Suvi 2014

Põhiline tegevus neil päevil on olnud marjade korjamine.

Miinused: herilased, parmud, okkad, põrgukuumus ja kõik muud egiptuse nuhtlused välja arvatud ehk päikesevarjutus

Plussid: päevitus, mahl, moos, kompott, plusspunktid mama silmis, zen hetked iseenda (ja herilastega)

Järv on nagu Vahemeri, heleroheline ja 25 kraadi soe. Uju nagu supis. Tegin rumala vea ja hüppasin pea ees vette, mille tagajärjel mu kõrv täitus absoluutselt ebahurmava veemassiga ja mis põhjustas kuni järgmises päevani osalist kurtust ja tasakaaluhäireid. Jaa, ei ole me enam kaheksateist, missest et aegajalt tekitame teenindajates siiski kiusatust dokki küsida.

Ning üleeile õhtul otsustas üks loom mind silmanurgast hammustada, nii et hommikuks oli mu üks silm kinni paistetanud ja ma tundsin end nagu CLAMPi tegelane. Ja douchebag, sest kes veel (peale seleebruste muidugi) kannavad siseruumides päikseprille. Et asjalugu ilusamamaks teha, oli mul õhtuks bossi juurde (lol) aiapeole kutse ning päeval tegi onupoeg oma näitsikuga üllatusvisiidi. Me ainult natuke naersime mu üle.

Aga rõõmsamate sõnumite osas, Midsomeri massimõrvade uus hooaeg hakkas etv’st jälle pihta. Ah, vana hea Midsomer oma maniakkide ja pervertidega!

Ja comiccon tõi Supernaturali teaserclipi välja, mille kohta tuleks kasutada seda mark me down as scared and horny gifi. Lähipäevil saab siis aktiivselt coni videosid vaadata ja end jälle üles kütta. Ugh ja deemon!Deani soeng on seks jalgadel.

 it was awesome

Viimastel nädalatel olen enda kohta hirmus vähe lugenud. Well, pabertrükisõna vähemalt. On see siis kuumuse, aiatöö või lihtsalt küllastumuse tõttu, ei oska öelda.

Sellest on juba terve juuli möödas, mil ma viimati Supernaturali fici lugesin (aga see on ok, ma loengi spni fice maratonformaadis umbes kuuajaste vahedega).

Küll olen ma vahepeal lugenud mõningid Star Warsi fice, mis on aga üsnagi komplitseeritud ettevõtmine, sest fandom on suur nagu galaktika ja pole halli aimugi, millisest otsast peaks ma oma mõttelise Millenium Falconiga sisse põrutama; ühel ajaloolisel õhtul põhjustel, millest me ei pea tarvilikuks kõneleda, Twilighti fice; ning muidugi ohtralt Les Mis fice, sest uus fandom võidab alati.

Tegelikult asusin ma koguni „Hüljatuid“ endeid üle lugema: asi, mida ma oma halvimateski unenägudes ei kujutlenud end kunagi taas tegevat. Naljakas, kuid see oli täpselt kümme suve tagasi, mil ma selle üllitise oma 1600 leheküljelises ilus ja inetuses ette võtsin. Ja ma olen üsna kindel, et nende kümne vahepealse aasta jooksul pole kellegi teise käed neid raamatuid avanud. Eriti romantiline oleks olnud leida lehekülgede vahele unustatud järjehoidja või (nii prouvarilikult) kuivatatud lilleõis.

Kusjuures tegemist pole sugugi pakseima tervikteosega, millest ma end läbi olen närinud. Seda au hoiab ilmselt „Kümme aastat hiljem“ oma 2000+ leheküljega (oli 11-aastane mina alles kannatlik). Ja kui pikk „Sõda ja rahu“ on, ma täpselt ei tea ja alumisele korrusele lehekülgesid kokku liitma minna on liiga suur vaev.

