Tütarlaps ja meri

 

20 sept-20

On ilus päikeseline pärastlõuna ning Liisa istub, läpakas põlvedel, ühika hoovis. Enne vedelesin lihtsalt päikeselaigus ja lasin uv-kiirgusel endasse imenduda. Karantiinis olemine rikkus ära mu peanaha ja küüned, nii et nüüd tuleb need taas looduslike vitamiinidega täita. Stella läks oma buddy’ga kosmeetikatänavale shoplema, aga et ma kaks nädalat tagasi sattusin ühel kosmeetikaretkel hoogu, lubasin endale, et see kuu rohkem meiki ei osta. Veel 11 päeva vaja vastu pidada.

Selle nädala suurim ost: Most Bautiful Moment in Life pt 1 ja pt 2. Läksid mulle kokku maksma 33 000 woni ehk siis u 22 eurot. Tartus ei saa selle raha eest üht albumitki.

Kuidas mugavalt hinda arvutada

• 1000 woni on u 71 senti. Augusti lõpus oli kurss u 70 senti, nüüd taas veidi kerkinud. Üldiselt aga vahetuskurss meile hetkel soodne.
• 7000 woni on 5 eurot
• 10 000 7 eurot
• Ja edasi on juba lihtne

Toiduhinnad 

Üldiselt on toit väljas pigem odav. 4000 woniga võib kenasti söönuks saada kui tead, kuhu vaadata. Aga alati saab muidugi kallimalt.

Kohvikukultuur on siin meeletu, mistõttu konkurents on kõva. Et tegemist on ülikooli linnakuga, on kõik tänavad palistatud kohvikutega, kus saab ka ühtlasi õppida. Osades kohtades meenutavad lauad rohkem kirjutuslaudu ning neil on ka lambid, et oleks ikka mugavam tuupida. Sest korealastele ilmselgelt meeldib kohvikus õppida. Jookide hinnad on varieeruvad. Kaasa ostetav ketijook jääb tavaliselt vahemikku 2000-4000 woni ja ma ei pea siin silmas ainult tavalist kohvi, vaid kõike rasvast, praetut ja šokolaadiga ülevalatut. Teisipäeval rannas käies tellisin nii rammusa joogi, kus iga boba pall oli omaette maiustus ja jook sisuliselt õhtusöögi eest. Kui aga kohvikusse maha istuda, siis on hinnad pigem 4000-7000 woni vahel. Ehk ma ütleks, et tänavajoogid on pigem soodsad (let’s be real, meil ei olegi Eestis sellist kultuuri) ja kohvikud samad või veidi kallimad kui Eestis.

Mis on kallis, on puuviljad ja aedviljad. Kogu me eurooplastest vahetusüliõpilaste kamp nutab rammusat mehepisarat, suurt nagu arbuusi, mida me endale lubada ei või. Sel päeval, kui ma viimaks õuna ostan, tunnen end rikkana. Juust on ka kallis. Kallis ja rõve. Käisime kõrvalkülas oma poizudega joomas ja A. tellis meeltesegadushoos juustuvaliku, mis maitses 80% pettumuse järgi. Lotte department store’ist suutsime leida ka normaalset juustu, aga nii u viis korda kallima hinna eest kui Eestis. Ja näiteks oliivid olid hinnatud 22 000 pealt kõigest 17k peale. Aga Lotte department store’i toidupoes shoppata on umbes sama mõttekas, kui teha seda Kaubamaja või Stockmanni toiduosakonnas. Kainelt mõtlev üliõpilane seda ei tee.

Ma armastan neid väikseid kalakesi ehk Busani tinti nagu ma neid kutsun

140 000 woni ehk 100 eurot. Pole imse, et see õun Lumivalgekesele kurku kinni jäi

Kuhu sa lähed, on matõ (ehk siis mart). Matõs on valik suurem kui combis (CU, 7/11, GS25 levinumad), soju 300 senti odavam, kurk taskukohase hinnaga ja krõpsuleti valik paneb sind sügavalt selles korealaste paljukiidetud tervislikus toitumises kahtlema. Meil hetkel kaks uut põhi-matõt, kus käime. Üks mugavalt vahetult metroopeatuse koduteel, selline hurmavalt kastid igal pool koht; ja teine sealt üks tänav edasi ja natuke rohkem alla poole (sest muidugi on teil vaja ju see mu juhatuse järgi üles leida, eks), kus on väga suur valik ja reaalselt isegi veidi ruumi riiulite vahel liikuda. Säärast eesti stiilis Maxima moodi poodi olen aga vaid korra bussiaknast näinud.

 

*

Tegelikult ei plaaninud ma mitte hindadest kirjutada, vaid merest.

Selle nädala jooksul olen kolm korda mere äärde jõudnud.

Haeundae’s käisin eelmise pühapäeval A.-ga. Ilm oli küll veidi sombune, aga otsustasin seda ignoreerida. Haeundae on ilmselt randadest kuulsaim, selline liivane plaaž, mida palistavad kõrgehooned ning kus hooajal käib kindlasti suur melu. Hetkel olid muidugi kõik päevavarjud ja kabiinid minema tassitud ning kõlaritest tuli pidevalt korea ja inglise keeles möla, et kande maski, hoidke vahet ja – meie lemmik – alkoholi tarbimine rohkem kui kahe inimesega pole lubatud.

Ostsime endale toidutänavalt viigimarju (täpsustus, rikas A. ostis) ja korea pannkooki ja läksime siis merd nautima. Lained olid suured ja murdudes akvamariinikarva. Targa lapsena olin väikesed püksid kaasa pakkinud. Kui seista kõigest pahkluudeni vees, võis laine sind ikkagi nabani märjaks pritsida. Tagasitõmme oli nii tugev, et väga sügavamale võõras meres astuda ei tahtnudki. Teismelised poisid möllasid mu lähedal ja kui mõni neist kogu täiega lainetesse lendas, töid nad kuuldavale iseloomuliku häälemurdele omase kääksatuse. Vesi ise oli soolane ja soe ja ma oleks võinud ilmselt tund aega seal kaldavees näkineidu mängida, kui mu kaunil kaaslasel igav poleks hakanud.

