I'd rather have you, cursed or not

Hambapasta karva dressid

Exo selga häste passid.

Kris aga ütles: „Bu yao!

Poisid, teete ränga vea!“

Luhan vastu: „Ole mees,

Kannata või silmad vees.

Mõtelda, kui fuksialillas

kalpsaksime mööda linna.“

„Duizhang, duizhang, kullapai,

Kus sa küll need musklid said?

Sinuta me hätta jääme,

Infinite’ilt pähe saame.“

Taost ei olnud aga abi,

väheks jäi ta nunnuvägi.

Liidri ilme ikka morn.

Kostis:“Mõni teine kord.“

Pühendadtud iidolite siseolümpiale ja tõsiasjale, et Kris lasi endale vabastuse kirjutada. Nii armas. Umbes sama armas, et nad Sehubi kohale suutsid vedada ja ta oma jooksus ei jäänudki viimaseks, vaid kõigest eelviimaseks. Oo, kuidas ma tahaks teda praegu patsutada. (btw, laulame Miaga juba kevadet saadik sellist lolli laulukest nagu ~Sehun võlus mind~, esitatud see viis võlus mind viisil. See ei tohiks tegelikult nii naljakas olla, kui see meie jaoks on.).

Ja Tao kõrgushüppe oleks Sano kadedusest hambaid kiristama pannud.

BoA lasi ka MV välja ja esimese hooga olin ma suht, who’s that dude. Taenamja missugune, petab täitsa ära kohe. Laul ise oli minu jaoks igavavõitu, üllatus üllatus eks ole. Vähemalt plotile suutsin ma kaasa elada: vanema naise raske elu, kui ta oma õnnetuseks on nooremast poisust sisse võetud. Jaa, ühel päeval on see meie kõigi saatus.

Oh, ning Suju M mnet countdownis! Henzz on nii raskelt nunnu ja Zhou Mi fab ja Siwon elu täis. Ainult Donksi ilus soeng on ära nüsitud. Kõike head ka ei saa. Aga ma loodan, et nad osalevad mõnes teises korea sõus veel. Nagu Henry.
Te ilmselt nägite mind tumblris selle üle obsessimas, aga eks ma obsessin uuesti. Henry võtab Korea Masterchef celebrity editionist osa!!!! Esiteks, on see Korea sõu ja teiseks, see on Masterchef! Mul pole tüübi kokandusõimetest halli aimugi, aga minu jaosk on ta alati olnud kutt, kelle käe all ükski köök terveks ei jää. Nii et jah, kui ta vähemalt korra midagi põlema ei pane, olen ma väga pettunud. Ja ma loodan, et ta kannab üliidootset põlle. Ja naeratab maniakaalselt kaamerasse, samal ajal kui ta iga kolmanda toidu vahtrasiirupiga üle valab. Sest eneseiroonia on teadupärast win.
Lol, mäletate Baby dumplingut, mille nad Donkiga valmis vorpisid? Või gulinaarseid katsetusi Sungminiga? Jep, pole ime et ma olen kergelt kahtlustav. Aga samas, kas see film, mida ta eelmine talv Tais filmis, ei rääkinud mitte kokkamisest ja tema on üks kokkapoistest. Äkki on vahepeal avaldunud Henry maagilised jamieoliverlikud imevõimed. Jään põnevusega seda advantüüri ootama.

Masterchef extraordinaire

Nägin eile öösel unes, et ma pidasin peaingel Gabrieliga intelligentset vestlust teemal peainglite nimed. Arutasime, miks on eestindatud küll nimed Miikael ja Raafael, aga Gabriel ise on endiselt ühe a-ga. See on tõeliselt põnev probleem, eks ole.

Huvitav fakt: ülejäänud nelja peaingli nimede osas ei ole üksmeelt, sest erinevad allikad nimetavad neid erinevalt ja Piiblis ei mainita neid üldse. Üks nimi kordub siiski veel pea kõikides nimekirjades, nimelt Uuriel. Võimalik, et ta oleks siiani üks tuntumatets peainglitest, kui 8. sajandil poleks tollane paavst seoses massilise inglite kummardamisega teda ja veel hunnikut ingleid ära keelanud, jättes kanoonilisteks peaingliteks vaid eelpool nimetatud kolm vennikest. Vot. Tundke end nüüd harituna.

