I'd rather have you, cursed or not

Hambapasta karva dressid

Exo selga häste passid.

Kris aga ütles: „Bu yao!

Poisid, teete ränga vea!“

Luhan vastu: „Ole mees,

Kannata või silmad vees.

Mõtelda, kui fuksialillas

kalpsaksime mööda linna.“

„Duizhang, duizhang, kullapai,

Kus sa küll need musklid said?

Sinuta me hätta jääme,

Infinite’ilt pähe saame.“

Taost ei olnud aga abi,

väheks jäi ta nunnuvägi.

Liidri ilme ikka morn.

Kostis:“Mõni teine kord.“

Pühendadtud iidolite siseolümpiale ja tõsiasjale, et Kris lasi endale vabastuse kirjutada. Nii armas. Umbes sama armas, et nad Sehubi kohale suutsid vedada ja ta oma jooksus ei jäänudki viimaseks, vaid kõigest eelviimaseks. Oo, kuidas ma tahaks teda praegu patsutada. (btw, laulame Miaga juba kevadet saadik sellist lolli laulukest nagu ~Sehun võlus mind~, esitatud see viis võlus mind viisil. See ei tohiks tegelikult nii naljakas olla, kui see meie jaoks on.).

Ja Tao kõrgushüppe oleks Sano kadedusest hambaid kiristama pannud.

BoA lasi ka MV välja ja esimese hooga olin ma suht, who’s that dude. Taenamja missugune, petab täitsa ära kohe. Laul ise oli minu jaoks igavavõitu, üllatus üllatus eks ole. Vähemalt plotile suutsin ma kaasa elada: vanema naise raske elu, kui ta oma õnnetuseks on nooremast poisust sisse võetud. Jaa, ühel päeval on see meie kõigi saatus.

Oh, ning Suju M mnet countdownis! Henzz on nii raskelt nunnu ja Zhou Mi fab ja Siwon elu täis. Ainult Donksi ilus soeng on ära nüsitud. Kõike head ka ei saa. Aga ma loodan, et nad osalevad mõnes teises korea sõus veel. Nagu Henry.
Te ilmselt nägite mind tumblris selle üle obsessimas, aga eks ma obsessin uuesti. Henry võtab Korea Masterchef celebrity editionist osa!!!! Esiteks, on see Korea sõu ja teiseks, see on Masterchef! Mul pole tüübi kokandusõimetest halli aimugi, aga minu jaosk on ta alati olnud kutt, kelle käe all ükski köök terveks ei jää. Nii et jah, kui ta vähemalt korra midagi põlema ei pane, olen ma väga pettunud. Ja ma loodan, et ta kannab üliidootset põlle. Ja naeratab maniakaalselt kaamerasse, samal ajal kui ta iga kolmanda toidu vahtrasiirupiga üle valab. Sest eneseiroonia on teadupärast win.
Lol, mäletate Baby dumplingut, mille nad Donkiga valmis vorpisid? Või gulinaarseid katsetusi Sungminiga? Jep, pole ime et ma olen kergelt kahtlustav. Aga samas, kas see film, mida ta eelmine talv Tais filmis, ei rääkinud mitte kokkamisest ja tema on üks kokkapoistest. Äkki on vahepeal avaldunud Henry maagilised jamieoliverlikud imevõimed. Jään põnevusega seda advantüüri ootama.

Masterchef extraordinaire

Nägin eile öösel unes, et ma pidasin peaingel Gabrieliga intelligentset vestlust teemal peainglite nimed. Arutasime, miks on eestindatud küll nimed Miikael ja Raafael, aga Gabriel ise on endiselt ühe a-ga. See on tõeliselt põnev probleem, eks ole.

Huvitav fakt: ülejäänud nelja peaingli nimede osas ei ole üksmeelt, sest erinevad allikad nimetavad neid erinevalt ja Piiblis ei mainita neid üldse. Üks nimi kordub siiski veel pea kõikides nimekirjades, nimelt Uuriel. Võimalik, et ta oleks siiani üks tuntumatets peainglitest, kui 8. sajandil poleks tollane paavst seoses massilise inglite kummardamisega teda ja veel hunnikut ingleid ära keelanud, jättes kanoonilisteks peaingliteks vaid eelpool nimetatud kolm vennikest. Vot. Tundke end nüüd harituna.

Minu taastärganud huvi inglite vastu on muidugi otseselt seotud Supernaturaliga, aga see pole ainus põhjus. Millagi põhikooli lõpus lummas see teema mind samuti ja ma hakkasin isegi kirjutama juttu, mille peategelaseks oli peaingel Gabriel. Ma kribasin küll vaid proloogi valmis, aga mõtet arendasin siiski omajagu. Minu versioonis oli taevases sõjas küll Luciferi võidetud, aga Miikael sai nende vahelises kahevõitluses surmavalt haavata. Raafaelil sõitis leinast katus ära ja uueks taevaste vägede ülemjuhatajaks sai Gabriel, kellele aga ennustati, et ühel päeval langeb temagi nagu Lucifer.