Olgu, kogu oma 1600 leheküljelises ilus ma „Hüljatuid“ siiski läbi ei lugenud. Kusagil Waterloo lahingu kirjelduse juures, kui Hugo asus üksikasjalikult ja andunult lahti seletama erinevate kahurite positsioone ja muda rolli lahingu käigu osas, viskas mul üle ja ma skippisin paar lehekülge. Küll aga lugesin ma ilusti läbi esimesed 68 lehekülge, mis räägivad lahkest piiskopist ja kus peategelast (who am i) pole veel tutvustatudki. Samuti leidsin ma 80 leheküljelise kõrvalepõike ühe nunnakloostri eluolule olevat kummaliselt huvitava ning ülevaadet Pariisi kanalisatsiooni ajaloost ja varaste argoost ma lausa nautisin.

Aga jah, nüüd võtsin ma kohe kätte teise köite, sest teises köites ilmub välja Marius, mis omakorda tähendab, et ilmuvad välja härrased revolutsionäärid, mis on sisuliselt parim osa raamatust.

 

Random faktid, mida ma oma kümne aasta tagusest lugemisest mäletan:

• Hea piiskop andis Jean Valjeanile kaks hõbeküünlajalga
• JV ja Javert metsas?
• Ühel piknikul otsustasid Fantine’i ja tema sõbrannade kallimad neile vembu mängida ja jätsid nad kõik koos maha. Aga Fantine oli elanud koos oma kallimaga nagu naine mehega ja tal oli laps
• Fantine müüb maha oma juuksed ja ’labidakesed’ (esihambad, jumal tänatud, et filmis neid välja ei tõmmatud) ning muutub nii jubeda väilmusega hooraks, et keegi ei taha teda osta
• Pahad kõrtsmikud petavad raha välja ja Liisa saab raamatu peale hirmus vihaseks, sest kui on midagi, mida Liisa vihkab, siis on see EBAÕIGLUS
• Waterloo lahing
• Nunnaklooster
• Varaste argoo
• Pariisi kanalisatsiooni ajalugu, kus muuhulgas varjas end Marat, kes sai sealt nahahaiguse
• Gavroche hoolitsemas mingi kahe jõnglase eest, kes vanematest kaotsi läksid
• Minu lemmik revolutsionääri nimi algas C-ga ja ma ei osanud seda hääldada (Coufeyrac)
• Mingi vanamees, kes kogus taimepiltidega gravüüre ja kui tal kitsas kätte tuli, pidi ta neid hakkama maha müüma, aga see vend, kes oli need talle alguses kalli raha eest müünud, teadis, et ta on nüüd hädas, ja ostis nad odavamalt tagasi. Gavroche tahtis vanameest aidata ja viskas talle rahatasku, aga vanamees oli nii aus, et taevast lennanud raha endale ei võtnud, vaid viis jaoskonda. Ja lõpuks oli tal alles veel vaid üks lemmik raamat ja siis ta pidi sellegi maha müüma. (ehk Liisa on jälle raamatu peale super vihane, sest see läheb juba liiga haledaks kätte)
• Fuck yeah revolutsioon! Viimaks ometi läheb põnevaks!
• Verisest mustast kuuest saab suurepärase lipu, mis vastased närvi ajab ja paneb neid sind anarhistideks pidama (ehk Liisa, kes oli tollal ise anarhistlikult meelestatud, on ideest võlutud)
• Re-reading death scenes cause this is how i roll
• Marius saab teada, et Jean Valjean oli sunnitööline ja mõtleb kohe halvimat
• Jean Valjean on idioot ja kaugendab end Cosettist ja Mariusest ja haletseb end üksinduses ja jääb liiga kiirelt vanaks ja üleüldse Hugo, milleks seda üldse vaja oli, ehk Liisa on lõplikult raamatu peale vihane ja tahaks viimased leheküljed välja rebida.

Isegi palju mäletan.

Kpop sektsioon kah käppelt.

Block B „Her“. Üks lause: my peanut.

Sistar (do you wanna)“Touch my body“: i do, i rly do.

Hyuna „Red“: mmmm me likey. Glitter ja falloslik sümboolika (millega ühel juhul üht vaest meest tagumikku torgitakse), seksikas gd’likkus ning muidugi tissitants ja peputants, mis oli üle kõige.

End of kpop sektsioon.

Üldse vist the end.

Loodetavasti ma leian selle juhtme, mille abil arvuti ja kaamera ühendada, peagi üles ja saan vahelduseks ühe picspämmi teha.