                                                                           NIIIII hea

Tütarlaps ja meri. Unustan pidevalt stooritada ja siis tulevad juba uued muljed peale, nuuks nuuks

Teisipäeval võtsime Stellaga ette retke kunstimuuseumisse ja sattusime kogemata filmi/reklaamivõtetele, mis oli rohkem piinlik kui põnev. Olukord oli mõneti jabur, sest kedagi ei paistnud meie kohal viibimine otseselt segavat ja ma arvan, et keegi oluline ei saanudki aru, et me seal olema ei pea. Ilmselt peeti samuti suvalisteks extraks. Aga sisuliselt pidime varitsema sobivat hetke, mil võte enam ei käiks, et hoonest nii möödaminnes lahkuda. Et kunstimuuseumi ilmselgelt minna ei saanud, leidsime endale meeldivad asendustegevused nagu Lottes kontsades patseerimine ja teesklemine, et mulle see Versace mantel ikkagi ei meeldi, mis sest et tegelikult ei meeldinud mulle lihtsalt selle hind. (see-eest meeldis mulle Bangtani albumite hind, eks ole)

Leidsime pusle ja sparkly kividest maali tegemise komplekti. Liisa pole endiselt leidnud korralikku jaburale iidolnännile pühendatud poodi. No tahan iidolsokke, mis teha

Lõpuks otsustasime Gwangalli Beachi minna, kust avaneb vaade kuulsale Diamond Bridgile. Ehkki päike loojub teisele poole (on ju see merigi siin Donghae, ehk siis Idameri (sõbraliku idanaabri meelest muidugi Jaapani meri)), suutsime ikkagi mingil imeväel golden hour’it püüda. Rand oli hubasem kui Haeundae, meri rahulikum ja kallas täis inimesi, kes tegelesid erinevates kombinatsioonides enda, mere ja enda ning mere jäädvustamisega. Parim pilt jäi muidugi tegemata: see, kuidas me Stellaga mõlemad innustunult raamatut lugesime.

Idk mida ma nii pingsalt vaatan

Müstiline modell

Uri bookclub. See, et me riided ja raamatud matchivad oli puhas juhus

Laupäeval käisime koos kamba vahetusüliõpilastega Taejongdae’s, mis on maismaaga sillaga ühendatud saar. Selle tipus on matkarada ja kaunid vaated rannikukaljudele. Paraku olid seal mingid ehitustööd ja alla kaljudele ning randa oli tee suletud. Läksime ühte teise rannasoppi lootuses seal ujuda, aga seal askeldasid kalurid ja ahjummad, kes kivide vahel süüa serveerisid (aga tundus, et omainimestel,  mitte müügiks). Istusin suure sooja musta kivi peal ja oleks nii mõnusasti võinud veel jupp aega lainete laksumist kuulata, aga et olime kambaga, tahtsid teised edasi liikuda. Matkarajal oli ka üks tempel, mis paar kuud tagasi võis imeline välja nähe, sest rajad selleni olid ümbritsetud nüüdseks ära õitsenud hortensiatega.

Loodan, et see nädal on aega ja ilma, et taas mägedesse minna. Hansol teeb juba plaane.

*

Kaks tüdrukut asusid hoovis sulgpalli mängima. Ma olen tõesti Koreas.

Liisa vs bürokraatia

 

Sa saad alles siis aru, kui hea on elada Eestis, kui sa enam Eestis ei ela.

Eelmine nädal möödus bürokraatia tähe all ja pani mind korralikult e-riiki igatsema. Pärast mõningaid vintsutusi on mul viimaks nüüd Alien Registration Card ja korea pangakonto, millest esimest ma ei pidanudki rohkem kui neli korda taotlema ja millest teise õnnelikuks omanikuks sain ma pärast pooleteisetunnist asjaajamist. Endiselt puuduvad korea telefoninumber, üliõpilaspilet ja raamatukogukaart. Koreas ja PNUs nimelt ei käi asjad nii, et lihtsalt taotled. Ei, taotlemiseks on ette nähtud kindlad päevad ja kellaajad.

Ahjaa, ja kool hakkas ka pihta.

Nädalavahetus enne kooli algust käisime mägedes matkamas, seal asuvat templit vaatamas ja pärast patbingsut söömas. Pühapäeval olime suht, well, meile ei ole ikka veel mingit infot kooli kohta tulnud. Orientation pidi korona tõttu ära jääma ja koordinaator oli lubanud meile materjalid meilile saata, aga mida polnud, olid need materjalid. Et esmaspäev oli 31. ja kool pidi kodulehekülje andmetel 1. septembril algama, olin nagu, ok, muretseme siis kui see päev kätte jõuab. Suur oli siis mu üllatus, kui A. mulle esmaspäeva hommikul teada andis, et meil peaks õhtul korea keele tund olema mingis müstilises kohas nimega Plato. Kohas, mille kohta polnud üheski meilis või guidebookis mitte sõnakestki mainitud. (Plato on põhimõtteliselt Pusan University moodle. Lihtne ja eksisteerib ka inglise keeles, mida ei saa näiteks nende ÕISi kohta ütleda.)

 