Minu taastärganud huvi inglite vastu on muidugi otseselt seotud Supernaturaliga, aga see pole ainus põhjus. Millagi põhikooli lõpus lummas see teema mind samuti ja ma hakkasin isegi kirjutama juttu, mille peategelaseks oli peaingel Gabriel. Ma kribasin küll vaid proloogi valmis, aga mõtet arendasin siiski omajagu. Minu versioonis oli taevases sõjas küll Luciferi võidetud, aga Miikael sai nende vahelises kahevõitluses surmavalt haavata. Raafaelil sõitis leinast katus ära ja uueks taevaste vägede ülemjuhatajaks sai Gabriel, kellele aga ennustati, et ühel päeval langeb temagi nagu Lucifer.

Keska lõpus sai aga Alexil aidatud korraldada larpi, milles kesksel kohal oli inglipärimus. Kahjuks olen ma aga kogu keerulise plotline’i unustanud (ingel-vampiirid ehk??), sest see hargnes läbi nelja larbi ja ma olin korraldustiimis alles viimase ajal. Enne seda olin ma lihtsalt vampiir-psühhopaadist ihukaitsjapihv, mis ongi minu salajane loomus,

Unenäo juurde tagasi tulles. Et see oli kord juba selline lingvistiline unenägu, sisaldas see ka stseeni, mis toimus Castieli haua ees (wat) ja kõnealune ingel oli ka ise kohal. Hauale oli nimelt kirjutanud Kästiell, mis viis loogilise teemaarenduseni, kuidas seda nime õieti siis kirjutada tuleb. Arutelu lõpptulemus oli see, et tee mis tahad, senikau kuni see ei ole Cass. Sest nagu ma olen aru saanud, on official subides Cas spellitud kui Cass. Blasphemy.

Ma tean, et peake enne sarjast korraliku üldpostituse tegema, kui shippide kallale asun (sest sari on ennekõike selle plot ja tegelased, mitte shipid: asi, mida fandomid pahatihti unustama kipuvad), aga mitte ei taha see korralik kirjutamine õnnestuda. Seda enam, et ma olen viimastel nädalatel nii palju Destiel mõtteid mõtisklenud.

Aga. Ma mitte niivõrd ei mõtle neist kui pairingust, vaid pigem mõtlen sellele viisile, kuidas „Supernatural“ neid vaatajale on esitanud. Sest proovi, mis sa proovid, aga üsna raske on mööda vaadata faktist, et nende lugu on esitatud klassikalise armastusloo võtmes. Ainult ilma otsese romantilise liinita. Või siiski? (insert tähendusrikas kulmukergitus)

 

Ma olen üsna kindel, et see oli poolnaljatamisi öeldud, kui näitlejad rääkisid sellest, kuidas Sam sai alati endale temaga seotud lisategelase pihvi, olgu selleks siis Meg või Ruby. Ja siis J.A. oli sarjategijatele öelnud, hei ma tahan ka endale isikliku endaga seotud tegelast. Jaaaaa nad andsid talle Casi. Mis ei olnud just otseselt see, mida ta silmas pidas.

Fakt on aga see, et Castieli tegelaskuju pidi algselt vaid paaris osas olema ja siis välja kirjutatama (ehk siis ilmselt maha löödama) ning tema asemel pidi Deani ingliks saama Anna. Mis arvestades seda, millega Dean ja Anna tagaistmel tegelesid, oleks vabalt võinud viia angel-human romance’ini. Asjalood ei kujunenud aga algse plaani kohaselt ja nii sai esialgse võimaliku romatilise teemaarendusega liini endale hoopis Castiel.

Nüüd on küsimus lihtsalt selles, kas see lihtsalt shippija unistus või on seal ka päriselt teadlikult arendatud romatiline liin.

Neljandas ja viiendas hooajas minu jaoks kindlasti mitte. Paganas, nad said neljanda lõpuks alles sõpradeks, niivõrd kui seda komplitseeritud suhet üldse sõpruseks nimetada võib. Viies toob rohkem selgust, sest Cas on nüüd selgelt nende poolel ja part of the family. Aga romantika? Mitte tol hetkel ehkki n-ö fanservice’it on juba hulganisti. Investeerimine tulevikku? Maybe, sest selles episoodis, kus Dean tulevikku satub on natuke liiga palju vihjeid sellele, et tema ja Cas on või olid selles 2014 postapokalüptilises tulevikumaailmas item. Üks väga fucked-up ja dysfunctioning item, aga koos sellegi poolest. (siit tulevad väga huvitavad paralleelid kaheksanda hooajaga, aga sellest all pool).

