma tegelasi üritasin joonistada ja vingusin, et ma ei mäleta, millised Zuko püksid on, siis järgmine kord, kui me osa vaatasime, ütles ta mulle: vaata nüüd ta pükse, siis sa tead, kuidas neid joonistada. Mia soovitus oli palju parem: tee talle seelik. 

 Kohe näha, et ma olen viis aastat kunstikoolis käinud

Oo Avatar! Ma olen nüüd kaks hooaega ära vaadanud (eile õhtul just teise hooaja viimased osad aaagh) ja täiega obsessed. Ma nägin juba öösel unes, kuidas ma seda koos empsiga vaatasin ja talle ka meeldis. Vahepeal seisin ma ränga dilemma ees, kas hakata arvutist edasi vaatama või mitte. Õnneks tegi Nickelodeon selle otsuse minu eest ja ei näidanud mingil arusaamatul põhjusel enam Avatari edasi. Kuigi neil polnud teine hooaeg isegi mitte poole peal. Müstika.

Igatahes eile õhtul ängstisin ma ikka korralikult, sest juhtus teadagi mis: kui kõik hakkab just korda minema, tuleb sisestada autoõnnetus. Sel korral siiski ülekantud tähenduses, but you get the point. Õiendasin siis oma ekraaniga, hüüdes sellel selliseid intelligentseid lauseid nagu: Igavene loll Katara, ära riku Zuko ja ta onu elu ära ning lase inimestel rahus teepoodi pidada! Igavene loll Zuko, kuula rohkem oma tarka onu ja mitte oma psühhopaadist õde! Ausõna, kui su õde on siiamaani sulle ainult kaikaid kodaraisse loopinud, siis kust kuradi kohast sul tuleb idee teda uskuda. Agh, mul on sust nii kahju, aga sa oled ise ka ikka paras tainapea. Aelesin siis voodis ja kurtsin õekesele nende rasket elu. Tüüp on ise varem peamiselt vist kolmandat hooaega näinud, aga ta ei mäleta eriti ja nüüd lõhestunud sisemises heitluses, kas ta peaks ka korralikult algusest vaatama hakkama.

Aga olgu, põhjalikum Avatari tegelastest rääkimine jääb järgmiseks korraks, sest ma kirjutasin juba kpop osa enne ära ja mulle ei meeldi, kui postitus liiga pikaks läheb. Aga te võite pakkuda, kes mu lemmiktegelased on. Vihje:valik on seekord tavapärasest suti erinev.

 Ja siis meil oli väga lõbus, kui me legodest Irohi ja Zuko tegime. Kuigi Zuko lööks mind ilmselt maha, kui näeks, mis ma talle pähe toppisin

SHINee is back~ , nagu me kõik väga hästi teame, ning seekord lausa riides. Ma pean kahetsusega tunnistama, et seekordne comeback laul ei meeldinud mulle sugugi. Pole minu maitse ja on üsna väsitav, et mitte öelda lausa tüütav. Liiga palju müra, liiga vähe meloodiat. Refrään on okei, eriti esimesed read ja jäi mu pähe juba esmakordsel kuulamisel kumisema, aga muidu nagu kuulama ei kutsu. Album oli ka suht ma-ma. Ma olin alguses nagu wtf, kolm täpselt ühesugust laulu! Mis on ilmselt põhjus, miks mulle meeldivad seekord aeglasemad laulud rohkem. Lihtsad ja kõrvale meeldivad kuulata.

MV see-eest on SMEndi kohta harukordselt plotirikas ja üsnagi nutikate detailidega. Jessica Irene Adlerina, iWatson (vihje BBC Sherlockile?), Taemin ja viiul, viktooriaajastu hõngulised rõivajupid...selle koha pealt pole midagi ette heita. Tantsuosa on lahe, ehkki veidi lulzy, eriti refrääni alguses, kus armaslt kepsutatakse? hüpeldakse? vene tansu tansitakse?. 

Igatahes, visuaalne pool on okei, kuigi oleks mulle ilmselt suurema mulje jätnud, kui mulle laul meeldinud oleks. Poisid ise...well, Key võiks minu poolest nii oma lühikesed püksid kui ka sukad põlema panna ja Onew lahkukammitud soeng ei ole minu jaoks (aga oma sonimütsiga näeb ta küll ülinumsu välja.) Minho ei tekitanud mus mingeid mõtteid (tema teaser picid tekitasid küll ja kõik need mõtted väljendasid erinevaid tülgastuse astmeid) ja Jonghyuni kohta oli mu õelal õel vaid üks kommentaar: õõh, kui kole. See-eest Taemin! Pisike hipiprintsess Taemin! Tule Liisa-noona juurde, las noona kammib su juukseid ja punub sulle prantsuse pärja! Ehk siis minu Taemin feelingud on viimaks astunud kosmoselaevale ja sõidavad aeglaselt, kuid kindalt oma pikalt puhkuselt Marsilt tagasi Maa poole. Ma süüdistan hairporni ja tuules lehvivaid juukseid. Mul on Taemin feelinguid ainult siis, kui ta näeb välja nagu flika. Ma mäletan, kui Luciferi teaser välja tuli ja ma seda Kadiga vaatasime ning kui Taemin ekraanile ilmus, tõime kuuldvale ühe korraliku fangirl huilge. Paps, kes sel hetkel oli köögis, ilmus ka kohale, et vaadata, mille üle me nii rõõmsalt kilkame. Ilmselt ainus kpop video, mida ta seetõttu näinud on (kuigi kui me räägime omavahel sujudest, teatab ta alati hästi rõõmsa häälega: Super Junior! Papsiga ma ikka jagan kpop asju, emmele pole mõtet rääkida, too ei pane niikuinii midagi oma ajalehe kohalt tähele).