Liisa sekeldused

• Stella buddylt kuulsime, et 1. septembril toimub ARC (alien registration card) grupitellimuse esitamine. Et ülikooli kaudu asju ajada tundus lihtsam, kui spetsiaalset mingisse immigratsiooni büroosse sõita, otsustasime selle korda ajada. Hommikune aeg paberite esitamiseks oli 9.30-11.00. Et mul oli uut pilti vaja, käisime fotograafi juures mu kaunist lõusta pildistama, mis pärast seda kui fotograafionu sellest brushiga üle käis, veelgi kaunimaks muutus. Senikaua, kuni ootasime, mil mu pildid valmivad, suundusime otsima kohta, kus saaks meie dormitory residence tõestusdokumenti välja printida.
• Sidequest: printimine. Printimine on keeruline. Esiteks pead sa leidma koha, kus printida. Su korea chingu näitab sulle, kus see on ja aitab sul üleni korea keelsel lehel orienteeruda ja endale kasutaja teha. Sa jõuad punktini, kus nõutakse telefoninumbrit. Sul ei ole veel korea telefoninumbrit. Mata maha igasugune lootus printida. Võimatu. Kui sul pole korea telefoninumbrit, siis sa ei eksisteeri.
• Su roomamate’il on buddy, kes teab, et majas nr 313 peaks saama ilma telefoninumbrita printida. Ehkki korealane, ei saanud ka tema ülikooli imemasinaga hakkama, Otsi maja, satu keemiaosakonda, igal pool on laborid ja hunnik seadmeid ja atmosfäär nagu nõukaajal. Mida aga pole, on printer.
• Mine käi too linnas oma pildid ära. Roomamate naerab su arvuti poolt helendama löödud lõusta üle.
• Fuck it, ehkki meile ei ole dormipaberit, lähem proovime vähemalt on cerificate of enrollment’i kätte saada. Kui me main buildingu ette jõuame, on maja ees juba väike saba inimestest, kes oma pabereid korda ajavad. Meie saabudes on 11-st puudu vaid paar minutit. Ehk kõnnasso, tänaseks pood kinni. Aga. Lisaks peatädile oli seal üks ülientusiastlik korea neiu, kellelt uurime kus printida saab ja ta on kohe, come with me, i’ll show u!
• Neiu juhib meid majja (ukse kõrval on suur plakat, kuidas international students are not allowed into Internationl Study Center rn) ja viib meid otseloomulikult ISC ruumi (olime seal korra käinud oma tuberkuloosi paberite originaale submittimas). Hea neiu prindib meile 123 dormi dokumendid välja (iga PNU guidebook: WE DO NOT PRINT FOR YOU IN ISC) ja viib meid siis turbo kiirusel selle koha juurde, kus enrollment sertifikaate saab (come, come, come with me i’ll show u!). Seal saame teada, et vahetusüliõpilased saavad need paberid alles reedel, nii et põhimõtteliselt peame paari päeva pärast tagasi tulema. Aga hea näitsik annab meile ka juba ARC aplikatsioonid, et me saaks need kodus ette ära täitma.
• Koju jõuame, on vahepeal saabunud orientation meil, mis on natuke kulmu kergitama panev, aga ok, tänud ig, et te selle viimaks ära saatsite. Tänu Stella buddyle saime siiski juba päris palju asju ära aetud. Asume siis avaldust täitma ja seal on nõutud pildi formaadiks 3,5x4,5. PNU guidebookis oli kirjas 3x4. vaatan oriantation meili, seal on ühel slaidil 3x4, järgmisel aga 3,5x4,5. No tore. Dont care, except  i do. This is Korea. Isegi pastakas peab õiget värvi olema.
• Reedel läheme teisele katsele. Saame oma sertifikaadid kätte ja jõuame tädi ette, kes teenis endal auväärse tiitli Shadow Princess, sest ta oli asustanud ainsa punkti peahoone ees, kus oli vähekegi varjuline. Tädi vaatab mu tagasihoidliku paberikuhja üle ja saadab mind siis taotlust ümber kirjutama, sest ma pole lisanud oma ühikatoa ruuminumbrit. S. peab minema tagasi ühikasse viisa sertifikaadi järgi, sest ta pole seda kaasa võtnud (vana sõnastusega juhend, mis nõudis passis viisaga kohta, aga enam ei panda passi viisat, vaid selle kohta on eraldi paber, mis näeb välja nii nagu oleks keegi selle Wordis koostanud ja suvalt välja printinud)
• Kui ma teisele ringile sappa läheb, astub mu juurde üks rahvusvaheline tudeng, kes seal abiks oli, ja asub mu pabereid üle vaatama. Selgub, et ma pean avalduse taaskord uuesti kirjutama. Seekord musta pastakaga, mitte sinisega eks.
• Vahepeal saabub veel rida tüdrukuid me kambast, kes ka osad peavad hiljem tagasi tulema, sest neil pole seda viisa paberit kaasas. Kell on viie minuti pärast 11, Liisa kirjutab hullunult ainsas kohas, kus üks põõsas millimeetri jagu varju pakub, oma avaldust ümber. Kell saab 11, tädi kaob. Osad õpilased lahkuvad. Stella pole veel tagasi. Mina jään istuma ja Stellat ootama, mis oli strateegiliselt hea otsus, sest tädi ilmub äkki tagasi. Võtan end jälle sappa, olen ilgelt tark ja annan äsja saabunud näitsikutele teada, et nad peavad oma avalduse musta pastakaga üle kirjutama. Ja siis see hetk saabub, Shadow Princess vaatab mu paberid üle, aktseptib mu 30 000 woni bürokraatiatasu ja mina, viimane inimene sabas, olen viimaks edukalt paberid esitanud. Kell on 11.05, tädi hüüab last calli, S. pole veel tagasi ja saksa tüdrukud üritavad turboga kolme millimeetrises varjulaigus oma pabereid uuesti täita.
• Paari minuti pärast saabub S. aga siis on juba hilja. Suundume täitma päevaplaani punkti nr 2: avada Koreas pangarve.
• Milleks see? Ikka selleks, et PNU saaks anda tagasi mulle kogu selle raha, mis nad mult rohkem sisse kasseerisid. Nii ühika kui karantiiniarvet tasudes maksin selgelt rohkem, nii et loodan kuu lõpus wonikesi tagasi saada ja miljonäriks  saada. Koreas pole see nii keeruline, kui esmapilgul võiks arvata.
• Selleks, et avada pangaarvet oli vaja kolme asja: passi, enrollment sertifikaati ja avaldust. Esimesed kaks olid olemas, viimase saime pangast. Avaldus oli 20 lk paks ja ainult esimene lehekülg oli inglise keeles. Ei mina ega S. polnud tahtnud oma buddysid sellega tüüdata, sest yo, me ei kujutanud ettegi, et pangaarve avamine selline katsumus on. Me olime pangas u pooleteist tundi ja ligi tund kulus lihtsalt paberite täitmisele. Nagu konstantselt igale poole vaja nime ja kuupäeva ja sünniaega panna, mis suht arusaadav, aga siis tulevad lahtrikesed, kus peab valima mingite asjade vahel, aga mul pole õrna aimu, mis need on (õnneks saabus saksa kutt oma buddyga, kes aitas mul õigetesse kohtadesse ristikesi tõmmata). Ega ma lõpuni ei tea, kas ma müüsin oma hinge Korea finatssüsteemile või mitte. Igatahes niipea, kui saime paberid täidetud, ilmus välja abivalmis daam, kes rääkis inglise keelt ja asus me pabereid üle vaatama (ainult paaris kohas oligi nimi puudu). Järgmised 20 minutit olid suurepärased. Ma istusin lihtsalt toolil, kõlgutasin jalgu ja toksisin ühel hetkel oma tulevast pini sisse. Sest siin apparently lööd sa kaarti tehes ise pini sisse. Ja siis, pärast poolteist tundi vintsutusi ma sain selle: bankbooki ja pangakaardi õnnelikus omanikuks!
• Jah, mul on nüüd bankbook. Ma tunnen end nagu täiskasvanud inimene. Ja nagu ma oleks ajas tagasi rännanud. Ma loodan, et nad seda arvet sulgedes ära ei võta, sest see on ikka tõeline mälestusese.