Keska lõpus sai aga Alexil aidatud korraldada larpi, milles kesksel kohal oli inglipärimus. Kahjuks olen ma aga kogu keerulise plotline’i unustanud (ingel-vampiirid ehk??), sest see hargnes läbi nelja larbi ja ma olin korraldustiimis alles viimase ajal. Enne seda olin ma lihtsalt vampiir-psühhopaadist ihukaitsjapihv, mis ongi minu salajane loomus,

Unenäo juurde tagasi tulles. Et see oli kord juba selline lingvistiline unenägu, sisaldas see ka stseeni, mis toimus Castieli haua ees (wat) ja kõnealune ingel oli ka ise kohal. Hauale oli nimelt kirjutanud Kästiell, mis viis loogilise teemaarenduseni, kuidas seda nime õieti siis kirjutada tuleb. Arutelu lõpptulemus oli see, et tee mis tahad, senikau kuni see ei ole Cass. Sest nagu ma olen aru saanud, on official subides Cas spellitud kui Cass. Blasphemy.

Ma tean, et peake enne sarjast korraliku üldpostituse tegema, kui shippide kallale asun (sest sari on ennekõike selle plot ja tegelased, mitte shipid: asi, mida fandomid pahatihti unustama kipuvad), aga mitte ei taha see korralik kirjutamine õnnestuda. Seda enam, et ma olen viimastel nädalatel nii palju Destiel mõtteid mõtisklenud.

Aga. Ma mitte niivõrd ei mõtle neist kui pairingust, vaid pigem mõtlen sellele viisile, kuidas „Supernatural“ neid vaatajale on esitanud. Sest proovi, mis sa proovid, aga üsna raske on mööda vaadata faktist, et nende lugu on esitatud klassikalise armastusloo võtmes. Ainult ilma otsese romantilise liinita. Või siiski? (insert tähendusrikas kulmukergitus)

 

Ma olen üsna kindel, et see oli poolnaljatamisi öeldud, kui näitlejad rääkisid sellest, kuidas Sam sai alati endale temaga seotud lisategelase pihvi, olgu selleks siis Meg või Ruby. Ja siis J.A. oli sarjategijatele öelnud, hei ma tahan ka endale isikliku endaga seotud tegelast. Jaaaaa nad andsid talle Casi. Mis ei olnud just otseselt see, mida ta silmas pidas.

Fakt on aga see, et Castieli tegelaskuju pidi algselt vaid paaris osas olema ja siis välja kirjutatama (ehk siis ilmselt maha löödama) ning tema asemel pidi Deani ingliks saama Anna. Mis arvestades seda, millega Dean ja Anna tagaistmel tegelesid, oleks vabalt võinud viia angel-human romance’ini. Asjalood ei kujunenud aga algse plaani kohaselt ja nii sai esialgse võimaliku romatilise teemaarendusega liini endale hoopis Castiel.

Nüüd on küsimus lihtsalt selles, kas see lihtsalt shippija unistus või on seal ka päriselt teadlikult arendatud romatiline liin.

Neljandas ja viiendas hooajas minu jaoks kindlasti mitte. Paganas, nad said neljanda lõpuks alles sõpradeks, niivõrd kui seda komplitseeritud suhet üldse sõpruseks nimetada võib. Viies toob rohkem selgust, sest Cas on nüüd selgelt nende poolel ja part of the family. Aga romantika? Mitte tol hetkel ehkki n-ö fanservice’it on juba hulganisti. Investeerimine tulevikku? Maybe, sest selles episoodis, kus Dean tulevikku satub on natuke liiga palju vihjeid sellele, et tema ja Cas on või olid selles 2014 postapokalüptilises tulevikumaailmas item. Üks väga fucked-up ja dysfunctioning item, aga koos sellegi poolest. (siit tulevad väga huvitavad paralleelid kaheksanda hooajaga, aga sellest all pool).

Kuues hooaeg toob muutuse. Cas on osa perest, aga ometi on ta rohkem Deani oma. Mul on tunne, et neljandas hooajas vahetas ta Samiga üldse vaid paar lauset ja ehkki nüüd suhtlevad nad normaalselt, on see ikka alati Dean, kellel palutakse Cas kohale kutsuda ja temaga asju ajada. Ma lugesin kellegi huvitvat arutelu sellest, kuidas see läbi Deani kanaliseeritud ettevaatlik viisakas viis, kuidas Sam ja Bobby Castieli suhtlevad, on väga sarnane viisile, kuidas suhteb perekond poja uue miniaga. Mis on päris hea võrdlus.

Ja siis see hooaja lõpp. Väga valus löök right into Destiel feels. Esiteks seetõttu, et kuues hooaeg hakkas viimaks vargsimisi märku andma, et meil on tegemist võimaliku romantilise liiniga ja teiseks seetõttu, mida sarja autorid selle peale nende kahe tegelasega tegid. See oli nagu ülim võte mingist tragöödiast, täiuslik oma kirjanduslikkuses ja nii valus, et mina, kes ma olin eelnevalt vaid korra „Supernaturali“ kõrvale pisaraid poetanud, nutsin nagu väike beebi läbi terve episoodi. Ja muidugi nautisin seda, sest ugh angst, angst, angst. (yay, no spoilers!)

Seitsmendas on Castieli väga vähe, aga see on ometi üsna Destiel-heavy hooaeg. Isegi kui nad Casist ei räägi, on ta presence ülitugev. PTSD ja süvenev alkoholismus ja mida kõike veel, aga Dean koperdab läbi hooaja nagu inimene, kelle süda on murtud. Seitsmenda hooaja lõpuks on ka selge, et autoritel on Casi ja Deani looga omad plaanid.

