Yipikaye motherfucker!

Sõbralikud jõulutervitused siit Lõuna-Eesti väikelinnast!

Ma usun, et mu kallid lugejad ei ole must pühade ajal liialt puudust tundnud (kuigi kirjandusliku karjääri kohaselt tuleks ju vastupidist soovida). Nagu jõulude ajal ikka kipub olema, on olnud korraga nii kiire kui väga mölutamise rikas. Sest et iga laps, ka kõige väiksem, teab, et maitsva jõuluprae nautimiseks tuleb see kõigepealt valmis küpsetada.

Ja meie jõulupraad oli see aasta iseäranis nommitav. Sama kehtib ka piparkookide kohta, mida meie usinad käekesed jõulureedel vormisid ja jõuluhommikul dekoratiivkunsti ja huumorit segades hoolikalt kaunistama asusid. Abiks oli ka perekondliku visiiti tegev vahepeal 15-aastaseks saanud onupoeg, kes nägi välja nagu Disney poisi ja JB segu, ning keda ma jõllitasin meie sugulusastet arvestades võib-olla natuke liiga ilase näoga (sorry Sannu, aga sa oled alatult hea välimusega ja lähed iga päevaga üha enam ja enam heartthrobiks kätte). Kallis onupoeg lisas piparkoogi kollektsiooni sellised pärlid nagu YOLO ja Swag kala, püksi pissiv nutune piparkoogimehike ning verine ühe jalaga kiisu (viimane on saanud juba osaks ajaloost, kadudes minu ahnete lõugade vahele). Maria panuseks oli hiina võitlusvanamees ja giljotineeritud piparkoogimehike (üks aasta tegi ta üleelusuuruses noku, mille peale vanaema uuris, kust kohast ta sellist neegripeenist veeel näinud on). Ja mina tegin nagu juba traditsiooniks saanud, hunniku iidoleid. Siwon oli otseloomulikult hobune.

Jõulureede oli veel ühe sündmuse poolest eriline. Nimelt käisime viimaks perekondlikult „Kääbikut“ vaatamas. Ja otseloomulikult meeldis see meile väga (pärast kõiki neid aastaid ootamist oleks suti mage olnud, kui me pettunuks). Isegi venna vaatas huviga, sest ta on ju LOTRi näinud ja mama luges talle hiljuti ka „Kääbiku“ ette.

Mulle meeldis see, et nad olid kasutanud raamjutustust ja võimalikult palju vanu näitlejaid, meeldisid nii detailid kui maastikud, leebe huumor ja tempokus, otseloomulikult soundtrack (lol, kas ma olen juba treileri välja tulekust saadik Misty Mountains’i meloodiat ümisenud) ja see, et nad olid raamatu laulud sisse pannud, ning otseloomulikult meeldisid mulle ka tegelased.

Kohe kui teaser välja tuli, irvitasime juba, et Thorin Tammiskilp on päkapiku kohta sutike liiga cool. Oleks me siis vaid teadnud, mida vendade Fili ja Kili näol meile pakutakse! Kili, Keskmaa supermodell ja Fili, Keskmaa Ryan Gosling. (ilma oma blondi päkapiku habemeta on näitleja lihtsalt ülisarnane). Nagu paps leidis, peab tüdrukutele ikka silmailu ka pakkuma, sest Legolas ilmub ju alles viimases filmis välja.

Teised päkapikud olid ka toredad ja võrreldes raamatuga ikka palju rohkem karakterit saanud. Bofor oli oma rullis mütsi ja vuntsidega oli igati cool, Ori oma naljakal kombel nunnu, Balin lihtsalt mõnus ja well, Dwalin oma kõrilõikaja välimusega nägi välja nagu lömastaks ta vabal ajal B-kategooria filmides inimestel paljaste kätega peakolusid puruks. Ja Bilbost ning Gandalfist pole vajagi rääkida.

Jep, nagu te näete hakkan ma vaikselt fandomisse sisenema. Mitte et ma poleks seal juba 2001-st aastast saadik olnud.

 Coolbrod Kili ja Fili

Vahepeal talveunes tukkunud kpop maailm on ka viimaks elavnemise märke ilmutamas. Gayo Daejunid on avapaugu saanud, kuigi ega ma neid enne Tartu minekut vaadata saa, sest siinne nett ei ole võimeline lihtsalt videosid ära kerima. Isegi SNSD teaseritega läks omajagu aega.

