Suju on öö

Ma lillesideme võtaks

Ja sellega köidaks su pea

Ja köidaks ka sinu kaela

Ning vaataks kuis kõlgud siis sa

Aeg on jõudnud niikaugele, et mind peaks tabama augustilõpu melanhoolia, kuid selle asemel valdavad mind südasuvides meelolud kõigi oma võludega. Näiteks olen ma läpakaga hoopis õues, istun aiamajakeses ja kaalun, kas minna ja teha üks õhtune ujumine. Kui ma pilgu tõstan, näen ma puude vahelt järve ja oi kuidas vesi kutsub. Samas olen ma veidi kreemine ja siin niimoodi vaikselt olla on ka hirmus mõnus, võib-olla segada endale veel isegi üks kokteil, kirjutada seda postitust, hiljem lugeda Jaapani kesk- ja uusaja ajaloo raamat viimaks lõpuni...jaa, aga samas, äkki on see viimane soe soe suveõhtu sel kummalisel libasuvel?

Tund aega hiljem.

Ei suutnud vee kutsele vastu panna ja käisin ikkagi ujumas. Panin juuksed pealaele krunni ja moodusasin sellise huvitava konstruktsiooni, et näen nüüd välja nagu tegelane mõnest korea period draamast, sest esiteks on mu juuksed nii pikaks kasvanud, et neist on raske normaalselt krunni teha ja teiseks, niikuinii pole ma kunagi õieti krunni teha osanud.

Vahepeal saabunud suvi on möödunud külaliste ja külastuste saatel.

Kaks nädalat tagasi käisid Kadi ja Linda ning me veetsime kvaliteetaega ujumise, kokside ja mägudega. Seejuures oli mu kallil väikevennal card againt humanity’s harukordselt hea käsi. Kyuface ja Donksi lõustaga lehvikud leidsid taas kasutust, samuti need kolm aastakäiku teadusajakirja Cosmot, mida me ei olnid mingil põhjusel ära visanud (vat just sel põhjusel). Thranduili pusle pani taas niks naks kokku ja vaadatud sai ka DBSK Dangerous love’i, nii nostalgiliste põhjustel kui ka seetõttu, et Linda EI OLNUD SEDA KUNAGI NÄINUD, ja mis kpop fänn sa old, kui sa seda geniaalset meistriteost kunagi näinud pole. Lisaks sai Kadi elus esimest korda vitsa, st vihtlemist, sest ehkki ta lootis küll, et ei pea Tõrva sauna nimelisse piinakmbrisse seekord minema, ei olnud tal ikkagi pääsu (et aga seekord oli õues niikuinii saun, ei olnudgi päris saun nii kuumaks aet’). Ja siis saabus ka mu soome lapsepõlvesõber oma lapi tüdrukuga, kes rääksi meile lugusid oma kaugest kodumaast ja oi kuidas ma tahaks nüüd Lapimaale minna.

Alexi sünnipäeva tähistasime suuremalt ja nagu sünnipäevalaps rõhutas, oli see kõik minu süü. Väga tore! Härraste alkohoolikutega oli tore üle pika aja taas koos istuda, shote teha, seekord baar tekiilast tühjaks juua (mäletate toda korda, kui me Zavvi absindivarud hävitasime?) ja tegeleda muidu sellega, mida vanad sõbrad kipuvad tegema: ehk siis üksteist mõnitada. Reaalsusekontroll sai tõeliseks sõpruse proovikiviks (lol) ja ma irvitasin, kui shallow ma vist tundun, kui mulle anti muuseas ka kaardid tiitlitega kõige naiselikum, beibelikum, siredasäärseim ja moeteadlikum inimene. Kõige ilusamate silmdega inimese kaart läks teadagi kellele.

Ja siis tulid õe sõbrannad külla. Mul joppas täringumängus nii raskelt, et Olts tahtis mind kohe kasiinosse vedada. Samas läks tal endal nii kehvasti, et kui me hiljem tegime täringutega dear’e (ehk siis kui tuleb mingi konkreetne number, teed seda, mida hetke gemm on määranud), siis pidi ta enda määratud missiooni täitma: ehk siis öösel ujuma minema. Tulemus oli see, et ka mina tegin viimaks oma südaöise skinnydipingu ära. Rand oli kottpime ja vesi mustas ning õeke värises kaldal, sest põõsastikust kostusid tüüpilised õudusfilmikud heliefektid nagu vääksuv laps (kass) ja kähisev kume häälekahin (veekaev).

Lol, ja ma suutsin ka osav olla.

„Kui tuleb neli, siis ma jätan joomise maha,“ ütles Liisa ja veeratas nelja. Tjah.

See nädalavahetus sai taaskord Pärnus käidud, seekord Lindal külas. Mul on kahtlane tunne, et Pärnus tegutseb mingi inimsööjastest emmede ring, sest nagu Sandra emagi, üritas Linda ema meid ikka korralikult nuumata. Minu isiklikud lemmikud: küüslauguvõi ja Linda ema kuulus kodutehtud jäätis, mis maitses nagu mõnes gurmeerestoranis. Seekord õnnestus ka Stefanis ära käia ning lausa mõlemal päeval rannas peesitada ja ujuda. Seiklus kollase rannakiigega jõudis väärika finaalini, missest et tee selleni oli hüsteeriline ja nõudis nii muskelid kui ajutegevust ning teadupärast on mul mõlemaga kitsas käes.

