Kadil õnnestus mind viimaks
Saksamaale meelitada.
Nii et juuli keskel lähen ma siis Kadi
saksa houdega pidu pidama ja selle käigus ka veidi turistitama.
Ja kui ma tagasi jõuan, on mul kaks
päeva aega puhata, kohver lahti pakkida, riided pesta, kohver uuesti pakkida ja
Itaaliasse lennata. Sest Liisa ei reisi, aga kui ta reisib, siis ikka korralikult.
Riia lennujaam, trüki juba mu
wanted postrid valmis!
Kannatan suvealguse sündroomi käes,
kus ma ei suuda päeval toas olla. Sirelid õitsevad, värske piparmünditee aurab
lauakesel ja järjekordne Sandmani vol on pihkude vahel.
Ilm on jätkuvalt heitlik, aga kahel
päeval olen ujuma jõudnud. Randmed ja pahkluud hakkavad ruttu külmetama, aga
muidu mõnus.
*
Nii palju asju ootavad vaatamist:
Supernatural, bless your heart, kas
sa juba läbi ei saa
Versailles: kas ingliskeelne
versioon on juba olemas idk
American Gods: kaks Neil Gaimani
ühel ajal, tulemus – üledoos. Visuaal on väga ilus, aga algus kohati aeglane ja
segane. Eriti ilmselt neile, kes raamatut lugenud pole.
Shadowhunters: pole veebruarist
saadik vaatanud, nuuks nuuks. Mu halb, aga ilusate inimestega show.
Nii palju sarju ootavad vaatamist,
ütleb Liisa, ja hakkab siis „Rawhide’i“ ´vaatama.
Vähemalt „Sense8“ sai ära vaadatud.
Esimesed viis osa võtsid aega, aga lõpu vaatasin päeva ja ühe hommikuga ära. Ja
ma olin nagu:
Omg, mis saab mu wolfboy Wolfiest?
Kas nad kõik saavad viimaks füüsiliselt omavahel kokku, kas Kala ja Wolfie
gonna make it! Hot detective-nim ja Sun the Terminator kekeke
There’s gonna be la grande wedding!
Ja Litost saab Hollywoody gay ikoon! Ja...
Ja siis tuli reaalselt järgmine
päev uudis, et netflix canceldas selle sarja. Ehk...ma ei saa kunagi teada,
nuuks nuuks.
Tõde on see, et kõik liinid mulle
huvi ei pakkunud, tegelikult oli tüütuim neist minu jaoks just kurja
organisatsiooni liin, aga kogu see muu maailma, mis seal ümber oli, paeluv, ja
need tegelased mulle armsaks saanud.
*
Vaatasin oma filmipäevikusse ja
ohkasin: 17 vaadatud filmist 12 olid vesternid. Ja need viis, mis ei olenud,
well, kahte ma käisin kinos vaatamas, üks oli lastefilm ja ülejäänud kaks said
vaadatud Ben Johnsoni pärast, kusjuures üks neist oli directitud John Fordi
poolt, teise eest sai ta Oscari ja tehniliselt oli ta mõlemas cowboy.
Nii et jah, vesternid.
Igavene võitlus: kas sa tahad
vaadata ilusate pikkade kaadritega klassikalist vesterni, tempokat b-vesterni
või siis midagi mõnelt kolmelt Sergiolt (kuigi tegelikult ma olen ainult Leone
filme näinud).
Igatahes, Wild Bunchis oli üks cool
lõust, kes tuli mulle hirmus tuttav ette, nii et ma vaatasin järgi ja selgus,
et ma olin teda koos Clint Eastwoodiga „Hang ’em high’s“ näinud. Ja siis ma
nägin, et ta oli nooremana täitsa mitmes John Fordi filmis mänginud ja et ma
olin uudishimulik, pidin ma muidugi ühe järgi tsekkama. Ja ühest sai kaks. Ja
nii edasi.
Ehk kuidas Liisa endale veel ühe
kauboi leidis.
Meet Ben Johnson, oscari võitja ja rodeo maailmameister, kaskadöör, hobusekasvataja ja näitleja ühes isikus. Tuli Hollywoody, et filmivõtetele hobuseid tuua, ja jäi.
Ehk parafraseerides John Fordi, on
lihtsam teha kauboist näitlejat, kui näitlejast kauboid.
Või nagu ta ise ütles, et on
esimesena valmis tunnistama, et ta pole just parim näitleja, but i sure can act
a heck out of ben johnson. (ja isegi seda siia kirjutades kuulen ma peas seda cowboy
aktsenti)
Aga jah, pärast „The Wild Bunchi“
vaatamist mõjusid need 40-50’ndate vahetuse vesternid nii sentimentaalselt, nii
naiivselt ja – mis parata – veidi kohatult. Ma muutun kohe kahtlustavaks, kui
indiaanlased mängu tulevad.
Lol, aga ma vaatasin reaalselt
seitse John Fordi filmi ära ja tegelikult ei meeldinud mulle üldse neist vaid
üks (see kõige kiidetum, eks ole).
Aga mis mulle meeldis.
„Stagecouch“, 1939
Üks tõld, kutsar, debuty ning
seitse reisijat: prostituut, leedi, southern gentelman, põgenenud vang, joodik,
proovireisija ja pankur.
Sa vaatad aastaarvu ja mõtled, mis
sealt nüüd tuleb. Klassika küll, aga ka klassika (ja ennekõike just klassika)
võib olla tüütu. Ma kartsin, et hakkab venima. Aga ei!
See film oli tõeline positiivne
üllatus, tempokas, põnev, stiilne ja huvitavate karakteritega.
Ja kohati lausa väga ajakohane. Nimelt
kuulutab kõige ebameeldivam tegelane, et Ameerikal peaks olema ärimehest
president.
Seda vaadates olin ma suht, hei,
sellest saaks nii hea re-make’i teha, kasvõi tänapäevases settingus. Ja hiljem vaatasin,
et sellest ongi vähemalt kolm remake’i tehtud.
See ei ole peaaegu üldse ära aegunud,
kui muidugi tõllaistmel stuudiotaustal sõitmine välja jätta. Ja lõpp jäi paraku
venima, sest kulminatsioon tagaajamisstseen oli ära, postitõld ohutult kohale
veetud, aga John Wayne’i tegelane pidi ikkagi oma lõpumadina saama. (teate,
nagu „Kiiruses“, kui buss on lennujaamas peatatud ja all is fine, aga siis
peavad nad veel selle metroo stseeni ka tegema ja see mõjub kuidagi
üleliigselt, sest sul juba oli epic lõpp).
Boonus, cinefix’i top 10 best
stunts of all time’is on see kohal nr 1.
Coming up!
Pulmad
Peod
Jaanid
Veel vesterne ig
I just rly like that gif
No comments:
Post a Comment