  fuckyeahleetaemin on Luciferi enda poolt loodud tumblr minu vastupanu murdmiseks

Infinite’i „Be mine“ jaapani versiooni vaatasin ja ehkki kaameramees oli vilgutamisega suti üle pingutanud, hakkas laul mul silmapilkselt taas kummitama. Küll korea keeles, aga mis seal ikka. Ma mäletan, kui see suvel välja tuli, kommenteeris paps, et see meenutab talle kohutavalt üht 80-ndate pophitti. Ta ei suutnud küll välja mõelda, mis lugu see oli, aga selline mõnus 80-ndate hõnguline elektrooniline kõla on juures küll. Üks meloodiajupp meenutab mulle aga hoopis vist mingit Vennaskonna laulu (vist, pole kindel).

Et härra Myungsoo ja seega ka „Shut up flower boy band“ oli vahepeal mu dashil üsna tihe külaline, otsustasin ka ise sarjale pilgu peale heita. Kolm osa on vaadatud ja ma pean ütlema, et see pole üldse korea draamalik, pigema jaapanipärane. Ja mitte selline tavaline gambatte yo dorama täis joshpihve (pole suurem asi joshpihvide fänn), vaid pigem filmiliku õhustikuga. Esmamuljel kummaliselt tumeda alatooniga, aga mulle meeldibki nii rohkem. Ja poisid on muidugi kenakesed ja härra Myungsoo oma Kim Bumi naeratusega suutis mind küll ära võluda.

CN Blue uus MV ja laul on äärmiselt cnbluelik. Nende puhul saab selgelt aru, et muusika tuleb ühe inimese sulest. Video oli mõnus, eriti koridorides lõdvalt chillimine. Oi Jonghyun (Ya-poiss, nagu ma teda tegelikult kutsun) ning sinu hooletu elegants ja casual smirk! Pagana hea näed välja ja stiilne oled. Lemmiku nime väärt. Lol, Jung Jong-hwad see-eest ei tundunud ma alguses äragi, millegi pärast mu aju ütles mulle, et see on Hong Ki. Ja selle mv puhul oli lahe see, et välismaalsed tõepoolest sobisid sinna. Muutsid video kohe stiilsemaks.

Ma olen igati võlutud Kyuhyuni uuest OSTi laulust. Poseidoni oma oli liiga uimane ja igav, aga see on selline korralik power ballad. Refrään meenutab ühte Secret gardeni laulu, aga mul ei õnnestunud välja selgitada, kas neil on sama autor. Igatahes, Kyuhyuni lauludel on endiselt teraapiline mõju ja nüüd ravivad nad lisaks unetusele ka ootamatuid masendushooge.

Ja masendushood tulevad, arvestades kui pussy SMEnt on. Olgu, Zhou Mi Pariisi mitte minemise saate te tõesti tema viisaga ära vabandada, aga Henry puhul ma kahtlen selles sügavalt. Henry on igavesti mu venna, nõbu ja õepoiss ühes isikus ja ma tunnen end raskelt puudutatuna. Lisaks on see ebaõiglane, nii poiste endi kui fännide suhtes. On ilmselge, et SMEndil polnud neid plaanis kohe kaasa võtta, aga muidugi ei vaevu nad meid sellest eelnevalt informeerima. Olgu, Henry ise ütles, et kõik need halvad asjad ja alapromoutimine ei ole kellegi süü, et me fännid ei süüdistaks SMEnti, et tänu sellel on ta saanud rahus ülikoolis käia ja ennast arendada, aga nagu mu kallis õeke selle peale tähendas: Süüdistame küll!

(sorry, et ma siin nüüd niimoodi halan ja ragein. Ma tavaliselt väldin igasugust Mimi ja Henzzi üle halamist netiavarustest, sest nii mõnedki fännid panevad neid kõlama more pathetic kui nad tegelikult on, aga see asi on nüüd ikka nii karjuvalt alatu, et ma ei suutnud oma tundeid vaos hoida. Paganas, kui ma sain tead, et Henzzz ka ei lähe, poetasin ma üsna mitu rammusat mehepisarat. Ja kui mul oleks Pariisi piletid olemas olnud, siis oleks ilmselt korralikult ulgunud)

Ja et lõpp nii morbiidne ei oleks: imelised asjad, mida saab juustuviiludest teha.

 Kyu~