Mida ma sellest kõigest õppisin?

Et Liisa ja bürokraatia on umbes sama suured vaenlased kui Liisa ja arvutid. Ning kui ma Korea telefoninumbrit tegema lähen, võtan ma oma buddy kaasa.

 

Soovitused:

• Bürokraatiast tekkinud väsimust on kõige parem ravida korvpalli platsil soju juues
• Kasuta alati musta pastakat
• Küsi abi. Nagu päriselt

• 
  
  Kultuurne inimene ei joo pudelist, vaid plaanib ette. Kuu on siin Busanis suur ja punav. Ma saan täitsa aru, miks september Ida-Aasias täiskuu vaatamise ja tinutamise aeg on.

Busy laif 123

 

Olen nüüd viis päeva vabadust nautinud ja see on võrdlemisi intensiivne tegevus.

Muude tegevuste seas:

• Käinud esimest korda Korean BBQ’s ja see oli niiiii ootamatult odav? Maksime nelja peale lauas toidu eest igaüks 7000 woni nägu, mis on u 5 eurot. Ja ma sain nii palju liha ja sidedishe.

Kui ma üritasin ise neid seenekesi ümber pöörata, saabus tööaja poizu ja haaras mul riistad käest. Edaspidi laskisin profidel kogu töö ära teha.

• Olen proovinud õlut, sojut ja õlut-sojut kokteilina koos. Õlu: hea lahja. Soju: kahest proovitud sordist maitses esimene nagu lahjendatud viin. Teist aga sai võetud mekjuna ehk siis segamini ja kas oli soju ise parem või pehmendas õlu maitse ära, aga see läbipaistvas pudelis sort oli etem. Meeldis, ja meeldis isegi ehk natuke liiga palju, nii et järgmine päev pidin nurgapoest vitamiinijooki ostma. Sain hiljem teada, et noored joovad teist sorti ja mina muidugi ostsin endale vanainimeste pohmaka napsu.

olen vana

• Jep, mul on juba lemmik nurgapood. Olen käinud viies erinevas toidupoes, neist üks on suur kaubamaja toidupood, kus valik on muidugi korralikum. Välja arvatud kui asi puudutab teed. Tänan õeke, et ta sa ütlesid, et Koreas pole normaalset teed, sest vau, Koreas tõepoolest pole normaalset teed. Toanaaber S. ostis endale rohelist teed ja koju jõudes avastas, et 30% sellest on roheline tee, ülejäänu riisiloputusvesi. Kui teega hätta jään, palun humanitaarabi!
• See-eest suutsin poes edukalt korea keeles küsida, kus on suhkur. #survivalskilss
• Peale BBQ käisime vahetusüliõpilastega baaris ja sealne kontseptsioon oli tropical ehk siis jookide kõrvale telliti snäkiks puuvilju. Ma arvan, et need ananassid on hetkel maitsvuselt teine asi siin koreas, mida olen söönud, kohe vetikasnäkkide järel ja kimbapi ees.
• Järgmine õhtu aitasid meie uued korea sõbrad meil linnaosa avastada. Näitasid, kust mida odavat saab, kus saab trenni teha ja viisid meid pärast jooma. Oli lõbus, hariv ja hakkas veidi maksale.

• Eile sai teiste vahetusüliõpilastega turistitamas käidud, Gamcheon Culture village’is, mis tänu covidile oli hurmavalt tühi ja kus mahtus seetõttu liikuma ja ilulema ja mille kauneid pilte ma vast mõnes järgnevas postituses jagan.
• IKEAs käisime ka. Autoga, mis oli ootamatu ja vägagi meeldiv. Ühel meie korea poisudest oli valge hiiglaslik Hyundai Palisade, mis mind muidugi kohatult lõbustas. Ma olin eeldanud, et võtan selle retke bussiga ette, aga noorhärra oli nagu, ma viin teid autoga. Ja ükstapuha kui viisakas ma ka poleks, sellisele pakkumisele ei saanud ei öelda. Tuiasime nagu kari eksinud lambukesi mööda ruume, saime majapidamiskraami, tegime awkward ikea pilte, sõime jäätist ja ikea lõunat ehk ikka full pacakage.

• Selgus et Ikea oli merest vaid paari minuti kaugusel, nii et sõitsime ka merd vaatama, mis oli totaalne boonus. Taifuuni hoiatus oli, aga ehkki osa Koreast sai üsna tugeva laksu, oli Busan lihtsalt pilves ja lained suured. Nagu suuremad kui kunagi Eestis oleks võimalik. Samal ajal oli selline meeldiv niiske soojus ja esimest korda ei tundnud õues viibides, et sulan ära. Pärast sõitsime scenic route’i kasutades tagasi ülikooli juurde, nii et sain läbi auto akna ka vaadet Busani lahele ja randadele. Ületasime kuulsaid Busani sildu, mis oli kummaliselt rahuldust pakkuv tegevus. Väike korea põks taustaks ning tunne nagu filmis.
• Ja homme lähme mägedesse matkama.

 

Elu on lill eks ole.

 

PS. Nüüd on homme juba käes ja peaaegu möödaski. 25k sammu tehtud ja imetore!

PSS. Põhjalikumad lood ebamäärases tulevikus

 

Busani päevikud

 22.08.2020

Ma saan homme karantiinist välja. Vot.