Mis toobki meid hetkel käiva kaheksanda hooajani ja selleni, miks ma üldse hakkasin mõtlema sellele, kuidas sarja tegijad Destieli teemat on käsitlenud. M aolen küll ettevaatlik selliste avaldustega, ent kui enne võis kõik veel subteksti ja üleanalüüsiva shippimise kaela ajada, siis nüüd enam mitte. Tee või tina, aga kõik märgid näitavad, et kirjutajad liiguvad Destieli canoniks (mulle ei meeldi see sõna tegelikult, aga ma ei suuda eesti keelest paremat leida) muutmise suunas. See viis, kuidas nende suhet esitatakse, detailid, paralleelid…well, kui Castieli mängiks naisnäitleja, poleks isegi tavavaatajal enam kahtlust. Mis ei tähenda muidugi, et nad seda kohe teeksid.

Mis on huvitav, on see, et „Supernatural“ on sarja timeline’i järgides jõudnud nagu end!verse’iski 2014 aastasse (kus, nagu enne mainitud, oli selge, et neil on historyt), sest kahe hooaja vahel on möödunud n-ö üks aasta. (kuigi ma arvan, et nad järgivad sarjas ikkagi päris aega ja pigistavad oma loogikavea osas silmad kinni). Praegune kaheksas hooaeg on andnud meile samuti Deani ja Casi kriisisituatsioonis koos, ning nagu end!verse’iski, pole tasakaalustavat elementi Sami, nad peavad konstantselt võitlema lihtlabase ellujäämise nimel ning Cas on nõrgestatud ja haaratud minnalaskmismeeleoludest, samas kui kalgimaks ja karmimaks muutunud Dean raiub hambad risti edasi ja üritab neid järgmisesse päeva vedada.

Paralleele varasemaga on veel: Cas päästis Deani põrgust, kuid too arvas, et ta ei väärinud päästmist; Dean üritab Casi purgatooriumist päästa ja seekord ei pea Cas end päästmise vääriliseks.

Kõige huvitavam paralleel tuleb aga hooaja siseselt Samiga. Kaheksanda hooaja esimene pool on väga flashbacki rohke ja üllatavalt romantiline. See, kuidas meile vaheldumus näidatakse Sami mälestusi ja tema suhte arengut Ameliaga, ning siis võrdluseks Deani mälestusi Castieliga: yep, üldse mitte tähendusrikas.

Nii et jah, on väga huvitav, mida autorid Destieliga ette võtavad, sest niisama nad seda enam jätta ei saa. Mis te arvate, kui tõenäoline see on, et nad selle ära teevad? Ja ma ei mõtle siin love declarationeid ja raburabu momenteid, sest ka minu optimismil on piirid, vaid lihtsat apksekteerimist, et meil on tegemist rohkema kui sõprusega.

Tänan tähelepanu eest.

Subatlantiline kohtumine

Jaanuari algus on kpop maailmas üsna viljakas olnud. Tegin endale mõnusa äraolemise ja vaatsin üle pika aja taas järjest hunniku uusi videosid ära. Mõningaid mõtteid siis.

Jae Joong „Mine“: nii heli kui visuaal oli täielikult jrock. Nii see venitatud jrockilik laulmisviis, kui visual-key’ lik gootilik atmosfäär ja kostüümivalik. Esimese hooga oli suht veider seda korea keeles kuulda, ma kogu aeg ootasin, et laul jaapani keelseks läheks. Lol, äri või kohe mingile tumedale gooti animele openinguks maha. Nagu Mia tähendas, poleks tal mv’le ja laulule midagi ette heita, kui talle vaid see stiil peale läheks. Ehhki siis tubli töö Jae Joong, aga meie üürike, et mitte öelda praktiliselt olematu jrock periood on praeguseks juba möödanik. Ga-Ini ja Edwardi looki segu oli muidugi põnev ja mulle meeldis see tumesinine kampsun, millega ta pseudolumes müttas. Värvilised creepyd läätsed pole aga minu teema ning natuke segaseks jäi küsimus, kas ta on siis ikkagi vampiiripoisu või hoopis langenud ingel.

CN Blue „I’m sorry“: well damn Jonghyun, kas sa ei näe mitte kobe välja. Luuehitus missugune. Ja kallis Lovely on ka muidugi väga lovely ehk lol, see stseen, kus ta pubis mingite briti kuttidega tüli noris ja neile pasunasse andis, oli äärmiselt naeruväärne. Esiteks on Lovely lihtsalt liiga nunnuka näoga, teiseks oli ta nii kolm korda väiksem. Ja Untouchable näeb endiselt cool ja well, untouchable välja. Laul oli muidugi väga cnbluulik, aga neil ongi kõik laulud väga sarnased. Kuulasin albumi ka läbi ja see oli täitsa ok, kuigi mu kindel lemmik on siiski nende debüütalbum.