SNSD comeback on siis ukse ees ja kui eelmine kord esitleti meile lihtsalt poisse, siis seekord on Girl’s Generation viimaks need poisud ka kinni püüdnud. Teaserid on siiani olnud segu „Oh!“ aegsest nunnudusest (tõsiasi, mis õekesele väga meeldib) ja f(x)’ilikust halvast maitsest. Piltidest on mu lemmik kindlasti Seohyuni oma, sest selles on mingit editorialikku maitsekust ja tüdruk ise näeb väga hea välja. Veel meeldivad mulle väga Hyoyeoni ja Yuri pildid, viimane on lihtsalt tapvalt kuum. Sunny hetke juuksevärvist pole mul halli aimugi, kuigi paistab et vahelduv vikerkaar oleks üsna täpne diagnoos. Lilla ja roosa on okei, aga see kollane õudusunenägu sellel jubedal hobese seljas istumise picil...me no laiki.

Jään igatahes mv’d ootama. Tantsuteaser ennustab vist midagi f(x)’ilikumat, aga näis.

Oh, ja Kangin blondeeris end ära ning näeb nüüd välja nagu õilis kulgeja TOP.

Ning Donghae lühike soeng muudab ta nii nooreks ja nunnuks. Tema Ceci photoshoot on meeldivalt hurmav, eriti see roosa dringi pilt, kus ta parajalt alakas välja näeb.

Ja tänu taevale, ka Siwon on viimaks lühikeste juustega. Maria tegi hea avalduse: see, kui sulle Siwon meeldib, on umbes sama, kui sulle meeldivad hobused.

Veel jõulufakte:

• Perekondlikud „Visa hinge“ vaatamised on vägagi liitvad kogemused ja võivad osutuda ka harivaks. Näiteks õppisime me ühe reklaamipausi ajal USA osariigid selgeks
• Päkapikule nii muuseas soovide mainime tagab, et sa saadki need kingitused (miinus Porche. Väga kurb lugu küll, aga küllap see ei mahtunud kuuse alla)
• Jõuluõhtune surnuaia temperatuur langeb allapoole absoluutset nulli. Murphy seaduste kohaselt läheb järgmine päev sulale. Posittivne oli kalmistul muidugi see, et kui surnuks külmuda, pole vaja kaugele matta
• Papsilt jõulutemaatilise klaverikontserti saamise tõenäosus suureneb lineaarselt tema kehas ringleva alkoholikogusega.
• Jõuluööl õnnestub isegi õeke endaga „Supernaturali“ vaatama meelitada
• Teise püha hommikul supervara – nimelt kell kümme – üles tõusmiseks on vaja head motivaatorit. „Hommikusöök Tiffany juures“ sai sellega hakkama. Naljakal kombel nägin ma seda viimati seitsme-aastaselt, samuti Tõrvas ja sain sellest lapsepõlve trauma (kassi pärast)

Vot siis.

Coming up: 2012 kpop music auhinnad by Liisa

Ja kui juhtub, et ma ei jõua enne uut aastat positidada, siis kõigile ilusat vana aasta lõppu!

Maailm lõpeb maikuus mitte detsembris

Vahepeal olid säärased olulised perekondlikud sündmused nagu papa doktori kaitsmine, venna laseaia jõulupidu ja tjotja juubel.

Esimesele neist järgnes lihtsalt hurmav praaznik, kus lisaks tundmatutele töökaaslastele olid kohal ka vanad sõbrad aka härrased, kes on tundnud mind sellest ajast saadik, kui ma vaid lamasin kätkis, kisasin ja tegin musta. Nagu mulle lahkelt mainiti, olin ma esimene titt sõpruskonnas. Jaa, aga vahepeal oli rohkem kui 20 aastat mööda läinud ja meie Miaga ei olnudki enam lapsed, vaid täiskasvanud inimsed. Mis viis muidugi mitme vägagi küsitava väärtusega bukowskiliku kõneluseni ja oli vägagi lõbustav. Miinus see hetk, kus vaene üliõpilane Liisa pidi taksoga koju toimetama karja endast poole vanemaid joodikuid, endal süli täis punaseid roose ja varbad kringliks külmunud. Ja üks neist imekaunitest roosinuppudest jäi siis takso ukse vahele ning hiljem pudenes valgele lumele ükshaaval verevaid kroonlehti. Väga muinasjutuline.

Pohmakad tohterdatud, suundusime järgmine õhtu papsi ja õega venna lasteaia jõulupeole. Ma polnud varem ühelgi tema omal käinud ja noh, eks see viimane võimalus oligi. Üritus ise oli väga naljakas, irvitasime lakkamatult jha nägime ilmselt üsna kahtlased välja. Nimelt oli nende rühma etendus puhas eksistentsiaalne angst selle parimas avaldusvormis. See oli nii traagiliselt masendav, et see oli juba naljakas. Eriti kuueaastaste esituses. Ja venna väikese tülpinud ja tigeda kingutusena tegi lihtsalt imetabaselt usutava rolli.

