Suju on öö

Ma lillesideme võtaks

Ja sellega köidaks su pea

Ja köidaks ka sinu kaela

Ning vaataks kuis kõlgud siis sa

Aeg on jõudnud niikaugele, et mind peaks tabama augustilõpu melanhoolia, kuid selle asemel valdavad mind südasuvides meelolud kõigi oma võludega. Näiteks olen ma läpakaga hoopis õues, istun aiamajakeses ja kaalun, kas minna ja teha üks õhtune ujumine. Kui ma pilgu tõstan, näen ma puude vahelt järve ja oi kuidas vesi kutsub. Samas olen ma veidi kreemine ja siin niimoodi vaikselt olla on ka hirmus mõnus, võib-olla segada endale veel isegi üks kokteil, kirjutada seda postitust, hiljem lugeda Jaapani kesk- ja uusaja ajaloo raamat viimaks lõpuni...jaa, aga samas, äkki on see viimane soe soe suveõhtu sel kummalisel libasuvel?

Tund aega hiljem.

Ei suutnud vee kutsele vastu panna ja käisin ikkagi ujumas. Panin juuksed pealaele krunni ja moodusasin sellise huvitava konstruktsiooni, et näen nüüd välja nagu tegelane mõnest korea period draamast, sest esiteks on mu juuksed nii pikaks kasvanud, et neist on raske normaalselt krunni teha ja teiseks, niikuinii pole ma kunagi õieti krunni teha osanud.

Vahepeal saabunud suvi on möödunud külaliste ja külastuste saatel.

Kaks nädalat tagasi käisid Kadi ja Linda ning me veetsime kvaliteetaega ujumise, kokside ja mägudega. Seejuures oli mu kallil väikevennal card againt humanity’s harukordselt hea käsi. Kyuface ja Donksi lõustaga lehvikud leidsid taas kasutust, samuti need kolm aastakäiku teadusajakirja Cosmot, mida me ei olnid mingil põhjusel ära visanud (vat just sel põhjusel). Thranduili pusle pani taas niks naks kokku ja vaadatud sai ka DBSK Dangerous love’i, nii nostalgiliste põhjustel kui ka seetõttu, et Linda EI OLNUD SEDA KUNAGI NÄINUD, ja mis kpop fänn sa old, kui sa seda geniaalset meistriteost kunagi näinud pole. Lisaks sai Kadi elus esimest korda vitsa, st vihtlemist, sest ehkki ta lootis küll, et ei pea Tõrva sauna nimelisse piinakmbrisse seekord minema, ei olnud tal ikkagi pääsu (et aga seekord oli õues niikuinii saun, ei olnudgi päris saun nii kuumaks aet’). Ja siis saabus ka mu soome lapsepõlvesõber oma lapi tüdrukuga, kes rääksi meile lugusid oma kaugest kodumaast ja oi kuidas ma tahaks nüüd Lapimaale minna.

Alexi sünnipäeva tähistasime suuremalt ja nagu sünnipäevalaps rõhutas, oli see kõik minu süü. Väga tore! Härraste alkohoolikutega oli tore üle pika aja taas koos istuda, shote teha, seekord baar tekiilast tühjaks juua (mäletate toda korda, kui me Zavvi absindivarud hävitasime?) ja tegeleda muidu sellega, mida vanad sõbrad kipuvad tegema: ehk siis üksteist mõnitada. Reaalsusekontroll sai tõeliseks sõpruse proovikiviks (lol) ja ma irvitasin, kui shallow ma vist tundun, kui mulle anti muuseas ka kaardid tiitlitega kõige naiselikum, beibelikum, siredasäärseim ja moeteadlikum inimene. Kõige ilusamate silmdega inimese kaart läks teadagi kellele.

Ja siis tulid õe sõbrannad külla. Mul joppas täringumängus nii raskelt, et Olts tahtis mind kohe kasiinosse vedada. Samas läks tal endal nii kehvasti, et kui me hiljem tegime täringutega dear’e (ehk siis kui tuleb mingi konkreetne number, teed seda, mida hetke gemm on määranud), siis pidi ta enda määratud missiooni täitma: ehk siis öösel ujuma minema. Tulemus oli see, et ka mina tegin viimaks oma südaöise skinnydipingu ära. Rand oli kottpime ja vesi mustas ning õeke värises kaldal, sest põõsastikust kostusid tüüpilised õudusfilmikud heliefektid nagu vääksuv laps (kass) ja kähisev kume häälekahin (veekaev).

Lol, ja ma suutsin ka osav olla.

„Kui tuleb neli, siis ma jätan joomise maha,“ ütles Liisa ja veeratas nelja. Tjah.

See nädalavahetus sai taaskord Pärnus käidud, seekord Lindal külas. Mul on kahtlane tunne, et Pärnus tegutseb mingi inimsööjastest emmede ring, sest nagu Sandra emagi, üritas Linda ema meid ikka korralikult nuumata. Minu isiklikud lemmikud: küüslauguvõi ja Linda ema kuulus kodutehtud jäätis, mis maitses nagu mõnes gurmeerestoranis. Seekord õnnestus ka Stefanis ära käia ning lausa mõlemal päeval rannas peesitada ja ujuda. Seiklus kollase rannakiigega jõudis väärika finaalini, missest et tee selleni oli hüsteeriline ja nõudis nii muskelid kui ajutegevust ning teadupärast on mul mõlemaga kitsas käes.

Nüüd naudin viimaseid päevi tervisvetel. Varsti hakkab päriselu jälle pihta, nii kurb kui see ka ei oleks.

Kes ees see mees

Türa pees

Ma endiselt ootan oma Nobeli kirjanduspreemiat.