BAP „Rain sound“: Zelo on nunnu, rohkem pole vaja vist öelda. Ja paistab, et 2013 uus stiil on videos kõik toolid ära lõhkuda. Väga destruktiivne. Laul on see-eest mõnusalt chill, ehk isegi liiga rahulik arvestades ekraanil toimuvaid dramaatilisi sündmusi. Ma ei suutnud jätta lolimata, kui kuulid ja veri lendama asusid ja poisud ülidramaatiliselt kaamerasse vaatasid. Raske töö see iidoli amet. Ja vaene mannekeen, ei tea, keda või mida ta sümbloliseeris, et nad teda niimoodi piinasid.

Infinite H „Special girl“: naljakal kombel mulle täitsa meeldib see laul, küllap ma olen rahuliku rnb lainel. Video oli nagu video ikka, stuudiotänava ja punaste telliskividega ruumiga. Ausõna, lisaks sellele maffiabossi toolile armastavad kpop videod kõige rohkem punaseid telliskiviseinu.

Vot nii palju seekord videodest.

Kai ja Kangini sünnipäevad olid, nii et palju õnne takkajärgi. Kai sünnipäeva tähistasime väga eriliselt: nimelt venna lasteaiakaaslastega venna sünnipäevapeo raames. Kolm tüdrukut arreteerisid mu ja ma võitsin nendega tegeledes natuke liiga palju odavat populaarsust. Nad tegid mulle batuudil kambaka ja oleks mu peaaegu teise ilma viinud. Väga lõbus oli ja veelgi väsitavam. Järgmine päev olid reied valusad ja sabakont valutas lausa mitu päeva.

Ja vendolend sai lihtsalt niiiii palju rohkem kinke kui mina. Sisemuses pead tõstev 90-ndate laps oli kade.

Käisin üle pika aja ka teatris balleti vaatamas, „Casanovat“. Väga hea oli, soovitan tantsuhuvilistele igati. See ei olnud niivõrd klassikaline ballett, kui kaldus juba veidike ka tantsuetenduse poole. Muusikavalik oli super ja oli nii klassikalisi rokokoo kostümme kui ka liibuvaid ürpe. Ja well, meestegelastel polnud üldse särke seljas. Etendus ise oli väga sensuaalne, et mitte öelda erootiline (sh ka homoerootiline). Minu tõlgendus plotis oli lihtne: Casanova ja tema boyfriend teevad katse, kumb suudab rohkem naisi ära sebida. Ja siis läksiki sebimiseks ja kõigeks selleks, mis sebimisele järgneb. Osad tantsuliigutused olid lihtsalt nii üheselt mõistetavad. (Donghae oleks kade)

Hoiatus esimeses reas istujatele tho (sest just seal me olime): särkideta tantsides lendab higi paremale ja vasakule ja sa pead ette vaatama, et mitte ise pihta saada.

Suju M Nanjingi fanmeetingu fancame vahtisin (polnud lihtsalt nii kaua fancame vahtinud). „Break downi“ ajal sai itsitada, sest dancebreaki ajal nägi suht nii välja nagu oleks Henzz pepuli käinud. Üldse on tantsulaulude puhul kellegi focus kämme natuke jabur vaadata, sest kui kogu grupiga moodustab koreograafia ilusa terviku, näeb üks inimene välja kui suvaliselt käte ja jalgadega vehkiv tola. Väga lõbustav. Armastan ikka oma sujumikesi.

Supernatural hakkas ka jälle pihta ja tähistas Castieli 50-ndat episoodi igati supernaturalivääriliselt: tehes tema elu veelgi masendavamaks. Aga vennad jobud asusid viimaks oma suhteid siluma, mis on yay, sest üks asi on saada enesest sõltumatult mindcontrollitud, hoopis teine asi aga seebikalikult tülitseda. Pussyd sellised.

Sellise positiivse noodiga täna lõpetamegi.

PS. Ausalt, kuhu jääb Suju M’i füüsiline album?

PSS. Ma nägin täna öösel unes, et ma meelitasin Mia endaga „Supernaturali“ vaatama ja siis me sattusime kuidagi sarja sisse. Pidime taga ajama mingeid conartisteid, kes tegutsesid sumomaadlejate ja ninjade festivalil, mis meenutas pigem keskaegset laadapalagani. Enne ärkamist oli viimane stseen, kus Dean ajas ühte pahadest linnusevallil taga ja see suutis ta kuidagi lõksu meelitada ja talle siis jalaga äärmiselt kunstipäraselt tagumiku äsada. Jaa, mu unenäod on ikka intelligentsed

PSSS. Midsomer sai läbi. Elu on kurb.

PSSSS. Ja külm

2012 kpop muusikaauhinnad

Tänane päev oli nagu tõeline talvemuinasjutt: säravsinine taevas, lumme mattunud puud, juba veidike põski soojendav päike tuhkjal lumel sillerdamas, 12 miinuskraadi ja ladvaõunana punased põsed. Eestimaa kui postkaart missugune.

Vennal on täna sünnipäev ning armuline noorsand sai ei rohkem ega vähem kui seitsme aastaseks. Veel pool aastakest ja ongi koolilaps valmis. Hetkel küll veel ei ütleks.

Lisaks vennale on sünnipäev ka meie O_O iidolil Kyungsool. Palju õnne mõlemale musirullile, kasvage suurteks tublideks poisteks.

