Oleks Jumal tahtnud keelata duellid, poleks ta andnud meile mõõku

Sujupujud on vahepeal lausa kahe temaatiliselt seotud üllitisega välja tulnud ja et ma jagan Dobbyga nii mitmeidki ühiseid jooni, (armastus koledate sokkide vastu, komme rääkida endast kolmandas isikus ja mis muidugi kõige olulisem – i am an elf) siis loomulikult need meeldisid mulle.

„This is love“ (what is luuuuuv, baby don’t huuurt meeee noooooo moooore ehk Liisa mõte ei läinudki exodele)

Oh sa püha Hyukjae

Heechuli punane kaabu tõi mulle esimese hooga hoopis „Schindleri nimekirja“ meelde. Miks? Sest ehkki kogu film on mustvalge, ilmub seal kaks korda üks tüdruk punases mantlis.

Teisel pilgul tõi see kaabu muidugi meelde selle roosa kauboikaabu, mida ta Full House’is kannab. Ja muidugi see tema alaline kepsutav lapselik naeratus. Ah Heechul-ah, never change.

Kohati mind punased aktsendid aga häirisid. Mv oleks ka mustvalgena töötanud. (aga olles nüüd näinud teist poolt, võin öelda, et ei, punane oli idee välja toomiseks ikkagi vajalik)

Sungmin on niiiiiii sümpaatne. Eestantsijana ka väga sensuaalne. Ausalt, ma oleks oodanud säärejooksu näitavat kleiti a la Sistar ja volksuvaid ripsmepikendusi.

Ma kirjutasin sellest tumblris ka, aga see tants oma mikri silitamise ja kergelt kõrvale löövate jalaliigutuse ja puusanõksatustega meenutas mulle pigem tüdrukute gruppide mv’sid. Selles oli mingit feminiinset sujuvust, laiska koketeerimist. Ja mehed teadupärat ei koketeeri, mehed ajavad kas ligi või paremal juhul flirdivad.

Ryeowook on ikka coolbro, selline welcome to my crib ättituud et vähe pole

Laulust ei tule aga mulle küll midagi meelde.

„Evanesce“

Lol, see ongi siis see mv, kus kõik on traagilised ja dekoratsiooniks on ukissi stiilis hüljatud ruumid.

Kaval idee nii majanduslikult kui Konseptsiooniliselt. Ning tegelikult mulle meeldibki see varasem ultramoderne ja üsangi ekstravagantse põhiplaaniga elamine tuhmides toonides rohkem. Toob meelde Sõrmuste isanda ja haldjate vaikse hääbumise. Kõik need kolletunud lehed siseruumides, mis mingil müstilisel moel sinna kogunenud on, eks ole.

Kyuface loivab nukralt ringi. Acceptable Kyuface. Mulle endiselt meeldib, kui lauludes tema hääl läbi kostub.

Eunhyuki ja tsiki tants on nii äkiliste liigutustega.

Wow Donghae on ikka ekstra morbiidne.

Kõik ülejäänud olid statistid.

Laul oli das gut.

Mis ma teinud olen?

• Käisin üle mitme setme aasta Estonias balletti vaatamas, seekord siis „Coppeliat“ (viimati oli selleks „Kolm musketäri“). Rõõm oli lausa mitmekordne, sest lisaks meeldivale deitole ja nauditavale etendusele, sai näidata ka oma uut kleiti. See pole üldse vähe oluline, eks. Etendus täitis Liisa positiivse hinnaguskaala kahte kõige olulisemat kriteeriumit: et oleks ilusad riided ja tehtaks pauku. Lol, M-chan oli küll nii armastusväärne, et hoiatas mind lausa korduvalt ette, mis ei tähenda aga, et Liisa poleks ikka tooli peal hüppanud.
• Aiatööd, mis lõppesid nii valusate randmetega, et ma ei jaksanud raamatut üleval hoida. Boonus: lõhnasin nagu suitsulest.
• Ostsin endale jälle uued kontsad. Või kabjad, sest tegemist on alexander maqueenilike (vt lady gaga) mustade ilma kontsa osata kingadega, mil kõrgust kõigest tagasihoidlikud 14,5 sentimeetrit. Lisaks olemaks väärtuslik osa mu kollektsioonist, leiavad nad ka kohe Halloweeni ajal kasutust.
• Hakkasin „How to get away with murder’it“ vaatama. Minu verdict? Fucking awesome. Kui esimene osa oli välja tulnud ja ma nägin tumblris postitusi stiilis jou vaadake kõik seda, seal on poc characterid, strong female lead, gay sex etc etc olin ma suht, psh, get your priorities together tumblr. Sest jah, need on seal ja see on awesome, aga mida peaks tegelikult välja tooma on põnev plot, mitmekülgsed tegelased ja tugev tehniline teostus. Ja et sellele lõigule nüüd vint peale keerata, miks mina seda tegelikult vaatama hakksin? Ikka Dean Thomase armsa lõusta pärast. Yep, came for a nice guy, stayed for a tragic gay dude. Silmakirjateener selline. ( ja white rich douchebag on mingil põhjusel ka väga awesome tegelane) 
• Vahetasin profiilipilti. See on minu puhul igati äramainimst väärt tegevus.

