Wednesday, July 20, 2011

Runway models, Cadillacs and liquid bottles

See võib kõlada väga randomilt, aga mõnikord ma mõtlen, et ma tahaksin olla modell. Siis taga on palju põhjuseid, osad väga kummalised ning osad lihtsalt poos. Aga on ka ratsionaalsemaid põhjusi. Mul on kondid, kaheldava väärtusega toitumisharjumused, sobilik mitte liiga traditsiooniline nägu ja arenev oskus veeta tunde mitte just kõige mugavamates jalanõudes. Aga lisaks on mul ka pikkust 160 cm ja vanust 21 aastat, nii et ma arvan, et sellele unistusele on juba ammu kriips peale tõmmatud. Reklaaminäoks kõlbaks ikka, kui enne midagi olulist korda saata.

Arutasime nimelt rannas vedeledes, mida me tegelikult teha tahame ja irvitasime, et meie soovid on nagu seitsemeaastastel tüdrukutel. Eriti õekesel.
Minu unelmate ametid: kirjanik, modell, muusikavideode kujundaja, professionaalne slacker
Maria karääriplaanid: laulja, iidol, meelelahutaja, seebikanäitleja, printsess – Tai printsess. Ja kui ta siis koju oli läinud ning Tai printsi googeldanud, siis üllatus-üllatus, kes oli tulemus? Otseloomulikult Nickhun. päris Tai prints on nii oma 40 ja kõrvadega, mille peale isegi Taecyeon kadedusest heleroheliseks läheks.

 Täiuslik mugav kõrgus ja ilus helepunane värv. Klassikaline punane mulle rõivastuses ei meeldi.

Ma nägin neid kontsi unes, kirjeldasin neid Margotile ja Tuulile, mis oli juba iseeneset kummaline. Neil endil olid ülikõrged sinised seemisnahksed kontsad, mida nad päriselus ilmselt iial ei kannaks.
See, et mul on kujunemas väike kingaobsessioon, pole mingi uudis. Huvitav on see, et tihtipeale meeldivad mulle Chaneli asjad. Täitsa juhuslikult ja ilma mingi kindla kavatsuseta. Eriti armastan ma Chaneli kotte. Kuigi tegelikult kuluks üks fancy clutch või ümbrikkott ära. Zhou Mi, kas sa ei tahaks oma YSL clutchi mulle anda?
Oh, ja ma avastasin, et Vogue’il on ka tumblr. Leidsin sealt kohe ultralaheda koti.
 Funktsionaalne ja chic

Mulle hakkab alles nüüd vaikselt kohale jõudma, et Suju teeb vähem kui kahe nädala pärat comebacki. Viimased nädalad on naljakas vaakum olnud, kus sujumaailmas suurt midagi ei toimu (okei, nemad murdsid raskelt tööd, aga meie seda ju ei näinud), kuid tänane Eunhyuki teaser pilti tõi tuttava exitment meeleolu tagasi. 
 Mariale tõi see meelde kardinalirüü. Mulle Jõuluvana. 
Parim kommentaar, mida ma lugesin: I'm kind of worried.

Kuigi.
Miks paganas peavd nad oma comeback’i eelsed õrritustegevused just eesootavatele päevadele ajastama? Ma sõidan neljapäeva õhtul Tallinnasse ja sealt edasi Soome, mis tähendab, et ma olen In a Land of no Internet. Tallinnas netti ei ole ja ka esimesed neli päeva Soomes elutseme me kuskil Turu lähistel kesamökkis. Mis tähendab, et Tamperessse jõuame alles reedel, mis omakorda tähendab, et ma ei saa rohkem kui nädal end uudistega kursis hoida. Wae? See on ju parim vaikselt praadimise ja spazzimisaeg. Tagasi tulen ma kolmandal augustil, täpselt uue albumi ajaks. Aga siis pole ju teaseritel enam mõtet.
Aga jah, eks ma võtan läpsi ikka kaasa ja proovin igal võimalusel kellegi netti sisse murda. Ma olen ju selline häkker, et ise ka ei usu.