Juba aasta lõpus sai lubatud 2012 kpop ülevaade teha, nii et lõpuks ma siis jõudsingi selleni. Siin nad on, minu isiklikud lemmikud ja mõnitusobjektid möödunud aastal:

• Lemmik album: Big Bang „Still alive“
• Lemmik debüütalbum: EXO „Mama“. Obviously.
• Enimkuulatud laul: kindel ei saa olla, aga väga võimalik et see on Nu’Esti „Face“ (ainus uus grupp, kelle nimed ja lõustad ma lisaks exodele selgeks sain ja kes teenisid ära isegi au olla ühel piparkoogil)
• Aasta mobiilihelin: Big Bang „Blue“. Häda on vaid selles, et kui ma seda nüüd niisama kuulen, võpatan ma alati ja asun automaatselt mobiili otsima.
• Aasta huumori auhind: Ayo wassuup~  Sorry, Kris, aga see oli tõesti hüsteeriline
• Aasta kpop catchphrase: I lost my paaaaaants~
• Aasta enim järgitehtud tantsuliigutus: Kai maaaahhhmaaaahh koht, kus ta käed ette lööb ja muidu väga dramaatiline välja näeb
• Perekonnas kõige enam tähelepanu leidnud kpop laul: PSY „Gangnam style“. Kes oleks osanud küll seda arvata
• Lemmik tüdrukutegrupi MV: SNSD „Twinkle“. Naljakal kombel ei osak ama seda laulu aga praktiliselt üldse laulda, kuigi olen mv’s niiii palju vaadanud
• Lemmik poistegrupi MV:...idk tbh. Exo „History“ maybe?
• Lemmiks draama MV: TARA „Day by day“. Vägivald ja homoerootiline subtekst, eks ole.
• Aasta oodatuim comeback: Suju M. See et nad reaalselt tegid comebacki 2013 ei tähenda et ma poleks seda kogu eelmine aasta oodanud.
• Lemmik EXO teaser (lol, see on eraldi kategooriat väärt): Kai ja Xiumin teaser nr 11, sest see on cool ning teaser nr 4 (Kai 2) otseselt laulu pärast
• Aasta leid: T-ara. Ma ei teadnudki, et neil nii palju minu maitsele tümakat on.
• Enim vaadatud live: Exo K „Mama“. Ma olen seda nüüdsest nõus live’is vaatama vaid siis, kui härrased exogexod viibivad minuga ühes ruumis ja hingavad sama õhku ehk siis reaalselt kontserdil.
• Aasta tragöödia: et Sunny ikka veel oma juukseid pikaks ei ole asunud kasvatama
• Aasta suurim üllataja: Siwon. Ta tõusis viimaselt kohalt minu lemmikute hulka. Mis sest et pea kõik sujud on mu lemmikud.
• Küsitavamate soenguvalikute eriauhind: Eunhyuk
• Eksitavamate teaser piltide eriauhind: SHINee „Sherlock“
• Karm tõdemus: uued iidolid jäävad üha nooremaks ja nooremaks ja mina üha vanemaks ja vanemaks

Vot sellised huvitavad mõtteavaldused. Ja kui ma unustasingi midagi olulist ära, siis mis seal ikka.

Ja natuke lääne (ja eesti) popmuusikat ka ehk mis laulud meie perele neist siis kõige enam meeldisid.

Mina: Swedish House Mafia „Don’t you worry child“ (see meeldis mulle kohe, aga post-supernatural asusin ma seda kutsuma Dean Winchesteri themesongiks ft. Destiel feels. Ja ma ei mõtle selle all ainult Castieli siniseid silmi, vaid üsna literally seda järvekest, mille sügavusse ta kaob)

Train „Drive by“

One Direction „Little things“. Ma ei teagi, kas peaks end kuidagi õigustama, aga see on tõesti alatult armas

Emme: Põhja-Tallinn „Meil on aega veel“; Rihanna „Diamonds“, Kesha „Die young“

Issi: „One day baby we’ll be old“; „Diamonds“

Maria: Rudimental „Feel the love“, Conor Maynard „Turn around“, „Vegas girl“; mingid JB laulukesed jnejne (sest oleme ausad, laule on palju, lemmikuid valida raske ja paratamatult pole aasta esimese poole lood enam nii hästi meeles)

Venna: PSY „Gangnam style“; Põhja-Tallinn „Meil on aega veel“, „Lähen ja tulen“

Jään põnevusega ootama, mida uut ja huvitavat see aasta meelelahutusmaastikul toob.

 

PS. Kuhu jääb Suju M’i füüsiline album?

Break down

Suju M on viimaks oma oodatud comebacki teinud ja mina hõljun rahulolus pehmetel sulepatjatel ning söön präänikuid mee ja sulavõiga nagu vene muinasjutu tegelane. Muidugi ülekantud tähenduses, sest mulle tegelikult ei maitse präänikud.

Alustuseks võib vist julgelt öelda, et mulle meeldivad nii "Break downi" MV kui laul väga. MV oma veidi Suju M’ilikumas värvilahenduses ehk riietuses põhitoonid mustal, valgel ja punasel ning vähemalt üks süngevõitu välimusega ruum. Ploti oleks muidugi naiivne loota, aga vähemalt saime kongis ringi liikumise stseenid ja kaadrisse korraga rohkem kui ühe poisi.

