31. peatükk, kus aeg ei ole lineaarne

Viimasel nädalal (re: üle-eelmisel) olen ma põhiliselt süüa teinud, söönud ja nõusid pesnud. Seda viimast isegi natuke liiga palju. Lisaks ka korralik annus sibling bondimist, Harry Potteri ülelugemist ja sellega  kaasnev raskekujuline nostalgialaks, millega ma nüüd teisi enda ümber nakatan.

Sandra ja Kadiga oleme lausa kaks korda kokku saanud: ühel juhul, et süüa, teisel juhul et sujuda, ja mõlemad on teadupärast igati meeldivad tegevused. Ja õekesega hakkasime Siwoni draamat vaatama, mis ei olegi kohutav (ehkki see ei tähenda et ma tegelasi ei sõimaks, kuigi aina vähem), ehk elu on lill.

Ainult juua ei taha.

Homme lähen rappa.

Ülehomme sinna, kuhu tee mind viib.

Küll pärast edasi näeb.

#instrumentaalsoolo

Õhtul pidu. Võib-olla ma ikka tahan juua.

(Ma siis natuke jõin. Y-san narrib jätkuvalt rõõmsalt mu vokkalembust.)

Täna õhtul jälle pidu. Väsinud. Võib-olla teen end Amy Winehouse’iks, siis pole varje silme all peita vajagi. (mu wing-game on viimasle ajal üsnagi strong)

#flashback

Traagiline pidu grašdanka T. juures, mis lõppes seisuga üks null hiina puskari kasuks ja paraku minu kahjuks. Sellest johtuvalt ülevalpool mainutud kõhklused ja kahtlused.

#end of flashback

Kyuhyuni MV’sd ei ole viitsinud review’ida. Eelmine kord kirjutasin lausa poeemi, nii et nüüd on raske midagi põnevat välja mõelda. (ma üritasin ironiseerivat haikut välja pigistada, koos aki no kure ja muu kaasnevaga, aga tuleb välja, et see polegi nii lihtne).

Ehk piiiiiiiiinlik. Mitte mul minu puuduliku fännikäitumise tõttu, vaid ikka Kyuface’i pärast. Well, vähemalt oli mv visuaal ilus, mul poleks midagi olnud selle vastu, kui kdrama plot oleks välja jäetud ja nad oleks lihtsalt mööda ilusaid kohti ringi keblutanud.

Lol, Kyuhyun nägi kogu aeg selline välja nagu üritaks naeru alla suruda. Poisu on laulja, mitte näitleja. Aga mulle täitsa meeldis see koht, kus ta oma om õpilasID’d pihvile näidatat tahtis. See oli kuidagi armas.

 not bad

Siwoni draama juurde hüpates:

Kas mustad ümberkaela kiisuketid hakkavad tõesti moodi tagasi tulema?

Ja omg, mul on tunne, et Eunhyuki Coco tegi omamoodi cameo. Ma kujutan ette, et Heebum on kade.

Ja Siwoni tegelane on hull mis hull.

Meespeategelane hakkab isegi sümpaatseks muutuma.

Ja omg, ma kihistasin eelmine osa ja siis angstisin ja lehvitasin kättega ja olin üldse väga excited ja jabur.

Oi jah. Kdrama vaatamine on ikka selline rollercoaster ride.

Coming up!

Müsteerium nimega F(x)

How to get away with murder (or not)

Rara durara

2-3 okt

Joon veini ja vaatan anime’t. Kuue tunni pärast peaks nagu tööle minema...

Tahtsin minna üle mitme setme aasta Vennaskonna kontsertile (isegi Kadi kutsus mind), aga kahjuks olin ma millalgi suvelõpus kuradile sõrme andnud, st lubanud, et just sel konkreetsel laupäeval, mil meie sexy maknael on sünnipäev (palju õnne mussik~), lähen orjan veidi reichi. Well, dengi on kane on papp.

Sagarada familial oli kohustusi ja grandpere on tervisevetel, nii et olen täitsa üksi. Ainult naabrimees tuli ja õpetas mind ahju kütma, sest ehkki mu hing kuulub maale, olen ma ikkagi linnatüdruk. (ja neil kordadel tulevad mul alati meelde merca sõnad: „Tartu on fucking kausikujuline kaluriküla“. Harsh? Maybe.)

Jalg on jälle omadega metsan. Eile lonkasin nagu see gestaapolane Allo allo’st, aga täna enam suht ei valuta. Ei saa ma sest aru.

(kurat, pokaal saab kohe tühjaks).

Igatahes, vaatan üle mitme aasta jälle tõsisemalt anime’t. Nagu hr K, kes samuti üle mitme aasta jälle animet oli vaatama hakanud, ütles: meil on midtwenties kriis. Tjah...

(Kurat, pokaal sai tühjaks)

Läksin siis uurima, mida vaadata, kui tegin meeldiva avastuse, „Durarara!“, mis mulle nii kolm suve tagasi või nii meeldinud oli ja mille ma liigitasin zanriliselt kui urban mystery, oli see aasta viimaks uue hooajaga maha saanud. Õigemini öeldes küll olid nad jaotanud teise hooaja kolme osaplokki, millest kaks on juba läbi, kolmas aga alles tulekul. No ma siis vaatsin kohe järjest üheksa osa.

Kas „Durarara’l“ on plot? Jah. Millest see räägib? Ma ausalt ei oska öelda. Nii raskesti seletatava sisuga anime’t ma teist ei tea (lol, see kõlab nagu lauluviis).

Lühidalt võiks öelda, et see räägib Ikebukuro allmaailmast oma gängisõdade, mafia ja linnalegendidega.

Seal nagu on peategelsed ja nagu ei ole ka. Tegevused ja liinid ristuvad ja main plot on nii mitmekihiline, et sa ei saa aru, mis on oluline ja mis mitte. et kõiki detaile (nii visaalseid kui sisulisi) märgata, peab üsna tähelepanelik olema.

Oh, ma leidsin väga eeeee...huvitava review „Durarara!“ esimese hooaja kohta (mis omal moel on ise paras durarara ehk siis crazy crazy), kui keegi on huvitatud. Ei mingeid spoilereid, ainult veidi aimu, millest see anime räägib (lol).

(assa, see 13 vol’ine ja kolmeliitrine veinike on ikka hea.)

5-okt

Ok, see advantüür on nüüd läbi.

Lühidalt:

Valgas oli päeval nii soe, et mulle tundus, et ma saan isegi päevituse. See-eest õhtul hoidis mind elus vaid hõõgvein, tantsurütm ja kuumad eesti poisid (lol vol2).

Esimene näosaate osa oli suht booring. Vähemalt võidulaul oli intrigeeriv ja õeke leidis, et peaks „Vihurimäge“ edasi lugema. Ma lugesin seda nii amme, aga üks omamoodi hullumeelne raamat see oli.

Kadi saatis mulle fanfici. I lol’ed, i love’ed it. Me peaks jälle kräkki kirjutama hakama. Ma mõtlen, meil on ju isegi annet! (i’ll review u later)

Kirjutasin fanfici. Ei tea küll kellele :3