Noh, loodetavasti saab reis ja Tallinnas käik tore olema. Seniks aga: goodnight and good luck.


PS. Kõik pildid selles postituses on mingil põhjusel punased. Ma haistan vandenõud.

Sunday, July 17, 2011

Kallis, sega mulle üks margarita ja ulata päevituskreem

Neljapäeva hommikul saabus siis minu tagasihoidlikku mägikuurortisse palavalt oodatud Kadi. Esimese asjana vedasime ta hüljatud vaarikatallu, et ta saaks meie heaks orjana tööd rabada. Paras trespasserite tunne oli, ehkki tegelikult oli see meie tuttavate talukoht. Ainult üks kass siiberdas ringi, nii et Kadi pani talle ehtendalikult kohe nime, mis üllatuslikult ei olnudki Paul.

Üllad kavatsused: peesitada, ujuda ja roppustega tegeleda (eriti peen eufemism fandom related asjadele). Ilm ei olnud just meie poolt; vaid neljapäev saigi poolvines päikese all vedeletud, muidu oli üsna pilvine. Vähemalt ei ladistanud vihma. Ma olin jumala kindel, et kui Kadi ära läheb, siis järgmine päev on ilus. Well, Murphy seadused ei ole mitte ilmaasjata Murphy seadused.
Aga fandom programm oli küll korralik. Tahaks öelda, et 80% ajast jahvatasime iidolitest, aga ei – see oli pigem 90%. Ning sellest omakorda ¾ Sujust. Kell pool neli hommikul voodis vedeledes Suju hingeelu lahata on ju kõige põnevam tegevus. Obsessed fan-girls are obviously obsessed.

Tegime ka midagi, mida ma olen juba ammu proovida tahtnud. Nimelt paned playlisti tööle ja kirjutad senikaua kuni laul mängib sellest inspireeritud drabble’i. Me istusime, kummalgi läps põlvedel, vooditel ja muudkui kribasime. Et see oli esimene kord midagi sellist teha, ei piiranud me end teemade või inimestega. Võtsime lihtsalt kümme lugu ja kirjutasime, mida sülg suhu tõi. Ausalt öeldes oli see üsna raske, aeg tahtis otsa saada ja kirjavead olid metsikud. Aga me ei teinud sohki, kohendasime pärast vaid õigekirja, mistõttu mõnes kohas on lauseehitus eriti veider. Pärast lugesime üksteisele ette ja jõudsime järeldusele, et meil on ikka väga erinev stiil. Lisaks olid kõik Kadi lood pea poole pikemad.
Minu lemmik Kadi jutukesed: kuidas Liider endale tüdruku leidis (ülinunnu) ja Siwoni sisemonoloog oma kobedatest bändikaaslastest (Siwoni olemus oli hiilgavalt ära tabatud)
Kadi lemmik minu jutuke: kuidas Zhou Mi pokkerilaua taga oma vanaonu pärandust maha mängib ning ei saa silmi ühelt mustasilmselt emotsioonitult diilerilt.
Ma mõtlen, et peaks sellest ja „Let’s go crazy“ omast päris jutu kirjutama. Kunagi. Ilmselt. Mul on niigi viis juttu pooleli.

Oh, ja Kadi tegi mulle nii laheda kingituse. Safiirsiniste kivikestega südamekujulise phone-charm (hontoni kawai~ ja totally Jaapan, eks ole) ja koopia oma Suju photosetist. Apparently saad sa lasta fotopoes sellest koopia teha ja kedagi ei koti, et all rights are reserved.
Näitasin siis poisid ka emmele ette, kes vaatas nad peaaegu solvava kiirusega üle. Tema kommentaarid: Ryeowook on tüdruku moodi ja Kyuhyun meenutab mu onupoega. Well, ja ma olen alati leidnud, et hoopis Seungri on mu onupoja moodi. Võib-olla eksitas empsi Kyuhyuni poolprofiil ja lühikesed juuksed.