Laulu algus oma minoorse üleskeriva taustümakaga, pani mind naudingut värisema ja omaette õhkama: oo, räme hiina tümakas, kuidas ma sind igatsenud olen! Ja siis tuli juba teaserit tuttav refrään ja ma olin müüdud. Lõõritasin oma kuhtuvas hiina keeles kaasa ja puha. Salmiosa püsib samuti minooris nagu sellistel lauludel kombeks ja selles on kohati teatavat traagilist hõngu. Või siis midagi taolist. Lol, väga poeetiline tõesti.

Esimesed mõtted:

• Oo, Henry, see algus kõlab nii hästi. Natuke „Spectrumi“ moodi
• Ei tea, kas see jube kollane asi Donksi peas on pihustatav värv või parukas. Kole pardipee on see igatahes
• Damn Kyuface, u look fine. Suju M rly does wonders

• Zhou Mi jalad on ikka vastikult pikad ja peenikesed
• Swag, Ryeowook, swag
• See ülekuulamisruumis segiläbi ringisiiberdamine on midagi uut. Tuletab Big Bangi meelde
• Oo, see on vist pärast Bonamanat parim dancebreak
• Ja otseloomulikult saab Kyuhyun bridge’i laulda. Lucky bastard. Mhm, ta laulab seda kohta kummaliselt kõrgelt
• Lol, kas keegi lõhkus Zhou Mi suleboa ära ja valas nad tekkinud massiga üle
• Kena kaelakee, Henzz. Ja kena pitsist slepp su värvli vahel
• Ja saigi juba läbi

Nii palju siis esimest korrast. Nüüdseks olen ma seda muidugi veidi rohkem jõudnud vaadata ja mõtteid veidi edasi arendanud.

Parimad näevad minu meelest välja Kyuhyun, Henry, Sungmin ja Ryeowook (kes on lihtsalt väga normaalne, kui teatav kogus ~swagi~ välja arvata). Donghae on kena siis, kui tal pole seda kollast parukat ja Eunhyuk on isegi täitsa ok, kui arvestada, et ta juuksed on smurfikarva. Siwoni läätsed pole minu rida ja haa, mis oleks Suju M ilma vähemalt ühe karvamütsita. Zhou Mi puhul aga kui aus olla, on tehtud viga. Olgu, tomatikarva juuksed elan ma üle, aga kulmud? Inimese kulme ei tohi värvida heledamaks, see annab neile imeliku välimusega. Ja kui Mimi veel eriti fierce ilmel kaamerasse vaatab, näeb ta suti hirmuäratav välja.

Tants meeldib mulle väga, selline heade iseloomulike liigutustega. Eriti dancebreaki põrandal tantsimine ja sealne kaamertöö. Lol, väga tublid, et nad seekord Kyuhyuni ei kaasanud.

Konseptsioon tuleb tunnistada, pani väheke pead murdma, aga lõpuks ma otsustasin, et see on vanglamuusikal. Peale kongilaadse ruumi polnud ju kuskilt kinni haarata.

Albumist kah. Ma küll alles teist korda kuulan ja tavaliselt vajavad rahulikud lood meelde jäämiseks rohkem kordi. Aga üllatuslikult on seekord viis kiiremat ja kolm rahulikumat laulu, mis laseb ka ballaadidel esile pääseda. Ja ka järjekord, milles lood albumile paigutatud on, aitab kaasa.

„Go“ ja „It’s you“: mõlemal selline eriti mõnus kaasaegse ja suht sarnane popmuusikalik algus. „Go“ on kindlalt Henzzi kirjutatud ja „It’s you“ kisendab igalt noodilt samuti Henry käekirja järgi. See on veidi lustakam ja poistebändilikum, samas kui „Go“ on rohkem kpop kastems elektropop. Ning otseloomulikult meeldivad need mõlemad lood mulle väga. Pane või kohe raadiosse. Ma ütlen, Henry tunneb popmuusikat.

„Ah oh“: natuke poprockiliku kõlaga (ehhki selleks oleks vist suti rohkem trumme vaja). Meenutab veidi B1A4 üht lugu ja siis veel naljakal kombel ka Simple Plani. Igatahes on see väga kaasahaarav ja paneb kaasa nõksutama.

„Good by my love“ ja Zhou Mi soolo: mõlemad on väga ilus meloodiline cpop ja kõlavad live’is kindlasti imeilusalt

„Tunnel“: refräänis on need õiged rnb käigud, aga muidu on lugu suti uimasevõitu

„Stand up“: algab nagu filmilaul kogu oma orkestrilise üleskerimisega. Ma kujutan end selle järgi küll kuskil tantsimas. Meeldib refrääni tempokas minoorsus.

Vot nii palju siis Suju M’ist. Ma pole kunagi osanud plaadiarvustusi lugeda, sest professionaalsed kriitikud kirjutavad neid lihtsalt ülisegaselt. Et aga minu muusikateadmised on minimaalsed, ei kõlanud ülemine tekst ilmselt siiski udmurdikeelselt. (või mis te sest loete, kuulake parem albumit eks)
Varsti läheb sõude vahtimiseks kah. praegu on veel alles need alguse igavad intervjuud, kus nad kogu aeg sama juttu peavad rääkima. Kuigi tuleb tunnistada, nende roostes hiina keel on lati väga lõbustav. Jään igatahes põnevusega Taiwanit ootama. Ja muidugi Happy Campi.

