Once upon a time in the west

Kadil õnnestus mind viimaks Saksamaale meelitada.

Nii et juuli keskel lähen ma siis Kadi saksa houdega pidu pidama ja selle käigus ka veidi turistitama.

Ja kui ma tagasi jõuan, on mul kaks päeva aega puhata, kohver lahti pakkida, riided pesta, kohver uuesti pakkida ja Itaaliasse lennata. Sest Liisa ei reisi, aga kui ta reisib, siis ikka korralikult.

Riia lennujaam, trüki juba mu wanted postrid valmis!

Kannatan suvealguse sündroomi käes, kus ma ei suuda päeval toas olla. Sirelid õitsevad, värske piparmünditee aurab lauakesel ja järjekordne Sandmani vol on pihkude vahel.

Ilm on jätkuvalt heitlik, aga kahel päeval olen ujuma jõudnud. Randmed ja pahkluud hakkavad ruttu külmetama, aga muidu mõnus.

*

Nii palju asju ootavad vaatamist:

Supernatural, bless your heart, kas sa juba läbi ei saa

Versailles: kas ingliskeelne versioon on juba olemas idk

American Gods: kaks Neil Gaimani ühel ajal, tulemus – üledoos. Visuaal on väga ilus, aga algus kohati aeglane ja segane. Eriti ilmselt neile, kes raamatut lugenud pole.

Shadowhunters: pole veebruarist saadik vaatanud, nuuks nuuks. Mu halb, aga ilusate inimestega show.

Nii palju sarju ootavad vaatamist, ütleb Liisa, ja hakkab siis „Rawhide’i“ ´vaatama.

Vähemalt „Sense8“ sai ära vaadatud. Esimesed viis osa võtsid aega, aga lõpu vaatasin päeva ja ühe hommikuga ära. Ja ma olin nagu:

Omg, mis saab mu wolfboy Wolfiest? Kas nad kõik saavad viimaks füüsiliselt omavahel kokku, kas Kala ja Wolfie gonna make it! Hot detective-nim ja Sun the Terminator kekeke

There’s gonna be la grande wedding! Ja Litost saab Hollywoody gay ikoon! Ja...

Ja siis tuli reaalselt järgmine päev uudis, et netflix canceldas selle sarja. Ehk...ma ei saa kunagi teada, nuuks nuuks.

Tõde on see, et kõik liinid mulle huvi ei pakkunud, tegelikult oli tüütuim neist minu jaoks just kurja organisatsiooni liin, aga kogu see muu maailma, mis seal ümber oli, paeluv, ja need tegelased mulle armsaks saanud.

*

Vaatasin oma filmipäevikusse ja ohkasin: 17 vaadatud filmist 12 olid vesternid. Ja need viis, mis ei olenud, well, kahte ma käisin kinos vaatamas, üks oli lastefilm ja ülejäänud kaks said vaadatud Ben Johnsoni pärast, kusjuures üks neist oli directitud John Fordi poolt, teise eest sai ta Oscari ja tehniliselt oli ta mõlemas cowboy.

Nii et jah, vesternid.

Igavene võitlus: kas sa tahad vaadata ilusate pikkade kaadritega klassikalist vesterni, tempokat b-vesterni või siis midagi mõnelt kolmelt Sergiolt (kuigi tegelikult ma olen ainult Leone filme näinud).

Igatahes, Wild Bunchis oli üks cool lõust, kes tuli mulle hirmus tuttav ette, nii et ma vaatasin järgi ja selgus, et ma olin teda koos Clint Eastwoodiga „Hang ’em high’s“ näinud. Ja siis ma nägin, et ta oli nooremana täitsa mitmes John Fordi filmis mänginud ja et ma olin uudishimulik, pidin ma muidugi ühe järgi tsekkama. Ja ühest sai kaks. Ja nii edasi.

Ehk kuidas Liisa endale veel ühe kauboi leidis.

Meet Ben Johnson, oscari võitja ja rodeo maailmameister, kaskadöör, hobusekasvataja ja näitleja ühes isikus. Tuli Hollywoody, et filmivõtetele hobuseid tuua, ja jäi.

Ehk parafraseerides John Fordi, on lihtsam teha kauboist näitlejat, kui näitlejast kauboid.

Või nagu ta ise ütles, et on esimesena valmis tunnistama, et ta pole just parim näitleja, but i sure can act a heck out of ben johnson. (ja isegi seda siia kirjutades kuulen ma peas seda cowboy aktsenti)

Aga jah, pärast „The Wild Bunchi“ vaatamist mõjusid need 40-50’ndate vahetuse vesternid nii sentimentaalselt, nii naiivselt ja – mis parata – veidi kohatult. Ma muutun kohe kahtlustavaks, kui indiaanlased mängu tulevad.

Lol, aga ma vaatasin reaalselt seitse John Fordi filmi ära ja tegelikult ei meeldinud mulle üldse neist vaid üks (see kõige kiidetum, eks ole).

Aga mis mulle meeldis.

„Stagecouch“, 1939

Üks tõld, kutsar, debuty ning seitse reisijat: prostituut, leedi, southern gentelman, põgenenud vang, joodik, proovireisija ja pankur.

Sa vaatad aastaarvu ja mõtled, mis sealt nüüd tuleb. Klassika küll, aga ka klassika (ja ennekõike just klassika) võib olla tüütu. Ma kartsin, et hakkab venima. Aga ei!

See film oli tõeline positiivne üllatus, tempokas, põnev, stiilne ja huvitavate karakteritega.