Igatahes näitasin empsile ka lõpuks SM Town Pariis tänuvideo ära.
Kui me seda Kadiga vaatasime, oskasime me ainult kiitos’t tahta ja kui ma siis paldias’t nägin, olin ma rõõmsalt üllatunud. Ning kui siis viimaks ka aitäh ekraanile tuli (eriti Eunhyuki esituses), tõime kuuldavale läbilõikava fan-girl kriiske, mis apparently kostus ka teisele korrusele. Issi sai peaaegu infarti ja venna olevat öelnud:“Küllap nad nägid ämblikku.“ Lol.
 Eunhyuki uus soeng teeb ta viis aastat nooremaks ja inglase ütlesksid selle kohta ilmselt ...interesting. See-eest Eunhyuki t-särk on igati lahe.

See video oli neil hea mõte, sest see tegi mu tuju paganama heaks. Selline tunne nagu oleks nad mind ainuisikuliselt tänanud. Mind ja Mariat, sest aitäh jooksis kaks korda läbi ja well, ma tean ainult kahte eestlast, kes seal käisid. Kuigi keegi veel käis, andku aga teada. Ma olen alati valmis veidi spazzima.

Kui Kadi ära läks, ei osanud ma endaga midagi peale hakata. Burkee Kadi sa mind maha jätsid? Ja ka täna oli veider päev. Teised läksid ühepäevasele tripile, mina jäin Miat ootama. Kes tuli alles kell kaheksa, ehkki ma otasin teda juba ühe ajal. Nuuks, ma olen nii üksik nii üksik. Vähemalt sain raamatu läbi.

Boonus videosoovitusnurk:
1. Henry! Burkee sa oled nii adorable? Burkee sa oled nii multitalented? Burkee sa oled nii nomnom? Miks sa ei ole mu väikevenna? Miks sa ei ole mu brother-in-law? Miks sa ei ole mu sõps? Miks sa ei ole mu õe sõps? Miks sa ei istu praegu minu kõrval majatrepil ega mängi mulle kitarril kõiki Bruno Marsi laule, because hei: today I feel I aint doing anything. Exept listening to your voice.
Ma olen nii lääge, et ise ka ei usu.
(Random kommentaar: Bruno Marsi etniline taust on kordades kirjum kui Henzzil)

2. Parim VCR ever! Miks nad ei võiks sääraseid muusikavideosid teha? Ja miks stseen, kus Donks krõbinatele piima peale valab, nii seksikas on?

3. Maria teine sõltuvusvideo eelmise VCR-i kõrval (kuigi ta ütles mulle, et ta vaatas seda Tartus käigu ajal kõigest kaks korda). Ükstaskõik, kui halb see sari olema saab, vaatame me seda niikuinii ja ilastame Donghae üle. Siwon? Mis Siwon?
Ja taas, miks stseen, kus Donghae roosat tarretist sööb, nii nunnu on?



Tuesday, July 12, 2011

Starving artist

Plaanide ümberkorraldus, mis tähendab, et lähen Tallinnasse alles peale 20.-ndat. Hoiab transpordi pealt kokku, sest niikuinii seisab siis ju Soome sõit ees.
Kadi peaks peagi külla tulema ja Mia sõitis mõneks päevaks Tartu. Loodetavasti ta toob tagasi tulles mulle valget akrüülvärvi.