Mõtelda, jaanuar on kõigest nädalajagu kestnud, aga ma olen juba kolm raamatut jõudnud läbi lugeda. Tõsi küll, üht moeajaloo raamatut sai juba peale jõule alustatud. Vaatasin siis oma eelmise aasta lugemispäeviku märkmed üle ja tegin järgnevad tähelepanekud:

• Aastal 2012 lugesin ma läbi 55 raamatut
• Kõige rohkem, kaheksa, augustis, kõige vähem, kaks, septembris ja detsembris
• Enim loetud kirjanik oli Chuck Palanhiuk 8 raamatuga
• Kõige rohkem (neist, mida ma polnud varem lugenud) meeldis mulle Palahniuki „Invisible monsters“ ja kõige vähem Rohelennu „Eneseptapjad“
• Kõige suurema osakaalu moodustavad ameerika kirjanikud, järgmisena eesti
• Võrreldes oma loetut raamatupoodide top 15-ga, on seal vaid üks sama teos: Indrek Hargla apteeker Melchiori sarjast.

Tänaseks kõik. Have some confetti.

I love you~ in a most heterosexual way~

Vahepeal on kätte jõudnud uus aasta, nii et üllatus-üllatus, head uut aastat kõigile! Lisaks ei saanud mitte ainult kristlik ajaarvamine, vaid ka preili Liisa jälle aasta vanemaks. Olen nüüd taas lühikeseks ajaks Kyuhyunist kõigest aasta noorem. Vot selline märkimisväärne saavutus.

Aastavahetus möödus lõbusalt alates toiduorgiaga koduterritooriumil, kulgedes edasi Annelinna neutraalsele peopinnale ning lõppedes mitmetes Tartu kesklinna rohkem ja veelgi rohkem asustatud paikades koos toredate ja võib-olla mitte nii toredate inimestega (re: härra särgita). Jalga sai korralikult keerutatud (nii et need hakkasid suisa valutama) ja koduteele asusime vast nii poole viie paiku, kus me ei murdnudki jääl tantsides ühtegi jalga, küll aga teritasime usinalt keelt. Libeda tee tõttu läks pea tund aega, enne kui ma koju sain. Kodus avastasin täiesti ärkvel issi, vene uusaasta programm telekas mängimas ja tüüp ise arvuti ees, kus oli parajasti avatud Suju newsi lehekülg. Ilmselgelt uusaasta müsteerium numero uno. (kahjuks sai see järgmisel päeval äärmiselt igava ja proosalise lahenduse)

Fandomis on samuti olnud väga tegusad ja põnevad päevad. Vana aasta sai ära saadetud Suju M’i uue mv teaseriga ja uus vastu võetud SNSD comebackiga, mis mõlemad sisaldasid ohtrates kogustes juuksevärvi, sulgi ja karva.

Arvestades, kui kaua ma sujumite kammbäkki oodanud olen, võite te mu heameelt ette kujutada. Parim sünnipäevakink! (mu päris sünnipäeva kink on ka väga meeldiv, eks ole).

Niisiis Suju M’i „Break down“ teaseri esimesed muljed (lol, kas ma olen seda juba üle aasta oodanud):

• Yay, Siwon on ikkagi sees! Shi Yuan on mu lemmik Siwon.
• Ja Siwonil on endiselt karvamüts peas. Oh Suju M
• Ah, kuidas mulle ikka meeldib Kui Xiani hiina keel
• Noooooo, mis nad Donghae juustega teinud on
• OO, Kyunamja on sama hot nagu Tai wan meis
• Lol, Sungmin Tai wan mei vol 2 poos
• Zhou Mi on luik-diiva
• Ja Ryeowook lihtsalt fierce ja kobe

Ning võttis kõigeks kaks teaseri vaatamise korda, kui see laululõik mul kummitama hakkas. Oo, hiina tümakas, mu igavene armastus! Ei, tegelikult kõlab see igati kaasaegselt ja normaalselt ning meeldib mulle siiani väga. Ma loodan, et Henzz tegi ka albumile mõne laulu, mul on tema popmuusika tegemise võimetesse väga suur usk.

Eile öösel sai teaser pilti ka armastusega mõnitatud, aga eks ma teen seda nüüd siin ka.