Lol, üks asi oli veel, mille üle me raskelt irvitasime. Nimelt oli lasteaia saali sein kaunistatud karraga. Ning kahjuks moodustas see kard ühe sõna. Ropu sõna. Munn. Jep, te lugesite õigesti. 20 minutit pidasin ma vapralt üksi selle informatsioonikilluga vastu, aga siis tundsin, et ma pean seda jagama. Ja mida kostis Mia mu märkuse peale: lol, ma lugesin kohe sama asja. Tublide ja korralike inimestena otsustasime me oma avastust ka papsiga jagada, kes tunnistas, et ta oli samuti üritanud kokku lugeda, mis sinna kirjutatud on, aga et ta on poolpime, polnud hästi näinud. Well, pidime siis kolmekesi oma kohatud turtsatused summutama ja lootma, et me polnud ainsad, kes säärase tähelepaneku tegid. Loo moraal: ropp pole mitte see, kes ropusti ütleb, vaid ropusti mõtleb.

Jõulud lähenevad ähvardava kiirusega ja üritusi koguneb omajagu. Triinu soolakas, maailmalõpupidu, maailmalõpp ise, piparkoogitegu, metsast kuuse toomine, perekondlik kinokülastus Kääbiku vaatamiseks…Kuigi kui maailmalõpp korda läheb, siis ei pea kogu selle jõuluvärgi pärast väga muretsema. (ega maailmalõpu pärast vist ka muretsema pea, küll vennad Winchesterid asja korda ajavad. Paar korda on nad ju sellga hakkama saanud, mis see üks kord siis veel ära ole)

Väga kurb lugu küll, aga ma jõudsingi kõik „Supernaturali“ hooajad ära vaadata ja pean nüüd ootama jaanuari keskpaigani, et järgmine osa saada. Lihtsalt traagiline. Kuigi võib-olla mitte nii traagiline kui „Supernatural“ ise.

Iidolmaailm on see-eest suht rahulik olnud.

Täna tuli viimaks EXO kalender välja ja ma olen lihtsalt lummatud Cheni piltidest. Ta näeb lihtsalt niiiiii hea välja. Chanyeol on ka väga nunnu ja sparkly ning Tao pildid on väga ilusad, kuigi ta pole täitsa enda nägu. Osad Kai omad on see-eest vähe imelikud, aga mis seal ikka.

Nüüd tuleb Suju kalender ka ära oodata.

Vot oli selline lühike postitus. Lihtsalt tõestamaks, et ma pole veel surnuks külmunud.

PS. Oh, mul tuli meelde! Me käisime ju Sanna-chani ja Kadiga möödunud nädalavahetus lapsepõlve meelde tuletamas. Nimelt Kassitoomel kelgutades oma luude ja kontide ning võib-olla ka eluga riskides. Minu sõjaarmideks oli valutav kann ja sinised reied. Aga rõõm oli kannatusi väärt.

Inglid ja kangelased

Detsember on taas kätte jõudnud, lumi katab villem grünthal-ridalaliku lüürilisususega maapida, päkapikud toovad tublidele (ja mõnikord ka mitte nii tublidele) lastele sussi sisse maiustusi ja preili Liisa on langenud musta auku nimega Supernatural.

Jah, tänu preili Signe usinale tumblr spammile ei suutnud ka mina viimaks kiusatusele vastu panna. Ma olen ilmselgelt jõudnud hetkel aasia sarjadega tupikusse ega suuda neid praegu eriti vaadata. Üritasin küll oma kunagist armastust jdoramade vastu üles soojendada, aga ei tahtnud see üritus nii hästi õnnestuda, kui ma lootsin (Okada Masaki see-eest on igati kobe poisu, kelle nägu ma olen tulevikuski valmis läpakaekraanilt imetlema).

Igatahes, „Supernatural“. Et ma olin gifikesi ja muud säärast juba varem näinud, olid mu eelteadmised järgnevad:

• Seal on kaks venda
• Kuidagi on asjasse segatud Lucifer
• Üks vendadest sureb jõle tihti ära
• Ja siis on seal veel gay ingel, kes kannab trenchcoati

Säärase metsiku eelpagasiga sukeldusin ma siis esimesse hooaega ja olen hetkel end marathoninud viienda lõpuni (ilma igasuguse spoilimiseta – lõpust on aru saada jah, et lugu oli algselt plaanitud viie hooajalisena). Aga yay! veel kaks ja pool hooaeg enne kui ma muutun tavaliseks kannatajaks ja pean iganädalasi episoode ootama jääma. Või siis unenägudest toituma.

