There are two kind of people in this world. Those who blog and those who don't. I don't.

Eessõna eessõna:

Nüüd on ka eesõna kirjutamisest üle kuu möödas.

Eessõna.

Well, see on ajalooliselt mu kõige kauem kirjutatud postitus, alustatud millagi oktoobri alguses. Iga esmaspäev avasin ma selle, kirjutasin kaks rida, ja sulgesin siis taas, et teispäeval lõpetada ja avasin siis jälle uuel esmaspäeval. Vahepeal on lehed on kolletunud ja puuvõrad hõrenenud, lumi on maha tulnud ja sulanud ja jälle maha tulnud. Esmaspäeval on kantud kiisukõrvu (sorri kadi, no bunny ears in estonia) ja teisipäeval söödud versivorsti. Nii see eluke meil siin maavallas veereb, täis oma tulemisi ja minemisi.

Ja siin ma nüüd olen.

Juhuslikus järjekorras, juhuslikud tagasivaated:

Ajalooline hetk. Üks kord Vilde mälumängu ajaloos me isegi juhtisime. Auväärset positsiooni õnnestus meil hoida tervelt üks voor, aga fakt jääb faktiks, kordki elus olime me parimad. Ainult hr S, kes ainsana antud küsimusele vastust oli teadnud ja meid nõnda tippu juhtinud, häbenes.

Ajalooline hetk nr 2. Mingil müstilisel ja ebatavalisel kombel õnnestus meil Arhiivi filmiviktoriin võita. Kord tipus olnutel on vaid üks tee – ja see tee on otse alla.

Ajalooline hetk nr 3. Me võitsime Vilde mälumängu. Müstika. Hamiltoni küsimus oli ka. Liisa was pleased. Soolo tegin ka, koomiksikunstnike hea tundmisega (lol, st et ma teangi reaalselt umbes kolme graafilise romaani kirjutajatat/joonistajat, kui mangakad välja jätta, ja juhuslikult oli küsitavate seas üks neist kolmest).

Filme olen muidu neil päevil kõvasti vaadanud, mis ei olegi nii harilik.           

Käisin nimelt kinos „Seitset vaprat“ vaatamas ja well, if it wasn’t gay. Küll seal tehti piu ja küll seal tehti pau, kui nii lühidalt kokku võtta. Ma olen 1960.a versiooni näinud (küll aga mitte „Seitset samuraid“, mida papa mulle köögis valjude heliefektidega etendas, nii et mingi pilt on mul umbes olemas). Seetõttu teadsin ma, et läheb laibakaks ja kohe tore oli arvata, millised teglased lõputiitriteni välja veavad ja kes saab osaks igavikust. Panin ainult ühe tegelase surmaga mööda.

Cast on selline hurmav united colours of benetton ja isegi interracial gay couple on olemas. Character developmenti asemel oli otsustatud küll eelpoolmainitud piu ja pau teed minna ja kohati oli hurmavalt cheesy, aga hei, vesterni juures ongi see tore, et kližeed käivad mängu juurde.

Muidugi tuli mul siis tahtmine veel mõnda vesterni vaadata. Ja mõnest sai mitu. Ja mitmest sai täitsa mitu. Eks ta ole.

„The Good, the Bad, and the Weird“

„3:10 to Yuma“

„High noon“

 „The Good, the Bad, and the Ugly“

„A fistful of dollars“

„For a few dollars more“

„Unforgiven“

„Hang ’em high“

„Two mules for sister Sara“

„Outlaw Josey Wales“

Teadlik vaatleja märkab, et viimased seitse on kõik Clint Eastwoodi filmid. Well, obsesioon ei hüüa tulles. Küll aga laseb ühe pauguga viis inimest maha.

Ja kui ma siin juba Eastwoodi lainel olin (olen), sai ära vaadatud ka „Dirty Harry“, „Meie isade lipud“ ja „Gran Torino“. (viimane oli väga valgustav elamus, sest selgus, et ka 78-aastased urisevad vanamehed võivad tapvalt coolit mõjuda)

Kõige hiljutisem seiklus on 1959. aastal alanud vestern sari „Rawhide“, mille puhul ma tahtsin lihtsalt noore Clint Eastwoodi näo järgi tsekkata. Tulemus on see, et mul on esimene hooaeg peaaegu lõpuni vaadatud.

 Howdy Rowdy

Ja nagu tellitult tuli HBO ka uue sarjaga välja. „Westworld“, ühildab endas vesterni ja sci-f. Kombo on igatahes paljutõotav.