• Konseptsioon: anime host club. Zhou mi pükste järgi ütleks, et gay host club. Jah, Bonamana on sama teemat juba märksa tumedamalt teinud, aga host club on alati hea idee. Seekord saame me silmalaineri ja palja toonitud ihu asemel lihtsalt värvilised peanupud ja suleboad ning sellevõrra rohkem huumorit. Rohkem shounen-ai kui yaoi kui sellist hurmavat võrdlust kasutada.
• Zhou Mi (kes meenutab mulle oma ilmega Jessicat) on esistaar ja diiva, lavalaudade kroonimata kuniganna ning vastutav kunstilise poole eest. Tema sädelev ja sõbralik loomus on hirmuäratavs kontrastis selle deemoniga, kelleks ta ülimat perfektsust taga nõudes võib muunduda.
• Kui Xian, tema külm ja eemaolev boyfriend, mängib müstilisemat kui ta on, ning teenib klubile põhilised alkoholiarved, korraldades oma klientidega joomisvõistlusi, mida need võita ei saa. Reedeõhtustel eriüritutel riietub ta femme fataleks ja esitab suitsusel häälel aeglasi jazzlaule.
• Sungmin on kuri manager ja endine nr 1 hostipoiss, kelle armsa näo taga peitub kalkuleeriv külm hing, kes peab hoolikalt meigieemalduspudelitel arvet ja õiendab igakuise elektriarve pärast. Mõnikord kraamib ta aga oma vanad meigitarbed ja roosad suleboad välja ning liitub samuti showga.
• Ryeowook tuli end tööle pakkuma kokana ja lõpetas juba järgmisel õhtul koos Kyuhyuniga laval lauldes, seljas hõbedane maani kleit ja plaatinablond parukas. Märkamisi võttis ta enda peale igavese hulga ülesandeid ja kujunes niiviisi omamoodi abimanageriks.
• Henry on alaealine hostipoisu, kes sai tööle tänu fake ID’le ja üritab paaniliselt varjata tõsiasja, et ta päeval koolis käib. Väga võimalik, et tal on salapärane minevik.
• Eunhyuk ja Donghae väidavad kõigile, et nad on vennad. Nad on double act, alati koos, alati vaimukad ja peamine põhjus, miks klubi iga kuu oma pokaalivarusid täiendama peab. Igas episoodis (meil on siin tegemist ikkagi animega), üritavad nad eri viisidel edutult Henry Suurt Saladust välja uurida.
• Siwon on ähvardava välimusega ultragei baarman, kes on tegelikult aga ülisõbralik vennike, kes on alati valmis teiste mured ära kuulama ja halba nõu andma. Ja muidugi on ta ka ultragei.

Vot. Kommenteerisin pilti, välja kukkus fanfici ideestik.

Jaaaaa nüüüüd SNSD „I got a boy“ juurde.

Minu esimene reaktsioon MV’le ja laulule oli ilmselt nagu paljudel teistelgi – võõristav. Vaatasin seda tõsise näoga ja mõtlesin, et see on nüüd küll üks väga huvitav, et mitte öelda lausa imelik laul. Kõik need erinevad meloodiad ja rütmivahetused tekitasid mulje propuriist, mitte ühtsest laulust. Väga vastakad tunded olid sisemuses, mida tuleks vist võrrandina seletada.

Liisa mõtles: see on vähe imelik

Liisa mõtles: see laul vist mulle küll meelde ei jää ja meeldima ei hakka

Liisa mõtles: aga samas ma ei saa ju öelda, et see laul mulle absoluutselt ei meeldi

Vat säärane paradoks.

Aga nüüd olen ma seda juba paar korda kuulanud ja avastanud, et iga korraga jääb mulle jälle mõni koht rohkem meelde ning sellevõrra muutub ka laul kergemini jälgitavaks ja üha paremaks.

Intelligentsed mõtted siis:

• Ultimate lemmik koht: Tiffany soolo oranzi paruka ja vanakooli mikriga. Mulle meeldib nii selle varjeteelik esitus kui ka veidi rockilikum meloodia. Lol, ja ilus Tiffany meeldib ka.
• Meloodia koha pealt on kõige meeldejäävamad muidugi refräänid: ooeoo ja i got a boy osa. See ooeoo on mu eriline kaasalõõritusrida.
• Pärast dubstepiliku kohta on Taeyeoni ja Sunny osa ka päris hea, mis sest et ma seda laulda ei oska
• Ehkki rõivavalik pole ühegi nurga pealt minu maitse, on vähemalt palju asju, mida jõllitada.
• Lemmik tantsuosa on see puusade hööritamine koos veidi indiapäraste käeliigutustega. Ja see kõlaka edasirääkimise koht ka
• See lahendus on huvitav, kus fierce pihvid muutuvad oma poizudest rääkides korraga nunnukateks tütarlasteks
• etc

Albumi olen kaks korda läbi kuulanud ja esimese korraga jäi küll üsna ballaadine tunne. Aga mulle täitsa meeldis üks rahulikum laul, "Romantic St." vist oli nimi.
Albumi pildid meeldivad mulle aga täitsa-täitsa, kunstipärasemad ja mahedamates toonides muidugi rohkem. Neid on lihtsalt nii palju ja täiesti võimatu on oma lemmikut valida. Nii üldseeria järgi meeldivad mulle endiselt kõige rohkem Seohyuni ja Hyoyeoni pildid, aga ka teistel on nii palju häid shote. Tahaks albumit puhtalt selle pärast, et saaks need rahulikult läbi vaadata.

Prolly mu lemmik shot

Lol, SNSD osa kirjutamiskvaliteet langes tugevalt. Aga katsu sa normaalselt kirjutada kui Maria su kõrval kolmveerand tundi järjest Nigahiga "Bromance'it" lällab. (mis on iseeneset muidugi väga tore laul)
Muusiakauhindadeni see kord ei jõudnudki. Muidu läheb paljuks. (yeah yeah, laisk Liisa pole viitsinud seda lihtsalt valmis kirjutada)

Ja lõpetuseks kaunis luuletus, mis mulle sünnipäevaks saadeti:

lilleõis sulle

on kyuhyuni käes

aga mina ei tea

kas sa seda ka näed

eile tuli välja üks expansion set

ja suju dormis

ju ülikiire net.

Tänan tähelepanu eest!

PS. Oh gawd, Maria kuulab seda jälle