• 
  Sõjamaalingud

Jumal kaitse Vennaskonda

Minu kallis Vennaskond tähistas äsja suurt juubelit ja on nüüd 30 aastat vana. Ning 2/3 sellest ajast olen minagi fänn olnud (ehk siis 4/5 oma elust, uskumatu). Suurim fänniperiood jääb muidugi kümne aasta taha, aga muusika, millega sa teismeeas oled üles kasvanud, jääb teadupärast sind läbi terve elu nostalgiliselt saatma. Ja ma mäletan endiselt kõigi laulude sõnu. (aga samas pole ma kõigi nende aastate jooksul suutnud omandada „Õhtud Moskva lähistel“ ja „Insener Garini hüperboloid“ salmide järjestust. Mine võta kinni).

Juunis, kui ma olin äsja lõpetanud seitsmenda klassi, lõin ma säärase luuletuse:

Mu ajud läbi tõmmanud on Vennaskond

Mu ajudega mängib ta petanqi

Trubetsky laul ja Vainola kitarrimäng

Ma mõttes kuulan aina punki.

Ja musti lippe ja plagusid ma näen

Kui sõidan mööda hämarat alleed

Ja minu silmadest on sulatamas jääd

Mu akna taga vulisevad veed.

Ja laulud aina kumisevad ajus

Ja otsivad nad väljapääsu teed

See viga pole andes ega tajus

Nad käsivad ja mina nõnda teen.

Nad käsivad ja mina nõnda teen

Mu hullund sõnad haaramas on maad

Ning meeletus ekstaasis aina keen

Ning Vennaskond on oma tahtmist saand.

Hiljem olen ma muidugi oma fanaatilise ja ehk liiga ülistav-naiivse üllitise üle itsitanud – praegugi löövad põsed kergelt õhetama – aga samas, see oli tore aeg. Ah ja see teine salm on mulle ikka kallis!

Ma olen siin neist varem ka kirjutanud (ja tegelikult võiks huvi pärast kokku lugeda, mitu blogipostitust on pealkirjastatud Vennaskonna laulusõnade järgi),  nii et ma ei mäleta täpselt, millest ma juba rääkinud olen. Kui inimene nostalgitsema kukub, kipub ta ju end kordama.

*

Rakvere lossivaremed. Jahe suveõhtu. Papsi tumendatud klaasidega prillid ja teksatagi ning mina tema kukil. „Viska näppu, Liisa!“ ütleb papa ja mina täidan entusiastlikult korraldust. Kõrgumas üle kõigi teiste peade, vaatan ma ainiti seda laval kujuna seisvat ilmutust. Tema põrnitseb mind sama ainiti vastu. On aasta 1995. Liisa on oma esimesel Vennaskonna kontserdil.

*

Sügis 2004 olid mul ruudulised tennised, mille tallad olid rohkem lahti, kui kinni. Nende küljes lehvisid mustad lindid ja külgedele olid kirjutatud „Musta lipu valguses“ sõnad ja ma viskasin nad leinamarsi saatel alles paar aastat tagasi viimaks ära.

*

Peterburi reis ja meie, laulmas Vennaskonda, sest linn oli meid oma võrku püüdnud ja „Öösinine taevas“ võttis selle tunde kokku (ja nende all/mustad suurte majade siluetid/aknaruudud kollased roosad/valged neeonreklaamideketid)

*

„Kaustikurahvas“. Vennaskonna vaim lehvib su kohal ja ehkki kirjanduslikult kohutavalt ebaühtlane, oled sa mu esimene lapsuke ja ikkagi kallis.

*

Minu hirmus enda õmmeldud gryffindori sall, mida ma uhkelt kandsin ja mis oli nii punk, et väärib hetkel igati ära mainimist. Kui ma selle lõpuks ära viskasin (aastaid hiljem), oli see määrdunud narmendav kalts, uppunud toanurgas tolmu ja ämblikuvõrkude vahele. Ja see lendas prügikasti ilma igasuguse tseremoonia ja leinamarsita. Ausalt, see oli ikka päris jube asjandus.

*

Me ei küsi mida tohib armastus on kõikelubav vist

Jumal kaitse vennaskonda ja me päevad väärt on elamist