„Victoria“ nimelist kostüümidraamat hakkasin ka vaatama (ja vaatsin juba nädalaid tagasi ära, lisab novembrikuu Liisa) ja nagu nimi vihjab, räägib see kuninganna Victoriast. Noorest kuninganna Victoriast, tema kujunemisest ja – muidugi armastusest.

Aga enne seda, kui prints Albert neljandas osas mängu tuleb, seisame me silmitsi peaministri lord Melbourne’iga, and let’s be honest, Queen was not the only one who had a big fat crush on him. Niipea kui peaminister ekraanile jalutas, olin ma suht giddy giddy. Umbes kolm minutit hiljem, ja ma olin armunud. Oi jah.

(Põnev fakt: lord Melbourne oli abielus leedi Caroline Lambiga, kel oli igati avalik afäär lord Byroniga. Caroline oli ka ise kirjanik ning tema sulest pärineb pop gooti romaan „Glenarvon“, mille peategelane lord Ruthien, baseerub Byronil. Lord Ruthienist, kelle dr Polidori ellu toob ja kes samuit baseerub byronil (duh) saab esimene euroopalik vampiir. Ja see kõik kokku kõlab nagu drunk history episood)

Lõppsõna:

Et mitte lasta sel kirjatükil veel paar kuud kopitada, postitan ta nüüd ära.

No näed, Liisa, suudad ju küll!

Sügisesse sarjadega

Sügis.

Jätkan fit life 2k16 projekti ja olen see nädal jõudnud kaks korda rattaga matkarajale sõitma ja kaks korda jooksmas käia. (re: eelmine nädal. See nädal olen ma rohkem Irinaga mööda mälumänge traavinud. Aju peab ka vormis hoidma.)

Aga et asjad tasakaalus oleks, olen ma ka väga palju diivanil vedelenud ja sarju vaadanud.

Siit nad tulevad:

Stranger things.

Kui juba Postimees sarjast kirjutab, tuleb see järgi tsekkata. Ja et mu dashil oli see tundamtut sugu roosas kleidis laps juba üle kuu aja seigelnud, tundsin ma, et on aeg end kokku võtta ja lapse sugu selgeks teha kõige loogilisemal meetodil: sarja vaatama asudes. (ja selgus et ta ei olegi poiss. Ma arvasin et ta on poiss, ups.)

Minu lemmikud on muidugi lapsed. Ja oleks nad veidike vanemad, well, fanfiction shipid missugused. Kogu see mõnus „Stand by me“ õhustik. Eriti tugevalt meenutas mulle filmi see koht, kui nad läbi metsa neljakesi kompassidega Willi otsima läksid.

Sherif on ka tore. Dustin on mu lemmik. Ema oli minu maitse jaoks natuke liiga hüsteeriliselt mängitud. Benny the diner guy oli awesome ja ma annaks palju, et teda rohkem oleks olnud.

Oma elus olen ma dnd’d vaid ühe korra mänginud ja ka siis olin ma pardaarvuti (see oli star warsi dnd), aga jah, mäng on ohtlik. Ega siis galaktika saatuse tikku tõmbamisega otsustamine ole naljaasi. Üks täringuveeretus ja sa oled upside down.

Skins.

Vaatasin sellist põneavt inglise keelset korea filmi, mis oli tehtud prantsuse graafilise romaani alusel, nagu „Snowpiercer“. Lisaks kapten Ameerikale, keda ma ära ei tundnud, mängis seal veel terve rida näitlejaid, keda ma ära ei tundnud (nt Tilda Swinton), ja siis ka mõned, kelle ma ära tundsin. Teiste hulgas ka näitleja, kes mängis „Skinsis“ Freddiet, mis tuletas mulle meelde, et mul on neljandat hooaega juba aasta aega olnud plaanis vaadata. Ja et poisu on ilus, sari oli mul arvutis olemas, ei olnud see just keeruline otsus.

Ehk ma vaatasin viimaks „Skinsi“ lõpuni ja sain trauma. Õnneks ei pidanud ma seda vaid endas hoidma, sest tegime Mia sõbrannadega kokteiliõhtut ja selgus, et K oli sama trauma üle elanud, nii et sai me koos angstida. Koos angstimine on aga peaaegu teraapia.

Supernatural

Pärast pea poolt aastat edasi lükkamist võtsin end viimaks kokku ja vaaatsin 11 hooaja lõpuni. Õnneks oli kohe see esimene mitte vaadatud osa hea (Bobby!), nii et sain ruttu lainele. Järgmine päev ja oligi hooaeg läbi. Ehk tõestus sellest, et Suernaturali peab bingima, nii on ta parem. Minu verdict: hooaja main mütoloogia liin oli nõrk, aga see eest olid eraldiseisvad monster of the week osad igati head. Ehk siis mida spn vajab, on vanakooli supernatural.