Hakkasin nimelt täna hommikupoole viimaks Donghaed tegema. Ettejoonistamine möödus rohke sõimu saatel ja ma olin üsna kindel, et hakkan Donksi lõpuks vihkama, aga viimaks sai ta loll (loe:ilus) lõust siiski paberile kantud. Maria kinnitusel isegi täitsa enda moodi, ehkki meenutas üsna palju Noksi „Charlie inglitest“. Lol. Kahjuks tõesti.
Igatahes õhtul asusin siis maalimise kallale. Nägin ilgelt vaeva, sättisin lauda ja tooli ümber, sest mul pole siin sobilikku alust, asusin värve tuubist välja pigistama ja – mis ma avastasin – valge värv oli vahepeal ära kuivanud. Ja katsu sa heledates toonides pilti ilma valgeta teha. Isegi tumedat pilti pole võimalik. Nüüd ma pean mitu päeva kannatama ehkki mul on selline maalimisisu, et ise ka ei usu. (Et ise ka ei usu on viimasel ajal mu parasiitväljend.)

Siiani on kõige lihtsam olnud Zhou Mi, nii ettejoonistamise kui maalimise mõttes, sest tal on üsna iseloomulikud näojooned. Karini meelest tuli pilt üsna popkunstilik välja ja tuleb tunnistada, et ma olen ise ka suht rahul. Kui ma seda alles ette joonistasin ja pahas tujus Miale näitasin (ta õppis parasjagu matat, duh), oli tema esimene kommentaar: tal on kole nina. Lol vol2.
 Te oleks pidanud seda aprikoosikarva taustaga nägema! Ma olin terve päeva jõle õnnetu ehkki ma ju teadsin, et saan selle iga kell üle teha. Oh, ja ma pillasin pruuni värvi otse Zhou Mi valgele särgile. Ükski värvikiht ei suutnud seda lõplikult katta.

Kui Xian oleks see-eest mu peaaegu ära tapnud. Ükstapuha, mida ma ka ei teinud, enda nägu ta ei olnud. Tuli hoopis Ryeowooki nägu.
 Kuighi vaevalt sellest aru on saada...

Kustutasin selle siis ära (sest ma tahtsin ikkagi Kyuhyuni teha) ja joonistasin uue tüübi, kes sedakorda polnud üldse kellegi nägu. Või siis ehk venelase, nagu Mia leidis. 
Noh, Kui Xiani moodi ta just otseselt pole, aga samas ega Kyuhyun sel pildil ka väga enda nägu ei ole.
 Maal iseenest on ju ilus...

Vähemalt leidis mu kunstikooli lõputöö, mis mulle juba viis aastat närvidele käinud on, rakendust. Keerasin selle lihtsalt ümber ja kasutasin raamina.
 QMi wall!

Saturday, July 9, 2011

Kyuhyun kannab Pradat

Ma olen juba kaua aega tahtnud seda pealkirjana kasutada ja viimaks ongi see väga sobilik.
 Päiksekad eks, mitte särk. It's a nice shirt tho.

Vau! Viimaks on Kui Xian end isegi ilusti riide pannud. Mia irvitas, et see oleks nagu Siwoni särk. Igatahes on osad need airport pildid nii ilusad, er üks leidis isegi tee minu taustapildiks.

Mis siis minu ülipõnevas elus on toimunud?

1. Vanemad tulid reedel viimaks puhkama ja venna hoidmiskohustus sai sellega läbi. I’m a free bitch, baby!

2. Naabrite pool oli eelmine nädalavahetus grill/veinipidu. Haa, ma jõin nelja sorti veini (viimast küll vaid ühe pokaali) ja elu oli lill. Kuni ma öösel magama minnes oma pea vastu vannitoa ust ära lõin ja muhu sain.

