Liisa vs bürokraatia

 

Sa saad alles siis aru, kui hea on elada Eestis, kui sa enam Eestis ei ela.

Eelmine nädal möödus bürokraatia tähe all ja pani mind korralikult e-riiki igatsema. Pärast mõningaid vintsutusi on mul viimaks nüüd Alien Registration Card ja korea pangakonto, millest esimest ma ei pidanudki rohkem kui neli korda taotlema ja millest teise õnnelikuks omanikuks sain ma pärast pooleteisetunnist asjaajamist. Endiselt puuduvad korea telefoninumber, üliõpilaspilet ja raamatukogukaart. Koreas ja PNUs nimelt ei käi asjad nii, et lihtsalt taotled. Ei, taotlemiseks on ette nähtud kindlad päevad ja kellaajad.

Ahjaa, ja kool hakkas ka pihta.

Nädalavahetus enne kooli algust käisime mägedes matkamas, seal asuvat templit vaatamas ja pärast patbingsut söömas. Pühapäeval olime suht, well, meile ei ole ikka veel mingit infot kooli kohta tulnud. Orientation pidi korona tõttu ära jääma ja koordinaator oli lubanud meile materjalid meilile saata, aga mida polnud, olid need materjalid. Et esmaspäev oli 31. ja kool pidi kodulehekülje andmetel 1. septembril algama, olin nagu, ok, muretseme siis kui see päev kätte jõuab. Suur oli siis mu üllatus, kui A. mulle esmaspäeva hommikul teada andis, et meil peaks õhtul korea keele tund olema mingis müstilises kohas nimega Plato. Kohas, mille kohta polnud üheski meilis või guidebookis mitte sõnakestki mainitud. (Plato on põhimõtteliselt Pusan University moodle. Lihtne ja eksisteerib ka inglise keeles, mida ei saa näiteks nende ÕISi kohta ütleda.)

 