Sõda ja rahu

Ma lugesin raamatut rohkem kui kümme aastat tagasi ja mu kallid vanemad, oma kolmkümmend aastat tagasi. Kuid ometi sehkendasime üks õhtu köögis ja arutasime tegalasi ja nende suhteid läbi, sest nagu papa märkis, moodustas umbes poole tema tollasest kirjandusõpikust „Sõja ja rahu“ analüüs ja selliseid asju juba ei unusta.

Iagatahes see sari, küll mitte mingi valgustuslik elamus, sünnib vaadata küll.

Telekast vaatan, nii et hetkel vaid pool ära nähtud ja lol, see ballistseen, kus Bolkonski nägi välja nagu balletiprints. Väga hurmav. Angsty kangelane on armunud.

Muidu teised tegelased:

Vana Bolkonski on sümpaatsem kui raamatus

Natasha on vähe eksalteeritud

Nikolenka on tumba.

Pierre on ka tumba, aga omal naiivsel moel armas. Hästi castitud nägu.

Kuraginid on mingid insestihõngulised kebonäljas intrigandid. Minu peas näeb Anatoli Kuragin välja nagu blond Apollo. Teate see kuju, mida kõik kunstikoolis käinud inimesed mingi hetk on joonistama pidanud.

 Järgmise korrani~

Newtoni kolmas seadus

Naerata. Võib minna veel hullemini.

Naeratasin. Ja läkski.

Ehk elu veereb nagu hernes. Paraku allamäge.

Muud ma ei tee, loobin kõute ja naeran.

Tegevust on olnud.

• Kadi teistkordne ärasaatmine delikatesside ja pottides podisevate tõmmuriisikatega.
• Maisilabürindis käisime ja ei eksinudki ära, sest wow, kui kaarti jälgida, jõuab tõesti sihile.
• Mälumängul käisime ja ei jäänudki viimakseks, cause we smart.
• Kokteilipidu tegime ja seisime hiljem klubisabas ning ei päästnudki eurot, sest kui valel kellaajal kohale jõuad, lahtub soojendus ära, sul hakkab külm, nii hingel kui kehal, ja sa tahad ära.
• (ps. Mul õnnestus sex on the beach valmis teha, mis on win)
• Ja Mia ütles, kui ma sellise riietusega üksi koju lähen, peab kindalsti mõni auto kinni ja tahab mult teenust osta. Nii et ma ei läinud üksi koju. Ma ei tea isegi takse.
• Jooksmas käisin ja see ei olnudki nii õudne kui kartsin. Õe riided olid seljas, sest fake it till u make it. Polnud keska lõpust saadik jooksnud – või kui siis ainult bussi peale, ning nii uskumatu kui see polnud, see isegi meeldis mulle. Fit life 2k16 indeed.
• Monika sünnipäeva puhul käisime laserites ja Liisa ei olegi enam kohutavalt halb. Isegi mitte halb pole. Keskmine. Õhtul oli ilmselt viimane suvebaari pidu, aga Liisa ei lasknud end ilmastikul segada ja kandis ikkagi minikleiti, mille eest ta võtta sai.
• Meres käin ujumas iga päev. Kuni kannatab. Üke päev kukkusin muulilt vette. Mitte korra, vaid lausa kaks. Läksin jalgu kinni panema ja libastusin kivil. Üritasin end püsti ajada, ja põmm! uuesti vees. Rätik, püksid, kingad ja tagi: kõik käisid ära.
• Natuke vähem ekstreemsemalt: rulluuisutasin.
• Ja sõistin rattaga Viimsi ps-le tiiru peale.
• Homme lähen raiskan rannatrenažööridel jõudu. Kui nii edasi läheb, ostan äkki endale isegi kunagi uued tossud. Mu vanad naigid on nii koledad. Ja nii mugavad.

Kpop nurk

Ga-In kõlab üha retromalt ja retromalt. See Carneval mv tõi mulle Ristiisa ja Sitsiilia meelde, sellised katoliiklikud alaltoonid. Aga muidu eelistan dark ga-ini rohkem.

Kogu Red Velvet on ühte nägu. Tantsutapeet oli tore.

Tore sõjavägi küll, kus Siwon saab muusikavideot teha. Ja autoõnnestust ei juhtunudki, korea ma olen sus pettunud.

Coming up!

Liisa vaatab S-tähega algavaid sarju