3. Eva (maailma stiilseim tüdruk, Zhou Mi apruuvib) käis Mial külas. Ja et ta on täitsa juhuslikult Marie õde, kes täitsa juhuslikult oli mu vana klassiõde, andis ta edasi kutse Marie sünnipäevale, mis pidi toimuma – järgmisel päeval. Võtsin siis end lapsehoidmisest päevaks vabaks (jumalad teavad, et ma vajasin seda) ja põrutasin Marie suvilasse. Neiu oli piisavalt hurmav, et mulle autoga Rõngusse vastu tulla. Eestimaa logistika on ju pussidele.
Sünnipäev oli totally chill ja ma sõin lihtsalt niiiiii palju. Reaalselt. Koogid olid sitaks/jõhkralt/haigelt (me ei suutnud otsusele jõuda, millised siis) head ja ma lihtsalt pidin veel mõned tükikesed võtma. Ainult, et lõpuks oli jõle paha olla ja teised kommenteerisid, et ma vaatasin oma koogitükke ikka eriti melanhoolsel ilmel.
Vanu klassikaaslasi oli täitsa mitu (No wavy hair korean boys, tho. Tüüp oli viimaks sõjaväkke läinud ning ma tahtnuks teda räigelt ilma juusteta näha, et siis tema üle viisakalt, kuid kindlalt irvitada.). See-eest oli esimene asi, mida ma Aadi juures nägin, tema T-särk, mis oli täpselt samasugune, kui see, mida ma Kyuhyuni seljas just sel samal hommikul näinud olin. Coincidence much?
Järmine päev oli isegi chillim, sest sai julmalt vedeleda, veel süüa, horoskoope ette lugeda ja šampust limpsida (hommikuti joovad šampanjat ainult aristokraadid ja degenerandid. Ja muidugi meiesugused kultuursed inimesed, eks ole). Ma tahnuks täiega veel üheks ööks jääda, aga Maria oleks mind ilmselt sel juhul maha löönud. Kui ma bussiga Tõrva jõudsin, pani Mia parasjagu Evat bussile, kes pidi võtma ette täpselt sama marssruudi, kui mina eelmine päev. Irvitasime Mariega, et meil oli õevahetus. (Maria ja Marie on nii segadusse ajav)

4. Mu juuksed langevad jätkuvalt välja. Ma olen kaotanud vähemalt 1/3 oma juuste paksusest. Sandra kommentaar: kuidas sa veel kiilaks pole jäänud? Positiivne kõrvalmõju – viiimaks ometi saan ma endale krunne teha.

5. Täna olid Tõrva linna päevad pluss vanaisa viimaste õpilaste klassikokkutulek otse meie aias (loomulikult ainult kokukas, mitte linna päevad). Mis tähendab, et kella kahest päeval on meie aias kakerdanud erinevates joobumusastmetes paarkümmned meesterahvast ja ma olen näinud rohkem paljaid taguotsi, kui mu noored silmad ühel päeval võtta suudavad. Varjasime end Miaga suht tuppa (tegelikult oli niikuinii räme äike ja padukas) ja liitusime seltskonnaga alles siis, kui osa rahvast olid saunas ja meie saime rahus liha hävitama asuda. Praeguseks on veidi vaiksemaks jäänud, aga päeval kostus lärm korralikult randa ära.

6. Loen „Kafkat mererannas“, sest suvi teadupärast on aeg tutvumaks Murakami loominguga.

7. Vaatasime Suju filmi üle ja tuleb tunnistada, et iga korraga muutub see üha vähem totakaks. See on endiselt ilmselt üks halvemaid filme, mida mul on olnud rõõm juba kolm korda vaadata, ning mul on kuri kahtlus, et see kolm korda võib endale veel kunagi lisa saada. Võttes filmi kokku Maria sõnadega: Donghae on ikka haigelt ilus.

Muud ei tule meelde. Jah, minu põnev eluke ja Kyuhyuni airport fashion, ma olen nii mitmekülgne. 
Ilmselt sõidan ma lähipäevil Tallinna. Näis, mis siis saab.