13 päeva pluss saabumisõhtu olen ma istunud ühes toas siit kordagi lahkumata ja näiliselt võinuks mul olla päris palju võimalusi, et kõigist oma seiklustest kirjutada, aga siin ma nüüd olen. Kell kümme õhtul, päev enne vabanemist. Tegemas nimekirja kõigest sellest, mida ma ei teinud ja üritades vähemalt ühte punkti sealt täita.

Vangieluga harjub ära. Toit käib kolm korda päevas ja suhteliselt kindlatel kellaaegadel. Kuulatad, kuidas koridorist kostub toidukäru rataste veeremine ja siis ootad viisakalt paar hetke, et need, kes sulle toidu toovad, jõuaks lahkuda, enne kui oma käe ukse vahelt välja pistad. Ruumist lahkuda ei tohi. Vastasel korral ähvardab sind trahv, vangla või riigist välja saatmine. Viiendal päeval anti meile teada, et koridoris on valvekaamerad. Mõtlesin kõigile neile hetkedele, kui alukate väel (aga topp ikka seljas), oma toitu võtmas käisin. Paranoiliselt kiikasin pärast oma vangikongi lakke, kuigi siis oleks muidugi olnud juba hilja oma väärikust päästa.

Sest siin on palav. Nii neetult palav. Nii palav, et alukate väel ringi käia on igati sünnis ja viisipärane. Täna on isegi mahe ilm ja vahelduse mõttes ei huugagi konditsioneer täisvõimsusel (puldiekraanil kuvatud ihaldatud 16 kraadist on puudu veel nii umbed 20). See lämbe kleepuv palavus on olnud väga loiutav ja ilmselt ka üks peapõhjusi, miks ma nii ebaproduktiivne olen olnud. Pluss ma vajasin puhkust. Ja tõttöelda, need kaks nädalat on seda ka olnud. Kohe naljakas on mõelda, et homme peab pärisellu astuma ja keegi ei toogi sulle lobi ukse taha.

Kus ma siis olen?

Kerime ajas tagasi.

On jaanuar. Liisa veel blogib. Bangtani comeback läheneb. Aga kuidagi juhtub nii, et mul jääb õigel hetkel albumi arvustus tegemata ja järsku on koolis kiire ja siis järsku, eriti järsku läheb maailm hulluks.

Juba jaanuaris pidi hakkama muretsema, mis saab meie aprillikuisest Hiina ja Jaapani reisist (spoiler, see jäi ära). Nädal enne märtsikrahhi käisime Kadiga peol ja arutasime veel, mis saab ja kuidas ikka üldse ei tahaks reisi ära jätta. Ebakindlus ja teadmatus on vastikud, sest selleks hetkeks kui kindlalt selgeks sai, et me kuhugi ei lähe, oli see omamoodi kergendus. Ei jaksanud isegi kurb olla. Seda enam, et mul oli üks hoopis pikem reis mõtetes.

Nimelt sai veebruaris hakatud ajama pabereid korda, et kandideerida aastaks vahetusüliõpilaseks Lõuna-Koreasse. Kui veel jõulude ajal olin üsna kindel, et tahan minna Souli, siis jaanuaris ülikoolide kandideerimisnõuetega tutvudes olin ma suht, Busan, it gonna be Busan. Üks peamisi põhjusi? Raha. Soul on kallis. Liisa on poor. Ja tol hetkel ma veel ei teadnud, kui poor ma veel see aasta olema saan.

Ehk Liisa ajas asju ja covid oli kauge tõbi Hiinamaal. Eks ta ole, mis seal ikka, muretseme kevadise reisi pärast, aga mitte veel maailma pärast. Siis läheb Itaalias jama lahti, aga mul pole mahti sellele kõigele keskenduda, sest lisaks ettekannetele ja seminaridele pean ma tähtajaks oma paberid korda ajama. Ja siis ühel kaunil kolmapäeva õhtul esitangi ma oma paberid ära. Järgmisel päeval kuulutatakse Eestis välja eriolukord.

(mul pole kunagi nii kiire ja raske olnud, kui neil karantiinikuudel. Nii vähe aega iseendale, aga samas olin ma isegi õnnelik, sest sain veeta need kuud Tõrvas, kus on maja ja aed ja mets värava all, mitte vangistatult korteris, ja tegelikult läks ju kõik kenasti, lihtsalt, ma olin lõpuks nii kurnatud nii kurnatud. Nagu tükk võid, mis on määritud liiga suurele leivakäärule, tsiteerides lemmikuid)

Kiri, et TÜ on minu kandidatuuri Busanile esitanud, tuli paari nädala pärast. Hüppasin rõõmsalt venna juurde ja läksime õue tähistama. See oli muidugi alles algus. Järgnes terve hunnik uusi ja uusi dokumente, motivatsioonikirju jms. Kui PNU’st kirjad saabuma hakkasid, olin mina kindel, et mind on nüüd vastu võetud, meie teine eesti tüdruk S. aga oli suht, mmm, aga kas oleme? Olime, aga PNU kirjad jäid kuni lõpuni segaseks. Ja mida inimene vajab uute riiki suundudes? Üldse pandeemia ajal reisides? Infot. Päevakohast adekvaatset infot. Kas me seda saime, jääb k-pop jumalate otsustada.

Juunis anti meile teada, et kui oleme otsustatud ikka PNU’sse õppima tulla, peame läbima kohustusliku kahenädalase karantiini. Tundus tollal tüütum ja kõhedam väljavaade, kui praegu olles selle kõik läbi teinud. (ja meile jäeti igal hetkel õigus programmist loobuda, mida kasutas märkimisväärselt suur arv inimesi, arvestades, et meie esmases vahetusüliõpilaste nimekirjas oli 170 nime, ja nüüd on meid veidi üle kuuekümne. Rahvaarvu järgi arvestades on Eesti oma nelja üliõpilasega ilmselt suurimaid delegatsioone)

Igatahes järgnes terve hunnik asjaajamist ja kirjavahetust juunis-juulis. Viisa, tervisetõendid, lennupiletid, kogu muu logistika, ühikas, kindlustus, kõige vajaliku soetamine…ja kogu aeg kuklas teadmine, et midagi võib väga untsu minna ja tegelikult ma ei saagi minna.