100% puhast õndsust

Täna on oluline päev, nimelt mu vanemate hõbepulm. Pulmast endast võtsin osa küll vaid kaudselt, kuid tänu pulmavideole, mida me õekesega väiksena andunult vahtida armastasime (kohe „Kutsikad lumevangis“ ja „Pöial-liisi“ järel), olen ma asjalugudega siiski kenasti kursis. Pilte muidugi pole, sest härra pulmafotograaf suutis need ära kaotada. Ja nagu paps mulle rääkinud on, siis ühes teises nende sõbra pulmas, oli too sama fotograafihärra filmi kaamerast peo ajal välja võtnud, et vaadata, kas midagi jäi ikka peale. Arvake ära, kas jäi.

Lühidalt ja mitte ilmtingimata kronoloogilises järgnevuses mõningaid ülestähendusi möödunud aegadest:

• Perega reis Virumaale. Tuleb pildispämm. Kui ma võtan jõu kokku ja need sisse imen. Ja kohe kindasti tuleb see töötlemata piltidest, sest pole papal aega puhkuse ajal neid korda sättida. Vat kui härra tulevane akadeemik tööle tagasi läheb, siis küll ta aega leiab.
• Huvitav tööpäev, kus mul õnnestus kuulata nii Ott Leplandi, Jüri Homenja kui ka ühe vene tümaka tsiki kontserti ja kus ma olin väga pettunud, kui vaid kaks meeskodaniku mu numbrit küsisid.
• Pisike poiss, kes kandis Neymar Jr’i särki ja mina olin üleni: tahan ka!
• Arusaamine, et ma olen fangirl. Well. Veel kellegi fangirl.
• Traagiline üritus nimega Brasiilia-Saksamaa mäng. See oli kohutav, see oli naljakas, see oli hüsteeriline, see oli masendav, see oli lõpuks lihtsalt oijah. Ma ravisin end poolajal humoorikate postitustega, sest mida muud seal teha oli. Minu vanad sõbrad on valdavalt kõik tublid Hollandi fännid, mõned ka Brasiilia ja Prantsusmaa fännid ja rohkem sõpru mul enam ei ole. Sorry ladies. Võib-olla jumal andestab teile, et te kõik olete sellised joodikud, liiderdajad, tainapead, fašistid.
• Olgu, küllap ikka ma andestan ka. Maa-mille-nime-me-ei-nimeta tegi ju tõesti tublit tööd. Lol, huvitav kas kõnealune mäng produtseeris jalgpalli fandomis rohkem angst või crack fici?
• Oll nädalakese meie juures. Tublide kodanikena täitsime oma suvekohust ja läksime kolmekesi kell pool kaks öösel kirsiraksu. Et Oliver on intelligentselt mõtlev noorhärra, haaras ta kaasa ka pange ja andis meie retkele ettekavatsetud kuriteo hõngu juurde. Tulemus: pang täis ja välja sülitatud kirsikividest rada juhtimas otse meie trepini. Pole me ikka kurikaeladeks loodud.
• Henry „Fantastic“ oli seekord veidi pettumust valmistav. Salm ja refrään sulasid kokku ja bride’i koht, mis peaks ometi kõige parem olema, oli suht meh. Aga viiul oli lahe, kuigi ma pole veel päris kindel, kas viiul sümboliseeris tüdrukut või oli hoopis tüdruk viiuli personifikatsioon. Ja album, nagu ma juba täheldasin, oli nõrgem kui Trap, aga küünte lakkimise tausaks kõlbas igati. (it’s ok henli, i still love u)
• Ja muidugi külaskäik Sandra residentsi, mis sisaldas omajagu küünelakkimist, ohtralt loba, veelgi ohtramalt kpopi, liiga palju herilasi, liisat, kes vahetas umbes neli korda päevas kostüüme, kaheldava väärtusega eurovisiooni lauluvalikut, politsei eest põgenemist, sulistamist ja päikest, narutosid iga nurga peal, oma vaenlaste veres kümblemist, veinikokteile ja mullivanne ja kasutuid fakte ja 100% puhast õndsust.