Palju õnne, Kim Heechul!
 Hiiglaslik gif on hiiglaslik

Monday, July 4, 2011

Kus Liisa elu on endiselt cherry cherry boom boom

Ehk on taas aeg rääkida SM Town Pariisist. Eelmist eepost kirjutasin ma päev otsa (ja veidi õhtu enne), reaalselt kella neljast õhtul kaheni öösel. Eks ma tegin pause ka, aga üsna intensiivne oli see küll. Seega proovin ma praegu rääkida sellest, mis eelmine kord meelest läks või milleks mul enam jaksu polnud.

Mida ma olen tagantjärele märganud, on tõsiasi, et enamus fantaken pilte on just teisest päevast. Kas siis toimis esimene päev security paremini või inimesed reaalselt jälgisid reegleid (ja said siia aru, et mõtet pole ja kraamisid teiseks päevaks oma objektiivid välja). Oli kuidas oli, kuid vahelduse mõttes on pilte vaadates päris põnev mõelda: lol, ma olin ka seal.
Ma mäletan, et meie taga oli üks lokkispäine poiss, kes kogu aeg filmis, selline eriti tiisikusehaige ja õnnis ilme näol. Kui ma oleks ka fancami teinud, oleks see olnud ohtrate screamidega ja väga wobble-wobble.
Maria ütles, et ma lihtsalt ei huilanud, ma lausa kiljusin. Piinlik. Ma ei saa enam kungi orgasmilisi hääli kuuldavale toovaid fänngöörle mõnitada. Või noh, saan küll, aga see on suti silmakirjalik. Aga jah, tunnistan pattu – kiljusin. Teadlikult ja meelega.

Kadi päris, kas mul uus lemmik ka tekkis, aga ei, ma jään endiselt Kyuhyuni juurde. Küll võib öelda, et f(x) tegi redelil tõusu ja natuke muutus ka Suju sisehierarhia. (lol)
Kui varem oli lemmikute rida selline:
  1. Kyuhyun
  2. Henry
  3. Ma armastan teid kõiki, kuidas ma saan teie vahel valida, te olete kõik nii toredad, okei, osad võib-olla veidi rohkem, aga siiski: te olete kõik toredad
  4. Siwon
Siis nüüd on nimekiri selline:
  1. Kyuhyun
  2. Henry
  3. Ma armastan teid kõiki, kuidas ma saan teie vahel valida, te olete kõik nii toredad
Palju õnne, kapten Choi!

Aga nüüd veidi sujudest. Vanuse järjekorras, et oleks igati respekt.

Teukie: nagu varem räägitud, oli Teuki spokeperson ja tema ajal huilati suht palju. Ta on pretty ja jalgadega, mida ka Girls Generation kadestama peaks. Ta naeratab kogu aeg ja on vali ning kui ta siis karjus Uri nen Super Juni-oeyo! tuli mulle kohe EHB meelde. Ta käis palju lava servas n-ö publikuga suhtlemas ja hiljem viskas ka kaks rätikut rahva sekka: ühe lähedale, ühe aga nii kaugele, et see lendas istmete piirkonda ja on täiesti arusaamatu, kuidas nõnda nadide lennuomadustega asi üldse nii kaugele lennata sai. Mingil hetkel küsis ta midagi, millest ma aru ei saanud, aga et kõik lõugasid, lõugasin mina ka. Selgus, et ta küsis, kas meil kaamerat on, mis tähendab, et selle peale võttis ta ühelt esirea fännilt tolle fotoka ja tegi endast pilti. Ma olin kohe: lol, suht Teukilik.