Nüüd naudin viimaseid päevi tervisvetel. Varsti hakkab päriselu jälle pihta, nii kurb kui see ka ei oleks.

Kes ees see mees

Türa pees

Ma endiselt ootan oma Nobeli kirjanduspreemiat.

Sujumere lainetel

Moikka!

Suomimaalt tagasi, puhkan vaikselt puhkamisest välja ja naudin ootmatult saabunud suve.

Hetkel Tõrva linna päevad ja Loits, kuhu ma ma küll ei läinud, sest hei, kes siis oma kodus kontsertile läheb (õde on Weekendil, kuhu ma samuti ei jaksanud minna, sest oleks pidanud otse reisilt minema, aga ma ei ole enam 18 ja vajan neid vaikseid päevi ühes tee, siidri ja tikripõõsaga).

Igatahes, päeval lõõskas hurmavalt, varjus 30 kraadi ja kallis kodukuurortjärv kogub kiirelt soojust. Ootan teid näitsikud oma spaasse! Nüüd jah möllab äike, sest ega siis välikontserti selge ilmaga pidada saa, see läheks igasuguse loogika ja traditsiooni vastu. Päevana laadaplats oli see-eet palav nagu saun, aga mul jätkus viisakust mitte kaevelda. Sõime hoopis vennaga vikerkaarevärvilist suhkruvatti (minu õnnitlused ja tervitused meistrile, kees sääraseid vatte teeb) ja degusteerisime jaapani käsitöönapse: õllekesi, veine ja saket. Seda viimast tegin siiski mina, vend istus varju all toolil ja lasi mul rahus suheleda. Ühe õlle, kuigi ma pole mingi õlleinimene, ostsin ikkagi ära, sest see oli lihtsalt nii nunnu purk. Ja pidin õhtul tagasi minema, et koos veel degusteerida ja jagada härrastele algteadmisi suurest ja ülevast nihongost, aga tutkit brat, tuli sadu ja rikkus me ülla plaani.

Soomemaast tahaks kirjutada koos illustreeriva materjaliga, aga see juhe, mille abil pildid kaamerast arvutisse imeda, on teises linnas papa töö juures sahtlis, nii et neid pilte näen ma hetkel sama hästi kui oma kõrvu ja teie näete neid veel halvemini (mitte siis minu kõrvu, neid te näete just paremini kui mina).

Ehk siis oli tore reis, nii nii tegus ja meie võõrustajad olid rohkem kui külalislahked ja ehkki seekord hobuste ja mootorrattaga sõitma minna ei saanud, oli ikkagi tore.

Mini kpop nurk

• Suju „Devil“ mv oli üks suur pudru ja kapsad, aga vähemalt olid mõned poisud täitsa aksepteertitavad. Laul ise meenutas mulle seda Despicable me cause i’m häppi häppi laulu ja ehkki otselt pole tegu minu stiilis muusikaga, meeldis see mulle kummalisel kombel. Well, nad on sujud.
• Ja nüüd tahaks ma EHB’d vaadata.
• Infinite vs Samara
• Big Bangi „Sober“ on endiselt selle suve lemmik. It has GD writter all over it, but me likey (küllap seetõttu, et see meenutab mulle „Crooked“’, mis on mu lemmik GD lugu)
• Wonder girls’e mina ei tunne. Üks blond tundus täitsa kuum but idk, kuumim blond on ikkagi Nana.
• SHINee on viimaks maha saanud paeluva wtf mv’ga. Laul on so not my cup of tea, aga video see-eest right up to my alley. Väga meta ka, lisaks jaburale.
• Meet my new desktop:

 All my lovin'~

Vaatasin „Rurouni Kenshin’i“  teise filmi ka ära. Esimene meeldis mulle väga, teine meeldis ka ja kolmas parasjagu tõmbab (random kokkusattumus: selles add’is, mis mu torrenti juures praegu on, on kirjas lause ’kuidas oleks teenida 1879 dollarit päevas’ – täitsa juhuslikult ilmselt aasta, mil filmi sündmused toimuvad).

Igati kvaliteetselt tehtud, nii et ei mõtlegi, et tegemist on live action filmiga (va mõnigate tegelaste soengute puhul, sest no tee või tina, nii head juuksegeeli Meiji aja Jaapanis vaevalt leidus). Warner Bros’i all olemine annab ka sellist ’päris’ filmi hõngu juurde.

Filmide suurimaks plussiks on imeilus visuaal ja ülimalt meisterlikud võitlussteenid. Esimese filmi alguses olin ma täitsa pahviks löödud: lumi ja mõõgad ja lehvivad juuksed ja sinihall värvigamma ja muidugi punane, sest veri.

Muudkui lööb välku. Väga dramaatiline.

Ja minu film tõmbas end viimaks ära.

Moi moi!