Mu tänaöises unenäos olid nii vaimud kui deemonid, aga vendade Winchesteride asemel uurisid lugu Barnaby ja Jones. Lol, mu alateadvus on vist ikka põnev koht. Ma olen nüüd juba kolm korda „Supernaturali“ unes näinud ja ehkki ma varasematest ei mäleta suurt midagi, olid ühe peategelesteks kindlasti Dean Winchesteri tapvalt rohelised silmad.

Nagu te eelnevast lausest aimata võite, on mul kerge nõrkus Dean Winchesteri (ja tema roheliste silmade) vastu. (veider fakt, mu keel ka sõrmed ei taha neid lihtsalt Deaniks ja Samiks nimetada, vaid kipuvad ka perekonnanime taha panema).

Kuigi ma ei ütleks, et ta oleks esmapilgul minu cup of tea namja, hakkas ta mulle kohe meeldima. Lol ja mida siis veel hiljem rääkida? Hurmav kompott angsty ja muretust, segatuna kõige puhtakujulisema badasslusega ja sellise koguse viltu vedamisega, et Liisa fantaasial läheb üsna raskeks mingeid uusi kannatusi juurde mõtlemast. Vendade Winchesteride lugu on ju selline sadisti märg unenägu, et ise ka ei usu.

Aga. Vaatamata mu kaheldava väärstusega armastusele, mis tahab, et mu fiktsionaalsetel lemmikutel halvasti läheks, naudin ma selle sarja puhul kõige rohkem just lulze. Sest neid on seal ikka korralikult. Nad oskavad nii hästi iseendeid parodeerida ja enda üle nalja heita. Minu lemmikosad on siiani olnud Triksteri ja Supernaturali fandomiga osad. See naerupahvakas, mille ma kuuldavale tõin, kui Deanile klaver pähe kukkus, well, see oli korraga väga kohatu ja samas asjakohane. (ja omg, see osa, kus nad telesarjdesse sattusid, ma pole ammu nii palju midagi vaadates lolinud. Ma sain sitcomi peale reaalselt naerukrambid)

Muidugi tekivad mõned küsimused ka. No näiteks kuidas nad oma alaliste hauakaevamistega vahele ei jää. Või kuidas nad hauad alati nii ruttu ja lihtsalt lahti kaevavad ja kuidas neil tikud ära ei kustu. Või siis miks nad kannavad konstantselt kolme-nelja kihti riideid sõltumata sellest, kas sirab päike või langeb lund, tuld ja pussnuge. Ja eriti müstiline tõsiasi: kuidas neil veel kõik hambad suus on.

 Hauaprobleem vaevab mind ikka raskelt

Tegelikult on mul muidugi veel kõvasti mõtteid, aga ma hoian mõned järgmiseks korraks ka. Lol, sest need on tõsisemad ja nõuavad üles kirjutamiseks suuremat pingutust – asi, mida ma hetkel teha ei viitsi. Lugejaid ei tohi ka ära ka tüüdata. Nagu ma Mariaga nädalavahetusel tegin. Pühapäeva õhtuks pani ta mind nähes käed kõrvadele, öeldes palun, mitte ainult Supernatural. Mul hakkas isegi piinlik. (aga siis me tegime diili: tema räägib mulle oma alaealistest poisudest, mina aga oma üleealistest namjadest ja pärast vatrame vennalikult (või õelikult, kui täpne olla) exopoisude üle).

Ja nüüd teiste asjade juurde.

Vahepeal oli ka (melo)dramaatiline üritus MAMA 12, mis seekord leidis aga üllatavalt õnneliku lõpplahenduse. Mnet’is on kas geniaalsed siplomaadis või esmaklassilised trollid; üks ei välista teist. Et fännisõjad pole minu teema, siis ma ei olnud enne üritust eriti üles köetud. Tuleb, mis tuleb, mina selle pärst ei muretsenud. Sujule pudiseb niikuinii midagi ja ega EXO ka ilma jää. Ja läks ju veelgi paremini! Sest auhinna sai kogu Exo tervikuna, mis on mitte ainult ilus ja viisipärane, vaid lihtsalt südant soojendav.