Ehk see elu, mis polnud ettevalmistamisega seotud, koosnes Liisa suvistest lemmiktegevustest nagu ujumine ja rand, marjakorjamine ja moosi tegemine, puu all raamatu lugemine ja vennaga filmide vaatamine.

Tööl käia ju ei saanud. Ja vat see oli tragöödia. Kolmel üritusel. Ma käisin kolmel üritusel, kui eelmine aasta oli neid 26 ja mitmed neist mitmepäevased. Ja samal ajal pangaarve aina kahanes ja kahanes…Ma tahaks öelda, et see on nali, aga sel hetkel kui ma oma karantiiniarve ära olin maksnud, jäi kontole 3 eurot ja 50 senti. (insert ’there’s a moment u know ur fucked’ laul). Õnneks oli mul siiski veidi sääste kõrvale pandud, but still, im fucked. Googeldan siin varsti korea sugar daddysid, sest mis sa vaene hing ikka teed. Alati on muidugi lootus, et mõni chaebol kid sõidab mulle ülekäigurajal otsa ja sealt saab alguse kui mitte meie tormiline kdrama väärne armulugu, siis vähemalt korralik valuraha, et ma teda politseisse ei annaks.

Yololaif indeed.

Sest no kohe üldse ei tahtnud seda aastat ära jätta. Kui ma praegu poleks tulnud, kes teab, millal elu mulle uue võimaluse oleks andnud.

Siin ma nüüd olen, Busanis. Linn särab õhtutuledes mu rõduakna taga ja homme võin ma lõpuks nende seinte vahelt välja astuda, ilma et mu karantiiniäpi stalkimisseade karjuma hakkaks ja swat-tiim mind kui ohtliku biorelva isoleeriks.

Kooli alguseni on veel nädal aega. Piisavalt, et asju ajada, veidi linnaga tutvuda ja loodetavasti ka blogida.

PS. Dynamite!

Shining through the city with a little funk and soul~ on täpselt see, mida ma tegema hakkan!

 

Coming up!

Reisimine Korea Vabariiki corona-ajastu tingimustes

Karantiini menüü: kuidas 14 päevaga kaalus juurde võtta

Suga sekeldused

Sügis oli kpop maailmas nadi, nii et nüüd see jaanuar kompenseerib ja toob ridamisi toredamaid uudiseid.

• Heechul-ahjussil on viimaks girl-friendo, et mitte öelda kanojo
• Minu kunagine EXO lemmikmees Chen mitte ainult ei abiellu, vaid saab ka isaks
• BTS teeb mitte tavapärast comebacki, vaid kunstiprojekti
• Suga soolo teaser „Shadow“ lajatab sõnumiga nii otse kui saab
• Han geng, Yamapi ja Jae Joong on apparently sõbrad
• See osa Big Bangist, mis loeb, on kõik kenasti sõjaväest väljas ja asub Coachellal esinema, mis tähendab, et they live?
• 2020 ja Bangtanbombidel on viimaks eng subid all

Mida ma loodan sellelt kpop aastalt:

• et Bangtani comeback oleks epic ja title song mu maitse
• et Big Bang comebacki teeks
• või Taeyang
• või GD
• Suga mixtape’i tahaks ka. Kuigi ta ütles, et ta oleks pidanud selle varem üllitama, sest ta peab nüüd jälle sõnasid ümber kirjutama

Mis ongi sobilik hetk „Shadow’st“ rääkida

• Mu esimene mõte, seda vaadates oli: ei taha kuulus olla
• See laul on nii 100% tema looja, nii stiili kui sõnumi poolest
• (tähelepanek: ta ei sosista vahetult enne räpiosa shhhugga)
• (suga on see, kes on kuulus, ja min yoongi see, kes ei jaksa ja kardab, ning agust d omal moel vaatleja)
• (ja sõltuvalt laulu osast, toimub identiteedi vahetus?)
• Ülesehitus on selle koha pealt huvitav, et ükski osa ei korda end: jah, ingliskeelset osa on mitu korda, aga täiesti eri tonaalsusega. Ja läbi laulu läheb see progressiivselt tumedamaks
• Ma olen lihtne inimene, minu lemmik osa flow poolest on see alguses olev koreakeelne räpiosa
• Ja siis sellele laulu moodi osale järgnev i wanna be rapstar, mis läheb nii hurmavasse kontrasti eelnevaga
• Mõjuvam stseen: kõik need pildistavad telefonid ta ümber video lõpus
• Keegi pole öelnud, et sõnum peab varjatud või allegooriline olema
• (suga erinevalt namjoonist on alati suht otseütleja olnud)
• (mis teeb namjoonist muidugi parema laulusõnade kirjutaja, aga see on teine arutelu ja muidugi ka maitseküsimus)
• (good for suga, et ta suudab sellest kõigest rääkida)
• (kõrvalpõige: ma õppisin ta nime alguses ära kui suga ja ei ole näinud põhjust end yoongile ümber harjutada. Rapmon ise vahetas nime, nii et selle koha pealt respekt ur wish, aga suga kui artist on suga.)
• (ja min yoongi on surnud)
• (lol)
• (kui lugeda postimehe muusikarvustusi, on need veelgi segasemad)
• (sest millegi pärast paistavad muusikaarvustused eeldavat, et nende lugeja teab kõike)
• Anyway, tagasi laulu ja mv juurde. Mv on natuke agressiivne ja ma ei ole eriline ekraanile joonistatud lisade asustaja, aga siia juurde see sobib
• Mida need rõvedad punased jäljed seinal sümboliseerivad? Sest mulle meenutavad need värvilt kuivanud verd. Ja, väga kurb lugu, ümberpööratud sisikonda.
• See koht, kus mustad kogud aegluubis Suga kallale hüppavad ja ta väsinult välja hingab. That’s it. That’s the feeling
• Omg ja see lõpp! Ma vaatasin seda just üle ja sain just nii korraliku lajaka kõhtu, et silmad läksid niiskeks. Räägi mulle keerulisest identideedist
• Ja nüüd ma hakkasin liiga palju mõtlema ups. Ma ütlesin varem, kuidas ingliskeelset osa on mitu korda, aga eri tonaalsusega ja korraga mulle sähvatas üks võimalik tõlgendus: esimest korda ütleb seda Min Yoongi, teist korda Suga ja lõpuks Agust D
• Yoongil on unistus, Suga viib selle täide ja Agust D on see, kes saab raske tõega virutada
• (Kui te arvate, et need mõtted tulid mulle kõik kohe esimesele vaatamisel ja korraga, siis nõup, pool analüüsi sündis praegu kirjutamise käigus)
• Damn, see agressiivne lõpp hakkab mulle üha rohkem meeldima. Ja sõnade poolest oli see osa, millest aru saamiseks läks mul kõige kauem aega.
• (ja nüüd on see hetk, kus hakata kirjutama esseed identiteedist, aga ma arvan, et ma olen praeguseks piisavalt targutanud)
• Ehk siis taaskord kokkuvõtteks: ma ei taha kuulsaks saada

Liisa out.