Heechul: Heechul on päris inimesena kobedamgi kui ekraanil. Meik sobib talle ja lava sobib talle. Tal on peamiselt kolm ilmet: üleolev smirk, külm pokerface ning narkouimas rokkarilõust. Ausalt, „Don’t don“ oli lahe, aga ikkagi natuke naljakas. Ma ei ole kindel kas see oli tema või Yesung (ma nägin ainult selja tagant ja neil olid sarnased soengud) aga igatahes üks neist käis fännide seas ja kallistas kedagi õnneliku. Pigem oli see vist ikkagi Heechul. „Bonamana“ ajal oli kohustuslik Teukchul moment, kus Heechul Teukie poolpaljaks kooris ja meie publik rõõmsalt kaasa kisasime. Ja mõnel juhul ka mõttes well then lisasime.
 Suurepärane mikri paigutus, Teukie

Yesung: tema hääl on lihtsalt super ja tema kohti tervitati alati heakskiiduga. Tal on tõepoolest väga läbitungiv silmavaade ning sul tekib tunne, nagu ta vaataks otse sinust läbi. Tal ei ole väga liikuv näoilme ja ka pilk tema silmades on ainitine (aga puuriv), kuid ometi sa tunned, kuidas karisma tast lihtsalt väja niriseb. Lisaks on ta väga fännisõbralik ja käib tihti kätt andmas. Ma ütlekski, et tema, Teukie, Heechul, Siwon ja Donghae on suurimad fännidega suhtlejad.
 Ilus

Shindong: vaatamata sellele, et tüüp on paks mis paks, on tal igati ilusad näojooned. Ta nägi naisena näiteks tunduvalt parem välja kui Eunhyuk. Ja ma ei saa aru, kuidas meeste jalad võivad liiga lühikeste kleitide all nii head välja näha. Isegi nappide sõnadega oli ta naljakas ning ta kontrollib väga hästi oma keha. Lõpus tegid tema, Yesung, Sungmin, Eunhyuk ja Donghae? seda, mida nad ka Super Show’de lõpus alati tegid ning mis seostub mul silmapilkselt musketäridega.
 OK, see on SS3 gif, aga ma ei oska seda tegevust kirjeldada

 Well then, boys

Sungmin: tal on reaalselt selline lavasarm, et ise ka ei usu. Ausalt, ta oli viimane suju, kelle nime ma selgeks sain ja oli koos Siwoniga suht sellisel positsioonil, et nad mulle korda ei lähe, kuni ma nägin SS2 DVD-d ja tema esinemist. Ja nüüd, kus ma olen teda päriselt laivis näinud, võin ma öelda, et kaamera ei valetanud. Ta on nii fierce, totaalne bamf ja midagi hoopis muud, kui ta sõudes on. Eriti hästi tuleb see „Don’t don-is“ välja. Jõuline silmavaade, lõugaandmise nägu ja tugevad liigutused. Isegi tema imal hääl ei seganud eriti.
Mingi laulu ajal mängis ta päris pikalt käterätikuga kitarri. Lisaks olid tal pea kogu kontserti aja tuka juuksesalgud märjad ja otsmikule kleepunud. Piinlik küll, aga see oli üsna seks.

(Ja siis ma üritasin ka ühe olulise kehaosa suurust aimata, et näha, kas jutud vastavad tõele, kuid kahjuks oli ta minust liiga kaugel, et ma saaks midagi kindlat öelda.)

Eunhyuk: esimene mõte, kui ma teda paruka ja roosa huulepulgaga nägin: issand kui õudne! Tegelikult on ta aga igati lahe ja see, kuidas ta tantsib, on tõepoolest tähelepanu väärt. Tema ja Taemini jalad lihtsalt elavad oma elu. Kui tuli Sorry-Sorry soolokoht olin ma suht kyaaa, ma saan seda live’is näha. Samas olin ma muidugi kogu aeg kyaa.
Lõpu lehvitamise ajal tegi ta kogu aeg teiste jutu vahele muhaha (täpselt sama naeru, mida nad Kyuhyuniga Golden Stage kokkamise osas tegid) ja segas Teukil ja teistel rääkimist. Isegi siis, kui ta lavalt minema jalutas, tegi ta seda. Muhaha ja Eunhyuki hääle saatel lõppes minu kontsert. 
Eunhyuk kiusamas