Kuues hooaeg toob muutuse. Cas on osa perest, aga ometi on ta rohkem Deani oma. Mul on tunne, et neljandas hooajas vahetas ta Samiga üldse vaid paar lauset ja ehkki nüüd suhtlevad nad normaalselt, on see ikka alati Dean, kellel palutakse Cas kohale kutsuda ja temaga asju ajada. Ma lugesin kellegi huvitvat arutelu sellest, kuidas see läbi Deani kanaliseeritud ettevaatlik viisakas viis, kuidas Sam ja Bobby Castieli suhtlevad, on väga sarnane viisile, kuidas suhteb perekond poja uue miniaga. Mis on päris hea võrdlus.

Ja siis see hooaja lõpp. Väga valus löök right into Destiel feels. Esiteks seetõttu, et kuues hooaeg hakkas viimaks vargsimisi märku andma, et meil on tegemist võimaliku romantilise liiniga ja teiseks seetõttu, mida sarja autorid selle peale nende kahe tegelasega tegid. See oli nagu ülim võte mingist tragöödiast, täiuslik oma kirjanduslikkuses ja nii valus, et mina, kes ma olin eelnevalt vaid korra „Supernaturali“ kõrvale pisaraid poetanud, nutsin nagu väike beebi läbi terve episoodi. Ja muidugi nautisin seda, sest ugh angst, angst, angst. (yay, no spoilers!)

Seitsmendas on Castieli väga vähe, aga see on ometi üsna Destiel-heavy hooaeg. Isegi kui nad Casist ei räägi, on ta presence ülitugev. PTSD ja süvenev alkoholismus ja mida kõike veel, aga Dean koperdab läbi hooaja nagu inimene, kelle süda on murtud. Seitsmenda hooaja lõpuks on ka selge, et autoritel on Casi ja Deani looga omad plaanid.

Mis toobki meid hetkel käiva kaheksanda hooajani ja selleni, miks ma üldse hakkasin mõtlema sellele, kuidas sarja tegijad Destieli teemat on käsitlenud. M aolen küll ettevaatlik selliste avaldustega, ent kui enne võis kõik veel subteksti ja üleanalüüsiva shippimise kaela ajada, siis nüüd enam mitte. Tee või tina, aga kõik märgid näitavad, et kirjutajad liiguvad Destieli canoniks (mulle ei meeldi see sõna tegelikult, aga ma ei suuda eesti keelest paremat leida) muutmise suunas. See viis, kuidas nende suhet esitatakse, detailid, paralleelid…well, kui Castieli mängiks naisnäitleja, poleks isegi tavavaatajal enam kahtlust. Mis ei tähenda muidugi, et nad seda kohe teeksid.

Mis on huvitav, on see, et „Supernatural“ on sarja timeline’i järgides jõudnud nagu end!verse’iski 2014 aastasse (kus, nagu enne mainitud, oli selge, et neil on historyt), sest kahe hooaja vahel on möödunud n-ö üks aasta. (kuigi ma arvan, et nad järgivad sarjas ikkagi päris aega ja pigistavad oma loogikavea osas silmad kinni). Praegune kaheksas hooaeg on andnud meile samuti Deani ja Casi kriisisituatsioonis koos, ning nagu end!verse’iski, pole tasakaalustavat elementi Sami, nad peavad konstantselt võitlema lihtlabase ellujäämise nimel ning Cas on nõrgestatud ja haaratud minnalaskmismeeleoludest, samas kui kalgimaks ja karmimaks muutunud Dean raiub hambad risti edasi ja üritab neid järgmisesse päeva vedada.

Paralleele varasemaga on veel: Cas päästis Deani põrgust, kuid too arvas, et ta ei väärinud päästmist; Dean üritab Casi purgatooriumist päästa ja seekord ei pea Cas end päästmise vääriliseks.

Kõige huvitavam paralleel tuleb aga hooaja siseselt Samiga. Kaheksanda hooaja esimene pool on väga flashbacki rohke ja üllatavalt romantiline. See, kuidas meile vaheldumus näidatakse Sami mälestusi ja tema suhte arengut Ameliaga, ning siis võrdluseks Deani mälestusi Castieliga: yep, üldse mitte tähendusrikas.

Nii et jah, on väga huvitav, mida autorid Destieliga ette võtavad, sest niisama nad seda enam jätta ei saa. Mis te arvate, kui tõenäoline see on, et nad selle ära teevad? Ja ma ei mõtle siin love declarationeid ja raburabu momenteid, sest ka minu optimismil on piirid, vaid lihtsat apksekteerimist, et meil on tegemist rohkema kui sõprusega.

Tänan tähelepanu eest.