2019 retrospektiiv

Aeg teha möödunud aasta kokkuvõtted, sest ehkki mu eksistents siin blogis on viimastel kuudel olnud pehmelt öeldes puudulik, siis seda traditsiooni katsun ikka hoida. Niisiis, let’s get it.

Aasta namja

• Jungkook.
• Kes edastas tumblri statistika järgi millalgi sügisel rebloggide arvult Sugat. Nii umbes kümne reblogiga

It’s not a phase, mom

• Kevad: Queen
• Suvi: idk ma vaatasin ikka korralikult Marveli filme ära
• Sügis-talv: ootamatu nõrkus Kang Haneuli vastu

Kpop

• Enim vaadatud muusikavideo: Jungkooki „Euphoria“ 2019 versioon, mis on lihtsalt neli minutit tema hurmavat lõusta ja mida ma aegajalt koju sõites bussis vaatasin, sest ma olin väsinud ja see tegi mu tuju heaks
• Enim vaadatud vana muusikavideo: idk BTSi „Dope“ on rasketel hetkedel ikka südantsoojendav ja noor Jungkook noor ja ilus
• Lemmik tümakas, mehed: Stray Kids „Side effect“
• Lemmik tümakas, naised: Everglow „Adios“
• Enim koduses arvutis yuutuubi sisse trükitud laul, sest hei, see on chill: Monsta X „Who do you love“
• The look: Jungkooki pikad juuksed
• Lemmik tants: BTS „Dionysos“
• Parim kontsert: BTS London teine õhtu
• Feil: et ma ei kirjutanudki kontsertidest fännaccounti
• Püha playlist, mida kuulata koduteel ja mis yuutuubist tingituna kulgeb suhteliselt samas järjekorras: Daeng – Cypher 4 – Bapsae (vahel skippida, sest ehkki epic, kaotab see pärast eelnevat kahte meistriteost osa oma võlust) – Waste in on me – Dreamglow – kodus
• (ja ma lugesin huvi pärast 2018 kokkuvõtet, kus bussiga kojusõidu pühaks kolmainuseks olid Ddaeng, chypher 4 ja Bapsae. Head asjad ikka ei muutu)
• Lihtsalt lemmikuid:, Somi „Birthday“, Chungha „Gotta go“, TXT see platvorm 9^3/4 laul, ja siis veel ilmselt rida laule, mis mul meelde ei tule. Ups.
• Enim skipitud lugu: Red Velvet „Zimsalabim“, Super M „Jopping“

Mitte korea tümm

• Aasta eesti laul: „Für Oksana“
• Ja lääne laul: Billie Eilish „bury a friend“
• Quote of the year: mul pole aluspükse
• Avastus: Queen
• Enim kuulatud album: Queen 2?
• „March of the Black Queen“

Sarjad

• Kokku vaadatud: 14 sarja ja multikat (sisaldab eri hooaegasid)
• Lemmik minsari: „Chernobyl“ sest esteetiline ja põnev põnev; ning „Good Omens“ sest fun fun
• Aasta tegu: et lõpuks ometi kuulutati välja Supernaturali viimane hooaeg ja ma reaalselt olen oma vaatamisega järje peal
• Kdrama: „Extraordinary you“. See oli põnev ja nunnu ja pani mind aru saama, et ma olen nüüdsest tiim nice guys.
• Ja veel üks kdrama (sest rohkem ma neid ju möödunud aastal ei lõpetanud): „When the Camellia Blooms“: idk, sel oli kummalisel kombel sellist jdrama õhustiku ja ehkki tutvustuse järgi rom com, mõjus pigem slice of life draama pluss krimkana. I loved it.
• Kdrama mees: nr 13/Haru. Ah, nii ilus nii nunnu, nii hea~
• Oh mu kokoro: kui peategelased käest kinni hoiavad. Oh no, ülim romance

Filmid

• Kokku vaadatud: 73; neist 12 korea, 4 hiina, 3 jaapani, 3 eesti, üks vene, üks türgi ja üks mehhiko film, ülejäänud inglisekeelsest maailmast
• Aasta korea film: „Parasiit“ (aga mulle meeldis väga ka „A taxi driver“ )
• Aasta eesti film: „Tõde ja õigus“
• Kinoelamus: „Bohemian Rhapsody“
• Lemmik lääne film: „I, Tonya“
• Esteetiline elamus: „Hero“ ja „The assassin“ (hiina)
• Aasta tegu: et ma vaatasin ära enamik Marveli filme, mis mul nägemata olid (kuigi mu Ironmani filmid on endiselt nulli peal ups)
• Meeldejäävaim tegelane: poor Bucky Barnes
• Suurim pettumus: „Star Wars: The Rise of Skywalker“
• Lihtsalt mõttetu film: „Sadako ja Kayako“ 

Raamatud

• Kokku loetud: 87 teost; neist 28 aimekirjandus, 19 luulekogu, 12 manga ja ülejäänu valdavalt noorte- ja lastekirjandus
• Lemmik luulekogu: „Blondiine armastav mees“
• Lemmik lasteraamat: „Tilda ja tolmuingel“
• Lemmik noortekas: „Poet X“, „Love, Simon“
• Parim ajalooalane teos: „Nataša tants“. Ühtlasi ka aasta kõige paksem raamat
• Kunst, elu ja atmosfäär: A. Warhol „America“
• Kõige halvem raamat: „Vivian“, nagu wow, kes sellele kirjastusloa andis; ma lugesin selle lihtsalt morbiidsest uudishimust lõpuni.