Üldkujunduse ja esituste poolest oli eelmise aasta MAMA minu meelest parem. Küllap oli asi lavakujunduses, mis võimaldas eelmine aasta eepilisemaid etteasteid teha, sest ruumi ennast sai efektiivsemalt ära kasutada. Mjah, mina pole muidugi korraldaja.

Aga Exo valgusmäng põrandal tegi silmale igati rõõmu ja Mirotic-Lucifer oli meeldivalt värskendav.

Ükski postitus pole täielik, kui pole veidi räägitud iidolite juustest. Sellest on nüüd küll juba mitu nädalat möödas, aga damn, kui Chanyeol oma juuksed tumedaks värvis, loopis Liisa õhku immaginaarseid konfette ja tantsis täiesti mitte-immaginaarsetel jalgadel rõõmutantsu. Järjekordne tõestus, et being an idol is all about hair. Sest mul on nüüd obssessiivne Chanyeol faas vol2 ja iga teine pilt temast paneb mind tahtma tema lolli lõusta patsutada.

Ja kummalisel kombel meeldib mulle ka Sehuni hallikaslilla peanupp. Mulle vist üldse meeldib Sehun viimsel ajal rohkem. Olgu, ma ei tea temast endiselt suurt midagi ja ta välimus on kohati esteetiliselt üsnagi küsitav, kuid see võluv ükskõiksus ja tehtud põlgus tema näol on viimaks minuni jõudnud. Mul on siiski teatav nõrkus default bitchface’ide suhtes.

Ja Sunny lilla pea ei sega mind samuti! Kas on asi minu jõulude puhul pehmeks muutnud südames või lihtsalt selles, et ta näen nüüd välja nagu oppai anime chick, but i kinda like it.

No ka siis on veel roosa peaga Yessu, kes võttis mu lihtsalt sõnatuks. Lol, kui ta ette ei vaata, saab tüübist ühel päeval GD.

Venna on juba teist nädalat haige. Kopsupõletik. Tema rohuvõtmine on tõeline tragikomöödia ja väärt eraldi PÖFFi filmi.

Kõigepealt esimene antibioootikum. Võetakse viinapitsi seest ja et eeldatavasti oli selle maitse nii jäle, võttis venna seda reaalselt nagu viina. Kõigepealt istus pool tundi köögilaua taga ja põrnitses seda märterlikul ilmel ja ohkas aegajalt sügavalt. Umbes nagu inimene, keda sunnitakse viina jooma ehkki see vägijook talle tegelikult ei istu (või siis nagu inimene, kes võitis just alkopokkeris kolmanda raundi järjest). Vahetult enne pitsi kummutamist hingas ta aga sügavalt välja ja virutas siis joogi kurku. Kust see kuueaastane küll säärased trikid on omandanud? (kust-kust, eks ikka  perekondlik eeskuju).

See oli lõbustav osa. Traagiline osa oli aga see, et tal tekkis rohule allergiline reaktsioon ja laupäeva hommikuks nägi ta välja nagu sega hiinlasest ja Anna Maria Galojanist.

Määrati teine antibiootikum. Allaneelatav. Ja selle võtmine oli küll esmaklassiline melodraama pelgalt juba selle pärast, et see kestis igavesti. Tableti pole võimalik inimlapse kurgust ju alla suruda ja see eelnev veenmistegevus pluss pidev järelvalve, et ta rohtu kuhugi ära ei peidaks...oehh ruudus.

Positiivne lugu ka.

Emps rääkis hea loo „Kääbikust“. Et meie pere on kõik suured LOTRi austajad, ootame seda filmi juba aastaid ja oleme juba ette fännid (mul on kahtlane tunne, et emps käin aegajalt salaja treilerit vaatmas). Igatahes, suur fänn on ka empsi boss, kes oli kuulutanud rõõmsalt, et läheb seda kohe 14. detsembril vaatama. Mille peale mama oli sama rõõmsalt kuulutanud, et sa ei saa kullake, sest meil on siis asutuse jõulupidu ja just sina määrasid kuupäeva. Nuuks-nuuks, eks ole.

Üks teine töökaaslane oli selle peale teatanud, et tema ei ole kunagi aru saanud, kes selliseid filme üldse vaatab ja kellele neid tehakse. Mille peale mamps oma parima pwneri-häälega kostis, et see film on tehtud spetsiaalselt meie perele ja noh, siis veel nii miljonile inimesele.

Ja et algus ja lõpp oleks ideeliselt seotud, teile üks ilus Villem Grünthal-Ridala talveluuletus:

Üle hämara, varjudest tume,

õrna ja sinava lume

heidab veerev, kustuv päike

punava läike.