Ja kohati lausa väga ajakohane. Nimelt kuulutab kõige ebameeldivam tegelane, et Ameerikal peaks olema ärimehest president.

Seda vaadates olin ma suht, hei, sellest saaks nii hea re-make’i teha, kasvõi tänapäevases settingus. Ja hiljem vaatasin, et sellest ongi vähemalt kolm remake’i tehtud.

See ei ole peaaegu üldse ära aegunud, kui muidugi tõllaistmel stuudiotaustal sõitmine välja jätta. Ja lõpp jäi paraku venima, sest kulminatsioon tagaajamisstseen oli ära, postitõld ohutult kohale veetud, aga John Wayne’i tegelane pidi ikkagi oma lõpumadina saama. (teate, nagu „Kiiruses“, kui buss on lennujaamas peatatud ja all is fine, aga siis peavad nad veel selle metroo stseeni ka tegema ja see mõjub kuidagi üleliigselt, sest sul juba oli epic lõpp).

Boonus, cinefix’i top 10 best stunts of all time’is on see kohal nr 1.

Coming up!

Pulmad

Peod

Jaanid

Veel vesterne ig

 I just rly like that gif

If they move, kill 'em

Pruuniks teiseks juuniks indeed.

Väljas kaheksa kraadi ja juba viiendat päeva tuulab korralikult. Pühapäeva õhtul oli see tuul kuum nagu samuum, praeguseks jäine nagu eksnaise süda.

Vähemalt oli möödunud pühapäev tõeline suveilm. Ujusin päris pika maa ja venna hüppas isegi tornist. Peesitasime seal laudadel ja ehkki iseenesest ju väga spetsiaalselt päikest ei võtnud, oli õhtuks õhetus peal.

Praegu tundub see kui kauge unenägu.

Viimane kuu on möödunud taas vesternide tähe all. Vaatasin oma Star Warsi bb’idega kõik need asjad, mis mulle huvi pakkusid (ja mõnel juhul ka need, mis mulle huvi ei pakkunud, kuigi Dirty dancing havanna nights oli omaette elamus) ära ja pidin siis uutele jahimaadele suunduma.

Ehk aeg ära vaadata mõningad klassikud. Ja siis mõningad mitte klassikud. Sest obsessioonid, eks ole.

Aga alustuseks klassikutest.

(ja enne seda: kõik eelnevad laused algavad sidesõnadega, mille kohta kuri keelekriitik ütleks halb stiil, Hemingway aga: lase käia!)

„The Wild Bunch“, 1969. (dir. Sam Peckinpah)

Cool opening credits, check

It rly was wild.

Linastumise ajal põhjustas see kohe controversory ja võib öelda, et selle vägivald kajab siiani läbi filmikunsti nagu kuulipildujavaling. Mu kalestunud 21. sajandi süda oli avaminutitel suht okei wow. Mõjutatud spageti vesternidest on see omkorda mõjutanud tulevasi filmitegijaid. Sest sellist verepulma kohtab üldiselt vaid Tarantino ja Rodrigueze filmides (rääkides muidugi lääne kinost ja jättes kõik kung fu filmid ja jidaigeki’d kõrvale). Ainult et kui nemad teevad seda oma iroonilises ja stililiseeritud kastmes (ja see kaste on, üllatus üllatus, punane), siis see film lajatas aga täiega.

Aga jah, esimene asi, mida selle filmi puhul tavaliselt mainitakse, on selle vägivaldsus. Ja ennekõike tähendab see ava- ja lõpumadinat. Esimesed 15 minutit on inimesele, kes on harjunud vesternide tavapärase vägivallaga (tühi linnatänav, six-shooter, hea vs paha(d)), midagi harjumatut. Sest selle asemel, et naised-lapsed-vanakesed kardinate taha ära peita, on nad täpselt keset shoot-out’i. Ja laibad lendavad.

Ning lõpumadin, lol see lõpumadin. Nad löövad seal nelja peale nii 120 inimest mätasse.

 

The Walk. 

Jep, see on ilmselt üks neist baasfilmidest, kust see trope lähtub

Aga vägivald vägivallaks, ajastu ise on väga huvitav. Nimelt toimub filmi tegevus klassikalise vesterni ajastu lõpul, 1913. aastal. Mehhikos on revolutsioon, bossidel on autod ja kuulipilduja on six shooterit välja tõrjumas. Raudteed on valmis, lääs alistatud ja püstolikangelaste aeg läbi. Ja selles kaduvas maailmas, kus reaalsus on müüti alistamas, asub vananev outlaw’de jõuk oma One Last Jobi sooritama.

Ma olin selle filmi vaatamist tegelikult juba sügisest saadik edasi lükanud. Kui lumi vesternis on halb õnn, siis mida veel autode kohta öelda? Aga mul on hea meel, et ma selle viimaks ära vaatasin, küll kahes järgus, sest tegemist on ligi kahe poole tunnise üllitisega. Millest tuleb ka minu kriitika. Esimesed 15 minutit on super ja sii järgnevad pool tundi ei toimu suurt midagi. Esimene kord ma jäingi nii 30 minuti pea pooleli. Aga kui ma siis edasi vaatasin, võttis lugu tuurid üles ja edasine läks juba käbedalt.

Pluss Liisa sai endale uue vestern mehe, kelle filme läbi vaatama hakata. See kord päriselt cowboy.

*

Ja nüüd ma tahtsin John Fordi filmidest rääkida, mis mõjusid „The Wild Bunchi“ kõrval kui vahukomm pärast jalapenjot, aga paraku tabas mind väsimus ja uni.

So long.