Looming

• Kirjutatud fice: viis, neist lõpetatud vaid kaks. U 16k sõna. Võrreldes eelmise aastaga masendavalt väike number
• Põõsaluule

Rõõmud ja katsumused

• Reisid: Rumeenia ja London, me likey
• Tervis: ravimid, mis mõjuvad yay
• Kool: küll ma olen ikka tubli
• Poizud: who flirt, i flirt
• Arvuti: pann
• Loometegevus: lacking
• Aeg: obso 

Uue aasta lubadused

• Kirjutada rohkem
• Suruda hambad risti ja tegeleda bürokraatiaga
• Follow yer dreams, mate

Suju elab! (ja mina ka)

Kaks kuud on möödunud. Loen viimase postituse lõppu, et mida sai siis endale lubatud. Missioonidest täidetud nii umbes poolteist: Supernaturali 13. hooaeg vaadatud ja natuke korea keelt ka õpitud. (jaapani keelega läks seekord nagu läks)

Elu oli kiire. Algas uus õppeaasta. Väliüritusi oli mingil põhjusel pisteliselt selle nädalavahetuseni. Käisin Rumeenias reisimas. (viimane ilmselt tekitaski efekti, miks aeg nii armutult lendas). Aga eelmine nädal oli chill ja ainus vabandus, miks ma kõike seda, mida ma kogu aeg luban teha, ei teinud, oli mu enese tagasihoidlik laiskus. Ja see, et ma viimaks siis Supernaturali vaatama hakkasin.

*

Liisa on tagasi, sest Super Junior on tagasi. Pea täielikus koosesisus. Kuulasin isegi albumi läbi ja lolisin, kui album läbi sai ja spotify random playlistist järgmisena Shinwat lasi. Ma olen ikka öelnud, et Suju on praeguseks hetkeks juba Shinwa tasemel.

Esmakuulamise järgi muidugi keeruline sügavat analüüsi teha, aga oli igati ok taustakas. Kokkuvõte:

• Mulle meeldib „The Crown“, sest tümakas. Yesung mingi ootamatu hotboy123 (ok, mitte ootamatu, juba Los siento oli ta bueno)
• „Somebody new“ on kyuut. Mv pakub mulle mu ilusat Kyuhyuni ja ka väsinud olekuga Teukiet, kelle soenguvalikud on mõnevõrra küsitavad
• „I think I“: ühe laulu kohta, kus räägitakse nii palju tantsimisest, tehakse seal seda märkimisväärselt vähe. Kaameratöö tüütu, laulu algus meenutab hirmsasti midagi ja küllap seetõttu mulle viisi poolest meeldibki. Ryeowook on sassy ja teeb peaga seda, mida üldiselt vaid tüdrukutegrupid teevad.
• „Super Clap“: liiga vähe Kyuface’i. Gimme Kyuface singing, not Kyuface tap-dancing. Võrreldes praeguse aja iidolite tantsudega on Suju koreograafia ikka hurmavalt lihtne. Väljaarvatud muidugi see üks liigutus, millega ma iial hakkama ei saaks. Laul pole minu stiil.
• Ja siis ilma videota, albumi viimane laul „Show“, Väga armas, sest see on nii nostalgialaks ja kõlab nagu nad oleks 90ndate iidolgrupp.
• (wow see random playlist mängib hetkel „Operat“)

*

Veel kpopi kokkuvõtet:

• Everglow „Adios“: fucking love it, selle sügise mein tümakas, mille järgi hüpata
• TXT „Run away“: yay, neil on viimaks laul, mis mulle meeldib! Täiega hea refrään. Aga pealkirja valik on selline, et ma ei saanud alguses arugi, et see MV on
• Stray Kids „Double Knot“: kas ma olen juba maininud, et mulle meeldib tümakas? Mulle meeldib tümakas. Tatatta tatatata~. Aesthetic on ka ja sellest madala häälega räpparpoisust ei saa ka mööda vaadata.
• SuperM „Jopping“: ei.
• „Monsta X “Find you“: dramatic. Melodramatic. Ma saan aru, et neil ka oma universe? Laul natuke kummalise ülesehitusega
• Itzy „Icy“: vend küsis selle kohta, kas mv mõte on see, et nad oleks kohtades, kus nad on kõigist teistest hästi erinevalt riides
• Day6 „Sweet chaos“: laul on väga day6, but hei, they day6. Mv on ekselentne näide, kuidas lihtsate vahenditega teha ilusat ja isegi originaalset videot. Sest bänd mängib ikka bändivideos, aga ma arvan, et ma pole veel üheski kpop videos seda hajuva suitsu efekti näinud. (tüdinud olekuga trummar läks LJ’le ka peale lol)
• ATEEZ „Wonderland“: kohe vanad head kpop ajad tulevad meelde
• Winner „Soso“: selline YG vaib, aga parimas mõttes. See, et refrään pärast buildupi hoopis rahulik on, on harjumatu, aga MV ise on meeldivalt deep ja samas mitte pretentious.
• Tiffany: ma laulu nime ei mäleta, aga damn girl, see oli cool. Vanakooli Gaga tuli meelde, nii et ma olen all in.
• BTS „Make it right“: oioi, kelle ma peaaegu ära oleks unustanud. Tüüpiline bangtan style, randomly muusikavideosid välja anda. Laul ikka hea, aga mv oleks võinud olla, kas ainult animatsioon või ainult poizud. Nüüd oli natuke lõhutud mulje.
• SuperM „Jopping“: ok, veidi kommentaare ka. Rida kenasid inimesi koos tegemas asja, mis on nii kommertsist läbi imbunud, et juba see tekitab vastumeelsust. Igatahes, teaser era meeldis mulle rohkem. Sest see laul ja mv jättis nagu veidi soovida (eriti mv see koht kus nad nagu esineks publiku ees). Muusikaliselt kohtus NCT EXO’ga ja paraku selle Exoga, kelle stiil mulle peale ei lähe. Nuuks nuuks. Poisid on ikka kobedad.

Coming up!

Laif