Liisa sekeldused

• Stella buddylt kuulsime, et 1. septembril toimub ARC (alien registration card) grupitellimuse esitamine. Et ülikooli kaudu asju ajada tundus lihtsam, kui spetsiaalset mingisse immigratsiooni büroosse sõita, otsustasime selle korda ajada. Hommikune aeg paberite esitamiseks oli 9.30-11.00. Et mul oli uut pilti vaja, käisime fotograafi juures mu kaunist lõusta pildistama, mis pärast seda kui fotograafionu sellest brushiga üle käis, veelgi kaunimaks muutus. Senikaua, kuni ootasime, mil mu pildid valmivad, suundusime otsima kohta, kus saaks meie dormitory residence tõestusdokumenti välja printida.
• Sidequest: printimine. Printimine on keeruline. Esiteks pead sa leidma koha, kus printida. Su korea chingu näitab sulle, kus see on ja aitab sul üleni korea keelsel lehel orienteeruda ja endale kasutaja teha. Sa jõuad punktini, kus nõutakse telefoninumbrit. Sul ei ole veel korea telefoninumbrit. Mata maha igasugune lootus printida. Võimatu. Kui sul pole korea telefoninumbrit, siis sa ei eksisteeri.
• Su roomamate’il on buddy, kes teab, et majas nr 313 peaks saama ilma telefoninumbrita printida. Ehkki korealane, ei saanud ka tema ülikooli imemasinaga hakkama, Otsi maja, satu keemiaosakonda, igal pool on laborid ja hunnik seadmeid ja atmosfäär nagu nõukaajal. Mida aga pole, on printer.
• Mine käi too linnas oma pildid ära. Roomamate naerab su arvuti poolt helendama löödud lõusta üle.
• Fuck it, ehkki meile ei ole dormipaberit, lähem proovime vähemalt on cerificate of enrollment’i kätte saada. Kui me main buildingu ette jõuame, on maja ees juba väike saba inimestest, kes oma pabereid korda ajavad. Meie saabudes on 11-st puudu vaid paar minutit. Ehk kõnnasso, tänaseks pood kinni. Aga. Lisaks peatädile oli seal üks ülientusiastlik korea neiu, kellelt uurime kus printida saab ja ta on kohe, come with me, i’ll show u!
• Neiu juhib meid majja (ukse kõrval on suur plakat, kuidas international students are not allowed into Internationl Study Center rn) ja viib meid otseloomulikult ISC ruumi (olime seal korra käinud oma tuberkuloosi paberite originaale submittimas). Hea neiu prindib meile 123 dormi dokumendid välja (iga PNU guidebook: WE DO NOT PRINT FOR YOU IN ISC) ja viib meid siis turbo kiirusel selle koha juurde, kus enrollment sertifikaate saab (come, come, come with me i’ll show u!). Seal saame teada, et vahetusüliõpilased saavad need paberid alles reedel, nii et põhimõtteliselt peame paari päeva pärast tagasi tulema. Aga hea näitsik annab meile ka juba ARC aplikatsioonid, et me saaks need kodus ette ära täitma.
• Koju jõuame, on vahepeal saabunud orientation meil, mis on natuke kulmu kergitama panev, aga ok, tänud ig, et te selle viimaks ära saatsite. Tänu Stella buddyle saime siiski juba päris palju asju ära aetud. Asume siis avaldust täitma ja seal on nõutud pildi formaadiks 3,5x4,5. PNU guidebookis oli kirjas 3x4. vaatan oriantation meili, seal on ühel slaidil 3x4, järgmisel aga 3,5x4,5. No tore. Dont care, except  i do. This is Korea. Isegi pastakas peab õiget värvi olema.
• Reedel läheme teisele katsele. Saame oma sertifikaadid kätte ja jõuame tädi ette, kes teenis endal auväärse tiitli Shadow Princess, sest ta oli asustanud ainsa punkti peahoone ees, kus oli vähekegi varjuline. Tädi vaatab mu tagasihoidliku paberikuhja üle ja saadab mind siis taotlust ümber kirjutama, sest ma pole lisanud oma ühikatoa ruuminumbrit. S. peab minema tagasi ühikasse viisa sertifikaadi järgi, sest ta pole seda kaasa võtnud (vana sõnastusega juhend, mis nõudis passis viisaga kohta, aga enam ei panda passi viisat, vaid selle kohta on eraldi paber, mis näeb välja nii nagu oleks keegi selle Wordis koostanud ja suvalt välja printinud)
• Kui ma teisele ringile sappa läheb, astub mu juurde üks rahvusvaheline tudeng, kes seal abiks oli, ja asub mu pabereid üle vaatama. Selgub, et ma pean avalduse taaskord uuesti kirjutama. Seekord musta pastakaga, mitte sinisega eks.
• Vahepeal saabub veel rida tüdrukuid me kambast, kes ka osad peavad hiljem tagasi tulema, sest neil pole seda viisa paberit kaasas. Kell on viie minuti pärast 11, Liisa kirjutab hullunult ainsas kohas, kus üks põõsas millimeetri jagu varju pakub, oma avaldust ümber. Kell saab 11, tädi kaob. Osad õpilased lahkuvad. Stella pole veel tagasi. Mina jään istuma ja Stellat ootama, mis oli strateegiliselt hea otsus, sest tädi ilmub äkki tagasi. Võtan end jälle sappa, olen ilgelt tark ja annan äsja saabunud näitsikutele teada, et nad peavad oma avalduse musta pastakaga üle kirjutama. Ja siis see hetk saabub, Shadow Princess vaatab mu paberid üle, aktseptib mu 30 000 woni bürokraatiatasu ja mina, viimane inimene sabas, olen viimaks edukalt paberid esitanud. Kell on 11.05, tädi hüüab last calli, S. pole veel tagasi ja saksa tüdrukud üritavad turboga kolme millimeetrises varjulaigus oma pabereid uuesti täita.
• Paari minuti pärast saabub S. aga siis on juba hilja. Suundume täitma päevaplaani punkti nr 2: avada Koreas pangarve.
• Milleks see? Ikka selleks, et PNU saaks anda tagasi mulle kogu selle raha, mis nad mult rohkem sisse kasseerisid. Nii ühika kui karantiiniarvet tasudes maksin selgelt rohkem, nii et loodan kuu lõpus wonikesi tagasi saada ja miljonäriks  saada. Koreas pole see nii keeruline, kui esmapilgul võiks arvata.
• Selleks, et avada pangaarvet oli vaja kolme asja: passi, enrollment sertifikaati ja avaldust. Esimesed kaks olid olemas, viimase saime pangast. Avaldus oli 20 lk paks ja ainult esimene lehekülg oli inglise keeles. Ei mina ega S. polnud tahtnud oma buddysid sellega tüüdata, sest yo, me ei kujutanud ettegi, et pangaarve avamine selline katsumus on. Me olime pangas u pooleteist tundi ja ligi tund kulus lihtsalt paberite täitmisele. Nagu konstantselt igale poole vaja nime ja kuupäeva ja sünniaega panna, mis suht arusaadav, aga siis tulevad lahtrikesed, kus peab valima mingite asjade vahel, aga mul pole õrna aimu, mis need on (õnneks saabus saksa kutt oma buddyga, kes aitas mul õigetesse kohtadesse ristikesi tõmmata). Ega ma lõpuni ei tea, kas ma müüsin oma hinge Korea finatssüsteemile või mitte. Igatahes niipea, kui saime paberid täidetud, ilmus välja abivalmis daam, kes rääkis inglise keelt ja asus me pabereid üle vaatama (ainult paaris kohas oligi nimi puudu). Järgmised 20 minutit olid suurepärased. Ma istusin lihtsalt toolil, kõlgutasin jalgu ja toksisin ühel hetkel oma tulevast pini sisse. Sest siin apparently lööd sa kaarti tehes ise pini sisse. Ja siis, pärast poolteist tundi vintsutusi ma sain selle: bankbooki ja pangakaardi õnnelikus omanikuks!
• Jah, mul on nüüd bankbook. Ma tunnen end nagu täiskasvanud inimene. Ja nagu ma oleks ajas tagasi rännanud. Ma loodan, et nad seda arvet sulgedes ära ei võta, sest see on ikka tõeline mälestusese.

Mida ma sellest kõigest õppisin?

Et Liisa ja bürokraatia on umbes sama suured vaenlased kui Liisa ja arvutid. Ning kui ma Korea telefoninumbrit tegema lähen, võtan ma oma buddy kaasa.

 

Soovitused:

• Bürokraatiast tekkinud väsimust on kõige parem ravida korvpalli platsil soju juues
• Kasuta alati musta pastakat
• Küsi abi. Nagu päriselt

• 
  
  Kultuurne inimene ei joo pudelist, vaid plaanib ette. Kuu on siin Busanis suur ja punav. Ma saan täitsa aru, miks september Ida-Aasias täiskuu vaatamise ja tinutamise aeg on.