Donghae: Maria oli põhiliselt ametis Donksi jälgimisega: tal oli kergem ka kui mul, sest Donghae võikarva pea hakkas hästi silma. Dongahe on cool. Cool ruudus. Ta kandis mitme esituse ajal oma peegelklaasidega prille ja ma võiks vanduda, et tema keeleots vupsas tihti huulte vahelt välja. Ja muidugi on ta ka flirt, andis fännidele kätt täispakketi eest. Lisaks käis ta hästi palju otse kaamerasse laulmas, nii et kogu ekraani kattis tema lõust.
Eunhae moment oli ka, sest pole pairingut, kes ennast ise rohkem shipiks kui nemad. Katsusid teineteist nagu poisid muiste, Eunhyuk võttis Donghael särki seljast, too omakorda võttis Hyukjael kaela ümbert kinni. Jamh, mingi SNSD fänn oli kommenteerinud, et kaks Suju seksivad laval, aga kumba ta siis silmas pidas: Eunhaed või Teukchuli?
 Yeah, take them off!
Wae so constipatied face, Donghai?

Siwon: ma panin teda lihtsalt nii palju tähele, mis on veider, sest ehkki mul pole ta vastu midagi, ei pööra ma talle tavaliselt eriti tähelepanu. Aga et pea pooli Suju laule alustab tema, on sul pea võimatu teda laval mitte tähele panna. „U“ ajal ma spetsiaalselt vaatasin, kas ta peksab oma mikriga vastu reit ja jep! ta teeb seda. Välja nägi ta nii Siwon kui olla andis, kogu oma pikkuse ja musklitega. Ta oli hästi osavõtlik ja saavutas – kui nii võib öelda – publikuga hea sideme. Ta käis palju lava ääres ja üks kord läks ta lausa treppidest alla rahva sekka ja ilmselt kallistas kedagi. Minu südame võitis ta ikka aga selle EL-i lippuga.
 Suurepärane lambi paigutus

Ryeowook: ma ei märganud teda kahjuks väga palju. Sujudega on ju see häda, et neid on laval nii palju, et sul läheb tükk aega, et otsitav üles leida. Ma ei saa tema pikkust (lühidust?) ka süüdistada, sest ta ei tundunudki nii pisike. Ilmselt olid siin taga shoeliftid. Ühel hetkel ta tegi publiku sunas peace-märki ja naeratas oma pisikest awkward tulnukanaeratust ja sel hetkel sain ma taas aru: he doesn’t have to try, ta on niisamagi nii nunnu. Ja uskumatu küll, aga ka tema oli päris inimesena nii ilus!
 Nunnu ruudus

Kyuhyun: tema tumedatest silmaalustest ja armidest on juba räägitud, nii et võtame järgmise asja ette. Tal on nimelt üsna nadi rüht. Ma olen seda piltidelt ka varem täheldanud, et ta ei hoia end eriti sirgu. Ja kui ta siis „Way back into love“ ajal lavale loivas, oli Maria mu kõrval suht lol, mida kehahoidu. Ja kui parasjagu ei ole tema lauluosa ning ta lihtsalt tantsib, kipub ta huuled eriti keskendunult kokku suruma. 
 Vol. 1

See oli suht naljaks, sest ta ei teinud seda mitte ainult üks kord. 
 Vol. 2

Kuigi ta võttis Taiwanis tublisti juurde, ei paistnud see laval eriti välja: SSA ajal tundus ta isegi kõhn (ja aish kui ilus). Lõpus, kui nad kõik rivis seisid ja veel viimast jahvatamist tegid, olid tema, Ryeowook ja Sungmin ühed vaiksemad  ja lihtsalt seisid seal.
Okei, kõik ülejäänud said kiidulaulu ja oma lemmikut ma mõnitan. Aga eelmine kord sai juba tema ~carbonara, caramel macchiato and cheesecake~ häälest räägitud.

Aga selleks korraks kõik.
There’s nothing else I could say~ eh ehh